Selles postitus tuleb juttu ainult Rakvere mõisast (saksa keeles Schloß Wesenberg), mitte linnusest, ehk siis sellest kompleksist kus alates 1940. aastast on asunud Rakvere teater. Linnuse ajaloost soovitan lugeda Rakvere linnuse kodulehelt ja ka Eesti mõisaportaalis on linnuse ajalugu lühidalt ja selgelt kokku võetud. Rakvere mõis kuulus 300 aasta jooksul kolmele aadliperele - Brederodedele, Tiesenhausenitele ja Rennenkampffidele.
1618. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa vabahärra Reinhold von Brederodele, kuna tänu tema kaasabil peetud läbirääkimistel sai Rootsi soodsa rahulepingu Venemaaga. 1631. aastal andis Gustav II Adolf Brederodele ka Rakvere linna. 1669. aastal ostis mõisa Hans Heinrich von Tiesenhausen (1654-1724), kelle isa oli juba samas piirkonnas kahe mõisa, Porkuni ja Kohala, omanik. Rakvere Kolmainu ehk Rakvere Mihkli kiriku kellatornis on just tema 1641. aastal kingitud tornikell. Sel ajal ehitati barokne häärber ja mitmeid majandushooneid. Arvatakse ka, et kui 1700. aasta sügisel viibis Rakveres Rootsi kuningas Karl XII, siis ta võis peatuda just sealses mõisamajas. Mõisahärra poeg, Jakob Johann von Tiesenhausen (1686-1749) oli suur sõjamees - ta võttis osa Põhjasõja lahingutest ning oli venelaste käes 9 aastat vangis. Jakob Johanni abikaasa pidas mõisa veel 23 aastat peale ta surma ning 1772. aastal sai Rakvere mõisa omanikus nende seitsmes laps Jakob Johann II (1729-1784). Peale tema surma, 1784. aastal, algas mõisas rentnike aeg kuni 1841. aastal ostis mõisa Andreas Karl Dietrich von Rennenkampff (1786-1852) ning mõis püsis nende perekonna käes kuni 1919. aastani.
Esinduslikumalt ehitati mõisasüda välja 18. sajandi teisel poolel, kuid tänaseni säilinud hoonestus on suuremalt osalt pärit 19. sajandi keskelt, mil valmis ka hilisklassitsistlik peahoone. Peahoone vahetus läheduses asuvad mõned majandushooned - tall, tõllakuur, ait. Aidahoone on säilinud barokiaja hoonestusest, selle ehitusaeg jääb 1760. aastate paiku.
Peahoone vastas olev pikk ühekordne hoone on endine tallihoone, mille ehituskehand on samuti barokkansambli aegsest ajast. Tõllakuur on ehitatud 19. sajandi I poolel. Veidi kaugemale, pargi teise serva, jäävad õllevabriku hoone, magasiait ja viinavabrik. Silmapaistvalt armas hoone on endine kaalukoda. Eesti ajal ja ka peale II maailmasõda oli see kasutusel sepikojana. Kaalukoda kuulus SA-le Virumaa Muuseumid, kes kasutas seda hoidlana, kuid hoone müüdi 2021. aasta suvel oksjonil, lõpphinnaks kujunes 63 000 eurot. Tiigi tänava nurgal suurem paekiviehitis oli mõisa magasiait. Sellest linna pool asus kartulikelder, see lammutati 1930. aastatel. Õllevabrik (pruulikoda) valmis 1873. aastal, kuid lõpetas tegevuse 1890. aastate paiku. Samas hoones alustas tööd piimvabrik "Baltika", toodanguks oli koor ja või. 20. sajandi alguses kolis piimvabrik ära ja hoones alustas tööd lina- ja takuketramise vabrik. Linavabrik lõpetas tegevuse 1935. aastal, kinnistu omandas Eesti Kartuliühistu Liit, kes rajas sinna piirituspuhastustehase. See valmis 1938. aastal ja oli tolle aja kõige moodsam ja paremini varustatud tehas. Piirituse hoidmiseks oli pool miljonit tonni mahutav tsistern. Kui 1941. aastal vene väed taandusid ning piiritusevarusid ei suudetud evakueerida, lasti kogu piiritusel lihtsalt maha voolata. Kange kraam voolas ojadena mäest alla ja kes parasjagu jaol oli sai seda tarbida nii palju kui jaksas. Peale II maailmasõda tehti hoonest kontori- ja eluruumid.
Mõisapargi ühele küljele, Vabriku tänava äärde, jääb veidi tagasihoidlikum puumaja. Kuna juhtumisi sattusin seal möödunud sügisel ööbima, siis kohapeal maja kohta käivad materjali lugesin sain teada, et tegemist on ühe vanema puumajaga Rakveres, palkmaja ehitusaeg jääb 18. sajandisse. Ning, et see on samuti mingitel aegadel kuulunud Rakvere mõisa juurde. Esimesed andmed selle kinnistu kohta on aastast 1809, kui see eraldati Rakvere mõisa maadest ning selle ostis mõisniku, Jakob Johan von Tiesenhauseni, käest valitseja Reinhold Johan Damm. 1866. aastal läks kinnistu enampakkumisele, selle võitis tollane Rakvere mõisnik Adam Andreas von Rennenkampff. 1904. aastal sai Vabriku tn 2 omanikuks Carl August von Rennenkampff (viimane Rakvere mõisnik), tema ja ta pärijate valduses oli kinnistu kuni 1939. aastani. Kahjuks ei ole teada kas ja kuidas Rennenkampffid oma kinnistut kasutasid. Teada on, et see olevat mingil ajal olnud õllepruuli elamu, 1930ndatel elas seal linavabriku viimane juhataja. Pärast teist maailmasõda on seal olnud kontor ja korterid. Maja on väga kenasti renoveeritud, seal asub 3 külaliskorterit. Meie ööbisime korteris kus endisest mantelkorstnast tehtud köök, kogu korter oli sisustatud väga hubaselt, magamistoast oli vaade Rakvere mõisa peahoonele ja parki. Kelle tekkis nüüd suur soov Rakverre minna ja seal ööbida, siis külaliskorteri leiab lehelt www.reinholdapartments.ee
Vabriku tn 2 hoone tänavapoolne fassaad ja selle väga kaunis välisuks.
Pärast võõrandamist võeti endine härrastemaja kasutusele rahvamajana. 1962. aastal ehitati ühekordsed tiivad kahekorruseliseks. Enne II maailmasõda tehti hoonele ka suuremahuline juurdeehitus.
18. sajandil kuulus peahoone juurde ka korrapärane park, mida 19. sajandil laiendati vabakujunduslikus stiilis. Pargi idapoolses servas on säilinud korrapärane teedevõrk ja pärnaalleed. Pargi kaugemas osas on kolm tiiki, mis on omavahel ühendatud. Park on ümbritsetud piirdemüüriga. Alates 1920. a anti pargile Rahvaaia nimi ning endine müüriga piiratud ja suletud mõisapark on sellest ajast rahvale avatud. Endisesse mõisaparki rajati erinevaid vaba aja veetmise võimalusi – mõisa peahoone taha kavandati terrassid, pargi idapoolsesse külge rajati väike kõlakoda, läänepoolsesse külge tenniseväljakud, pargi tagumisse osasse ehitati spordiväljak. Korraldati kontserte, näitusmüüke ja laulupidusid, selleks ehitati igal aastal uus laululava.
Rakvere mõisast innustas mind lugu kirjutama mälestused, mille ma leidsin ükskord täiesti juhuslikult Rakvere teatri lehelt ning mille on tõlkinud saksa keelest Janis Tobreluts. Kahjuks neid sealt enam ei leia, kuid kuna olin need endale salvestanud, siis noppisin sealt välja huvitavamad kohad ning liitsin need mälestused üheks jutuks.
Andrea Hedwig Antoinette (Toni) von Rennenkampff (1864-1957), Rakvere mõisniku üks paljudest tütardest: "Rakvere mõisa härrastemaja ehitust mina ei näinud, see valmis minu sünniaastal 1864. See oli ruumikas maja kohalikust ehitusmaterjalist. Hoones oli 36 ruumi, nende hulgas seitse külalistetuba. Ema arvates oli seda liiga palju, kuid isa vastas: „Kuhu peame me siis oma väimehed magama panema?“ Ülemine korrus oli nende Revier`iks."
Alguses olid paljud toad hõredalt sisustatud. Aga veel enne tütarde pesast välja lendamist, tegid nad palju kodu kaunistamiseks. Seintele ilmusid kenades raamides joonistused ja maalid, silma rõõmustasid väljaõmmeldud sohvapadjad. Kui perepea oma nuumhärgi Peterburis müümas käis, tõi ta alati midagi ilusat kaasa. Varsti olid majas kroonlühter, tiibklaver, lauahõbe, põranda- ja lauakell, ilus vaas, kiiktool ning muu vajalik.
Rakvere kivist mõisahoone keskmine osa oli kolmekordne, tiivad aga kahekordsed (arvestades ka keldrikorrust). Sissepääsu ees olev lilledega ehitud klaasveranda suubus ruumikasse eestuppa. Sealne kahe poolega mahagonuks – a deux battan, seisis ristseliti lahti. Avatud maja, avatud südamed – igaüht võeti suurima rõõmuga vastu. Esikohal oli nelja aknaga saal, vaatega aeda. Saalis võis kümme paari lahedalt tantsida. Kirsipunase plüüsiga polsterdatud mööbel, mugavad nurgadiivanid ja kui majaproua aplausi saatel masurkat mängima hakkas, oli peo kõrgpunkt saavutatud. Suurema tantsuseltskonnaga pidusid peeti kaks korda aastas – majaproua sünnipäeval 29. oktoobril ja majaperemehe nimepäeval 30. novembril. Siis tuli kogu ümbruskonnast ligi 90 inimest. Esindatud oli Vao, Veltsi, Roela, Karitsa, Kloodi, Inju, Vinni, Rägavere, Mõdriku, Maidla, Sõmeru, Toolse, Uhtna. Kaugemalt tuldi Navestist, Rutikverest, Päinurmest, Äntust ja Põdrangult."
"Väiksemaid seltskondi käis sagedamini, eriti jõulu-, ülestõusmis- ja nelipühade aegu ning õdede sünnipäevadel. Siis söödi rohke köögiviljaga praade, kalaroogi ning kõikvõimalike lisanditega – vaarikad, vanilje, šokolaad – jäätist ning parimaid kooke sinna juurde. Vein ja limonaad ei puudunud laualt kunagi, nagu ka rikkalik sakuska enne igat söömaaega. Pikk ja valge söögituba ulatus läbi maja, järgnes sinine tuba, puhvetitoast viis trepp teisele ning allkorrusel asunud majandusruumidesse ja teenijate tubadesse. Vannituba ja aiaga ümbritsetud veranda, mis iseäranis oli suvel heaks jõude olemise paigaks. Maja teine tiib koosnes külalistetoast, lastetoast, koolitoast, majaperenaise buduaarist ja majaperemehe kirjutustoast."
Adam Andreas von Rennenkampff (1819-1885) EAA.1674.3.877.4 ja tema abikaasa Luise von Rennenkampff, neiuna von Dehn (1833-1910). EAA.1850.1.906.1
Adam Andreas von Rennenkampff (Rakvere mõisa omanik aastatel 1863-1885) olevat olnud hea välimusega mees, alati rõõmsameelne ja heas tujus. Alguses olevat ta teeninud mereväes ning põllumajandusega alustanud suhteliselt hilja. Pärast stuudiumit Stuttgardi lähedases Hohenheimi põllumajanduskoolis hakkas ta Rakvere mõisa majandust juhtima ning temast sai silmapaistev põllu- ja ärimees. Temast kõneldi kui lihtsast, pisut jämeda huumorimeelega mehest. Kuigi ta oli iseloomu poolest oma naisest väga erinev, oli nende abielu õnnelik ning perre sündis kaksteist last. Alguses sündisid üheksa tütart. Perekonnapiiblisse oli märgitud laste sünni- ja ristimisajad. Esimeste nimede juures seisis tänu ja ülistus, et aga järjest uusi tütreid sündis, tänusõnad vaibusid ja lõppesid sootuks, et esimese poja ilmaletulekul taaslahvatada. Esimeseks pojaks oli kolmeaastaselt sarlakitesse surnud Paul Andreas. Selleks ajaks oli õnneks, oma vanemate suureks troostiks, teine poeg Carl August, perre juba sündinud. Pärast Carli sündis veel üks väike tüdruk, Anna Marie (Mary) Pauline. Üheksast tütrest suri üks üsna pisikeses ja kaks õige noores eas. Kõiki oma tütreid lasi ta kasvatada Vinni-stiftis (aastatel 1783–1939 tegutsenud aadlipreilide kasvatusasutus, mis töötas Vinni mõisas). Ta ei kurvastanud oma paljude tütarde üle, vaid kasutas meelsasti oma vaba aega nendega tegelemiseks. Raamatuid luges ta neile ette harva, aga möllas, võimles ja mängis. Tütarde sirgudes korraldas ta neile tantsupidusid, et tütred saaksid suhelda ja teatritükke mängida. Tema huvi teatrimängu vastu oli nii suur, et ta lasi mõisa tisleril ja sepal näitemängude mängimiseks ehitada statsionaarse lava. See oli lastele suureks innustuseks ja peale seda läks õige teatritegemine käima. Kurmacher, Picarde, Körneri Nachtwächter ja loendamatu hulk teisi teatritükke tulid mängimisele. Publiku hulgast ei puudunud rahvas Rakvere linnast ja tädilapsed Karitsa mõisast. Lumekuninganna muinasjuttu esmakordselt lavale tuues juhtus tütre Anettega õnnetus, mis oleks võinud lõppeda isegi tema surmaga. Nimelt astus ta oma valehabemega jõulupuul põlevatele küünaldele liiga lähedale ning oli silmapilkselt ülepeakaela leekides. Laps ehmatas ning hakkas paaniliselt ringi jooksma, kuid tema ema haaras laudlina ja lämmatas sellega leegid. Näokahjustuse asjatundlik ravi kaotas tütarlapse armid.
Adam Andreas von Rennenkampffi abikaasa, Luise oli olnud erakordne laste eest hoolitseja. Ühteviisi hästi mõistis ta nii väikseid kui suuri. Sügavalt usklikuna õpetas ta oma lastele kirikuskäimist ja äratas neis hoolivust oma ligimeste suhtes. Ta oli ülimusikaalne, mängis kahteteist Beethoveni sonaati peast. Tal oli suur klaverimuusika repertuaar ja kui mõnd heategevus-kontserti korraldati, oli ta seal esimesena oma parimat andmas. Tillukeste lastega oskas ta võluvalt mängida, suurematega laulda ja vanematega klassikalisi teoseid lugeda. Sobiva ilmaga oldi aias, kus ta lasi viljapuid pookida, lõigata ja pikeerida. Väiksematele lastele oli aias uhke kiik, hüppelaud… Pärast laste üleskasvatamist ja oma ülesannete täitmist, muutus ta tugev natuur. Nimelt lõpetas ajuskleroos aegamisi tema sisuka elu. 1910. aastal maeti ta Rakvere kalmistule.
Enne kui valmis suur kivist peahoone, elas Adam Andreas koos abikaasaga sõiduhobusetalliga ühe katuse all olnud väikses majas. Pere kasvades ehitati suurem elumaja. Praktilise mehena planeeris ta selle arhitektidelt nõu küsimata oma vajadusi arvestades kapitaalse ja soliidsena. Sestap oli maja planeeringus omajagu, peamiselt tema järeltulijaid häirivaid, vigu ja ebakohti. Nõnda asus ülemisel korrusel üks suurem seltskonnaruum nn teatrisaal, kuhu pääses vaid tagatrepist läbi madal-pimeda koridori. Ülejäänud korrus oli hiiglasliku läbikäidava magamistoa päralt. Kuna maja asus nõlvakul, oli selle aiapoolsel küljel lisakorrus ning seal asuvale verandale sai eluruumidest vaid tagatrepi ja „Roll-toa“ kaudu.
Rakvere mõisas asus Eestimaa suurim piiritusevabrik ja veel palju ettevõtted nagu meierei, õllekoda, turbapress, ketrusvabrik. Seda kõike juhtis Adam Andreas von Rennenkampffi talendikalt - tal oli õnne väga soodsal ajal tegutseda, aktsiisi ei nõutud ja tulubaas kasvas laviinina.
Talverõõmudest oli esikohal uisutamine. Suures aias oli kõrgetest paplitest ümbritsetud tiik mis kaitsesid tuule ja tuisu eest. Neid eeldusi kasutades rajati vanemate eestvõttel uisurada. Ka linnarahvas kasutas võimalust ning tuli püha- ja puhkepäevadel koos puhkpillimängijatega uisurajale. Muusikutele ehitati kuuseokstega vooderdatud onn, sisse tehti pingid ja kogu pasunakoor leidis selles varju. Pühade aegu liuväli kaunistati, toodi nöörid, mille külge riputati isevalmistatud värvilised laternad. Iga laps sai ka oma kätte üks-kaks laternat ja nii liiguti liuväljal sinna-tänna.
Koos Karitsa mõisast saabunud tädipoegadega kuhjati lumest kokku kõrge mägi mis valati veega üle ning selle külmudes oli tore liumägi valmis. Soodsa talveilmaga läks kogu see väikeste seltskond Vallimäele vana ordulinnuse varemete juurde, kus kõrgelt kelguga allasõitmine pani südame kiiresti põksuma. Samuti oli suusatamine üheks meelisspordiks ning tammik, ümbruskonna põllud, aga ka Karitsa mõis oli ahvatlevaks sihtpunktiks. Seal elas Luise noorem õde, kelle pojad olid sama vanad nagu Rakvere mõisapreilid. Karitsas loeti üheskoos väärtkirjandust, mängiti klaverit ja viiulit, mänge ja selle kõrvale söödi niipalju mett ja pähkleid, kui keegi suutis. Suvel olid punapõsksed õunad, kirsid, ploomid ja suure haruldusena pirnid. Sügisel käidi jänesejahil, kus toimus alati ka piknik- tehti lõket, küpsetati sütes kartuleid ja röstiti räimi, sinna kõrvale võeti maitsvat hapupiima. See kõik kuulus ka seenelkäimise juurde. Suviti sõideti suure vankriga, kuhu mahtus peale 14 inimest, Vainupeale, kus püüti vähki, ujuti meres ja sõideti paadiga. Õhtul tantsiti salongis. Luise mängis suurepäraselt tantsuks ja ümberkaudsed mõisasaksad osalesid rõõmuga kalastamises, vähipüüdmises ja tantsimises. Siiski ei olnud laste elu alati nii muretu. Mitte ainult koolis ei nõutud neilt ülimat täpsust ja korda, vaid ka koolivaheaegadel pidid nad tõsiselt õppima ja ennast õppetööks ette valmistama. Samal ajal kui tüdrukud tegid käsitööd - õmblesid, tikkisid, heegeldasid, tegid pitse, luges ema neile raamatut. Meelsasti kasvatati mõnd eesti last, aidates tal lugema õppida, kusjuures käsitöö tegemine polnud tagaplaanil.
Annette Cäcilie Natalie von Rennenkampff (1858-1941), pilt: EAA.1674.3.1150.1
Õed, Amalie Julie Annette ja Cäcilie Natalie von Rennenkampff (1861-1878), pilt: EAA.1674.3.908.1
Adam Andreas Edler von Rennenkampffi vanuselt teine tütar Annette Cäcilie Natalie (lühidalt Talla) tuli ilmale pühapäevasel päeval ja kogu tema elu oli päikseline. Ta oskas teda ümbritsevates inimestes alati rõõmsat meeleolu luua. Tema elumotoks oli: „Kui tahad elus õnnelik olla, rõõmusta teisi.“ Teistele valmistatud rõõm peegeldus tema südametest – seda tunti kohe, kui ta seltskonnas viibis. Annette oli lapsena kõigi suureks rõõmuks südamlik ja rõõmsameelne. Aastatega see kahjuks temas lahtus ning asendus töötamisega. Leides, et tema oma käed ei ole tikkimises piisavalt nobedad, ostis ta endale tikkimismasina. Nüüd kulus aeg töötamiseks, valmistades oma õdedele kauneid villaseid seelikuid jõulupühadeks ja sünnipäevadeks. Need seelikud olid eriti külmal talvel kandmiseks lõputult soojad ja pehmed. Ühel pikemal sõidul naabruskonda sai ta külmakahjustuse – ta nägu külmus ja hiljem valmistas see talle palju vaeva. Professor Zöge (Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffel, kirurg ja TÜ kirurgiaprofessor) tegi oma parima, aga kahjustust ei õnnestunud välja ravida ning tema nägu jäi moonutatuks. Kasvatuse sai ta Vinni-stiftis koos Olga von Tiesenhauseni, Anna von Grünewaldi, Marie Rucktscheli, Natti von Rennenkampffi ja teistega, kes olid ta klassikaaslased ja hilisemad sõbrannad. Peale selle oli Vinnis 30 kaasõpilast. Elati nagu üks suur perekond tädi Allo von Maydelli juhtimisel. Viimane oli mitte ainult nõudlik õpetaja, vaid osales tüdrukutega pidudel ja tegi nendega kaasa jalutuskäike metsas. Tüdrukutele oli põnev Eestimaal haruldane tammik, kus korjati pähkleid ja püüti tiigist kalu, tehti piknikke, käidi seenil. Seal leidunud rohkete lilledega rõõmustati oma õpetajaid. Käidi ka läheduses asunud kuusikus ja kaasikus, aga eriti palju viibiti juur- ja puuviljarikkas aias, kus peale õunte, pirnide, kirsside, ploomide, maasikate, punaste sõstarde, karusmarjade, kreekide ja vaarikate, asus ka kena hulk mesipuid. Talla lõpetas kooli 16-aastaselt ning pöördus vanematekoju tagasi. Peagi saabusid talle kosilased. Dolf Wendrich püüdis oma tšellomänguga ta südant võita, parun Huene, Hagermeister ja veel mõned proovisid õnne, kuni lõpuks tuli õige – parun Hermann von Toll. Nii sai temast Kukruse mõisa perenaine. Seal ehitati mõisamaja kohe maitsekalt ümber, tehti peale- ja juurdeehitisi muusika- ja külalistetubade jaoks. Sellest pidi saama avatud südametega avatud maja. Läbi auväravate juhatati noorpaar säravasse majja, kus kaminad ja ahjud õhkasid hubast soojust ja õdusust, taustaks mängis mitmehäälselt majakapell.
Pärast Adam Andreas von Rennenkampffi surma, 1885. aastal, läks mõis rentnike kätte, kuna pärijaks olev poeg Carl, oli alles laps ja jõudis veel enne Rakverre tagasi tulemist õppida Peterburis põllumajandust. Kõigepealt oli Rakvere mõisa rentnikuks Richard Otto von Wahl, kes abiellus 1889. aastal mõisapreili Hedwigiga. 1892. aastal rentis mõisa Mõdriku ja Järve mõisa omanik Georg von Dehn, kes 1897. aastal abiellus teise õe, Luise Margarethega. Peale Rakverest lahkumist kolisid nad Mõdriku mõisa, mille Georg von Dehn oli 1900. aastal ostnud.
Viimane mõisa omanik, noor Carl August von Rennenkampff (1874-1934), hakkas mõisa pidama 1903. aastal. Samal aastal abiellus ta paruness Magdalene Valerie Gerda von Tolliga Järvamaalt, Vodja mõisaomaniku, Julius von Tolli, noorima tütrega.
Carl August von Rennenkampff ja tema abikaasa Magdalene Valerie Gerda von Toll (1880-1954). Allikad: EAA.1850.1.902.1, EAA.1850.1.903.1
Carl August von Rennenkampffi ja Gerda von Tolli abiellumise ajal elas suures majas (peahoones) vanaproua Luise, koos oma tütre Toni ja majapidajanna preili Mathilde Heinrichsoniga. Vanaproua Luiset teenisid kaks toatüdrukut ja üks toapoiss. Viimane teenindas prouat ka söögilauas. Toatüdrukud koristasid, katsid lauda, triikisid pesu. Peale selle nõudis proua, et nad teeksid veel lisatöid – kangakudumine, sukkade-sokkide kudumine mõisaperele, ketramine, sulgede noppimine jne. Toatüdrukud, toapoiss, kokk ja veel mõned elasid häärberi keldrikorrusel. Mõisa kõrvalhoonetes elasid tallmeister, öövaht, sepp, tisler, kutsar.
Värske abielupaar kolis väiksesse, Georg von Dehni poolt ehitatud majja (vt allpool olevat pilti). Vanaproua pakutud vahetamisvõimalusest nad loobusid, suur maja tundus neile liialt ebasümpaatne ning selle kohene põhjalikum ümberehitamine oleks vanaprouat päris kindlasti kurvastanud, kuna tema arvates oli tema mehe poolt ehitatu parim. Seda otsust nad ei kahetsenud, sest neil olid väikses majas väga õnnelikud aastad. Pärast Luise surma (1910. aastal) ehitasid nad suure maja kena ja hubasena ümber. Sealjuures arvestusega, et saaks ka suuremaid pidusid korraldada, kuna Gerdale meeldis naabreid ja sugulasi võõrustada. Kahjuks said nad seal vaid kolm suuremat üritust korraldada - algas ilmasõda ja 1915. aasta sügisel pidid nad ilusa ja elegantse maja vene sõjaväelaatsaretile üle andma. Suurde majja tagasi ei kolinud nad enam kunagi. Pärast Rakvere mõisa riigistamist elasid nad koos lastega Vao mõisas, mis kuulus samuti alates 1888. aastast Carl August von Rennenkampffile. Carl August von Rennenkampff suri 1934. aastal ja on maetud Rakvere linnakalmistule, hauaskulptuuriks on must Thorvaldseni Kristuse pronksist koopia.
Mõisa ajast on veel teada, et Rakvere vallimäel karjatati lambaid, neid olevat seal olnud 80-100 ringis. "Seal kasvas ilus rohi ning seda renditi linnarahvale karjamaana välja. Kuna lambad söömise kõrval maad väetasid, kasvas rohi hästi ning veel paremini kosusid lambad hea toidu ja värske õhu käes."
Kasutatud allikad:
Rahvusarhiiv Kinnistute register Rakvere mõis
Kultuurimälestiste register Rakvere mõis Inventariseerimine
Eesti Pargid 2 Rakvere mõisa park
Vanast mõisa kaalukojast võib saada eriline luksuskorter Virumaa Teataja 30.10.2021
Kodulugu: Rakvere mõisa peremehed ja teenijad Virumaa Teataja 26.04.2011
Vabriku tänav 3 asuva kinnistu ajalooline õiend Koostaja: O. Kirss, SA Virumaa Muusemi vanemteadur
Minu kõige suurem tänu läheb Janis Tobrelutsule, kes tõlkis Rakvere mõisapere mälestused ja tänu sellele see postitus suuresti ka sündis.