Navesti mõis (saksa keeles Nawwast) asub Viljandimaal Suure-Jaani ja Võhma vahelise maantee ääres (kui tulla Võhma poolt, siis kohe peale jõge paremat kätt). Mõisasüdamesse jõudmisest annab märku maantee servas asuv kena allee. Seda on küll kahju öelda, aga vanad mõisapargi puud ongi seal kõige kaunimad. Ülejäänud mõisasüda on lihtsalt üks lagunema jäänud kolhoosi keskus. Mõisaaegsed hooned on eranditult kas ümber ehitatud või lagunenud. Ühe hoone juures olid suured prügihunnikud... Ausalt öeldes oli see üks koledamaid kohti, kuhu ma viimasel ajal sattunud olen. Kõik näis nii trööstitu, lootusetu... Seal polnud isegi väga midagi pildistada, igasse kaadrisse sattus mõni lagunenud silikaattellistest hoone. Alles koju jõudes ja erinevaid infoallikaid uurides sain aru, et kortermaja keset parki on ehitatud endise peahoone kohale.
Rääkides Navesti mõisa ajaloost, siis Navestit on esimest korda mainitud kirjalikes allikates 1599. aastal (Navosth), kui mõis kuulus Pärsti mõisa juurde. Aastal 1622 kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõlemad mõisad vendadele Casper, Fabian ja Michael Engelhardtile, kellelt Navesti sai ka oma nime Neuvaiss. Hiljem vahetas mõis üsna tihti omanikke, kuni 1840. aastani, mil see läks pandiõigusega Hermann Theodor von Hoyningen-Huenele (1813–1880) ning jäi nende perekonna kätte kuni mõisate võõrandamiseni.
Mõisasüda ehitati välja esinduslikumalt 19.–20. sajandi vahetusel, kui rajati ka massiivsed maakivist ehitised. Peahoone on veidi varasemast ajast, ehitatud tõenäoliselt 18. sajandil. 20. sajandi alguses ehitati pikale puidust ühekorruselisele hoonele parempoolsesse otsa heimat-stiilis kahekorruseline tiibhoone. Väliselt meenutas see veidi Olustvere mõisa peahoone viilu.
Peahoone puidust madalam osa lammutati 1921. aastal. Kahekordne tiibhoone püsis veidi kauem, kuid tänaseks on seegi kadunud. Puidust osast olevat ehitatud uus maja Olustverre. Sõja ajal said mõisa hooned tugevasti kannatada ning põlenud hoonete müüre kasutati uute ehitiste tarbeks. Noorhobuste talli lasid venelased tankimürsuga puruks. Talli ja lautade vahel oli kahemeetrine müür ja väravaehitis. Parki piiras samuti müür, selle jäänused on siin-seal veel näha. Mõisa tuulik oli olnud Navesti mäel, kuid 1975. aastal tehtud inventariseerimisel on selle kohta märgitud, et see on lõhutud. Mõisa kõrts, mis asus Navesti jõe ääres, põles maha 1921. aastal ja nüüd on sellel kohal talumaja.
Mõisakompleksi kõige silmapaistvam hoone (millest on midagi ka alles) on endine valitsejamaja, millest on säilinud võimas nurgatorn. Olen leidnud hoone funktsiooni kohta erinevaid andmeid – seda on nimetatud karjakastelliks, valitsejamajaks, mõnes kohas isegi mõisa peahooneks. Ise kipun kalduma valitsejamaja kasuks, kuna loomade pidamise hoonena see ei tundu (karjakastellil peaks olema sisehoov ehk karjahoov, piltidel pole seda näha). Hoonel oli vähemalt 6 korstent, mis tähendab, et ruume köeti. Rahvapärimus räägib, et tornist vaatas mõisahärra, kuidas talurahvas tööd tegi. Kultuurimälestiste registris olevate andmete järgi ehitati torniga hoone kas 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Vanade piltide järgi tundus hoone veel täiesti korralik 1930. aastatel. Võimalik, et osa hoonest on läinud kuskile ehitusmaterjaliks või lihtsalt teetäiteks.
Navesti mõisa majandushooned: tõllakuur, hobusetall, valitsejamaja nurgatorn, kuivati. Mõisa küünis (mis pole säilinud) olevat olnud selline seadeldis, mis tõstis korraga maha terve koorma heina. Küün lammutati ja materjalist tehti killustik, millega pinnati tee Jaska ojast kuni Kärla kõrtsini.
Tänu kohalikule elanikule sai tuvastatud ka need vasakpoolsel pildil olevad varemed. Tegemist on endise kutsarimaja jäänustega (parempoolsel pildil olev valge torniga hoone). Hiljem oli hoones kolhoosi tuba, kuhu toodi posti ja kus näidati kino. Hoone hakkas lagunema 1980. aastatel ning üks kohalik inimene lammutas hoone kivi kivi haaval ja kasutas neid oma maja ehitusel.
Navesti viimastest mõisnikest on rahvapärimusse jäänud hulga lugusid, mille ma leidsin Jaan Kuldkepi kroonikast, neid saab täismahus lugeda lehelt: http://jupiter.aai.ee/~tarmo/txt/Kuld.html.
Kirjutan siia ümber mõned põnevamad lood:
Navesti mõis piirnes Olustvere mõisaga, kuid kahe mõisa suhted ei olnud väga soojad. Olustvere omanikud Fersenid kuulusid Peterburi kõrgaadlisse ja Navesti mõisnikele vaadati ülevalt alla. Hermann Theodor von Hoyningen-Huene kohta räägiti, et ta oli ilma varanduseta advokaat ning Navesti mõisa sai ta tänu sellele, et kosis ühe leseks jäänud naise. Peale naise ja tema poja surma sai mõis Hermann Theodorile. Hermani esimene naine oli lahke ja hea kuid Hermann ise kõrk ja tigedust täis. Peale esimese naise surma hakkas ta uut pruuti otsima ja läks kosja Suure-Jaani kirikuõpetaja von Schnelli tütrele. Kosjaskäik läks nurja, kuna härra renomee oli niivõrd halb. Selle peale oli ta ise öelnud: "See kurjus heliseb kaugele nagu kirikukell." Lõpuks kosis ta endale ühe vanapoolse rikka naise Wilhelmina (Minna) Karolina Juliane von Rennenkampffi. Pruut oli abielludes 29. aastane, mis tol ajal oli abiellumiseks päris hiline iga. Uus naine oli veel tigedam ja kitsim kui härra ise. Abielludes sai ta võõrasemaks Hermani lastele eelmisest abielust. Kord kui Wilhelmina oli Olustveres Ferseni krahvinna juures külas ja krahvinna pakkunud järelejäänud kohvi kojujäänud lastele viia, oli Navesti mõisaproua hüüatanud: "Või niisugustele kohvi! Kas hapu piim ja silgud neile küll hea ei ole?" Oma peret toitis ta piima ja silkudega, paar korda nädalas anti ka liha aga see olnud sitke ja maitsetu. Kui teised mõisnikud veetsid oma talved kuskil paremas kliimas või Peterburis, siis Navesti mõisnikud elasid kohapeal ja omasid paremat kontrolli kulude üle. Tänu kokkuhoidlikkusele said Hermanni pojad endale mõisad osta. Üks poegadest, Ernst Andreas Hermann von Hoyningen-Huene, ostis Lelle mõisa. Teine poeg, Oskar Anselm Herman von Hoyningen-Huene, ostis Eidapere mõisa ning hiljem väga uhke peahoonega Järvakandi mõisa. Ühte oma poegadest tahtnud ta Kabala (praegune Järvamaa) mõisnikule väimeheks sokutada. Kabala mõisahärra oli teadlik saabuvast külaskäigust ning hoidis tõlda maja taga ja niikui Hoyningen-Huened maja ette sõitsid, lahkusid nad mõisast. Hoyningen-Huenede poolt ihaldatud pruut pandi mehele hoopis parun Nolckenile. Kuid see abielu ei kestnud kaua, kuna Nolcken püüdis oma sohilast seaduslikuks teha ning see Kabala mõisahärrale ei sobinud.
Barthold Theodor (Fedor) von Hermann Hoyningen-Huene Allikas: EAA.1850.1.540.1, nooremas ja vanemas eas.
Kolmas poeg, Barthold Theodor von Hoyningen-Huene (1859–1942), sai Navesti mõisa omanikuks 1885. aastal ning oli seda kuni mõisa võõrandamiseni. Barthold oli teenistuses keisri juures tallmeistrina. Ratsutamises olevat ta olnud sama osav kui mõni tatarlane. 1888. aastal abiellus ta Detroitis väga jõukast perest pärit Anna van Ness Lothropiga. Anna isa oli poliitik George Van Ness Lothrop, Ameerika saadik Vene keisri Aleksander III juures. Kuna proua oli härrast oluliselt jõukam, siis nende varandused ja majapidamine oli lahus. Kui maailmasõda hakkas Eestimaale lähenema, sõitis proua 1914. aastal lastega Jaltasse ja ostis seal villa. Kommunistide võimule tulekul põgenes ta Prantsusmaale, kuhu ta rikas isa ostis järgmise villa, kuid Anna abikaasa Barthold von Hoyningen-Huene ei raatsinud oma Navesti mõisast lahkuda. Vabadussõja ajal püüdis ta laveerida ja mitte kummalgi poolel võidelda. Elu Navestis läks järjest ohtlikumaks – peahoone saali visati lõhkepomm, parun ise pääses eluga. Tema hea sõber tapeti ning Bartholdile anti tungiv soovitus, et viimane aeg on oma mõisast lahkuda. Barthold lahkus Navestist 1918. aastal, jõudes lõpuks oma pere juurde Prantsusmaale. Prantsusmaa villale pandi nimeks Navast, nii oli härral tunne, et ta elab oma Navesti mõisas edasi. Pärast oma abikaasa surma, olles 71-aastane, abiellus Barthold uuesti. Uueks kaasaks oli temast veidi noorem rikas naine, kes oli alamast soost, kuid kes ihkas saada parunessi tiitlit.
Barthold Theodor von Hoyningen-Huenel ja Anna van Ness Lothropil sündisid kaks tütart ja poeg ning nad kõik sattusid tegutsema moe valdkonda.
Vasakult paremale: Elisabeth (Betty) von Hoyningen-Huene George von Hoyningen-Huene Helen von Hoyningen-Huene
Helen von Hoyningen-Huene (1889–1976) lõpetas Peterburis aadlipreilide instituudi. Sõja ajal töötas halastajaõena Punases Ristis. Ta armus kauni välimusega vene ohvitseri ning abiellus temaga. Tema vanemad ja vend olid väga mures, et õde pole enam paruness, vaid tavaline lihtne proua. Hiljem nende abielu lahutati. Helen ja tema õde, Elisabeth (Betty) von Hoyningen-Huene (peale abiellumist Betty Buzzard) (1891–1973), asutasid Pariisis moemaja, mis kandis nime Yteb (tagurpidi loetuna Betty, ühe t-ga). Moemajale tõi edu n-ö vene stiili jäljendamine, nende klientideks olid Prantsusmaale emigreerunud vene aristokraadid. Pilte Ytebi moemaja loomingust avaldati tuntud moeajakirjades nagu Vogue, Harper's Bazaar, Le Jardin des modes. 1929. aastal tõi moemaja turule oma parfüümi Ytep No. 14. Pärast seda nende populaarsus langes ja 1933. aastal lõpetas moemaja oma tegevuse. Edaspidi töötas Betty müügiesindajana teistes moemajades. Helen lahkus Ameerika Ühendriiki, kus proovis läbi lüüa moedisainerina Helen de Huene nime all. Nende vennast, George von Hoyningen-Huenest (1900–1968) sai 1920. ja 1930. aastatel väga tuntud moefotograaf. Ta alustas oma karjääri õdede moemajas ja hiljem tegi koostööd kuulsate moeajakirjadega ning pildistas tolle aja staare, nagu Ingrid Bergman, Chaplin, Greta Garbo, Katharine Hepburn, Coco Chanel, Dali, Marlene Dietrich, Wallis Simpson ja Walesi prints Edward jt. Georg von Hoyningen-Huene ise küll ei tahtnud, et laiem avalikkus teaks tema kolka-aadli päritolust. George von Hoyningen-Huene elust ja loomingust saab väga hea ülevaate lehel https://www.georgehoyningenhuene.org/. Soovitan seda lehte kindlasti vaadata, tema fotod on tõesti võrratud ja nii elegantsed.
Navesti mõisa park 2021. aasta sügisel
Nagu ma sissejuhatuses kirjutasin, siis praegu on mõisasüda väga räämas – enamus hooned on laokil ja lagunemas. Samal ajal lagunevad ka kolhoosi ajal ehitatud hooned, vaid kortermaja ümbruses tundus elu veidi rohkem olevat. Parki mõnevõrra hooldatakse.
Peale selle loo avaldamist võttis minuga ühendust kohalik elanik Viktoria ja tänu temale sain siia kirja panna mälestused ja näidata pilte, mis on pärit peamiselt Navesti mõisavalitseja perest, aga ka üht-teist uuema aja kohta.
Pildil on valitsejamaja. Müürijupil istub valitseja Jaanis Ulpus. Hoones olid suured ja valged toad. Mõisavalitseja pere elas seal edasi ka peale mõisa võõrandamist, mõisa endised töölised said endale mõisa maadest tükikese, et talu rajada. 1975. aastal oli valitsejamaja juba lagunenud. Navestis asus ka rebasekasvandus, selle direktor elas oma perega endises valitsejamajas.
Parempoolsel pildil Jaanis Ulpus koos oma abikaasa Helene Elisabethi ja tütrega.
Vasakpoolsel pildi valitseja tütar Meta Helene Ulpus, kes sündis 1899. aastal. Meta oli mängukaaslaseks mõisniku pojale Georg von Hoynengen-Huenele, kes olevat olnud väga kiusliku loomuga ning Meta temaga väga ei klappinud. Kohalikku külakooli Metat ei pandud, ta käis koolis Viljandis, et ta saaks parema hariduse ning oleks vääriline mängukaaslane. Jaan ja ta abikaasa on maetud Suure-Jaani kalmistule. Nende ainuke tütar Meta lahkus koos abikaasaga 1944. aastal Saksamaale ja 1950. aastatel edasi Austraaliasse. Need pildid ongi siia jõudnud tänu tema järeltulijatele, kes käisid Navesti mõisaga tutvumas ja näitasid neid pilte. Suur tänu neile mälestuste jagamise eest!
Navesti mõisas filmis Tallinnfilm 1960ndatel filmi „Ühe katuse all“, kus mängis ka Ita Ever, Rein Aren, Viiu Härm. Leidsin ühe pildi filmimisest, kus taustal paistab peahoone vare. Filmi kohta loe täpsemalt Eesti Filmi Andmebaasist https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/530
Kasutatud allikad:
Praust, Valdo Viljandimaa mõisad
Eesti looduse infosüsteem EELIS, Navesti mõisaga seotud pärandkultuuri objektid
Blogi Tulp ja tulp Navesti
Kinnistute register Navesti mõis
Suur tänu Jaan Kuldkepi kroonika talletajatele ja hoidjatele, seda saab täies mahus lugeda siit - Jaan Kuldkepi kroonika (aai.ee). Lisaks Navesti mõisale on seal ka päris palju juttu Olustvere mõisast ja mõisnikest.
Suur tänu Viktoriale Navestist, kes jagas minuga nii haruldasi pilte ja mälestusi.