Navesti mõis

Navesti mõis asub Viljandimaal Suure-Jaani ja Võhma vahelise maantee ääres, Võhma poolt tulles, kohe peale jõge paremat kätt. Mõisasüdamesse jõudmisest annab märku ilus allee, mis on maantee servas. Seda on kahju öelda aga vanad mõisapargi puud ongi seal kõige kaunimad, ülejäänud mõisasüda on lihtsalt üks kole kolhoosi keskuseks loodud koht, mis on lagunema jäetud. Mõisa ajast pärit hooned on eranditult kas ümber ehitatud või lagunenud, mõisa park on tihedalt täis pool-lagunenud hooneid, ühe hoone juures on suured prügihunnikud... ausalt öeldes oli see üks koledamaid kohti, kuhu ma viimasel ajal sattunud olen. Kõik näis nii trööstitu, lootusetu... seal polnud isegi väga midagi pildistada, igasse kaadrisse sattus kole lagunenud silikaattellistest hoone. Alles koju jõudes ja erinevaid infoallikaid uurides sain aru, et kortermaja keset parki on ehitatud endise peahoone kohale.

Navesti mõis (Nawwast) härrastemaja Allikas: ERM Fk 887:1044, Eesti Rahva Muuseum

Rääkides Navesti mõisa ajaloost, siis Navestit on esmakordselt mainitud kirjalikes allikais 1599. a. (Navosth), kui Navesti mõis kuulus Pärsti mõisa juurde. Aastal 1622 kinkis Rootsi kuningas Gustav Adolf mõlemad mõisad vendadele Casper, Fabian ja Michael Engelhardtile, kellelt Navesti sai oma nime Neuvaiss. Hiljem vahetas mõis üsna tihti omanikke kuni 1840. aastal läks Navesti mõis pandiõigusega Hermann Theodor von Hoyningen-Huene´le (1813-1880) ning jäi nende perekonna kätte kuni mõisate võõrandamiseni.

Navesti mõis, u. 1910 Allikas: VM VMF 457:137 F, Viljandi Muuseum

Mõisasüda ehitati välja esinduslikumalt 19.-20. sajandi vahetusel, kui rajati massiivsed maakivist ehitised. Peahoone on veidi varasem, ehitatud tõenäoliselt 18. sajandil. Pikale puidust ühekorruselisele hoonele ehitati 20. sajandi alguses parempoolsesse otsa heimat-stiilis kahekorruseline tiibhoone, mis väliselt meenutas veidi Olustvere mõisa peahoone viilu.

Navesti mõisa peahoone tagant, u 1920 Allikas: VM VMF 457:136 F, Viljandi Muuseum. Madal osa on juba lammutatud.

Peahoone puidust madalam osa lammutati 1921. aastal, kahekordne tiibhoone püsis veidi kauem, kuid tänaseks on seegi kadunud. Puidust osast olevat ehitatud uus maja Olustverre. Sõja ajal said mõisa hooned tugevasti kannatada ning põlenud hoonete müüre kasutati uute ehitiste tarbeks. Noorhobuste tall lasti venelaste poolt tankimürsuga puruks. Talli ja lautade vahel oli kahemeetrine müür ja väravaehitis, parki piiras samuti müür, selle jäänused on siin-seal veel näha. Mõisa tuulik oli olnud Navesti mäel, kuid 1975. aastal tehtud inventariseerimisel on selle kohta märgitud, et see on lõhutud. Mõisa kõrts, mis asus Navesti jõe ääres, põles maha 1921. aastal ja nüüd on sellel kohal talumaja.

Navesti mõisa majandushoone 1930. aastatel. Allikas: VM VMF 498:54 F 9174

Mõisakompleksi kõige silmapaistvam hoone, millest on midagi ka alles, on endine valitsejamaja, millest on alles võimas nurgatorn. Olen leidnud hoone funktsiooni kohta erinevaid andmeid - seda on nimetatud karjakastelliks kui ka valitsejamajaks, mõnes kohas isegi mõisa peahooneks. Ise kipun kalduma valitsejamaja kasuks, kuna loomade pidamise hoonena see ei tundu - karjakastellil peaks olema sisehoov ehk karjahoov, piltidel pole seda näha. Hoonel on vähemalt 6 korstent, mis tähendab, et ruume köeti. Rahvapärimusse on jäänud lugu, et tornist vaatas mõisahärra, kuidas talurahvas tööd tegi. Kultuurimälestiste registris oleva mõisate inventariseerimise andmetel on torniga hoone ehitatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Vanade piltide järgi tundus hoone veel täiesti korralik 1930. aastatel, võimalik, et osa hoonest on läinud kuskile ehitusmaterjaliks või lihtsalt teetäiteks.

Navesti mõisa majandushooned: tõllakuur, hobusetall, tuvastamata vare, valitsejamaja nurgatorn, kuivati. Mõisa küünis, mis pole säilinud, olevat olnud selline seadeldis, mis tõstis korraga maha terve koorma heina. Küün lammutati maha ja materjalist tehti killustik, millega pinnati tee Jaska ojast kuni Kärla kõrtsini.

Hoone kohta on märgitud Maa-ameti pärandkultuuri kaardil, et see on Navesti postijaam
Hermann Theodor von Hoyningen-Huene. Allikas: EAA.1844.1.166.138

Navesti viimastest mõisnikest on rahvapärimusse jäänud hulga lugusid, mille ma leidsin Jaan Kuldkepi kroonikast, mida saab lugeda lehelt http://jupiter.aai.ee/~tarmo/txt/Kuld.html. Kirjutan siia ümber mõned põnevamad lood:

Navesti mõis piirnes Olustvere mõisaga, kuid kahe mõisa vahel suhted ei olnud väga soojad. Olustvere omanikud Fersenid kuulusid Peterburi kõrgaadlisse ja Navesti mõisnikele vaadati ülevalt alla. Hermann Theodor von Hoyningen-Huene kohta räägiti, et ta oli ilma varanduseta advokaat, Navesti mõisa sai ta tänu sellele, et kosis ühe leseks jäänud naise ning peale naise ja tema poja surma sai mõis Hermann Theodorile. Tema esimene naine oli lahke ja hea aga Hermann ise kõrk ja tigedust täis. Peale esimese naise surma hakkas ta uut pruuti otsima ja läks kosja Suure-Jaani kirikuõpetaja von Schnelli tütrele. Kosjaskäik läks nurja, kuna härra renomee oli halb. Selle peale oli Hermann Theodor von Hoyningen-Huene öelnud: "See kurjus heliseb kaugele nagu kirikukell." Herman kosis endale naiseks ühe vanapoolse rikka naise Wilhelmina (Minna) Karolina Juliane von Rennenkampffi, pruut oli abiellumisel 29. aastane, mis tol ajal oli abiellumiseks päris hiline iga. Uus naine oli veel tigedam ja kitsim kui härra ise. Abielludes sai ta võõrasemaks Hermani lastele eelmisest abielust. Kord kui Wilhelmina oli Olustveres Ferseni krahvinna juures külas ja krahvinna pakkunud järelejäänud kohvi kojujäänud lastele viia, oli Navesti mõisaproua hüüatanud: "Või niisugustele kohvi! Kas hapu piim ja silgud neile küll hea ei ole?" Oma peret toitis ta piima ja silkudega, paar korda nädalas anti ka liha aga see olnud sitke ja maitsetu. Kui teised mõisnikud veetsid oma talved kuskil paremas kliimas või Peterburis, siis Navesti mõisnikud elasid kohapeal ja seeläbi omasid paremat kontrolli kulude üle. Tänu kokkuhoidlikkusele said Hermanni pojad endale mõisad osta - üks poegadest, Ernst Andreas Hermann von Hoyningen-Huene, ostis Lelle mõisa. Teine poeg, Oskar Anselm Herman von Hoyningen-Huene, ostis Eidapere mõisa ning hiljem väga uhke peahoonega Järvakandi mõisa. Ühte oma poegadest tahtnud ta Kabala (praegune Järvamaa) mõisnikule väimeheks. Kuid Kabala mõisahärra oli teadlik saabuvast külaskäigust ning hoidis tõlda maja taga ja niikui Hoyningen-Huened maja ette sõitsid, lahkusid nad mõisast. Hoyningen-Huenede poolt ihaldatud pruut pandi mehele hoopis parun Nolckenile, kuid see abielu ei kestnud kaua, kuna Nolcken püüdis oma sohilast seaduslikuks teha ning see Kabala mõisahärrale ei sobinud.

Barthold Theodor (Fedor) von Hermann Hoyningen-Huene Allikas: EAA.1850.1.540.1

Kolmas poeg, Barthold Theodor von Hoyningen-Huene (1859-1942) sai Navesti mõisa omanikuks 1885. aastal ning oli seda kuni mõisa võõrandamiseni. Barthold oli teenistuses keisri juures tallmeistrina. Ratsutamises olevat ta olnud sama osav kui mõni tatarlane. 1888. aastal abiellus ta Detroitis väga jõukast perest pärit Anna van Ness Lothrop´iga. Anna isa oli poliitik George Van Ness Lothrop ning Venemaal Aleksander III juures Ameerika saadik. Kuna proua oli härrast oluliselt jõukam, siis nende varandused ja majapidamine oli lahus. Kui maailmasõda hakkas Eestimaale lähenema, sõitis proua 1914. aastal lastega Jaltasse ja ostis seal villa. Kommunistide võimule tulekul põgenes ta Prantsusmaale, kuhu ta rikas isa ostis järgmise villa. Kuid ta abikaasa, Barthold von Hoyningen-Huene, ei raatsinud oma Navesti mõisast lahkuda. Vabadussõja ajal püüdis ta laveerida ja mitte kummalgi poolel võidelda. Kuid elu Navestis läks järjest ohtlikumaks - peahoone saali visati lõhkepomm, parun ise pääses eluga. Barthold lahkus Navestist 1918. aastal, peale seda kui tema hea sõber tapeti ning talle anti tungiv soovitus, et viimane aeg on oma mõisast lahkuda. Lõpuks pääses ta oma pere juurde Prantsusmaale. Prantsusmaa villale pandi nimeks "Navast", nii oli härral tunne, et ta elab oma Navesti mõisas edasi. Peale oma abikaasa surma, olles 71-aastane, abiellus Barthold uuesti. Uueks kaasaks oli temast veidi noorem rikas naine, kes oli alamast soost, kuid kes ihkas saada parunessi tiitlit. Barthold Theodor von Hoyningen-Huenel ja Anna van Ness Lothrop´il sündisid kaks tütar ja poeg ning nad kõik sattusid tegutsema moe valdkonda.

Vasakult paremale: Elisabeth (Betty) von Hoyningen-Huene George von Hoyningen-Huene Helen von Hoyningen-Huene


Helen von Hoyningen-Huene (1889-1976) lõpetas Peterburis aadlipreilide instituudi, sõja ajal töötas halastajaõena Punases Ristis. Ta armus kauni välimusega vene ohvitseri ning abiellus temaga. Tema vanemad ja vend olid väga mures, et õde pole enam paruness, vaid tavaline lihtne proua. Hiljem nende abielu lahutati. Helen ja tema õde, Elisabeth (Betty) von Hoyningen-Huene (peale abiellumist Betty Buzzard) (1891-1973) asutasid Pariisis moemaja, mis kandis nime Yteb (Betty tagurpidi loetuna). Moemajale tõi edu nö Vene stiili jäljendamine, nende klientideks olid Prantsusmaale emigreerunud Vene aristokraadid. Ytebi moemaja loomingut avaldati tuntud moeajakirjades nagu Vogue, Harpe´s Bazaar, Le Jardin des modes. 1929. aastal tõi moemaja turule oma parfüümi Ytep No. 14. Peale seda nende edu langes ja 1933. aastal lõpetas moemaja oma tegevuse. Edaspidi töötas Betty müügiesindajana teistes moemajades. Helen lahkus Ameerika Ühendriiki, kus proovis läbi lüüa moedisainerina Helen de Huene nime all. Nende vennast, George von Hoyningen-Huene´st (1900-1968), sai 1920. ja 1930. aastatel väga tuntud moefotograaf, kes alustas oma karjääri õdede moemajas ja hiljem tegi koostööd kuulsate moeajakirjadega ning pildistas tolle aja staare nagu Ingrid Bergman, Chaplin, Greta Garbo, Katharine Hepburn, Coco Chanel, Dali, Marlene Dietrich, Wallis Simpson ja Walesi prints Edward, kui nimetada vaid mõned. Georg von Hoyningen-Huene ise küll ei tahtnud, et laiem avalikkus teaks tema kolka-aadli päritolu. George von Hoyningen-Huene elust ja loomingust saab väga hea ülevaate lehel https://www.georgehoyningenhuene.org/. Soovitan seda lehte kindlasti vaadata, tema fotod on tõesti võrratud ja nii elegantsed.

Navesti mõisa park 2021. aasta sügisel

Mõisaaegne tiik pargi servas

Nagu ma sissejuhatuses kirjutasin, siis praegu on mõisasüda väga räämas - enamus hooned on laokil ja lagunemas, samal ajal lagunevad kõrval ka kolhoosi ajal ehitatud hooned. Vaid kortermaja ümbruses tundus elu veidi rohkem olevat. Parki hooldatakse.

Mõisasüda Maa-ameti pärandkultuuri kaardil
Navesti mõisasüda 1909. aasta kaardil. Allikas: EAA.5289.1.254 leht 1
1912. a. Navesti mõisa pargis, mõisa kokk Miina Mikk (vasakul) koos mõisa toatüdrukuga . Allikas: ERM Fk 1175:50 Eesti Rahva Muuseum

Kasutatud allikad:

Viljandimaa mõisad V. Praust

Kultuurimälestiste register. Navesti mõis. Inventariseerimine.

Eesti looduse infosüsteem EELIS, Navesti mõisaga seotud pärandkultuuri objektid

Blogi Tulp ja tulp Navesti

Kinnistute register Navesti mõis

www.repka.ee

photo.com George Hoyningen-Huene

Eriliselt suur tänu Jaan Kuldkepi kroonika talletajatele ja hoidjatele, seda saab täies mahus lugeda siit - Jaan Kuldkepi kroonika (aai.ee). Lisaks Navesti mõisale on seal ka päris palju juttu Olustvere mõisast ja mõisnikest.

347 views0 comments

Recent Posts

See All