Väikemõisa mõisakoht asub Viljandimaal, üsna Viljandi linna külje all. Kõigepealt peab kohe ära ütlema, et Väikemõisa pole kunagi nö päris mõis olnudki. Koha ajalugu algab 1890. aastate lõpust kui osteti kokku neli talukohta - kaks juba maa ostnud talupoegadelt ja kaks maatükki Karula mõisalt. Heimat-stiilis villa valmis arhitekt Rudolf von Engelhardti projekti järgi 1902. aastal ning see asub väga maalilises kohas - jõeoru serval, vaatega üle pargi ja jõesängi, kaugemal paistmas Vana-Võidu mõisasüda, veelgi kaugemal Viljandi siluett. Kuna hoone on ehitatud nõlvale, siis jõeoru poolt vaadates mõjub see eriti suursuguselt - koos keldrikorrusega on hoonel neli korrust. Hoone kõrge sokkel ja esimene korrus on laotud maakividest, akna- ja usteavade ümbrus tellistest, ülejäänud hoone on krohvitud ja kujundatud vahvärktehnikas. Iga külg hoonest on täiesti erinev, mis teeb selle hoone vaatlemise väga huvitavaks. Arvatavasti oli hoone tagaküljel läbi kahe korruse ulatuv klaasitud veranda, kuid hiljem on see kinni ehitatud. Hoone ehitamisel on väga hästi arvestatud ilmakaartega - alates päikesetõustust kuni loojanguni paistab päike peamistesse ruumidesse.
Peasissepääsu ette jääb lahtine veranda, kust läheb trepp ka sissepääsu kohal olevale rõdule. Hoone peauks on suur kahepoolne tahveldatud uks, sissekäigu ees ripub suur juugendlik latern. Hoone peakorruseks on esimene korrus, kus asub vestibüül ja saal, tähelepanuväärsemateks sisekujunduselementideks on tahveldatud peauks, sisetrepp mis viib teisele korrusele, siseuksed.
Väikemõisa peahoone I ja II korruse plaan. Allikas: Kultuurimälestiste register Väikemõisa mõisa ajalooline õiend
Väikemõisa koha looja oli Maximilian Eduard von Tobien (1857-1904), kes oli 1884. aastal tulnud Viljandisse linnasekretäriks ja hiljem asus tööle Pärnu-Viljandi Rahukogu juures asuvasse kinnistusametisse, kus ta töötas üle 15 aasta. Maximilian oli alates 1889. aastast abielus Marie Antonie Wegeneriga, kes oli pärit Tõlliste mõisast - tema isa oli mõned aastad peale Marie sündimist ostnud Tõlliste mõisa (praegune Valgamaa). Maximilianil ja Mariel sündis kuus last, kellest küll pooled surid juba lapseeas.
Maximiliani vend Wilhelm Fromhold von Tobian oli Rõika-Meleski peeglivabriku omanik ja direktor, samuti ka Peterburi salpeetrivabriku tegevdirektor. Järgmine pilt ongi tehtud tema 50. sünnipäeva tähistamisel, pildil on ka Väikemõisa omanik Maximilian (nr. 4) ja tema abikaasa Marie Antonie (nr. 5).
Kõik isikud pildil:
1. Gustav Ferdinand Ottow (1886-1969). Ajakirjanik, ajalehe "Greifswalder Zeitung" peatoimetaja, tegutses ka tõlkijana. Richard (nr. 9) ja Adelheid (nr. 3) Ottow´i poeg.
2. Martha Helene von Tobien (1858-...), Maximiliani, Wilhelmi ja Adelheidi õde.
3. Adelheid Amalie Ottow (1860-1933), sünd. von Tobien. Maximiliani, Wilhelmi ja Martha õde. Gustav Ferdinandi (nr. 1) ema, Richard August Eduard Ottow´i (nr. 9) abikaasa.
4. Maximilian Eduard von Tobien (1857-1904), Väikemõisa omanik.
5. Marie Antonie von Tobien (1868-1961), sünd. Wegener. Maximiliani abikaasa, Väikemõisa mõisaproua.
6. Wilhelm Fromhold Platon von Tobien (1853-1934), Rõika-Meleski peeglivabriku omanik ja direktor.
7. Marie (Mimi) Clementine Emilie Benrath (1846-...), sünd. Amelung. Baltisaksa keemiku Hermann Benrathi abikaasa.
8. Georg Eduard Pfeiffer (1842-1906), Rõika-Meleski klaasivabriku raamatupidaja, Meleski peegelklaasivabriku juhataja.
9. Richard August Eduard Ottow (1851-1931). Arstiteadlane ja ajaloolane. Oli 1878–1880 Sindi ja 1881–1885 Hiiu-Kärdla kalevivabriku arst, 1885–1918 eraarst ja kõrva-nina-kurguhaiguste spetsialist Tartus. Arstiameti kõrvalt uuris Tartu ajalugu.
10. Benno Richard Ottow (1884-1975), eelmise poeg. Arstiteadlane, günekoloog, meditsiini- ja teadusloolane. Oli aastatel 1933–1945 Berliini Brandenburgi naistekliiniku peaarst. Osales hitlerliku Saksamaa (sund)steriliseerimispoliitika elluviimisel. Alates aastast 1953 Stockholmi Loodusmuuseumi teadur.
11. Ernst August Krannhals (1858-1919). Keemik, Rõika peeglivabriku direktoriabi ja raamatupidaja.
12. Carl Hermann Benrath (1873-...), Hermann ja Marie Benrathi (nr. 7) poeg.
Seda lugu kirjutades leidsin ka sellise huvitava fakti, et Maximilian ja tema abikaasa olid üsna lähedalt sugulased - Maximilian abiellus oma ema (Henriette Martha Wegener) poolvenna (Robert Wilhelm Wegener) tütrega. Ehk siis... Maximilianil ja Mariel oli ühine vanaisa - Friedrich Wilhelm Wegener, kes oli kaks korda abielus - ühest abielust sündis Maximiliani ema, teisest abielust Marie Antonie isa. Uhh... see oli mulle endale ka keeruline :)
Kes seda täpselt teab mis põhjustel, aga mõned nädalad enne oma 47. sünnipäeva ja oma kuuenda lapse sündi, tegi Maximilian 1904. aasta oktoobris enesetapu - ta laskis ennast ühe teise korruse toas maha. Tema tütar, Friede Maximiliane von Tobien, sündis oktoobri viimasel päeval.
Järelhüüdes Maximilian von Tobienile on kirjeldatud teda kui sõbralikku ja lahket inimest: "Ei olnud tema sees kunagi ei kõrkust, ei uhkust, ei äkilist ega suurelist meelt, vaid igas tema kõnes, töös ja teos paistis alati alandus ja tasandus välja; ka oma ameti talituste juures oli ta alati sõbralik ja lahke, seletas ja ja juhatas kõike, mis talt küsiti, õiglaselt ja vennalikult ja pidas igast inimesest palju lugu. Ka oma valitsuse all olevate kirjutajate vastu näitas ta niisamasugust lahkust, lugupidamist ja austamist üles, mis teiste poolt, armastuse pärast, tema vastu, veel suuremal mõõdul üles näidata püüti. Ka andis ta vaesele rahvale rohkesti rikkalikku teenistust, kui ta Karula mõisa käest kaks mõisa talu ära ostis, hiljem veel kaks naabri talu endiste ostjate käest suurte „kasumaksudega" omale ostis ja neid kõiki üheks kohaks ühendades, igasugu kraamide kaevamiste, maade torutamiste ja kividest puhastamisega väga palju tööd andis ja kõikidele rohkesti tasus, nii et iga palga saaja pidi ütlema, et ta küllalt on saanud. Pääle selle võttis ta ka veel oma heinamaade parandamise pärast mäda põhjaga jõe puhastamise käsile, mis mitmete verstade kaupa tema naabri ja naabrite naabrite heinamaadest läbi käis, üksi omal kulul, ega nõudnud kellegi käest abi ega kaasaaitamist." /1904. a ajalehest Sakala/. Samast artiklist veel selgub, et kuigi tema enesetapp oli teistele olnud ootamatu, siis Maximilian ise oli selleks ette valmistunud - ta olevat valmis kirjutanud nimekirja lauludest mida ta soovis lasta oma matustel kõlada, pühakirjatekstid ja samuti selle, kui palju tema teenritele peab raha välja maksma.
Peale Maximiliani surma ostis kõrvalasuva Karula mõisa (Uue-Võidu) mõisnik Viktor Karl von Helmersen (1843-1910) Väikemõisa endale tingimusel, et von Tobieni poeg, kes oli tol ajal 13-aastane, ostab mõisa tulevikus temalt tagasi sama hinnaga. Kuid poeg mõisa ei soovinud ja nii jäi mõis Helmersenide kätte. Viktori poeg, Alexander Roland von Helmersen (1881-1934) oli hiljuti abiellunud ning see sai noorpaari uueks elukohaks. Alexander ise asus juhtima Vana-Võidu mõisa majanduselu - Vana-Võidu omanikuks oli 1893. aastal saanud Friedrich von Stryk aga kuna ta sai ka päranduseks Polli mõisa, siis tema asus hoopis seal tegutsema ja andis Vana-Võidu mõisa rendile. Alates sellest ajast jäi Väikemõisa Karula (Uue-Võidu) mõisa juurde kuuluvaks kõrvalmõisaks. Kuna tegemist polnud suurmaavaldusega, siis jäi Väikemõisa Helmersenidele ka peale 1919. aastat ning nad elasid seal kuni 1939. aastani. Viimaseks Väikemõisa mõisnikuks jäi Alexandri poeg Viktor Rudolf von Helmersen (1912- ...).
1948. aastal hakkas mõisas tegutsema lastekodu, esimesteks elanikeks olid peamiselt orvud ja vallaslapsed. Alguses elas lastekodus üle 40-ne lapse, majas töötas 4 rühma ning igas rühmas oli 2 töötajat. 1950-ndatel sai majja elekter, enne seda kasutati petrooleumlampe. 1970-ndatel pandi majja keskküte, tall-tõllakuur sai katlamaja funktsiooni. Alguses elasid lapsed lastekodus kuni kolmanda eluaastani, peale seda saadeti nad teistesse lastekodudesse. 1990-ndatel jäid ka suuremad lapsed Väikemõisasse elama ja käisid sealt kooli. 1998. aastal pidas lastekodu oma 50. sünnipäeva ja selleks ajaks oli lastekodus elanud veidi üle 1400 lapse. 2012. aastal valmisid uued peremajad lastele ja sealtsaadik seisab Väikemõisa hoone tühjana.
Mõned interjöörivaated lastekodu ajast (1994. aastal) Allikad: EFA.535.0.197086 ja EFA.535.0.16711
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Väikemõisa mõisa ajalooline õiend
SA Perekodu Ajalugu