Tarvastu mõis

Viljandimaal asuv Tarvastu (saksa keeles Schloss Tarwast) mõisasüda asub väga kaunis kohas – mõisapark on rajatud Tarvastu jõe kaldale, teisel pool jõge paistavad ordulinnuse varemed. Tarvastu mõis rajati Tarvastu ordulinnuse vahetusse lähedusse ning mõisasüdame rajamisel on endist linnusekohta oskuslikult ära kasutatud.

Millal täpselt linnus ehitati polegi teada, esimest korda on seda mainitud 1410. aastal seoses Liivi ordumeistri peatumisega. Tarvastu linnus oli Viljandi komtuuri alluvuses ning kohaliku tähtsusega Liivimaa ordu majanduslinnus. Linnus rajati loodusliku künka otsa, Tarvastu jõgi suunati vaenlaste eest kaitse pakkumiseks vallikraavidesse ning jõele ehitati ka veski. Tarvastus jahvatatud viljaga varustati orduvendasid Viljandis. Varemetesse jäi linnus 16. sajandi lõpul, kui linnuse püssirohukeldris toimus plahvatus ning pärast seda linnust enam endisel kujul ei taastatud.

Autor: Carl von Ungern-Sternberg Tarvastu linnus 1827. Pilt: AM _ 7627 G 1393, Eesti Ajaloomuuseum SA

1414. aastast pärinevad esimesed teated Tarvastu mõisa kohta. 1588. aastal läänistas kuningas Sigismund III valduse eluaegseks kasutamiseks Jürgen (George) Fahrensbachile (1551/52–1602). Jürgen Fahrensbach oli nii vägev mees, et temast on kirjutatud mitu artiklit (kellel suurem huvi, siis loo lõpus leiab viite). Arvatakse, et temas voolas ka eesti verd. Ta sündis Haimres, teenis Rootsi vägedes, sõdis Prantsusmaal, Hollandis, Ungaris, Liivimaal ning oli ka venelaste teenistuses. Tegi silmapaistvat karjääri Taani kuninga õukonnas ja armees, sattudes sinna soovituskirjaga kui vene keele ja vene sõjakommete tundja. Jõudis olla Saaremaa asehaldur, talle läänistati kogu Saaremaa. Lisaks Tarvastu mõisale kuulusid talle ka Karksi ja Ruhja mõis. Taani kuninga juurest läks ta teenistusse Poola kuninga juurde. Fahrensbach sai haavata 1602. aastal, kui Rootsi-Poola sõjas Viljandit piirati. Teda tabas linnuse vallikraavis musketikuul ning hiljem suri ta saadud haavadesse. 1613. aastast kuulus mõis eelmise pojale Wolmar Fahrensbachile. 1624. aastal läänistas kuningas Gustav II Adolf Tarvastu mõisa krahv Jacob De la Gardiele. Tarvastu oli vaid üks väike osa valdustest, mis De La Gardiele kuulus ja tõenäoliselt satuti sinna isiklikult haruharva. 17. sajandi lõpul mõis redutseeriti (võeti riigile tagasi) ning Tarvastu oli riigi omanduses kuni 18. sajandi lõpuni. Keiser Paul I kinkis selle Heinrich Joseph Marquis de Lambertile ning tema omakorda oma poegadele. 1808. aastal pantisid need mõisa kümneks aastaks Johann Jürgensohnile.

Tarvastu mõisa peahoone (hävinenud). Pilt on pärit Tallinna Linnaarhiivi kodulehelt

1820. aastal ostis mõisa Jacob Heinrich Justus von Mensenkampff (1779–1825) ning see jäi nende perekonna kätte kuni mõisate võõrandamiseni. Kuigi mõis ei olnud tol ajal väga heal järjel, oli ostjat võlunud mõisa viljakas muld ja mõisa suurus. Lisaks Tarvastu mõisale rentis ta Aidu ja Saare mõisa ning 1820. aastal ostis ta ka praegusele Lätimaale jääva Koni mõisa (saksa keeles Königshof, läti keeles Ķoņu muiža). Kahjuks ei antud talle elupäevi kuigi kauaks, ta suri 45-aastasena reisil Mitausse (tänane Jelgava). Tarvastu mõisa päris tema ainuke poeg Carl Justus von Mensenkampff (1808–1878). Carl Justus oli väga ambitsioonikas mees ning oma tarkuse ja tööga olevat ta kogunud miljoni rublani küündiva varanduse. Tema hankis juurde maavalduseid – ostis Koikküla ja Kavastu mõisa ning tänase Põhja-Läti alale jäävad Dikeri ja Koškele mõisa. Tartusse Raekoja platsi äärde soetati suur maja, millest sai talvise seltskonnaelu üks keskpunkte. Lisaks oli Carl Justus aktiivselt osa võtnud 1849. aasta talurahvaseaduse ettevalmistamisest. 1832. aastal abiellus ta lähedalasuvast Uue-Suislepa mõisast pärit Johanna Amalie Jeanette von Krüdeneriga (1814–1895).

Carl Justus von Mensenkampff (1808-1878) ja tema abikaasa Johanna Amalie Jeanette von Krüdener. Pildid: EAA.1844.1.150.75 ja Herder-Institut für historische Ostmitteleuropaforschung, DSHI 190 Livland 079_02.

Mensenkampffidele kuulunud mõisate peahooned: Koikküla, Kavastu, Dīķeru ja Koni mõis.

Carl Justus von Mensenkampffi ajal valmisid Tarvastus võimsad kõrvalhooned, mis olevat olnud piirkonna kõige suuremad – 1842. aastal aidahoone, 1860. aastatel viinavabrik, linnuse varemetest kuni kirikuni rajati kilomeeter munakiviteed. Peahoone jäi sealjuures üsna tagasihoidlikuks – puidust seinte ja laudvoodriga, peaukse ees väike sammastega palkon. Peahoone pole säilinud ja kohapeal on üsna keeruline aru saada, kus hoone võis paikneda. Ma külastasin mõisa talvisel ajal, kuid hoolimata lumest tundus keset parki olevat väike kivihunnik, tõenäoliselt peahoone seal asuski (alumisel pildil on arvatavale hoone asukohale ring ümber tõmmatud), asukoht Google Mapsi kaardilhttps://goo.gl/maps/r8EhjUyB9coR7E8W9

Fragment 1890. aasta kaardilt. Allikas: EAA.2469.1.713

Peahoone läheduses asus valitsejamaja (tänaseni säilinud), selle kõrval maakelder, peahoone asukoha vastas on tall-tõllakuur. Tarvastu tallides olevat seisnud korraga 36 hobust, selline arv seetõttu, et neid oleks võimalik nelja- või kuuekaupa tõlla ette rakendada.

Viinavabrik asub Tarvastu jõe kaldal. Hoone maakividest seinte krohvipindale on väikestest kivikildudest moodustatud erinevaid mustreid, sealt võib leida nii pommidega seinakella kui ka Mulgi mustrile iseloomulikke kujundeid.

Kui Tarvastus elati üsna tagasihoidlikus elumajas, siis Tartus, Raekoja platsil, oli Mensenkampffidel suur majavaldus (praeguse aadressiga Raekoja plats 16/Kompanii 2). Hoone osteti 1838. aastal ning see jäi Mensenkampffide valdusesse kuni 1895. aastani. 1856. aasta hindamise käigus on kirja pandud, et kinnistul asub kolmekordne hoone, milles on 36 tuba. Kõrvalhoonetena on kirja pandud 2 talli, 2 vankrikuuri, pesuköök ja ait, hoovil asus ka kaev. Esimesel korrusel asusid kaupluseruumid ja teenija korter. Teisel korrusel asus 9 toaga ja saaliga korter ning kolmandal korrusel 7-toaline korter. 1895. aastal müüdi majavaldus Tartu Suurgildile. Hilisematel aastatel toimusid majas ümberehitused, mis muutsid nii maja välimust kui interjööri.

Pildid: Tartu Raekoja plats 16/Kompanii 2 ajalooline õiend, Kultuurimälestiste register.

Pärast Carl Justus von Mensenkampffi surma päris Tarvastu mõisa tema vanim poeg, James Moritz Justus von Mensenkampff (1834–1913). 1871. aastal abiellus ta vürstinna Gabriele Adelaide Wilhelmine Anna Charlotte von Lieveniga. Gabrielle vanaisa, Karl Christoph von Lieven, kasvas Peterburis keisri perekonnas, koos suurvürstide Nikolai ja Mihhailiga, sest tema ema oli nende kasvataja-õpetaja. Karl Christoph von Lieven oli aastatel 1817-1828 Tartu Ülikooli kuraator ja 1828-1833 Venemaa haridusminister. Gabrielle ise oli sündinud Zentene (saksa keeles Senten) mõisas, mis asub Lätis.

Veel oma eluajal, 1905. aastal, kinkis James Moritz Justus von Mensenkampff Tarvastu mõisa oma pojale Karl August von Mensenkampffille (1870–1939). Tema jäigi Tarvastu mõisa viimaseks omanikuks, kellelt mõis võõrandati. Karl August sündis Tarvastu mõisas, pärast gümnaasiumi lõpetamist õppis ta põllumajandust Saksamaal Göttingeni ülikoolis ning võttis 1898. aastal oma isalt üle mõisa majapidamise. Ta olevat ka katsetanud karakull lammaste kasvatamist, kuid see ebaõnnestus. Ta omandas suurema maatüki Türkestanis (piirkond Kesk-Aasias) ning tahtis seal puuvilla kasvatama hakata, kuid sõda ja revolutsioon olid selle plaani nurjanud. Karl August oli alates 1901. aastast abielus Viljandi mõisa paruni tütrega Alexandrine (Alice) Emily von Ungern Sternbergiga.

Karl von Mensenkampff (pildistatud 1914, fotograaf J. Riet, VM VMF 424:775 F, Viljandi Muuseum) ja Alexandrine Emily von Mensenkampff (sünd. von Ungern-Sternberg), poegade Otto Oswald Karl von Mensenkampffi ja Kurt (Curt) Justus von Mensenkampffiga (pildistatud 1907. aastal, fotograaf J. Riet EFA.215.4.10054).

Tarvastu mõisa viimane omanik Karl August von Mensenkampff lastega 1915. aastal Viljandis. Allikas: EFA.215.4.14400

Neil sündis neli last – kaks poega ja kaks tütart. Üks nende poegadest suri 1922. aastal meningiiti ja on maetud Viljandi mõisnike kalmistule (asub Viljandi mõisa peahoonest ligi 150 meetri kaugusel, laululava vahetus läheduses). Samale kalmistule on maetud ka Karli esimene abikaasa. Teine poegadest rändas Lõuna-Ameerikasse Tšiili ja võttis enda juurde mõlemad õed. Karli ja Alexandrine noorim tütar abiellus lendur Ulrich Braschega ja huvitav fakt on ka see, et nende tütar Rhona Villanueva, reisis vastsündinuna 1934. aastal oma isa eralennukiga Tallinnast Viljandisse. Peale Eesti taasiseseisvumist on ta korduvalt oma sünnimaad külastanud. Kuigi Karl Augusti ja Alexandrine Emily abielu lahutati 1924. aastal, siis sõprus kahe perekonna vahel jäi siiski tugevaks. Karl August abiellus veel korra ning sellest abielust sündis üks poeg, kuid tema hukkus teises maailmasõjas.

Tarvastu mõisa omaniku von Mensenkampffi poeg oma ponihobusega, 1918, ERM Fk 1356:51, Eesti Rahva Muuseum

1910. aastal toimus Tarvastu mõisas pulmapidu, kui viimase mõisniku noorim õde, Helene Gabriele Giamella von Mensenkampff abiellus Hermann von Sieversiga, kellest pidi saama Heimtali mõisa uus peremees. Mõisnike pulmalauast on Tallinna Linnaarhiivi lehel pikk ja põnev postitus aga toon siin välja menüü, mida pulmalauas pakuti:

Pulmadinee

Menüü

Selge peedisupp pirukatega

Latikas mädarõikaga

Veisefilee šampinjonikastmega

Faasanid värske salatiga

Sparglid sousti ja värske võiga

Jääkohv ja plombiir või kohv, jäätis ja plombiir.

Tarvastu mõisapark on rajatud looduslikke tingimusi hästi ära kasutades - mõisasüdame ja linnuse vahelisel alal on looduslähedane metsapark, kus lisaks kodumaistele liikidele kasvab ka vene lehis, ebatsuugad, alpi seedermänd, valge mänd. Mõisasüdamesse suundub pikk tamme- ja pärnaallee. Linnusevaremete lähedusse rajati perekonna rahula ning ehitati kõrge püramiidja katusega klassitsistlik matusekabel. Kabeli lasi ehitada Tarvastu mõisaproua Luise Charlotte Margaretha von Mensenkampff (sünd. von Buhrmeister), pärast oma abikaasa surma 1825. aastal. Oletatakse, et kabeli arhitekt võis olla J. W. von Krause, kes on ka Tartu Ülikooli peahoone projekteerija. Sissekäigu kohal on Mensenkampffi ja Buhmeistri vapp. Kabelisse ja kalmistule on maetud 12 nende perekonna liiget, viimane neist 1939. aastal surnud Karl August von Mensenkampff.

Selleks, et lihtsamini ja kiiremini üle jõeoru saada, ehitati sinna mitu silda. Kui Tarvastu enam Mensenkamppfile ei kuulunud, kinkis Karl August von Mensenkampff 1879. aastal valmistatud silla malmist portaalid ja kandetrossid Viljandi linnale. Esimese Eesti Vabariigi ajal oligi silla ametlik nimi Mensenkampffi sild, see sild asub siiani Viljandi lossimägedes.