Heimtali mõisasüda asub maalilises kohas - Raudna ürgoru serval, ümber mõisa laiub allikaterohke park, mis on üle 70 hektari suur ning algselt rajatud inglise stiilis. Praegu on park päris tihedalt kinni kasvanud ning endisaegseid vaateid üle ürgoru võib vaid hea fantaasia korral ette kujutada. Mõisa peahoone, kus asub Heimtali põhikool, on kenasti renoveeritud ning arhitektuurselt ainulaadne ringtall on renoveeritud kooli võimlaks.
Varem kuulus Heimtali mõis Õisu mõisa alla ning Heimtalis asus Õisu mõisa jahimaja. Valdus iseseisvus 1789. aastal, kui mõis läks Peter Reinhold von Siversi (1760 – 1835) valdusesse. Vana peahoone hävines tules 1799. aastal ja selle asemele hakati ehitama uut maja, mis sai päris lõplikult valmis aastakümneid hiljem, 1850. aastatel. Mõisa peahoone on üsna huvitava ebatavalise arhitektuuriga - kolmekordne keskmine hoone on kahe galeriihoone kaudu ühendatud ühekordsete hoonetega. Algselt olid peasissepääsud mõlemas galeriihoones. Arvatakse, et Peter Reinhold kavandas ise mõisa häärberi ning ta olevat väga aktiivselt osalenud ka peahoone ehitusel. Tema ajal ehitati kuulus nelja torniga viinaköök. See hoone on eravalduses ning ei kuulu koolile.
Nii esifassaadil kui ka tagafassaadil on taastatud sinna algselt kuulunud ehitised - esifassaadil asus talveaed ja tagafassaadil veranda. Tagafassaadi verandal kasvav tobiväät on kindlasti üle 100 aasta vana, kuna seda on näha ka vanadel piltidel. Heimtali viimane mõisnik oli Frommhold Friedrich von Sivers (1849 – 1924). Ta oli omanik alates 1881. aastast kuni maareformini. Juba tema isa alustas talude päriseksmüümist talupoegadele, mida Frommhold von Sivers jätkas. Põhiliseks sissetuleku allikaks mõisas oli angleri piimakari ja barkšeri sead. 19.-20. sajandi vahetusel kasvas mõisas märkimisväärselt juustutootmine. Kvaliteetset emmentali ja šveitsi juustu realiseeriti Peterburi ja Riia turgudel. 19. sajandi lõpu põllumajandusnäitustel Tartus ja Tallinnas sai Heimtali juust pronks ja hõbemedaleid. Mõisnik oli asjatundja ka hobuste kasvatamise alal. Liivimaa hobusekasvatusseltsis oli ta nõuandjaks hobuste tõugude valikul, soovitades inglise tõugu hobuseid. Frommhold Friedrichil oli kunstihuvi ja -anne - ta harrastas väga huvitavat kunstižanri nagu käärilõige.
Frommhold Friedrich von Sivers oli lastetus abielus oma kauge sugulase, Õisu mõisast pärit Alma Wilhelmine Konstanze (Minni) von Siewersiga. Ta kutsus 1904. aastal mõisa elama oma Aafrikas varasurnud venna Peteri poja Herman von Siversi. Hermannist pidi ilmselt saama mõisa uus omanik. 1912. aastal asusid Friedrich ja Minni elama Peetri karjamõisa ehitatud uude härrastemajja ning mõisa juhtimine anti üle Hermanile. 2010. aastal leiti seinapaneeli vahele peidetud ja tulevastele põlvedele mõeldud ümbrik kirjaga, milles kirjeldati mõisa remonti seoses Hermanni vastuvõtuga 1904. aastal. Kiri oli üsna viletsas seisuskorras ja hiirte näritud, kuid säilinud tekstiosa õnnestus Ajalooarhiivi arhivaaril Tiiu Ojal tõlkida. Herman abiellus 1910. aastal Tarvastu mõisapreili Helene Gabriele Giamella von Mensenkampff´iga. Pidu toimus Tarvastu mõisas ning menüü oli järgmine:
Selge peedisupp pirukatega Latikas mädarõikaga
Veisefilee šampinjonikastmega
Faasanid värske salatiga
Sparglid sousti ja värske võiga
Jääkohv ja plombiir või kohv, jäätis ja plombiir.
Kogu pulmaga seotud info ja ka menüü ise on nähtav Tallinna Linnaarhiivi blogipostituses "Mõisnike pulmalaud".
Neil sündis Heimtalis kaks last: Karl Jakob (26. jaan 1912) ja Elisabeth Charlotte Rosalie Hermine (31. mai 1914). 1921. aastal lahkus Hermann von Sievers oma perekonnaga ja ka tema onu Friedrich Heimtalist Saksamaale. Hermanni ja Helene kolmas laps, tütar Gabrielle Gesela, sündis ilmselt Saksamaal. Karl Jakob von Sivers sai surma 9. aprillil 1944 idarindel.
Heimtali mõisast poolteise kilomeetri kaugusel metsas paikneb von Siversite perekonnakalmistu.
Talveaia ehituse käigus tulid nähtavale varemed, mis ühe oletusena arvati olevat küttekehad (hüpokaustahju jäänused). Kuid tegelikult peaks need ikkagi olema talveaia taimede alused.
Varemed kaeti klaasiga ning kuigi klaasialune pidi olema kindlalt suletud, siis hakkasid seal kasvama ühed salapärased taimed, kellele ei osatud esialgu täpset nimetust anda. Kõige enam meenutasid need sõnajalgu. Botaanik Urmas Laansoo abiga sai tuvastatud, et klaasi all kasvavad Kreeta äärisjalg (Pteris cretica) ja sirp-kõverjalg (Cyrtomiumfacatum). Mõlemad liigid oli Heimtali viljakasse mulda toonud arvatavasti mõisapere oma Euroopa reisidelt. Täpsemalt saab lugeda ajalehe Sakala artiklist.
Peahoone keskosas asub saal, kus on säilinud tumerohelistest kahlitest kamin. Ümber kamina kulgeb pärlnöörornament. Kõrgel paiknev ahjukapp on kaunistatud teokarbimotiivi ja sambakestega. Kamina põski ehivad väänlevad taimemotiivid.
Peahoone lõunatiivas paiknesid härraste toad, põhjatiivas teenijate ruumid. Samuti oli katusekorrusel mõned toad väljaehitatud.
Heimtali mõisa hoonestusse on kuulunud enam kui 40 hoonet, millest tänaseks on kahjuks suurem osa hävinenud või väga kehvas seisus. Alles on sepikoda, moonakatemaja, pargivahimaja, viinaköök/juustukoda, kelder, ait-kuivati, teenijatemaja, ringtall, küünist on alles varemed. Samuti on säilinud mõisa piirdemüürid. Varasemalt oli pargis mitmeid paviljone ja lehtlaid, kuid need pole säilinud.
Heimtali ringtall on meie oludes vähe esinev hoonetüüp. Peale Heimtali olevat olnud samalaadne hoone ka Puurmanni mõisas (osaliselt alles) ja Torma mõisas. Heimtali ringtall on hulknurkne - sellel on 15 nurka ning seal asusid hobusetall, lehmalaut, nuumhärgade laut, tõlla- ja vankrikuur. Tänapäeval on endisest tallist saanud moodne spordikompleks. Heimtali mõisas kasvatati ka meriinolambaid, kuid arvatavasti kasvatati neid mõnes karjamõisas, Heimtalil oli kolm karjamõisa - Peetri, Songa ja Morna.
Heimtali mõisast on välja antud kaks mõisa ajalugu väga põhjalikult tutvustavat raamatut, mille autoriks on Heimtali kooli pikaaegne õpetaja Imbi-Sirje Torm. Keda mõisa ajalugu sügavamalt huvitab, siis soovitan hankida raamatud "Heimtali Siversid ja mõisaajaloo käsitlusi koolitöös" ning "Lugusid Siversitest ja Heimtalist".
Kellel on rohkem aega Heimtali ümbruse loodusega tutvuda, siis viinaköögi juures algavad õpperajad mis on 1.1 ja 2.5 km pikad.
Kasutatud allikad:
Eestimaa mõisad J. Maiste, lk 307-311
Heimtali Siversid ja mõisaajaloo käsitlusi koolitöös I.-S. Torm
Viljandimaa mõisad ja mõisnikud A. Särg, lk 16-22
Viljandimaa mõisad V. Praust, lk 107-111
Muinsuskaitseameti register. Heimtali mõisa ajalooline õiend