top of page

Järvakandi mõis

Järvakandi mõis asub Raplamaal, umbes 17 km Raplast lõunas ja 12 km enne Järvakandi asulat. Järvakandi mõisast on mul lühidalt väga keeruline kirjutada – esiteks on see olnud omal ajal üks väga suur, uhke ja rikkaliku ajalooga mõis. Teiseks olen ma ise selle kohaga seotud ja seetõttu on mul raske väga pealiskaudselt kirjutada, kuna mind ennast huvitab iga detail, mis selle mõisaga seostub.

Järvakandi mõisa peahoone 1900. aastal
Peahoone 1900. aastal. Allikas: EAA.5238.1.614.5

Järvakandi mõisal on pikk ajalugu. Esimest korda on Järvakandi mõisa mainitud 1485. aastal ning arvatakse, et seal oli juba keskajal kivihoonestus. Arhiiviallikad räägivad järgmist: 1460. a on Vahakõnnu koos Järvakandiga läinud Diedrich Varensbeke käest Arndt Vitinghoffile. Ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas need 1530. a Fabian von Tiesenhausenile, kelle tütre Elisabethiga ta abielus oli. Järvakandi oli 1464. a külana, 1485. a aga juba mõisana märgitud. Tiesenhausenite pärijanna abielu kaudu läks mõis Wrangellide kätte. 1731. aastal ostis mõisa Jacob Johan von Berg, kelle käest ostis selle 1743. aastal Carl Friedrich Johann von Staal (1681–1767).  

Järvakandi mõisnik Carl Friedrich Johann von Staal (1681–1767), repro. Allikas: EAA.5238.1.614.7

13 aastat hiljem, 1756. aastal, müüs ta mõisa oma pojale Carl Friedrich von Staalile (1721–1789). Carl Friedrich sündis Ingliste mõisas ning õppis Kieli ülikoolis. Katariina II määras Carl Friedrichi 1765. aastal oma sugulaste, Holstein-Gottorpi printside Wilhelm Augusti ja Peter Friedrichi Ludwigi kasvatajaks. Printsid ja tulevane keisrinna Katariina II olid üles kasvanud ühes õukonnas – Katariina II oli printside täditütar. Üks printsidest, Peter Friedrich Ludwig, ostis 1774. aastal Järvakandi naabermõisa (Raikküla mõisa) ja müüs selle 1782. aastal oma kasvatajale (Carl Friedrich von Staalile). 1780ndatel ehitati Järvakanti varaklassitsistlik peahoone, mis tõenäoliselt ehitati vana hoone müüre/vundamenti ära kasutades.

Peahoone enne 1905. aastat, koloreeritud Mõisablogi poolt Allikas: EAA.5238.1.614.6

Staali ajal pandi alus väga väärtuslikule kunstikogule, mis oli esindatud Järvakandi mõisa peahoones. Kogu sisaldas maale, skulptuure, graafilisi lehti, münte, raamatuid. Need olid kokku ostetud ajal, mil Staal saatis Euroopa reisidel Holstein-Gottorpi printse. Šveitsi kunstnik J. E. Handmannilt telliti Staali enda portree, lisaks portreed Euroopa poliitilistest suurmeestest, üheksa maali muusadest ja üks maal Pallas Athenast. Suurem osa nendest maalidest on säilinud ning asuvad erakogudes, suurmeeste pildid on Hildenbanki lossis.

Carl Friedrich von Staal suri 1789. aastal ja mõis pärandus tema abikaasa õe pojale Otto Heinrich von Taubele (1764–1801). Otto Heinrich von Taube suri üsna noores eas – 36-aastaselt. Veelgi varem suri tema abikaasa – vaid 8 päeva pärast nende ainukese poja, Karl Otto Fromholdi sündi 1800. aastal. Karl Otto Fromhold von Taubele (1800–1873) kinnistati Järvakandi, Vahakõnnu ja Lellevere (saksa k Lellefer) mõisad pärusomandiks 1858. aastal.

Karl Otto Fromhold von Taube (1800-1873), (allikas: EAA.1674.3.1089.1) ja tema abikaasa Sophie Alexandra von Taube, sünd. von Patkul (1812-1895), (allikas: Eesti Kunstimuuseum SA, Landrätin Sophie von Taube (sündinud von Patkul) büst, EKM j 53038 S 18).


Karl Otto Fromhold von Taube abiellus 1832. aastal Alexandra Sophie (Sophia) von Patkuliga ja neil sündis neli last – kaks poega ja kaks tütart. Üks tütardest, Marie Helene Hedwig von Taube, suri üsna noores eas (1847. aastal 11-aastasena) ja on tõenäoliselt maetud Taubede perekonnakabelisse, mis asub mõisa peahoone lähedal metsas (endises pargis). Üks poegadest, Rudolf Alexander Otto von Taube, suri 20-aastasena Roomas ja on ka sinna maetud. Teine tütar, Alexandra Sophie Anna Elisabeth von Taube abiellus Basil Joseph Gerhard Wilhelm von Reuterniga 1862. aastal ja elas Sankt-Peterburis. Tema suri paar päeva pärast oma viienda lapse sündi, olles 32-aastane.

Vasakult paremale: vennad ja õde - Rudolf Alexander Otto von Taube, Otto Woldemar Friedrich von Taube ja Alexandra Sophie Anna Elisabeth von Taube.


Karl Otto Fromholdi testamendi järgi jäi ta lesele, Alexandra Sophia von Taubele mõisate (Järvakandi, Vahakõnnu ja Lellevere) eluaegne valdamisõigus. Lesk loobus mõisatest poja Otto von Taube (1833-1911) kasuks.

Otto von Taube vanemas eas, 1900.a paiku

Otto Woldemar Friedrich von Taube sai mõisate omanikuks 1875. aastal. 1874. aastal abiellus Otto naabermõisa, Raikküla mõisapreili Helene von Keyserlingiga, kes oli suurvürstinna Jelena Pavlovna õuedaam. Otto von Taube oli ettevõtlik mees ja rajas 1879. aastal Järvakandi klaasivabriku. Alevik, mis on alguse saanud tehase rajamisega, kannab täna Järvakandi nime, mis on seetõttu eksitav, kuna Järvakandi mõisa ja aleviku vahel laiutab umbes 12 kilomeetrit. Taubed oli ka väga naistemaiad. Kui mõnel peremehel olnud noor naine, siis kutsunud Taube nad mõisa renti maksma ja mõnikord saanud rent tasa ka ilma maksmata. Ilusamad tüdrukud kutsuti mõisa teenima ja kui nad olid kogemata lapseootele jäänud, siis aeti kuskilt talust peremees välja ja talu sai endale see poiss, kes oli nõus lapseootel neiuga abielluma. Neid järeltulijaid pidi olema omajagu ja neid olevat iseloomustanud pillav elustiil ja luksusearmastus. Vana Taube poeg olevat olnud sama halva iseloomuga kui ta isa ja seetõttu müüski oma mõisa maha. Järvakandi mõisa ajaloost on Jaanus Kiili kirjutanud põneva artikli „Järvakandi mõis - Staalide ja Taubede moodne maailm“, mida ma väga lugeda soovitan ja seetõttu kogu seda infot siia blogisse ümber ei kirjuta. Taubed lahkusid Eestist enne 1900. aastat. Nii Otto kui tema vend Rudolf von Taube on maetud Itaaliasse Rooma Campo Cestio surnuaiale. Otto abikaasa Helene suri 1929. aastal Saksamaal (Gautingus).

Repro Heinz Pirangi teoses "Das Baltische Herrenhaus" olevast illustratsioonist. Allikas: EAA.5238.1.663.40

Taubede ajal ehitati peahoone ümber klassitsistlikus stiilis – esifassaadile lisati kuue sambaga portikus, veneetsia kaaraknad. Portikuse kohal asus rõdu ning portikuse frontoonil oli kiri „Saxa te loquntuur“ ehk eesti keeles „Kivid sulle kõnelegu“.

Peahoone pargipoolne vaade. Allikas: EAA.5238.1.614.4

Järvakandi mõisa puhul ei saa üle ega ümber selle hämmastavast teedevõrgust, mis olevat rajatud juba Staali ajal. Peahoone sihist lähtus kolm kiirt, pikim oli 4 km ning selle lõpus asus mõisa tuulik, tänapäeval rohkem teada Põlma tuulikuna. Teised kaks sihiteed olid 2 km pikad. Ühe sihitee lõpus asub praegu Purku küla. Teine sihitee on läbi küntud, hetkel asub seal põld. Lühemate sihiteede ääres asusid mõisa rehehooned – ühe ääres käsirehi ja teise masinarehi. Esindusliku peahoone juurde kuulus ka suursugune park, mis oli üks esimesi inglise stiilis vabaplaneeringuga parke Eestis, ühtlasi olevat olnud piirkonna üks ilusamaid parke. Siiani on pargi vaatesihid maastikus aimatavad. Mõisapargi kaugemas servas on kaks matmiskohta – Staalide matuseplats (tehisküngas, mida kutsutakse Lillemäeks) ja Taubede matusekabel.

Kabelisse viiv tee ja Taubede matusekabel, ehitatud 1840. aastate paiku

Taubede matusekabel on pargi kaugemas servas ning selle seinale on märgitud aastaarv 1848. Kabeli põranda all on hauakambrid, kuid seda, kes sinna täpselt maetud on, pole teada. Ühel kivil on vaevumärgatavalt näha Karl Otto Fromholdi ja tema abikaasa sünni- ja surmadaatumid. Kabeli ümber olevat maetud veel inimesi, aga neid haudu pole enam näha. Hauad olevat rüüstatud juba 1920. aastatel. Tänaseks on kabeli katus väga halvas seisukorras ja vajaks kiiresti avariiremonti. Kohalike jõududega on sinna peale saadud ajutine kattematerjal, mis kaitseb kabelit ilmastikumõjude eest. Kuna kabel kuulub kohalikule omavalitsusele, siis kahjuks pole kunagi ressursse jätkunud, et lagunemine peatada. Loodan väga, et selles osas saab Rapla vald tulevikus midagi ette võtta

1891. aastal lahkusid Taubed Saksamaale ning müüsid Järvakandi mõisa Oskar Anselm Hermann von Hoyningen-Huenele (1860–1918). Oskar von Hoyningen-Huene oli abielus kaks korda, kusjuures mõlemad naised oli juba eelnevalt abielus olnud ja lahutatud. Tema esimene naine, Julie von Dreyling, suri 1887. aastal, kaks nädalat pärast nende esimese lapse sündi. Oskari teine abikaasa oli Sofia Charlotte von Wimpffen, kellega neil oli kaks tütart ja üks poeg – Helene Wilhelmine (1895), Isabella Margaretha (1897) ning Max Hermann (1899).

Sofie Charlotte von Wimpffen

Oskar von Hoyningen-Huene oli kasuisaks Sofia Charlotta pojale Roman Ungern von Sternbergile, keda teatakse Verise Paruni nime all. Roman kolis oma emaga Saksamaalt Eestisse, kui ta oli kaheaastane, ta ema lahutas neli aastat hiljem. Ametlikes dokumentides on Romani isaks märgitud Kärdla mõisnik Teodor von Ungern-Sternberg, kuid Romani tütre sõnul oli Roman sündinud abieluvälisest suhtest. Roman kasvas üles Järvakandi mõisas, koolis käis ta Tallinnas. Ajalukku on läinud Roman sellega, et püüdis Mongoolias ja Taga-Baikalimaal luua budistlikku teokraatlikku riiki.

Helene Wilhelmine ja Isabella Margaretha von Hoyningen-Huene. Allikas: ERM Fk 888:190

Oskar von Hoyningen-Huene ja Sofie Charlottel sündis Järvakandi mõisas kolm last:

1895. aastal Helene Wilhelmine von Hoyningen Huene (pildil vasakpoolne)

1897. aastal Isabella Margaretha von Hoyningen-Huene

1899. aastal Max Hermann von Hoyningen-Huene


Helene Wilhelmine abiellus 1935. aastal Ukraina päritolu laulja Peter Gamalejeviga ning nad elasid Prantsusmaal. Isabella Margaretha abiellus Otto Wilhelm von Schulmanniga, neil sündis kaks poega Wolf ja Max. Isabella elu lõppes 1945. aastal Viinis, kui ta mõrvati.

Max Hermann oli peale oma isa surma Vahakõnnu mõisa omanik. Ta suri 1944. aastal sõjas saadud haavadesse.


1905. aasta rahutused tõid pöördelise sündmuse mõisa ajaloos - 14. detsembril 1905. pandi mõisa lähedalt pärit mässumeelsete meeste poolt mõisa peahoone põlema. Seal kus aknaavad on veel alles, on siiani näha akende ümbruses põlemise jälgi. Järvakandi mõisnik Oskar Anselm Herman von Hoyningen-Huene oli aastatel 1909-1918 Eestimaa rüütelkonna maanõunik. Kui 1918. aastal kuulutati aadel lindpriiks ja algasid lugematud kodude läbiotsimised ja arreteerimised, langes Oskar von Hoyningen-Huene küüditamise ohvriks. Ta suri Krasnojarski vanglas südameprobleemide ja kurnatuse tõttu 1918. aasta märtsis.

Peahoone 1906. aastal. Allikas: AM _ 13814:3/a F 14385
Peahoone tagafassaad 1906. aastal. Allikas: AM _ 13814:3/b F 14386

1911. aastal ostis mõisa Nikolai Aleksander von Harpe (1877–1945). Ta pidas küll plaani peahoonet taastada, kuid oli ametis eelkõige majandushoonete kordaseadmisega. Raamatust „Revali ja Peterburi vahel“ saab tema kohta lugeda järgmist: „Nikolai von Harpe oli abiellunud Erika von Bremeniga Ruila mõisast. Ta õppis Riia Polütehnikumis, tegutses Kaukaasias paar aastat põllumehena. Tal õnnestus Järvakandi mõisnikuna tõsta lehmade piimaandi 4–5 korda. Peale maareformi ostis ta Saue raudteejaama lähedale kaks talu, kokku umbes 80 ha ja hakkaks talunikuks.“ (Wistinghausen 2016: lk number). Käisin tutvumas Järvakandi mõisa inventeerimise aktiga, mis on pärit 1920. aastast, ja seal oli kirjas, et mõisale kuulus 44 hobust ja 110 veist. Kusjuures lehmadel olid toredad naistenimed nagu Rutt, Renate, Nadja, Noora, Hilse, Tiiu. Karini nimega lehmi oli isegi kaks. Endine omanik oli alguses rentnik, kuid 1924. aastal on talle välja makstud kompensatsioon mõisa eest.

Peahoone varemed 1930-40 aastate paiku. Allikas: EFA.554.0.182620

Paarkümmend aastat pärast mõisa põletamist algas peahoone tagasipöördumatu lagunemine ning tõenäoliselt see protsess jätkub. Minu unistus oleks, et varemed konserveeritakse ning puhastatakse varisenud rusudest.

Praegu on alles veel üksikud müürikatked, tagafassaadil kahe korruse ulatuses müüri ning üks aknaraamiga aken. Siin-seal on näha avad keldritesse, kuid kuna kogu hoone vare on väga halvas seisus, siis keldritesse minek on eluohtlik, samuti müüride läheduses seismine.

Peahoone varemed 2019. aasta talvel, tagafassaad.

MÕISAKOMPLEKS

Mõisa kõrvalhoonetel on läinud veidi paremini – suur osa majandushoonetest on kasutusel kas eluhoonete või majandushoonetena. Mõlemad valitsejamajad, viinaköök, aednikumaja, pargivahimaja, moonakatemaja ja pesuköök on kasutusel elumajadena. Kokku on säilinud umbes 22 hoonet.

Mõisasüdame plaan aastast 1891. Allikas: EAA.3724.4.68 leht 1
Põlma tuulik ehk Järvakandi mõisa tuulik 1930. aastatel. Allikas: EFA.271.0.188204
Mõisa moonakatemaja

Majandusõue ja pargi vahel on massiivne, algselt ligi 4 meetri kõrgune, paekivimüür. Vastu paekivimüüri on olnud köetavad kasvuhooned, allpool pildil on näha paremal pool olevas hoones küttekolde jälgi. Meiereis olevat olnud võimas võimasin, mida aeti ringi hobusega. Osa piima viidi Tallinnasse müügiks.

Vasakul mõisa meierei varemed. Paremal olev hoone on osa kasvuhoone ehitisest.
Triiphoone maja, kus asus ahi mis küttis triiphoonet.

Kasvuhoonemaja on peetud ka kellatorniks ja kutsarimajaks, kuid säilinud kirjelduste järgi oli kutsarimaja asunud rohkem peahoone läheduses - peahoonega nurkapidi koos. Tänaseks päevaks on sellest hoonest järel vaid hunnik paekivi.

Kuigi Järvakandi mõisa peahoone oli peale 1905. aastat kasutamiskõlbmatu, jätkus mõisa majandamine. Nii rahvasuust, kui ka Harpe järeltulijate käest saadud info järgi on teada, et mõisnik ise elas endises valitsejamajas ning antud hoones elas valitseja ja meier. Aeg-ajalt on tekitanud see parajat segadust, kuna erinevates allikates peetakse valitsejamajaks kahte erinevat maja. Nad on ka välimuselt üsna sarnased ja asuvad esiväljaku külgedel.

Mõisa pesuköök, mis nüüd on kasutusel elumajana
Vaade üle mõisataguse väljaku 2018. aasta sügisel

Mõisa pargis asub mitu keldrit – kaks üsna peahoone lähedal, jääkelder veidi kaugemal. Mõisa lähedal asuvad keldrid on väga suured. Nendeni viis nii lai tee, et hobuvankriga sai keldrisse sisse sõita. Üks keldritest on sisse vajunud, vasakpoolne kelder on heas korras. Kuna mõlema keldri katusel kasvavad suured puud, siis on neid üsna raske märgata. Üks keldritest on rahvasuus teada ka kui mõrtsuka kelder, kuna sealt olevat leitud pinkide pealt raudus inimeste luukeresid ja piinariistu. Ühtlasi minevat sealt keldrist maa-alune käik Lillemäeni (Staalide matusepaik). Veidi kaugemal peahoonest asub mõisa jääkelder. Jääkelder on ümara põhiplaaniga – keskel asub jää hoidmise ruum ja mõlemal pool äärtes hoiuruumid. Parempoolse ruumi laes on alles ka vanad konksud. Keldrites elavad nahkhiired – palun neid mitte häirida (st näidata nende peale eredat valgust).

Jääkelder

Kui Sul tekkis soov minna Järvakandi mõisakompleksi kas ajaloomatkale või tellida kummitusmatk, mille käigus jalutatakse läbi metsistunud pargi ning külastatakse mitmeid hooneid (toimub pimedas ja laternatega), siis võta ühendust jerwakant@gmail.com.

Järvakandi mõis 1900. aasta paiku. Allikas: EAA.5238.1.614.3

Kasutatud allikad:

Raikküla Valla leht. Laine Luik. Heidame pilgu 100 aasta taha.

Raplamaa sõnumid. Järvakandi mõis - Staalide ja Taubede moodne maailm. Jaanus Kiili

Kinnistute register. Järvakandi mõis.

Raikküla mõisa koduleht.

Wikipedia. Carl Friedrich von Staal

"The Bloody White Baron"

Wikipedia. Hoyningen-Huene.

Wikipedia. Roman von Ungern-Sternberg, inglise keeles Roman_von_Ungern-Sternberg

Wikipedia. Taube Järvakandi liin

Revali ja Peterburi vahel. Henning von Wistinghausen

mois.ee Järvakandi mõis 

Mõisalegendid. Mari-Ann Remmel

1,700 views0 comments

Recent Posts

See All
bottom of page