Järvakandi mõis

Järvakandi mõis asub Raplamaal, umbes 17 km Raplast lõunas ja 12 km enne Järvakandi asulat. Järvakandi mõisast on mul lühidalt väga keeruline kirjutada - esiteks on see olnud omal ajal üks väga suur, uhke ja rikkaliku ajalooga mõis. Teiseks olen ma ise selle kohaga seotud ja seetõttu on mul raske väga pealiskaudselt kirjutada, kuna mind ennast huvitab iga detail mis selle mõisaga seondub.

Järvakandi mõisa peahoone 1900. aastal
Peahoone 1900. aastal. Allikas: EAA.5238.1.614.5

Järvakandi mõisal on pikk ajalugu. Esmakordselt on Järvakandi mõisa mainitud 1485. aastal ning arvatakse, et seal oli juba keskajal kivihoonestus.  Arhiiviallikad räägivad järgmist: 1460.a on Vahakõnnu koos Järvakandiga läinud Diedrich Varensbeke käest Arndt Vitinghoffile. Ordumeister Wolter von Plettenberg läänistas need 1530.a Fabian von Tiesenhausenile, kelle tütre Elisabethiga ta abielus oli. Järvakandi oli 1464.a külana, 1485.a aga juba mõisana märgitud. Tiesenhausenite pärijanna abielu kaudu läks mõis Wrangellide kätte. 1731. aastal ostis mõisa Jacob Johan von Berg, kelle käest 1743. aastal ostis mõisa Carl Friedrich Johann von Staal (1681-1767)

Järvakandi mõisnik Carl Friedrich Johann von Staal (1681–1767), repro. Allikas: EAA.5238.1.614.7

13 aastat hiljem, 1756. aastal, müüs ta mõisa oma pojale Carl Friedrich von Staalile (1721-1789). Carl Friedrich sündis Ingliste mõisas ning õppis Kieli ülikoolis. Katariina II määras Carl Friedrich von Staali 1765. aastal oma sugulaste, Holstein-Gottorpi printside Wilhelm Augusti ja Peter Friedrichi Ludwigi kasvatajaks. Printsid ja tulevane keisrinna Katariina II olid üles kasvanud ühes õukonnas - Katariina II oli printside täditütar.  Üks printsidest, Peter Friedrich Ludwig, ostis 1774. aastal Järvakandi naabermõisa, Raikküla mõisa ja müüs selle 1782. aastal oma kasvatajale Carl Friedrich von Staalile. 1780ndatel ehitati Järvakanti varaklassitsistlik peahoone, mis tõenäoliselt ehitati vana hoone müüre/vundamenti ära kasutades.

Allikas: EAA.5238.1.614.6

Staalide ajal pandi alus väga väärtuslikule kunstikogule, mis oli esindatud Järvakandi mõisas. Kogu sisaldas maale, skulptuure, graafilisi lehti, münte, raamatuid. Need olid kokku ostetud ajal mil Staal saatis Euroopa reisidel Holstein-Gottorpi printse. Šveitsi kunstnik J. E. Handmannilt telliti Staali enda portree, lisaks portreed Euroopa poliitilistest suurmeestest, üheksal maalil muusad ja kümnendal Pallas Athena. Suurem osa nendest maalidest on säilinud ning asuvad erakogudes, suurmeeste pildid Hildenbanki lossis.

1789. aastal  Carl Friedrich von Staal suri ja mõis pärandus tema abikaasa õe pojale Otto Heinrich von Taubele (1764-1801). Otto Heinrich von Taube suri üsna noores eas - 36 aastaselt, veelgi varem suri tema abikaasa - vaid 8 päeva peale peale nende ainukese poja, Karl Otto Fromholdi sündi 1800. aastal. Karl Otto Fromhold von Taubele (1800-1873) kinnistati Järvakandi, Vahakõnnu ja Lellevere (saksa k Lellefer) mõisad pärusomandiks 1858. aastal.

Karl Otto Fromhold von Taubele (1800-1873)

Karl Otto Fromhold von Taube abiellus 1832. aastal Alexandra Sophie (Sophia) von Patkul´ga ja neil sündis neli last - kaks poega ja kaks tütart. Üks tütardest, Marie Helene Hedwig von Taube, suri üsna noores eas ja tema on tõenäoliselt maetud Taubede perekonnakabelisse, mis asub mõisa peahoone lähedal metsas (endises pargis). Rudolf Alexander Otto von Taube suri 20-aastasena Roomas ja on maetud sinna. Teine tütar, Alexandra Sophie Anna Elisabeth von Taube abiellus Basil Joseph Gerhard Wilhelm von Reutern´iga 1862. aastal ja elas Sankt-Peterburgis. Tema suri paar päeva peale oma viienda lapse sündis, olles 32-aastane.

Vasakult paremale: vennad ja õde - Rudolf von Taube, Otto von Taube ja Alexandra von Taube.


Karl Otto Fromholdi testamendi järgi jäi ta lesele, Alexandra Sophia von Taubele (sünd. von Patkul), mõisate (Järvakandi, Vahakõnnu ja Lellevere) eluaegne valdamisõigus. Lesk loobus mõisatest oma poja Otto von Taube (1833-1911) kasuks.

Otto von Taube vanemas eas, 1900.a paiku

Otto Woldemar Friedrich von Taube sai mõisate omanikuks 1875. aastal. 1874. aastal abiellus Otto naabermõisa, Raikküla mõisapreili Helene von Keyserlingiga. Helene von Keyserling oli suurvürstinna Jelena Pavlovna õuedaam. Otto von Taube oli ettevõtlik mees ja rajas 1879. aastal Järvakandi klaasivabriku. Alevik, mis on alguse saanud tehase rajamisega, kannab täna Järvakandi nime. Mis on seetõttu eksitav, kuna Järvakandi mõisa ja aleviku vahel laiutab umbes 12 kilomeetrit. Taubed lahkusid Eestist enne 1900. aastat. Nii Otto, kui tema vend Rudolf von Taube, on maetud Itaaliasse, Rooma Campo Cestio surnuaiale. Otto abikaasa Helene suri 1929. aastal Saksamaal (Gauting - piirkond Saksamaal).

Repro Heinz Pirangi teoses "Das Baltische Herrenhaus" olevast illustratsioonist. Allikas: EAA.5238.1.663.40

Taubede ajal ehitati peahoone ümber klassitsistlikus stiilis - esifassaadile lisati kuue sambaga portikus, veneetsia kaaraknad. Portikuse kohal asus rõdu ning portikuse frontoonil oli kiri "Saxa te loquntuur" ehk siis Eesti keeles: "Kivid sulle kõnelegu!".

Vaade tagafassaadile. Allikas: EAA.5238.1.614.4

Järvakandi mõisa puhul ei saa üle ega ümber selle hämmastavast teedevõrgust, mis olevat rajatud juba Staalide ajal. Peahoone sihist lähtus kolm kiirt, millest pikim oli 4 km ning selle lõpus asus mõisa tuulik, Põlma tuulik. Teised kaks sihiteed olid 2 km pikad. Ühe sihitee lõpus asub tänasel päeval Purku küla. Teine lühem sihitee on läbi küntud/kaevatud, hetkel asub seal põld. Endise sihitee ääres on mõisa rehe varemed. Esindusliku peahoone juurde kuulus ka suursugune park - sinna rajati Eestis üks esimesi inglise stiilis vabaplaneeringuga parke, mis olevat olnud üks ilusamaid parke Eestis. Siiani on pargi vaatesihid maastikus aimatavad. Mõisapargi kaugemas servas on kaks matmiskohta - Staalide matuseplats, tehisküngas, mida kutsutakse Lillemäeks ja Taubede matusekabel.

Kabelisse viiv tee ja Taubede matusekabel, ehitatud 1840. aastate paiku

Pargi kaugemas servas on matusekabel, mis on rajatud Taubede poolt. Selle seinale on märgitud aastaarv 1848. Kabeli põranda all on hauakambrid, kuid seda, kes sinna täpselt maetud on, pole teada. Ühel kivil on näha vaevumärgatav kiri, kus on kirjas Karl Otto Fromholdi ja tema abikaasa sünni-ja surmadaatumid. Kabeli ümber olevat maetud veel inimesi aga neid haudu pole enam näha. Hauad olevat rüüstatud juba 1920. aastatel. Tänaseks päevaks on kabeli katus väga halvas seisukorras ja vajaks kiiresti avariiremonti. Kohalike jõududega on sinna peale saanud ajutine kattematerjal, mis kaitseb kabelit ilmastikumõjude eest. Kuid kuna kabel kuulub kohalikule omavalitsusele, siis kahjuks pole kunagi jätkunud ressursse, et peatada lagunemine. Loodan väga, et selles osas saab Rapla vald tulevikus midagi ette võtta.

1891. aastal lahkusid Taubed Saksamaale ning müüsid Järvakandi mõisa Oskar Anselm Hermann von Hoyningen-Huenele (1860-1918). Oskar von Hoyningen-Huene oli abielus kaks korda, kusjuures mõlemad naised oli juba eelnevalt abielus olnud ja lahutatud. Tema esimene naine, Julie von Dreyling, suri 1887. aastal, kaks nädalat peale nende esimese lapse sündi. Oskari teine abikaasa oli Sofia Charlotte von Wimpffen, kellega neil oli kaks tütart - Helene Wilhelmine (1895) ja Isabella Margaretha (1897) ning poeg Max Hermann (1899).

Sofie Charlotte von Wimpffen

Oskar von Hoyningen-Huene oli kasuisaks Sofia Charlotta pojale Roman Ungern von Sternbergile, keda teatakse "Verise Paruni"  nime all. Roman kolis oma emaga Saksamaalt Eestisse kui ta oli kaheaastane ja ta ema abielu lahutati neli aastat hiljem. Kuigi ametlikes dokumentides on Romani isaks märgitud Kärdla mõisnik Teodor von Ungern-Sternberg, siis Romani tütre sõnul on Roman sündinud abieluvälisest suhtest. Roman kasvas üles Järvakandi mõisas, koolis käis ta Tallinnas. Ajalukku on läinud Roman sellega, et püüdis Mongoolias ja Taga-Baikalimaal luua budistlikku teokraatlikku riiki.

Helene Wilhelmine ja Isabella Margaretha von Hoyningen-Huene. Allikas: ERM Fk 888:190

1905. aasta rahutused tõid pöördelise sündmuse mõisa ajaloos - 14. detsembril 1905. pandi lähedalt pärit mässumeelsete meeste poolt mõisa peahoone põlema. Seal kus aknaavad on veel alles, on siiani näha akende ümbruses põlemise jälgi.

Peahoone 1906. aastal. Allikas: AM _ 13814:3/a F 14385
Peahoone tagafassaad 1906. aastal. Allikas: AM _ 13814:3/b F 14386

1911. aastal omandas mõisa Nikolai Aleksander von Harpe (1877-1945). Ta pidas küll plaani peahoone taastada, kuid kuna ta oli ametis eelkõige majandushoonete kordaseadmisega, siis ta ei pidanud vajalikuks peahoone taastamisega tegeleda. Raamatust "Revali ja Peterburi vahel" saab tema kohta lugeda järgmist: "Nikolai von Harpe oli abiellunud Erika von Bremeniga Ruilast. Ta õppis Riia Polütehnikumis, tegutses Kaukaasias paar aastat põllumehena. Tal õnnestus Järvakandi mõisnikuna tõsta lehmade piimaandi 4-5 korda. Peale maareformi ostis ta Saue raudteejaama lähedale kaks talu, kokku umbes 80 ha ja hakkaks talunikuks." Käisin tutvumas Järvakandi mõisa inventeerimise aktiga, mis oli pärit 1920. aastast ja seal oli kirjas, et mõisale kuulus 44 hobust ja 110 veist. Kusjuures lehmadel olid väga huvitavad nimed - Rutt, Renate, Nadja, Noora, Hilse, Tiiu. Karini nimega lehmi oli isegi kaks. Endine omanik oli alguses rentnik, kuid 1924. aastal on talle välja makstud kompensatsioon mõisa eest.

Peahoone varemed 1930-40 aastate paiku. Allikas: EFA.554.0.182620

Paarkümmend aastat peale mõisa põletamist on peahoone juba tagasipöördumatult lagunenud ning tõenäoliselt see protsess jätkub. Minu unistus oleks, et varemed konserveeritakse ning puhastatakse kokku langenud rusudest. Öisel ajal valgustatuna oleks see väga müstiline vaatepilt.

Tänasel päeval on alles veel üksikud müürikatked ja tagafassaadil kahe korruse ulatuses müüri ning üks aknaraamiga aken. Siin-seal on näha avad keldritesse, kuid kuna kogu hoone on nii halvas seisus, siis keldrisse minek on eluohtlik.

Peahoone varemed 2019. aasta talvel, tagafassaad.

MÕISAKOMPLEKS

Mõisa kõrvalhoonetel on läinud veidi paremini - suur osa majandushoonetest on kasutusel kas eluhoonete või majandushoonetena - mõlemad valitsejamajad, viinaköök, aednikumaja,  pargivahimaja, moonakatemaja, pesuköök on kasutusel elumajadena. Kokku on säilinud umbes 22 hoonet.

Mõisasüdame plaan aastast 1891. Allikas: EAA.3724.4.68 leht 1
Põlma tuulik ehk Järvakandi mõisa tuulik 1930. aastatel. Allikas: EFA.271.0.188204
Mõisa moonakatemaja

Pargis asub majandusõue ja pargi vahel massiivne, algselt ligi 4 meetri kõrgune paekivimüür. Vastu paekivimüüri on olnud kasvuhooned, sest pildil olevast paremal pool olevast hoones on näha küttekolde jäljed. Tegemist olid köetavate kasvuhoonetega. Meiereis olevat olnud võimas võimasin mida aeti ringi hobusega. Osa piima viidi Tallinnasse müügiks.

Vasakul mõisa meierei varemed. Paremal olev hoone on osa kasvuhoone ehitisest.
Triiphoone maja, kus asus ahi mis küttis triiphoonet.

Antud hoonet on ka segi aetud kutsarimajaga aga kirjelduste järgi oli kutsarimaja asunud rohkem peahoone läheduses - peaaegu nurkapidi koos. Tänaseks päevaks on sellest järel vaid hunnik paekivi.

Kuna Järvakandi mõisa peahoone oli peale 1905. aastat kasutamiskõlbmatu aga mõisa majandamine jätkus, siis rahvasuust on teada, et mõisnik ise elas endises valitsejamajas ning antud hoones elas valitseja ja meier. Aeg-ajalt on tekitanud see parajat segadust, kuna erinevates allikates peetakse valitsejamajaks kahte erinevat maja. Nad on ka välimuselt üsna sarnased ja asuvad esiväljaku külgedel. Algne valitsejamaja on veidi suurem - sellele on lisatud maja taha üks juurdeehitus ning maja ees on puidust veranda.

Mõisa pesuköök, mis nüüd on kasutusel elumajana
Vaade üle mõisataguse väljaku 2018. aasta sügisel

Mõisa pargis asub mitu keldrit, kaks üsna peahoone lähedal, jääkelder veidi kaugemal. Mõisa lähedal asuvad keldrid on väga suured - sinna viis nii lai tee,  et hobuvankriga sai sisse sõita. Üks keldritest on sisse vajunud, vasakpoolne kelder on väga heas korras. Kuna mõlema keldri katusel kasvavad suured puud, siis on neid üsna raske märgata. Ühte keldritest on rahvasuus teada ka kui "Mõrtsuka kelder", kuna sealt olevat leitud pinkide peal raudus inimeste luukeresid ja piinariistu. Ning sealt keldrist minevat maa-alune käik Lillemäeni (Staalide matusepaik). Veidi kaugemal peahoonest, Ahtama oja kaldal, asub mõisa jääkelder. Jääkelder on ümara põhiplaaniga - keskel asub jää hoidmise ruum ja mõlemal pool äärtes hoiuruumid. Parempoolse ruumi laes on alles ka vanad konksud. Jääkeldris peatuvad aeg-ajalt nahkhiired - palun neid mitte häirida (näidata nende peale taskulambist või telefonist eredat valgust).

Jääkelder

Taubed oli ka väga naistemaiad. Kui mõnel peremehel olnud noor naine, siis kutsunud Taube nad mõisa renti maksma ja mõnikord saanud rent tasa ka ilma maksmata. Ilusamad tüdrukud kutsuti mõisa teenima ja kui nad olid kogemata lapseootele jäänud, siis aeti kuskilt talust peremees välja ja talu sai see poiss, kes oli nõus lapseootel neiuga abielluma. Neid järeltulijaid pidi olema omajagu ja neid pidi iseloomustama pillav elustiil ja luksusearmastus. Vana Taube poeg olevat olnud sama halva iseloomuga kui ta isa ja seetõttu müüski oma mõisa maha. Järvakandi mõisa ajaloost on Jaanus Kiili kirjutanud äärmiselt põneva artikli "Järvakandi mõis - Staalide ja Taubede moodne maailm". Seetõttu pole mõtet kogu seda infot siia blogisse ümber kirjutada ja väga soovitan seda artiklit lugeda!

Järvakandi mõis 1900. aasta paiku. Allikas: EAA.5238.1.614.3

Kasutatud allikad:

Raikküla Valla leht. Laine Luik. Heidame pilgu 100 aasta taha.

Raplamaa sõnumid. Järvakandi mõis - Staalide ja Taubede moodne maailm. Jaanus Kiili

Kinnistute register. Järvakandi mõis.

Raikküla mõisa koduleht.

Wikipedia. Carl Friedrich von Staal

"The Bloody White Baron"

Wikipedia. Hoyningen-Huene.

Wikipedia. Roman von Ungern-Sternberg, inglise keeles Roman_von_Ungern-Sternberg

Wikipedia. Taube Järvakandi liin

Revali ja Peterburi vahel. Henning von Wistinghausen

mois.ee Järvakandi mõis 

Mõisalegendid. Mari-Ann Remmel

441 views0 comments

Recent Posts

See All