Jädivere mõis (saksa keeles Jeddefer) asub praegusel Raplamaal, kuid ajaloolises mõistes Läänemaal. Jädivere mõisapargi servast on sõitnud mööda igaüks, kes on liikunud Tallinnast Pärnusse (või ka vastupidi), mõisasüda ja park asuvad Enge jõe kaldal. Et mitte ära eksida, näitab maanteel on silt Jädivere metsapargi peale. 7 hektari suurune park on looduskaitse all. Lisaks kodumaistele liikidele kasvavad seal vene ja euroopa lehised. Pargi ühes servas on kasvavad nulud, mis külvavad ennast ise edasi. Jädivere metsapargis saab näha Eesti kõige suuremaid valgeid mände (Pinus strobus). Suvisel ajal leiab pargialalt leida kõrget maasikat (Fragaria moschata) - selle marjad on suuremad ja mahedama maitsega ning see kasvab tavaliselt just mõisaparkides.
Jädivere peahoone oli puidust, see põletati maha 1905. aastal ning hiljem seda ei taastatud. Mõned säilinud majandushooned on kasutuses, ümberehitatud ning jaotatud mitme erineva majapidamise vahel. Pargi idaservas asub endine mõisa metsavahi maja, mis on samuti eravalduses ja kasutusel elumajana.
Mõisa ajal oli pargis mitmeid looklevaid jalutusradasid kuid praegu on alles vaid jalutusrada mis paikneb paralleelselt jõega. Pargi keskmisest osast jookseb läbi väike oja, mis suubub Enge jõkke. 19. sajandi kaardilt on näha, et mõisa park paiknes ühel pool jõge ja mõisasüda teisel pool jõge. Mõisasse sissesõit toimus pargi äärest - sissesõiduteed ääristab ka praegu väga võimas lehiseallee. Mõisasüdamesse jõudmiseks pidi ületama silla, peahoone jäi auringi ühte serva. Siiani on alles enne jõge paiknevad paekivist väravapostid.
Pargis on kolm järjestikku asetsevat tiiki, mis on omavahel kanalite abil ühendatud.
Kuna Jädivere kuulus üle poole sajandi Uexküllide perekonnale, siis arvatakse, et seal on tegutsenud sama pargiarhitekt mis Vana-Vigala mõisa parkides. Selleks oli taanlasest pargiaednik Hans Lintrop, kes oli väljaõppe saanud Taani kuninga õukonnaaedniku Peter Lindegaardi juures. Jädivere park rajati samal ajal kui Vigala Hirvepark.
Friedrich August von Uexküll (1807-1877), Jädivere mõisa omanik, kes loovutas 1867. aastal mõisa oma pojale (parempoolsel pildil) Woldemar Friedrich Karl von Uexküllile (1833-1898).
Pildid: EAA.1674.3.1240.1 ja EAA.1674.3.1250.1
1893. aastal omandas Jädivere mõisa Carl von Lilienfeldt, kelle kätte jäi mõis 17 aastaks ning kelle ajal ka peahoone hävis. 1905. aasta sündmused Jädivere mõisas on 1936. aasta Päewalehes kirja pandud järgmiselt:
"7 paiku jõuti Jädivere mõisa, kuna vähem salk sellest eraldus teise külge. Keegi luges Jädiveres mehed üle - oli 56. Mõisaomanikku Carl von Lilienfeldi kodus ei olnud. Tõnis Praakel, kes kandis püssi seljas, läks otsemat teed mõisa kontorisse, kus viibis parajasti mõisavalitseja Julius Lossmann. Praakel nõudis talt sõjariistu aga ka mõisaplaane ja mõnede rendikohtade lepinguid. Lossmann andis üle revolvri, kuna mõisaplaanid ja muud tarvilised dokumendid olid varem kõrvale pandud. Lauasahtleis sorides leidis Praakel 14 rubla raha, mille võttis enesele. Jõuk mõisaõues ootas Praakeli tagasitulekut. Ta ilmumisel läks kohe lahti härrastemaja rüüstamiseks. (Praakel oli pärit Veliselt Rebase saunast Röövlikülas. Elas Tallinnas. Põgenes hiljem Ameerikasse.) Rüüstajad käskisid kohaleilmunud teomehi mõisast kraami välja kanda ja enesele võtta. Kes asjad mõisnikule tagasi annab, selle elamu põletatakse maha. See käsk leidis teomeestelt täitmist ja sipelga usinusega kanti mõis asjadest tühjaks. Kui enam midagi polnud võtta, pandi tuli otsa, ja kahekordne puumaja põles maani." Peale seda, kuulus mõis lühikest aega, aastatel 1910-1917 Wolfgang Gustav Nikolai Otto von Sieversile (1873-1935).
Jädivere mõisa viimane omanik (alates 1917. aastast) oli ehitusinsener Maximilian Richard von Arronet (1878-1976). Kusjuures, nende suguvõsa võeti Eestimaa rüütelkonna matriklisse alles pärast seda kui rüütelkond oli oma avalik-õigusliku rolli juba minetanud. Maximilian Richard von Arronet immatrikuleeriti 1933. aastal. Maximilian Arronet on projekteerinud Tallinnas, Kadrioru linnaosas, Raua tänaval omajagu hooneid - tänaste aadressidega Raua tn 18, 20, 43, 45 ja 47 (viimased kolm on arhitektuurimälestised). Kinnisvaraarendaja H. Koch tellis 1911. aastal piirkonna üldplaneeringu, millega nähti ette ehitada Raua, J. F. Kreuzwaldi, Tina ja Terase tänavate vahel asunud suurele krundile kaksteist suurt puumaja. Kuigi reaalselt jõuti valmis ehitada märksa vähem maju, oli tegemist ühe esimese tervikliku ansamblina projekteeritud elamukompleksiga Tallinnas.
Kuigi väga täpne asukoht pole enam teada, siis on kirjalikes allikates talletatud, et mõisa juurest üks kilomeeter idas, asub mõisniku kabeli ase. Sellest otse põhja minnes on leitud jõekaldalt endise telliskivitehase juurest inimluid. 1930. aastal leiti 50 meetri kaugusel tehasest inimese pealuu. 1935. aasta ajalehes Lääne Elu on kirja pandud järgmine info: "Tähelepanuväärivam on vaid see, et lähedal metsas leidub muistse kabeli ase. Siin on võlvitud hauad ja säilinud ka on mahavarisenud müüri. Need olnud sedavõrd kõlbulikud kivid, et asunik on sealt kaevanud paasi ja kasutanud need uue maja alusmüüriks. Ka siin leiti müüri lammutades 3 luukere, kõik reeglipäraselt asetatud üksteise kõrvale ja ida suunas. Mõni vanem inimene mäletab, et seda kohta on vanasti hüütud „Rutase hauaks". Kes see Rutas oli ja miks ta metsa maeti, seda ükski nendest vanadest ei mäleta. Kunas Jädivere mõisale — nüüd asundusele kuuluvat — jõekallast kasutati kalmistuks ja missugusele ajastule see kalmistu kuulub, see vajaks selgitust ja hoolsamad järelkaevamised tooksid siia kindlasti selgust. Sündis laipade matmine siia sõdade või katku ajal, ehk osutub see vanaaegseks eestlaste kalmistuks — see on saladuse katte all. Mis puutub võlvitud kalmetesse, siis pole mingit kahtlust, et see kunagi kuulus Jädivere mõisa omaniku Rukteschelli perekonnale." Tõsi on see, et Jädivere mõis kuulus aastatel 1799-1821 Karl von Ruckteschellile. Mina seda kohta otsimas pole käinud aga kellel huvi, siis võib asja edasi uurida.
Pärnu maantee poolt Jädivere mõisasüdamesse sõites jääb vasakut kätt ühekordne puidust hoone. Tegemist on Jädivere õpetajate seminari hoonega, kus seminar tegutses aastatel 1844-1864. Hiljem asus samas hoones Jädivere algkool.
Kasutatud allikad:
Kinnistute register Jädivere mõis
Päewaleht, nr. 332, 7. detsember 1936 Mässupesad Läänemaal 1905. aasta eel- ja järellugudega
Lääne Elu 2. juuli 1935 Surnuluud Vigalas
Heimatstiilis kortermaja rekonstrueerimise lähtepunktid, autor Märt Maripuu
Eesti kohanimeraamat Jädivere
Eesti Mets Eestis kasvab võimasid lehispuistuid
Kultuurimälestiste register Elamu Raua t. 45-47