Tolli mõis

Tolli mõisa (saksa keeles Pargenthal) dokumentaalsed tõendid pärinevad 15. sajandi keskpaigast. 1456. aastal müüsid Winrich ja Dietrich von Hössden, Oeseli (Saaremaa) kiriku vasallid, oma abikaasade teadmisel ja heakskiidul, 5500 vana Riia marga eest Parientalli (Pargenthali) vendadele, Hans, Engelbrecht, Friedrich ja Evert Lievenile. Terve territoorium sisaldas 22,5 aakrit maad.

Tolli mõisa (Pargenthal), härrastemaja, esiplaanil pargipuude kännud 1930. Allikas: ERM Fk 887:753

1500. aastal on Otto von Fahrensbach pärandanud mõisa testamendis kui „uue mõisa“ oma mõlemale tütrele, Annele ja Hildegardile, korraldusega: „… kes ühe tütre omale naiseks võtab, peab teisele 3200 Riia marka andma“. Anne Fahrensbach abiellus esimesena, Helmhold Schwarthoffiga. Abielu pidas üle 36 aasta vastu, seejärel abiellus Helmhold Katze Weddeberdiga ja müüs 1536. aastal mõisa koos veski, kõigi küladega ja teenijatega Läänemaa stiftifoogtile Wolmar Treydenile ( ... - 1560). Wolmar oli määrav läbirääkimistel, kus Liivimaa ordumeister Ösel-Wieckile (Saare-Lääne piiskopi maa-alad) kaitset palus. Tema „Paritalli mõisas“ kohtusid ordumeistrite ja Revali (Tallinna) linna saadikud 1559. aastal. See oli aeg veidi enne ordude laialisaatmist, kus Rootsi, Venemaa, Poola ja Taani siinsete maade omamise pärast võitlesid. 1560. aastal pärandus mõis ta abikaasale ja sellest järgmine aasta tema poegadele Johann ja Reinhold Treydenile. 1563. aastal mõis riigistati, kuid 1590. aastal tagastati Johann Treydenitele ja pärast tema surma läks mõis tema õele Alheitile, kelle esimene abikaasa oli Heinrich Vietinghoff ja teine abikaasa Reinhold Lieven. Seega kuulus mõis nüüd jälle Lievenite omandusse. Oma testamendis 1615. aastal pärandas Adelheit Pargenthali oma vanemale pojale Jürgenile, kelle esimene abikaasa oli Elisabeth von Uexküll. Neil oli kaks tütart, üks tütardest, Anna Sophia abiellus 1660. aastal Christian von Tolliga. Anna võttis Pargenthali kui pärandi osa abiellu kaasa ning samal ajal jagati Stenhusen (Teenuse) kui senine iseseisev rüütlimõis pärandina Helena Lievenile, Anna Sophia õele. Oma nüüdisnime ongi mõis saanud Tollide järgi. 1570. aastate paiku on Tollil märgitud "vana põlenud kivimaja", kuid keskaegseid müürifragmente pole seal siiski leitud.

Christian von Toll (~1607-1675) Allikas: EAA.1414.2.76.6

Abielust Christian Tolli ja Anna Sophia vahel sündisid kaks poega ja tütar, kes peale oma vanemate surma 1680.a Pargenthali valduste üle kokkuleppele jõudsid - vanem vend Christian Wilhelm pakkus hinna, noorem vend Carl Gustav von Toll (1674-1709) tahtis aga mõisa jääda. Christian Wilhelm sai kolmandiku küsitud summast kui kaasosa ja maksis oma õele Anna Elisabethile, kes Reinhold Johann von Stackelbergiga Saaremaal Rootsiküla mõisas abiellus, sellest kaks kolmandikku.

Peahoone enne 1905.a. Rainer Algma erakogu
Tolli mõisa peahoone, klaasnegatiiv Rud. Freymanni õlimaalist EAA.1414.2.94.9

Põhjasõja ajal, 1706. aastal müüs Carl Gustav mõisa Hermann von Lagerstiernale. Hermann von Lagerstierna suri juba järgmisel aastal, kuid tema lesk jäi Pargenthali, mille ta siis 1718. aastal oma väimehele, Peter Anton Güldenstubbele müüs. Tema pantis mõisa juba aasta hiljem Carl Johann von Hoyningen-Huenele (1661-1743), kes ostis 1721. aastal mõisa päriselt endale. 1732. aastal müüs ta Pargenthali Karl Gustav von Lilienfeldile (u.1682 - 1738), kes aga peagi suri. Mõisa pärisid lesk Sophia Gertude von Lilienfeld (sünd. Rosencron) ja lapsed. Sophia Gertude elas Tollis mõisas 1739. aastani, kuid mõis jäi Lilienfeldide omandusse kuni 1775. aastani. Pärijate omavahelise kokkuleppe alusel omandas mõisa poeg Magnus Christoph von Lilienfeld (1719-1775). Veidi enne oma surma müüs ta Tolli 34 500 rubla eest kapten Hermann Johann von Benckendorffile (1815-1883), kes müüs selle paari aasta pärast Joachim Friedrich von Rosenile. Tema aga vahetas mõisa 1778. aastal Otto Christian von Stackelbergile (1753-1792) kuulunud Pudivere (Poidifer) mõisa vastu. Sellest ajast jäigi Pargenthal Stackelbergide omandusse.

Otto Christian Engelbrecht von Stackelberg (1753-1792) ja tema abikaasa Anna Gerdruta von Dücker, sünd. von Dükkern (1750-1820)


Otto Christian Engelbrecht von Stackelberg oli teenistuses keiser Peeter III juures, tema esimene abielu jäi lastetuks, kuid teine abielu oli märksa viljakam - tema abikaasa Anna Gerdruta tõi ilmale 16 last! Otto abikaasa Anna Gerdruta von Dükkern sündis Narvas, tema ema, kes oli Narva kaupmehe tütar, ostis Vääna mõisa 1755. aastal ning esialgu pidi see jääma Anna Gerdruta vennale. Vend oli suur kunstihuviline, kuid kuna ta viibis enamiku ajast Euroopas, siis ta loobus mõisast oma õe kasuks. Kuigi vend suri väga noorelt - 20-aastaselt, oli ta juba selleks ajaks jõudnud koguda märkimisväärse kunsti- ja raamatukogu, mille ta jättis oma õe vanimale meessoost järeltulijale, lubamata kogu jagamist. Peale Otto Christiani surma 1792. aastal, sai Tolli mõisa nende vanim poeg Gottschalk Wilhelm von Stackelberg (1769-1815). Gottchalk suri vallalisena ja peale seda läks mõis tema emale tagasi, kuid kes loobus mõisast oma laste kasuks ning mõisa omandas teine vend, Arend Friedrich von Stackelberg (1783-1846), kellele kuulus ka Vormsi mõis.

Arend Friedrich von Stackelberg (1783-1846) ja tema abikaasa Wilhelmine von Vietinghoff (1803-1845), Audla mõisast (Saaremaalt).


Sellesse ajajärku jääb ka üks väga tähelepanuväärne sündmust haridusmaastikul. Nimelt eraldati 1818. aastal Tolli mõisa maadest kahe talu jagu maad, et rajada sinna Eestimaa kubermangu esimene koolmeistrite seminar, Kuuda seminar ning rahastati ka selleks vajaliku koolimaja ehitamist. Selle idee algataja oli Arend Friedrichi vend Adam Christoph von Stackelberg (1777-1841).

Adam Christoph von Stackelberg (1777-1841) ja Kuuda seminarihoone 1973-1977. Allikas: MT 337:33 F, Mahtra Talurahvamuuseum


Adam Christoph von Stackelberg õppis Saksamaal ja Šveitsis meditsiini ja õigusteadust ning siirdus siis õpireisile Euroopasse. Sellel ajal tutvus ta Johann Heinrich Pestalozzi õpetusega ja sai selle propageerijaks. Pestalozzi oli Šveitsi pedagoog, filantroop, koolireformaator, filosoof ja poliitik ning ta oli seisukohal, et ka lihtrahvale tuleb haridust anda. Kodumaale naastes nimetas keiser Aleksander I 1811. aastal Adam Christoph von Stackelbergi Tallinna Kubermangu gümnaasiumi (praegune Gustav Adolfi gümnaasium) direktoriks ja 7 aastat hiljem kõigi Eestimaa kubermangu koolide direktoriks õuenõuniku auastmes. Lisaks oli Adam Christoph von Stackelberg aktiivne pühapäeva- ja vaeslastekoolide asutamisel. Inimesena oli Adam Christophil oma õpetajaga, Pestalozziga, sarnane. Perekonnapärimuse järgi oli ta lapsena Vääna mõisa pargis tõotanud teha oma elus vaid head. Internetiavarustes tuhnides sattusin artiklile, mis räägib Adam Christoph von Stackelbergi isiklikust elust ning abielust Ungari krahvinna Josephine Brunswick de Korompaga. Nende abielu ei kujunenud õnnelikuks, abielust sündis küll kolm tütart - Maria Laura, Theophile ja Minona, kuid viimase puhul on suured kahtlused, et see võib olla sündinud abieluvälisest suhtest. Isaks võis olla Ludwig van Beethoveni ise, kes oli Ungari krahvinna vanema tütre klaveriõpetaja. Säilinud on 13 armastuskirja Beethovenilt krahvinnale, need on dateeritud ajajärku 1804-1810. 2020. aastal esietendus Saksamaal Jüri Reinvere ooper "Minona", Ooperi süžee käsitleb Beethoveni võimaliku tütre Minona elukäiku, kes elas aastatel 1819-1842 Eestis. Krahvinna suri 1821. aastal 42-aastaselt ja Adam Christoph von Stackelberg tuli lastega kodumaale. Nende tütar Minona veetis üle kahekümne aasta Christoph von Stackelbergi residentsis Tallinnas Suur-Kloostri tänaval ning Märjamaa lähedal väikses mõisas (kas see võis olla Tolli mõis?). Tema kaasaegsed on märkinud Minona tugevat sarnasust Beethoveniga nii iseloomult kui välimuselt ning Minona tugevat musikaalsust. Pärast oma isa surma kolis Minona Austria-Ungarisse, kus suri kõigile tundmatuna 1897. aastal Viinis. Pikemalt loe sellest eraldi artiklist - Beethoven and Minona.

Minona elupaik Suur-Kloostri tänaval Tallinnas. Pilt: https://kultuur.err.ee

Paraku jäi Adam Christoph von Stackelbergi üllas ettevõtmine, rajada õppeasutus õpetajatele, Eestimaa kuberneri ja rüütelkonna vastuseisu ning rahastamise puudumise tõttu sel ellu viimata. Kuudal hakati rahvakooliõpetajaid koolitama alles 1854. aastal.

Tolli mõisa peahoone joonised (enne 1905. aastat). Mõlemad joonised on pärit Rainer Algma erakogust.


Arend Friedrich von Stackelbergil oli 12 järeltulijat ning peale tema surma, 1849. aastal, sai Tolli mõisa üks tema vanematest poegadest Karl Friedrich Heinrich von Stackelberg (1825-1899). Karl Friedrich Heinrich von Stackelberg lõpetas 1846. aastal Peterburis Keiserliku õiguskooli, mis oli tol ajal üks kõige prestiižemaid kõrgharidusasutusi Venemaal. Kooli oli privilegeeritud kinnine õppeasutus ja oma staatuselt võrdne Tsarskoje Selo Lütseumiga. Aastas võeti sinna vastu kuni 100 aadliku poega, kool oli tasuline ning range sõjaväelise distsipliiniga. Kogu oma tegutsemisaastate jooksul koolitati välja üle 2000 kõrgelt kvalifitseeritud juristi. Kõik koolilõpetajad pidid töötama 6 aastat Justiitsministeeriumi asutustes, nii ka Karl Friedrich Heinrich von Stackelberg. 1856. aastal määrati ta Eestimaa kubermanguprokuröriks. Kuni oma surmani oli ta keiserlikus riigiaparaadis kõrgetel kohtadel ning 1890. aastal autasustati teda Vene impeeriumi kõrgeima autasuga, Keiserliku Püha vürst Aleksander Nevski ordeniga.


Huvitava faktina võiks siinkohal ka märkida, et mõisnik oli kohalike inimestega päris heas läbisaamises - nii on teada, et Karl Friedrich oli näiteks mõisa veski rentniku poja Friedrich Eindorfi ristiisaks.


Lisaks kooliõpetajate õpetamise vajadusele hindasid Stackelbergid ka kõigi elanike haridust ning andsid võimaluse rajada Tolli külakool nende poolt eraldatud maale. Kool asus Tolli mõisast üle jõe, praeguse Tolli küla pool Kasari jõge, kus tol ajal asusid külaelanike talud (nn Tolli ridaküla). Nii mõnigi tänane vanem elanik või tema vanemad ja vanavanemad on just selles koolis õppinud. 1934 - 1940. aastatel oli koolis õpetajaks Madis Oviir (1908 - 1999), kes hiljem, peale Siberist sunnitöölt naasmist lõpetas poolelijäänud usuteaduse õpingud ning oli 1959-1994 Lääne-Virumaal Viru-Jaagupi kirikuõpetaja. Külakooli kutsuti Helene kooliks - nime sai kool Tolli mõisniku, Karl Friedrich Heinrich von Stackelbergi ainukese lapse, tütre Helene järgi, kes vaid 16-aastaselt 1869. aastal suri.

Karl Friedrich Heinrich von Stackelberg (1825-1899)

Karl Friedrich Heinrich von Stackelberg ei majandanud Tolli mõisa ise, vaid rentis mõisa oma venna, Alexander Peter Julius von Stackelbergi (1833-1898), pojale Friedrich Johannes von Stackelbergile (1866 - 1931).

Pildil: Friedrich Johannes von Stackelberg ja tema abikaasa Mathilde (Tilly) Julie von Stackelberg (sünd. von Grotthuss), Tolli mõisa rentnikud aastatel 1896-1898.


Edgar-Johan Kuusik kirjutab oma „Mälestusi ja mõtisklusi I-IV“ I osas (Eesti Mälu 2011, Eesti Päevaleht) oma lapsepõlvest, kui tema isa oli Tolli mõisa valitsejaks kutsutud. Umbkaudu on tegemist aastatega 1880ndate lõpus-1890ndate alguses ehk vabahärra Stackelbergi ja tema vennapoja Friedrichi rentnikuks olemise aeg.

„Mõis ise ei pakkunud oma ehitisilt ega planeeringult midagi huvitavat. Ümberpöördult, kevade tulekul muutus mõisa tööhoov läbipääsematuks savipudruks ja uustulnukate majakene, mis asus madalal kohal, oli ümbritsetud veeloikudest. Maantee eraldas mõisa parema osa härrastemaja ja pargiga mõisa tootlikust osast, kus heakorrastamisele mingit rõhku ei pandud. Kõigest oli näha, et mõisas polnud peremeest. Selles räpases majandis mingit korda luua - see oli isa esimene mure. Kuid see polnud lihtne, sest mõisa inventar oli puudulik ja korrast ära, tööloomad viletsad ja mõisa kari, mille hooldamine emale oli usaldatud, tõult kirju ja ilmelt kidur. Kuidas olid isa ja ema masendatud olukorrast, millisesse nad sattunud olid! Suures mures oli aga isa peale esimest kevadkündi, mis sinine hundisavi suurte pankadena põllule lebama jäi, ilma et käepärast olevate põllutööriistadega oleks võimalik olnud neid savimürakaid peenendada. Kõlvatigi siis seeme nende pankade vahele, lootuses et tugev vihm pärastpoole nad maa ligi surub ja vili idanema saab hakata. Vahest tuligi varsti vihma ja siis oli kõik korras, kuid kuiva kevadega jäi idanemine nii hiljaks, et see ka vilja valmimisele takistavalt mõjus. Oli päris probleemiks, kuidas hankida viletsast majandist sissetulekuid, kuna tegelikult sinna kõigepealt oleks pidanud kapitali mahutama. Vana Stackelberg elas oma suurest senaatoripalgast, noor Stackelberg pidi leppima sellega, kui tal laual midagi süüa oli. Ta pidi rahulduma võrdlemisi väikese valitsejakorteriga, sest et suure kahekordse häärberi oli vana parun endale reserveerinud, kuigi ta seal suviti ainult ehk mõne kuu veetis. Oli näha, et vanahärra end esialgu noortest eemale hoiab. Nii istus siis solvunud noorpaar kuhugi välja sõitmata oma urkas, sepitsedes kõiksugu salaplaane ja oodates paremaid aegu (lk 78-79).“

„Vahepeal oli mõisniku perekonnas tõsiseid arusaamatusi tekkinud. Vanahärra Stackelberg oli sattunud intriigide keerisesse, kusjuures tegelasteks osutusid tema järgmise venna Karl Magnuse poeg Maximilian ja kasutütar krahvinna Sievers. Et arusaamatuste põhjuseks oli eeskätt üldiselt suure ja rikka suguvõsa Vormsi eriharu vaesus, pole kahtlustki. Vaesus oli sundinud juba eelmise generatsiooni liikmeid riigiteenistusse enesele sissetulekuid hankima. Kaks venda, nagu eespool märgitud, olid jõudnud Vene riigiaparaadis kõrgetele kohtadele. Järgmine põlvkond oli veelgi rahvarikkam, aga sunnitud end läbi lööma tublisti muutunud ja palju halvemates oludes kui nende isad. Oma tulise, otsekohese iseloomu tõttu oli noor parun Stackelberg halb diplomaat. Ta oli liiga noobel selleks, et pärandi pärast lipitsema hakata. Vanamehe (Karl Friedrich Heinrich von Stackelberg) silmis oli ta kõrk noormees, keda oli vaja õpetada. Ja nii areneski kord nende vahel sõnast tüli, mille jooksul noor inimene enesele enam lubas, kui see olnuks kohane. Tagajärjed olid noorele parunile väga tõsised. Vanahärra tühistas otsekohe rendilepingu, mille tulemusena noor parun Tollilt lahkuma pidi. Ei aidanud noore paruniproua palved, ei ka mõnede heatahtlikkude sugulaste sobituskatsed. Vanahärra jäi oma otsuse juurde. Mõne aasta pärast halvenes aga vanahärra Stackelbergi tervis sedavõrd, et ta majapidamises hädasti abi vajas. Tema vahekord ristipoja ja eriti selle abikaasaga oli vahepeal niivõrd paranenud, et nad teda abistada tohtisid. Kuid nende kõrval viibis alaliselt mõisas ka vanahärra kasutütar krahvinna Sievers. Kui siis vanahärra pikaldase raske haiguse järel 1899. aastal suri ja testament avaldati, olid ta ligemad sugulased väga pettunud. Tolli mõisa pärishärra oli mõisa kinkinud Stackelbergide suguvõsa „Familienstiftung’ile“, jättes mõisa kasutamise õiguse krahvinna Sieversile, kuna ta oma ristipojast täiesti mööda oli läinud.“ (lk 95-96). Eks siis mõisa päris viimase rentniku vend, Nikolai Adolf Karl Friedrich Wilhelm von Stackelberg, kuid eluaegse valduse kasutusõiguse sai krahvinna Sievers.

Selgituseks veel niipalju, et krahvinna Sievers oli vanahärra Stackelbergi isa venna Karl Georg von Stackelbergi tütretütar, kuid kes oli ka samal ajal ta naise, Helene Marie von Stackelbergi õe, Emilie Juliane Karoline tütar.

Marie Julie Natalie von Sievers (sünd. von Poppen) oli abielus endast üle 20 aastat vanema Paul Bernhard Johann von Sieversiga, kuid jäi juba 30-aastasena leseks.


Mihkel Aitsam oma raamatus “Jõulud Vigalas” kirjeldab 1905. aasta detsembri sündmuseid, kus ka Tolli mõis pandi rahutuste käigus põlema. “Umbes kella kolme ajal jõuti Tolli mõisa, selleks ajaks oli märatsejate kambas ligi 100 meest. Kõigepealt olevat sisse löödud valitseja elumaja aknad. Peale seda rüüstati härrastemaja, mõned mehed olid käinud härrastemaja pööningul, kus olevat olnud krahviproua pesu ja isiklikud asjad. Hiljem nähti kurja vaeva, et selgitada välja isikud, kes võtsid kaasa krahviproua peenikese ihupesu, päris selgeks see ei saanudki. Peale maja rüüstamist pandi maja põlema - kahekordne puumaja olevat väga kergesti tuld võtnud.” Krahvinna Sievers lasi hoone 1911. a palju tagasihoidlikumana üles ehitada. Taasehitamise plaanid pärinevad arhitekt Schott’ilt. Püstitati puitsõrestikuga maja, vaheruumid talade vahel täideti turbaga, katus kaeti tõrvapapiga. Hilisemate hindajate arvates oli ehituse kvaliteet täielik katastroof, maja oli peagi hõre ning tuult ja külma läbilaskev. Ka krahvinna Sievers ei majandanud Tolli mõisas ise, vaid andis selle rendile. Krahvinnal oli endal linnas maja, millesse ehitati hiljem lastehaigla. Rahvusarhiivi kinnistute registri andmetel võis olla selleks Wismari tn 3 maja, mille Marie Julie Natalie von Sievers omandas 1909. aastal.

Krahvinna Sievers (tumeda kleidiga) Teenuse mõisapreilidega piknikul Allikas: ERA.1298.1.464.197

TOLLI MÕISA RENTNIKUD JA KASUTAJAD alates 1906. aastast kuni tänapäevani


Alates 1906. aastast oli Tolli rentnik Leopold von Hansen, kuid peale mõisate sundriigistamist 1919. aastal sai Tolli mõisasüdame oma käsutusse kapten Mart Unt (1893-1942) Vabadussõjas osalemise eest, ta oli ka esimene Kaitseliidu Märjamaa malevkonna pealik. Samal ajal jagati Vabadussõjas osalenutele ka naabruses asuvad Serva ja Vahtriku talud. Kapten Unt nimetas Tolli mõisa Laine taluks. Ta küll proovis, kuid talu majandamine ei tulnud tal hästi välja, nii et mingist hetkest hakkas ta müüma maja materjali, näiteks teise korruse materjalist ehitas perekond Arnover (materjali ostjad) Luiste mõisale teise korruse, Tollilt saadi ka siseuksi ja aknaraame.

Tolli mõisa peahoone u. 1930 (H. Uuetoa erakogu)

Perekond Valmed (eestistatud Valter) tulid Krimmist umbes 1920ndatel, olles sunnitud sealt kommunistide saabumisel kiirustades lahkuma. Neil oli üle 40 nisuauna maha jäänud, millest oli kahju. Valtrid võtsid Eestisse saabudes talu rendile, aga said petta ja otsisid uut kohta. Tolli sobis neile, veski, turud ja raudtee lähedal. Algul rentisid kapten Undilt, aga hiljem ostsid selle maja Eesti Vabariigi lõpus, umbes 1938. aastal. Eduard abiellus 1947. aastal Leida Heinlaga (Leida-Marie ehk Veleida Jaakberg) Luiste Lepiku talust ning nad elasid Tolli mõisas kuni surmani.

Veleida Jaakbergi ja Eduard Valteri pulmad 1947.a Tolli mõisa hoovil (H. Uuetoa erakogu)

Lapsi neil ei olnud, kuid maja oli tihti täis sugulaste lapsi, samuti leidsid Leida ja Eduardi juures peavarju mitmed külaelanikud, kui neil olid keerulised ajad, kas Siberist naastes või muudel põhjustel. 1949. aastal oli osa mõisahoonest kasutusel ka kohaliku kolhoosi kontorina.

Leida suri 2006. aastal. Alates 1989. aastast on mõisa peremees Rainer Algma, kes on Leida õe Liisa noorima tütre Vilja poeg. Elust Tolli mõisas ja ümberkaudsetes taludes, nii 1930ndatel kui ka 1960ndatel, saab juba lugeda peagi valmivas raamatus, mis tutvustab Teenuse piirkonna külade ajalugu.

Tolli mõisa peahoone säilinud hoone osa, pildistatud 2021. aasta hilissügisel


Tolli mõisa hobusetall ja kuivati varemed


Tolli mõisa tiik. Mõisa südant läbiv Kasari (varasemalt nime all Teenuse) jõgi. Lehiseallee ehk lärstiallee nagu ütleb läänlane

Tolli mõisaelanike jaanitulekoht. Taamal veskihoone, risti üle jõe oli tamm.


Parempoolne pilt - Tolli mõisa triiphoone varemed.

Tolli mõisa peahoone ja sepikoda 1966. aastal.

Allikas: Kultuurimälestiste register. Mõisate ülevaated (1976-1978).

Stackelbergid 2000.a paiku Tollil, viimase omaniku pojapoeg (härra seljaga ja prillidega) R. Algma erakogu

Kasutatud allikad:

Tolli mõisa elanike ja rentnike info ning mälestused on suuresti pärit praeguselt Tolli mõisa omanikult Rainer Algmalt

Saksakeelseid arhiividokumente, mis Stackelbergide järeltulijad 1990ndatel Tollile tõid, tõlkis Kristi Algma

Edgar-Johan Kuusiku mälestusi Eesti Mälu sarja raamatust esitas valikuliselt Maris Leemets

Harku Valla Teataja 25. veebruar 2015 Mõisaproua, kes ehitas kooli

Kultuurimälestiste register Mõisate ülevaated (1976-1978) Tolli mõis

Märjamaa Nädalaleht 5. november 2008 Märjamaa valla koolid 2

Kuuda seminar 150 Kiidukõne Tolli parunile

Harku valla koduleht 10.12.2020 Mis seob Ludwig van Beethovenit ja Vääna mõisa?

Maaleht 23. november 2012 Jätkame Kaitseliidu ajalooga

Vikipeedia Штакельберг, Фёдор Фёдорович

Mihkel Aitsam "Jõulud Vigalas", lk 161

Ants Hein "Stenhus´id, arx´id, torne´d", lk 100 Rahvusarhiiv Kinnistute register Tolli mõis

Jüri Reinvere uus ooper Saksamaal seondub Eestiga


Suur tänu Tolli praegusele mõisaperele külalislahkuse eest!

Taaskord suur tänu Maris Leemetsale, kes informatsiooni vahendas ja käis rääkimas Tolli mõisa praeguse peremehega ning pildistamas Tolli mõisasüdant.


Täname Urve Miidlat, kes aitas teksti täiendada.


245 views0 comments

Recent Posts

See All