Alu mõisa (saksa k. Allo) puhul on tegemist üsna vana mõisakohaga. Seda on esimest korda mainitud aastal 1409 kui Claus Treydeni valdus. Aastasadade jooksul on see vahetanud üsna tihti omanikke ja ära on märgitud järgmised: Godeke Dönhoff, Otto von Uexküll, Johann von Wrangell, Reinhold von Rosen ja Hans Diedrich von Rosen, Bengt Heinrich von Bistram. August Wilhelm Hupel on oma väljaandes "Topograafilised teated" kirjutanud, et Alus olevat olnud klooster. Kloostri müüre on otsitud nii mõisamaja keldrist kui viinaköögi säilmetest. Paraku ei kinnita ükski teadaolev dokument kloostri olemasolu Alus.
1747. aastal ostis mõisa Berend Heinrich von Tiesenhausen (1703-1789), kes oli Eestimaa Rüütelkonna peamees ning sai 1759. aastal Venemaal riigiteenistuse eest krahviks. Ka tema järeltulijad pidasid kõrgeid ametikohti - poeg, Hans Heinrich von Tiesenhausen, tõusis keiser Paul I ajal ülemõukonnameistriks ja keiserliku kabineti direktoriks, pojapoeg Paul von Tiesenhausen (1774-1864) pidas rüütelkonna peamehe ja senaatori ametit ning oli evangeelse luterliku ülemkonsistooriumi president.
Paul von Tiesenhausen ja tema abikaasa Julie Charlotte von der Pahlen ning nende omanduses olnud Valtu mõis. Pildid: Wikipeedia, Valtu mõisa pilt: E. Rigby (1842) Baltic letters, p1.161 LANDSITZ WALDAU (Valtu)
Kokku oli Alu mõis Tiesenhausenite käes veidi üle 80 aasta (aastatel 1747-1828), kuid Alust palju uhkemalt oli välja ehitatud nende teine mõis Valtu, millest kujuneski tolle aja üks luksuslikumaid aadlipaleesid. Tiesenhausenite laia ja suurejoonelise eluviisi tõttu sattusid nad kitsikusse ja olid sunnitud oma mõisad, nii Valtu kui Alu, maha müüma ning kolisid ise Seli mõisasse. Järgmised kolmkümmend aastat (1828-1858) oli mõisa omanik Udellide Departemang (asutus, mille ülesanne oli hallata tsaariperekonnale kuuluvaid maavaldusi ja korraldada tsaariperekonna ülalpidamist). Võimalik ka, et mõisaid omanud Paul von Tiesenhausen kasutas oma Peterburi häid sidemeid selleks, et müüa mõisad riigile. On ka teada, et hoolimata Valtu ja Alu mõisate riigile müümisest majandas ta mõlemas mõisas veel peale müüki edasi.
1858. aastal ostis Alu mõisa Otto Gustav von Lilienfeld (1805-1896). Alu oli koos kõrvalasuva Rapla mõisaga pandud avalikku müüki ning mõis vahetas omanikku 120 100 hõberubla eest. Otto Gustav oli aastatel 1842–1845 Eestimaa rüütelkonna peamees, hiljem Eestimaa maanõunik ning aastatel 1858–1863 Eestimaa Aadli Krediitkassa president. Talle kuulusid ka Angerja, Sikeldi ja Kuusiku mõis, viimased kaks oli ta saanud oma isalt päranduseks, Angerja mõisa otsis ta juba 1844. aastal.
Otto Gustav von Lilienfeld (pilt: EAA.1850.1.653.1.) Kuusiku mõisa peahoone 1905. aastal (pilt: HMK _ F 5245, Harjumaa Muuseum)
Otto Gustav von Lilienfeld asus peagi ehitama uut ja moodsat peahoonet. Arvatakse, et hoone on inspireeritud Itaalias, Aadria mere ääres asuvast Miramare lossist. Peahoone ehitustööd kestsid pea 15 aastat - aastatel 1862-1877 ning tööde käigus muudeti algset kavandit. Näiteks jäeti ehitamata neorenessanslikud kaaristud ees- ja tagafassaadile. Arusaamatused tasu maksmise osas viisid mõisaomaniku ja arhitekti kohtusse, kus siis kohtupidamise käigus esitas arhitekt ehituse tegelikku käiku puudutavaid andmeid. Kõige varasemad dokumendid pärinevad aastast 1862, selleks ajaks oli hangitud ehitusmaterjalid, kolm aastat hiljem olid valmis müüritööd. Arhitektile maksti aastaseks töötasuks 300 rubla, mis olevat olnud tol ajal suhteliselt väike summa. Hoone jõudis viimistlusjärku alles 1875. aastaks. Arhitekti abilisena oli mõisa ehitusel Friedrich Ferdinand Modi, kelle vastutusele jäi hoone lõpetamine. Alu mõisa arhitekti kohta on levinud üks valefakt, nimelt käib peahoone arhitektina läbi Friedrich Wilhelm Paul Alisch, kellest hiljem olevat saanud Narva Kreenholmi arhitekt. Kuid üsna tõenäoliselt on kahe mehe (isa ja poja) suhteliselt sarnased nimed lihtsalt segamini aetud.
1988. aasta ajalehes "Sirp" kirjutab arhitektuuriajaloolane Karin Hallas järgmist: "Seni on üldiselt arvatud, et Alu, Kreenholmi ja Kunda ehitised - kõik tegi üks ja seesama Paul Friedrich Wilhelm (nimede järjekord on oluline) Alisch... Arvan, et lugu on keerulisem: Alu mõisa esimesed joonised pärinevad juba 1862. aastast, mil Paul Friedrich Wilchelm Alischil polnud veel ei arhitektidiplomit ega õigust Eestimaal projekteerida. 1863 läks ta alles Berliini Ehitusakadeemiasse õppima (kuni aastani 1865), 1867. aastast töötas R. Bernhardi abilisena Peterburis ning alles 1869.a. sai Peterburi Kunstiakadeemiast arhitektidiplomi õigusega iseseisvalt ehitisi projekteerida. Kummatigi hakkavad Eestimaa kubermangu ajalehes juba alates 1859. aastast ilmuma reklaamkuulutused: projekteerin kõikvõimalikke hooneid kõikvõimalikes stiilides (historitsism oli tõusuteel! - Karin Hallas) - elamuid, teatreid, kirikuid, sildu, kanaleid, vabrikuid jne. jne., allkirjaga Alisch, Civil Ingeneur und Architect aus Berlin, kes Eestimaal resideeris Kundas. Kui isegi kujutleda, et verinoor ja kogemusteta Paul Alish olekski enne Berliini õpinguid hakkama saanud Alu mõisahoone sugugi mitte halva projektiga, siis seesugust kuulutust poleks ta mingil juhul saanud enne diplomi saamist avaldada." Ehk siis, Alu mõisa arhitektiks on tõenäoliselt tema isa, Friedrich Wilhelm Alisch (1810-1878).
Interjööridetaile peahoone esimeselt korruselt. Seal on säilinud nii laiad põrandalauad, parkett, kaunid kahhelahjud, tammepuust uksed. Üldse on hoones säilinud palju kaunist puutööd.
1897. aastal, peale Otto Gustav von Lilienfeldi surma, päris Alu mõisa üks tema poegadest, Rudolf Paul von Lilienfeld (1844-1910). Rudolf oli abielus Lucie Julie Katharina Elisabeth von Tiesenhauseniga, kes oli pärit Ohukotsu mõisast.
Rudolf Paul von Lilienfeld (1844-1910) ja tema abikaasa Lucie Julie Katharina Elisabeth von Lilienfeld (sünd. von Tiesenhausen) (1845-1917). Pildid: EAA.1850.1.656.1 ja EAA.1850.1.645.1.
Alu mõisa peahoonet peetakse üheks parimaks neogooti stiilis hooneks Eestis. Peahoonel on kaks põhikorrust - esimesel korrusel asusid elutoad ja külaliste vastuvõtu ruumid, teisel korrusel suur saal. Läbi kahe korruse ulatuvas vestibüülis asub suur kamin ja pidulik puidust trepp.
Trepihallis on väga suursugune lühter - nagu hiiglaslik jääpurikas ripub laest alla. Sama suursugune on suure saali laes asuv lühter. Keskmisel pildil on teisel korrusel asuv veranda, mis on minu arvates kõige hubasem ja kaunim ruum selles majas.
Suur (ligi 12 ha) vabakujunduslik park rajati koos peahoonega, selle iseloomulikuks osaks on tiikide süsteem - pea poole pargialast võtavad enda alla tiigid, kokku on peahoone ümbruses 6 tiiki, kõige suuremal neist on kolm saart. Tiikide suured veepinnad pakuvad kauneid vaateid ja peahoone peegelust veepinnal. Tiikide vahele ja saartele on rajatud jalutusteed. Eriti kaunid vaated avanevad ajal kui vesiroosid on õide puhkenud. Samuti on Alu mõisaparki ennast sisse seadunud hõbehaigrud (liik pesitseb Eestis alates 2009. aastast), kes seal tiikides aktiivselt jahti peavad. Pargis on ka nahkhiirte elupaigad, sealt on leitud kolm liiki nahkhiiri - põhja-nahkhiir, veelendlane ja tiigilendlane.
1905. aasta rahutused möödusid Alus vaid rüüstamisega, mõisa peahoonet põlema ei jõutud panna. 1910. aasta ajaleheartikkel räägib, et 14. detsembril olevat mõisa rüüstanud umbes 500 mässajat, kes olevat koormate viisi asju majast välja viinud ning kardinad ja vaibad petrooleumiga üle kastnud, et need paremini tuld võtaks. Juhuslikult sinna sattunud karistussalk olevat nende plaani nurjanud. Mõisa juures toimus tulevahetus mässajate ja karistussalga vahel, mille käigus oli kaks mässulist surma saanud. Mõisa teenijad mässust osa ei võtnud. Mõisa peahoone korrastamine võttis aega mitmeid kuid, sest isegi veel märtsis polnud võimalik seal veel elada ning omanik elas seni Tallinnas.
Peale Rudolf Paul von Lilienfeldi surma päris mõisa tema lesk, nende viis tütart ja poeg. 1912. aasta pärijatevahelise kokkuleppe kohaselt sai mõis ainukesele pojale, Rudolf (Udo) Otto Nikolai von Lilienfeldile. 1928. aasta ajalehest võib leida ühe veidi kummalise loo kuidas Alu viimane mõisnik olevat püüdnud oma mõisa tagasi saada. Peale mõisa võõrandamist ja peahoone kooli kasutusse andmist, oli Rudolf (Udo) Otto Nikolai von Lilienfeld leidnud peavarju ühes kõrvalhoones (valitsejamajas?). Kuid mõisa äravõtmine oli talle nii rängalt mõjunud, et ta oli pööraselt jooma hakanud, mis viis ta rahalistesse raskustesse. Päevi veetis ta sellega, et käis talust tallu ja püüdis leida majapidamist, kus talle koduõlut pakutakse. Samuti oli ta olnud üsna tihe külaline salakõrtsmike juures. Peagi tuli ta enda arvates heale ideele, et koostab kohaliku rahva nimel palvekirja valitsusele, kuna kool ei suutvat peahoonet korras hoida ning see tuleb endisele omanikule tagastada. Paar allkirja olevat ta isegi suutnud koguda, need andsid kohalikud salaviinamüüjad.
Alu algkool asus hoones alates 1923. aastast kuni 1955. aastani. Peale seda oli hoones erinevad otstarbega asutusi nagu masina-traktorijaam, kultuurimaja, pensionäride keskus, raamatukogu. 1999. aastal ostis üsna kehvas seisus peahoone Kaitseliit, see renoveeriti ning nüüd asub hoones Kaitseliidu kool.
Alu mõisa peahoone pildid enne ja peale renoveerimist - vaata siit.
Kasutatud allikad:
Kunstist Eestis läbi aegade
Kaitseliidu kool Alu mõis
Kinnistute register Alu mõis
Valtu mõis Fred Puss, Anna Caroline Haubold