Valgu mõis (saksa keeles Walck) on ajalooliselt kuulunud Läänemaale, kuid praegusel ajal asub see Raplamaal. Valgust kui külast, on teateid juba 1280ndate paiku, siis kuulus see Saare-Lääne piiskopile. Keskajast alates kuulus Valgu mõis Farensbachidele, kust see läks abielu kaudu Arend Johann von Lode´le. Sellest ajaperoodist on Liivi Aarma kirjutanud artikli "Küla ajaloo uurimisest Taani hindamisraamatust Rootsi aja lõpuni". Enne praeguse hoone ehitamist oli Valgus olnud puidust ühekorruseline maja, praeguse peahoone kohal olevat olnud lihtsalt väike küngas. Valgu mõisa lähemast ajaloost on pikalt kirjutatud Velise kultuuri ja hariduse seltsi lehel, kõiki neid huvitavaid jutte mis nad on kokku kogunud, minge lugege nende kodulehelt. Valgu mõisnikest on jäänud rahvapärimusse mitmeid lugusid. Eespool viidatud Velise kultuuri ja hariduse seltsi lehel saab lugeda mitmeid pajatusi julmast ja toore käitumisega mõisahärrast, kes olevat iga väikse eksimuse eest karistanud peksuga või et oma tõukoerte vastsündinud kutsikate imetamiseks olevat kohale käsutatud vastsünnitanud naised. Mõisas olevat tihti peetud pidusid ja joominguid. Teatakse ka, et kord olevat mõisahärra välisreisilt kaasa toonud kaks lilliputti, kes asusid tema teenijateks. Tõenäoliselt pärinevad need lood ajast, mil mõisa omanik oli Peter Otto von Staal (1737-1800).
Peale Staali surma müüsid ta pojad 1809. aastal mõisa Vigala mõisnikule Berend Johann von Uexküllile (1762-1827). Berend olevat mõisa eest maksnud 75 000 kuldrubla ja saanud selle eest nii vara kui orjad. Uue härrastemaja ehitusaeg jääbki sinna aega kui mõis oli tema omanduses, aastatesse 1810-1820. Uue häärberi ehitus olevat kestnud kolm aastat, kivid selleks olevat kohale toodud Raikkülast härgade jõul. Kahekorruselist klassitsistlikku härrastemaja ehtis kuuesambaline portikus, hoone esinduskorrus oli teine korrus, aknad olid teisel korruse ruumides väga kõrged - 8-ruudulised. Hoone tagaküljel asus rõdu, praegu on sellest veel alles malmist rõdukonsoolid. Tagaküljel on säilinud algne uks.
Kuna Berend Johann von Uexküllil oli peale Valgu ja Vigala veel mõisaid ning ta oli ka tööl mitmes riigiametis, siis Valgus olevat ta harva käinud. Kui siis, kas jahti pidamas või pidutsemas. Mõis olevat olnud mingi aeg ka rendil, kuid häärberit koristati ja köeti regulaarselt, kuna parun võis iga hetk tulla ja siis pidi kõik korras olema.
Peale Berend Johann von Uexkülli surma pärandus Valgu koos Nurtu mõisaga tema pojale, Karl Eduard von Uexküllile (1804-1871). Raamatus "Revali ja Peterburi vahel" leiab mõned põgusad seigad Karli elust. Tema lähikondsed on teda iseloomustanud kui elegantset ja hea välimusega meest (lk 49). Kodustes jutuajamistes tulid tihti juhtuks abieluteemad ja Karli olevat kiidetud kui tarkpead, kes oli osanud vallaliseks jääda. Võimalik, et seda juttu aeti ka pedagoogilisest vaatenurgast, et noored vallalised sugulased ei tormaks liiga vara või läbimõtlemata abielusse. Bernhard von Uexküll (1819-1884) tunnistab oma mälestustes, et võib-olla oli isegi nende juttudel oma mõju, sest ka tema jäi vallaliseks, mida ta kõrgemas eas kahetses (lk 58). Kuna Karl jäi poissmeheks, lapsi tal polnud, läks Valgu peale tema surma vennapojale, Otto Karl Friedrich von Uexküllile (1821-1891). Temast on ka veidi pikemalt kirjutatud Kõltsu mõisa postituses. Otto on jäänud rahva juttudesse paremate mälestustega. Tollest ajast on teada lugu, kus piirkonnas olevat levinud koolera, Otto lasi igal hommikul anda töölistele väikse napsi koirohu viina ning nad olevadki koolerast pääsenud. 1887. aastal ostis mõisa Theodor Gustav Otto Peter Pilar von Pilchau. Otto olevat mõisa eest saanud 40 000 kuldrubla, enne lahkumist olevat ta igale mõisa teenijale 5 rubla andnud.
Karl Eduard von Uexküll (1804-1871) ja tema vennapoeg Otto Karl Friedrich von Uexküll (1821-1891). Pildid: EAA.1674.3.1244.3, EAA.1850.1.981.1
Theodor Gustav Otto Peter Pilar von Pilchau (1858-1916) oli hariduselt agronoom ja tundis mõisa majandamise vastu suurt huvi. Seetõttu ei käinud ta kunagi ära kõige kibedamate kevad- või sügistööde ajal ning juhtis isiklikult majapidamist. Tema abikaasa isa, Magnus Konstantin Ferdinand von der Pahlen, oli Vene keisririigis väga kõrgetel ametikohtadel, mh oli ta Pihkva kubermangu kuberner ja Venemaa keisririigi justiitsminister. Mõisaproua hoolitses talurahva eest mitmel erineval moel - ravitses, korraldas lastele jõulupidusid koos pidulaua ja kingitustega, õpetas lastele laulusalme, täiskasvanutele korraldas lugemisõhtuid - oli neile ise ette lugenud. Lisaks ta olevat osanud viite-kuut võõrkeelt. Tema hoole all olid mõisa kasvuhooned, kus kasvasid muuhulgas sidrunid. Theodor Pilar von Pilcahul ja tema abikaasal oli kokku kuus last - kolm poega ja kolm tütart.
14. detsembril 1905. aastal oli Valgu mõis kõige esimene kust mõisate põletamine pihta hakkas ja kus peahoonele tuli otsa pandi. Peahoone lähedal asus viinavaatide hoidmise kelder, viinavaatide kraanid keerati lahti ja nii olevat viin voolanud mööda mäekülge maantee poole. Peahoone taastati hiljem, kuid palju lihtsamal kujul - lamedama katusega ning ilma portikuseta. Kasutusse võeti vaid hoone esimene korrus, ülemise korruse aknad müüriti kinni. Kohalikud talupojad olid käsutatud ülesehitamise töödele - väga suur töö olevat olnud prahi väljavedamine, selleks oli iga päev välja käsutatud mitukümmend meest koos hobustega.
Theodor Pilar von Pilcahu põdes neeruhaigust ja oli pikalt haige, peale teise neeru operatsiooni ta suri. Ta maeti Audru surnuaeda, kus oli tema perekonna hauaplats. Matustele oli käsutatud kogu mõisa tööliste pere. Alates 1916. aastast oli Valgu mõisa omanikuks tema kõige noorem poeg Nikolai Leo Johann Alexander Pilar von Pilchau (1891-1969).
Isa ja poeg: Theodor Gustav Otto Peter Pilar von Pilchau (1858-1916) ja Nikolai Leo Johann Alexander Pilar von Pilchau (1891-1969). Pildid: EAA.1674.3.792.1, EAA.1843.1.233.70
Nikolai Leo Johann Alexander Pilar von Pilchau rentis mõisa välja, ta ise töötas Tallinnas, tema pere elas mõisas. Nikolai oli abielus Daisy Elise von Middendorffiga, kelle isa oli Tallinnas arst. Ta olnud väga kena ja töökas naine, kes ei põlanud maatööd. Aitas loogu võtta ja muid töid teha. Tema abikaasa istunud sageli põllutööliste juures ja vestelnud nendega. Neil oli kaks tütart ja kaks poega, lapsed mängisid alati koos külalastega, kuid toitu oli keelatud vastu võtta, kuid sellest keelust olevat lapsed üle astunud.
1919. aastal jagas Eesti Vabariigi valitsus mõisamaad talupidajatele. Parunile jäi maad 32 tiinu (1 tiin= 1,09 ha), mille hulgas oli ka 8 ha suurune park, talu sai nimeks Hääli. Peahoone, koos väikse maalapiga, müüs mõisnik 1938. aastal vallale koolimajaks. Pere kolis täies koosseisus linna, maad jäeti edasi rendile. Peahoone teine korrus ehitatigi välja alles siis kui hoone läks kooli omandusse. Sellest ajast alates on hoones asunud kool, nüüd asub seal lisaks koolile ka lasteaed.
PARK
Erilist tähelepanu väärib Valgu mõisa kaunis ja liigirohke mõisapark. Olen käinud seal jalutamas nii kevadel kui sügisel ja mõlemal aastaajal on seal väga võluv. Kevadel õitsevad avaratel muruväljakutel kirikakrad (margareetad), varjulisel jõekaldal metstulbid. Peahoone esisel väljakul kasvavad väga võimsad lehised.
Pargi liigirikkus on suur - 2006. a andmetel kasvab seal 76 võõrliiki ning viimastel aastatel on puid-põõsaid ka juurde istutatud. Võõrpuuliikidest väärivad ära märkimist harilik ebatsuuga, hõbehaab, alpi seedermänd, siberi seedermänd, jaapani ja vene lehised. Väga kaunis on harilike pärnade rida, mis on istutud tagaväljaku ühte äärde. Mõisa ajal olevat peahoone lähedased teed olnud kaetud saepuruga, mis siis igal hommikul üle rehitseti. Jõe ääres, haralise tamme otsas olevat olnud laste mängumaja.
Valgu mõisa pargi pindala on veidi üle 8 hektari ja see on looduskaitse all. Park rajati põhiosas 19. sajandi keskel vabakujunduslikuna, pargi rajajaks loetaks Berend Johann von Uexkülli (1762-1827). Parki piirab lõunaküljel Velise jõgi. Praegu on laste tarbeks parki rajatud mänguväljak ja spordiväljakud.
19. sajandi lõpul oli mõisas järgmised tootmisharud: viinavabrik, kivitehas (valmistati telliseid, põrandatelliseid ja drenaažitorusid), saeveski, jahuveski, meierei. Mõisal oli Angleri tõukari, kasvatati kalu, lambaid, sigu. Olevat olnud ka võrdlemisi suur aiand puukooli ja lillekasvatusega. Edu olevat neile toonud see, et Valgu mõisnikud olevat elanud kohapeal ning ise juhtinud oma majapidamist.
Kui oled on unistanud viinameistri ametist või tahaksid luua põneva kodu ühes ägedas hoones, siis Valgu mõisa viinaköök on müügis 34 500 euroga! Vaata kogu infot kuulutusest.
Valgu mõisa tall 1961. aastal, allikas: EAA.5238.1.624.49. Viinavabrik ja sõiduhobuste talli varemed pildistatud 2020. a kevadel.
Mõisal oli hobuste jaoks kaks talli. Peahoone juures olevas tallis olid sakste sõiduhobused, lauda juures olevas tallis tööhobused. Kui kutsar sõitis mõisarahvaga, siis ta kandis alati vormimütsi ja sinist kuube mis oli vööga kinni, käes olid valged kindad.
Kasutatud allikad:
Velise kultuuri ja hariduse selts Valgu mõis
Kultuurimälestiste register Mõisate ülevaated (1976-1978) Valgu mõis
Märjamaa Nädalaleht Valgu I 15. aprill 2009
Märjamaa Nädalaleht Valgu II 22. aprill 2009
Kultuur ja elu, Velise Wabariik – 110 aastat pöördelistest sündmustest Velisel
Lääne Teataja, nr 37 Punased aastad Läänemaal 4. november 1933
Lääne Teataja, nr 40 Punased aastad Läänemaal 15. november 1933
Rapla maakonna ajaleht, nr. 65, 4 juuni 1988 Saksad sõitsid pitsoostega
Kinnistute register Valgu mõis
Eesti Pargid 2