Luiste mõis

Luiste mõis (saksa k. Luist) sai alguse 1645. aastal, kui see eraldati Loodna mõisa maadest 1620. aastal, iseseisva majandusüksusena tegutses aastast 1645. Mõis vahetas tihti omanikke, omanike seas olid: Ernst Johann von Berg, peale ta surma poeg Gustav von Berg ning ka tema poeg Nils Wilhelm von Berg. Peale seda oli mõis paarkümmend aastat Anton Friedrich von Wrangelli ja tema pärijate käes. 1759. aastal tagastati mõis lähisugulusõiguse alusel Gustav von Bergi vennapojale Reinhold Wilhelm von Bergile, kes pantis selle õuenõunik Johann Heinrich von Wieckhardile. 1801. aastal ostis mõisa lesestunud aadliproua Charlotte Beata Eleonore von Gernet (sünd. von Rehbinder), tema pantis mõisa kohe samal aastal Karl Gustav von Gernet´ile (1747-1812). 1814. aastal päris mõisa tema poeg Karl Johann von Gernet (1776-1857), kes 1839. aastal pantis mõisa Karl Woldemar Georg von Uexküllile (1798-1855), mõned aastakümned hiljem ostis ta mõisa endale pärusomandiks. 1863. aastal tema lesk Johanna Sophia Marianne Gothardina ja nende neli last algul pantisid mõisa ning peale seda ka müüsid Konstantin von Stackelbergile. 1877. aastal omandas mõisa haagikohtunik Karl Ferdinand von Mohrenschildt (1841-1898). Mohrenschildtist sai Kullamaa kihelkonna koolide vöörmünder, kes toetas siinse koolihariduse kvaliteedi tõstmist ja lisaks külakoolidele (3 talve) kihelkonnakooli loomist Kullamaa valda, mida kohalikud mõisnikud lubasid finantseerida nii ehitusmaterjali kui 500 rubla rahaga . Peale tema surma päris mõisa tema lesk Marie Katharina Charlotte von Mohrenschildt (sünd. von Baggehufvudt) ja nende lapsed Ferdinand Theodor Alexander Karl von Mohrenschildt, Walter Karl Nikolai von Mohrenschildt ja Margaretha Katharina Marie von Wetter-Rosenthal (sünd. von Mohrenschildt). Lisaks Luistele kinnistati neile ka Loodna ja Kääsla mõis. 9

Vasakult paremale: Marie Katharina Charlotte von Mohrenschildt (1848-1905), Karl Johann Ferdinand von Mohrenschildt (1841-1898) ning nende pojad - Ferdinand Theodor Alexander Karl von Mohrenschildt (1870-1918) ja Walter Karl Nikolai von Mohrenschildt (1872-1913).

Luiste mõisa veranda u. 1900. aastal ERM Fk 1188:13

Riigiarhiivi kinnistute registris on kirje, et 1911. aastal toimus tehing, kus Luiste müüdi korraks Rakvere kodanik August Grimmile ja kohe peale seda sai mõisa ainuomanikuks Walter Karl Nikolai von Mohrenschildt (1872-1913). Seda võiks keegi täiendavalt uurida, miks selline tehing tehti, mina tõe jälile ei jõudnud. Peale Walter Karl Nikolai von Mohrenschildt´i surma pärisid mõisa tema õde ja vend. Mõisate põletamise aastal ehk siis 1905. aastal sai ka Luiste mõis kannatada nagu paljud sama piirkonna mõisad. Praegu Luiste mõisasüdames olev puithoone on ehitatud peale 1905. aastast, varasem hoone oli pärit arvatavasti 19. sajandist.

Luiste mõisasüdame kaart 1860. aastal. EAA.3724.4.651 leht 1

Peahoone esise auringi paremal küljel asetses sissesõiduhooviga karjakompleks, mis on säilinud vaid osaliselt. Peahoone taga oli väike park. Mõisamaadele jäi ka oja, millest 1973. a maaparanduse käigus sai Luiste paisjärv. Suur osa järvest on tänase mõisa kinnistu osa. Luiste mõisa ja Koluvere lossi ühendab omavahel läbi metsa minev pea 9 km pikkune tee mida rahvasuus teatakse kui „Krahvi teed“.

Tee saab alguse Risti-Virtsu maanteelt, kolme kilomeetri pärast teeb tee järsu jõnksu ja jätkub siis noolsirgelt Luiste külla. Viimane Koluvere krahv olevat tahtnud ehitada teed otsejoones Luistesse, kuid üks taluperemees ei nõustunud krahvi tee-ehitusega ning seetõttu teeb tee sisse järsu kurvi. Rahvasuus liiguvad legendid, et krahv olevat teed kasutanud „naistes käimiseks“, kuigi päris lõpuni ta oma tee-ehitusega ei jõudnudki, selle viis lõpuni Kullamaa metsaülem aastakümneid hiljem.

Eduard Arnover 1937. aastal. EFA.36.A.103.15

Peale mõisate võõrandamist oli Luiste mõisa süda oli ette nähtud asundustaluks ning riik kinkis mõisa, Vabadussõjas osutatud teenete eest Eduard Arnoverile. Eduard Arnover (1899-1942) oli Eesti poliitik, põllumees ja seltskonnategelane, sündinud Lellaperes (praegune Kehtna vald). Alates 1920. aastast oli ta abielus Salme Joonsoniga. Eduard osales pöördelistel hetkedel Eesti Vabariigi ajaloos. Ta oli Luiste vallavanem enne 1938. a valdade reformi, Rahvuskogu liige, I Riigivolikogu liige, Märjamaa vallavanem 1. aprillist 1939, kui nimetati uued vallavanemad ja abid ja valiti järgnenud valimistel 3.12.1939 ühehäälselt tagasi Märjamaa vallavanemaks. Ta oli ka Kaitseliidu Märjamaa malevkonna pealik ja Isamaaliidu Luiste osakonna esimees. 1930. aastal omistati talle Kotkaristi V klassi teenetemärk ja 1939. aastal Kotkaristi IV klassi teenetemärk. Luiste mõisa ehitasid Arnoverid üles u. 1930ndate aastate alguseks. Hoone taastati vanale vundamendile ning eelmise hoone eeskujul, osa ehitusmaterjali selleks tuli lähedalasuvast Tolli mõisast. Ka Tolli mõis oli 1905. aastate sündmuste käigus kannatada saanud, Tolli mõisa krahvinna Sievers, ehitas uue hoone üles kiiremini, kuid lihtsamal kujul. Osa materjalist müüdi Arnoveridele, kes ehitasid sellest Luiste mõisale teise korruse ning kasutust leidsid ka Tolli mõisa ahjud, uksed ja aknaraamid.

Luiste mõisa peahoone 2020. aasta suvel

Salme oli olnud Luiste mõisa tõeline perenaine, tema tegeles taluga. Eduard sõitis mööda Eestit, veetis palju aega Tallinnas riigiasju ajades. Tallinnas oli neil Roosikrantsi tänaval üürikorter. Tihti külastas Eduard Riigivolikoguga ka välismaad. Näiteks teatakse peres, et 1939. aastal tõi Eduard Rootsist hüdrogeneraatori ja pani Luiste mõisa ojast selle abil majja elektri sisse. Mõis oli üldse väga innovatiivne tolle aja kohta - alumisel korrusel oli kamin, mis küttis tervet maja läbi torudega korraldatud õhksoojussüsteemi. Eesti Vabariigi aegne poliitiline aktiivsus ei jäänud Nõukogude võimu saabudes karistuseta. Eduard arreteeriti oma kodus Luiste mõisas 1941. aastal. Ei ole teada tema järgnev saatus, kuid on teada, et ta suri 26. augustil 1942. aastal Sõktõvkaris Komimaal, Solikamski vangilaagris. Tol arreteerimise ööl põgenesid Eduardi ja tema venna Rudolfi (Loodna mõisa omanik) naised (kes olid omavahel õed) ööriietes ja koos lastega tänase Urevere aladele jäänud Pritsu tallu.

1941. aastal Eduardi arreteerimisega kaasnes mõisavara põhjalik inventuur NKVD poolt, mille käigus pandi kirja viimane kui marjapõõsas ja harjavars, aga ka kõik töömasinad ja mootorrattad, mida oli mõisas suurel hulgal kõikvõimalike tööde ja tegemiste jaoks. Suur osa sellest varast rekvireeriti. Peale Eduardi arreteerimist jäi Luiste mõisa elama Eduardi naine Salme ja poeg Aarne (1927-1986). Eduardi teine poeg Heino, kes oli sündinud 1922, oli Nõukogude armeesse värvatud ja sattunud Venemaal töölaagrisse, saanud tüüfuse ning 1941. aastal surnud. Saabus 1948. aasta, kui poliitikaga hästi kursis ja suure lugemusega Salme mõistis, et Luiste mõisa elama jäädes on suur tõenäosus elust ilma jääda. Poeg Aarne oli juba Tallinnasse kooli läinud. Salme küll hoidis eemale metsavendadega suhtlemisest, kuid elu läks üha keerulisemaks, nii otsustas ta mõisa kohalikule kolhoosile üle anda ning ainukese asjana võttis majast kaasa metalltoru maja dokumentidega. Salme kolis Tallinna Koplisse ja elas kogu ülejäänud 5. liinil majas nr 11 koos poja pere ja oma Siberist eluga tagasi tulnud ema ja veel mitmete sugulastega. 1949. a 25. märtsi öösel oli ka nende korteri uksele oodatult koputatud aga et Aarne oli enne linna pealt kuulnud, et sel päeval tullakse küüditama, oli terve pere sellel ööl lähedalelavate sugulaste juures ööbinud.

Luiste mõisa peahoone EVM N 355:161

Kui Eduardi ja Salme pojapoeg 1990ndate alguses Luiste mõisa tagasi sai, elas peahoones Arno Viljastu, kes oli varasematest kolhoosiperedest viimane elanik, tema hoidis ka puumõisa korras. Maja oli nii hästi hoitud, et teisel korrusel käies polnud kuskil märki niiskuskahjustustest, prussid lausa kõlisesid kuivusest.

Luiste mõis on olnud erinevate ettevõtete eraomanduses 1998. aastast, kui Toivo Arnover isa pärandihoidjana mõisa ja mõisamaad ära müüs. Pere oli endale juba soetanud maakodu Haljala lähedale Lääne-Virumaale ja kahte talu ei oleks jaksanud pidada. Väga kurvaks teeb uhke hoone lagunemine.

Viimati vahetas Luiste mõis omanikku 2021. aasta aprillis ja uuesti septembris. Hetkel kuulub mõis ja seda ümbritsevad maad ning Talli kinnistu kinnisvara- ja põllumajandusettevõttele Rüütli Property OÜ (suurosanik Bigbank).

Mõned (viisakamad) vaated interjöörist, eriti köitsid mu tähelepanu need uhked tiibuksed. Suur tänu blogi muhkel.ee pidajale, kes andis nõusoleku pilte Mõisablogi lehel jagada.


2013. aastal tuli välja ka üks seninägemata foto Luiste mõisast, mis on arvatavasti pildistatud 1880. aastate paiku.

Tookord ilmus see Tõnu Mesila poolt nii Märjamaa Nädalalehes, kui ka 26. septembri Maalehes https://maaleht.delfi.ee/artikkel/66788693/foto-kodust-voib-leida-toelisi-kultuuri-ja-koduloolisi-vaartusi


Kasutatud allikad:

Kinnistute register Luiste mõis

EELIS infoleht Krahvi tee

A. Veiderma „Mõnda endistest aegadest. Mälestusi käidud eluteelt“ (käsikiri Tallinna Ülikooli arhiivis).


Toivo Arnoveriga vestles Maris Leemets 19.10.2021

Peahoone välisvaated: Maris Leemets

432 views0 comments

Recent Posts

See All