Teenuse mõis (saksa k. Stenhusen) rajati 1536-1560. aastate vahel, mil see eraldati Tolli mõisast. Mõisa nimest on tuletatud ka Teenuse kohanimi. Mõisa saksakeelne nimi viitab sellele, et juba keskajal võis olla siin kivist mõisahoone. Looduslikult on see ideaalseks kohaks kuhu üks kindlustatud mõisamaja rajada - asukoht veidi kõrgemal maakünkal, kahe jõe - Kasari ja Luiste jõe ühinemiskohas.
Tänaseni säilinud härrastemaja on ehitatud 18. sajandi lõpul, võimalik, et osaliselt on ära kasutatud keskaegseid müüre. 1905. aasta rahutuste käigus pandi ka Teenuse mõisa peahoone põlema ning taastati veidi muudetud kujul - fassaad sai veidi vaesem, hoone otstes olevaid ärkliehitisi ei taastatud. Nõukogude ajal sai mõisahoonest kultuuri- ja koolimaja. Algkool töötas siin kaks perioodi - 1924. aastast kuni 1970 aastani ning veel ka perioodil 1994-1996. Praegu asub vallale kuuluvas hoones raamatukogu ja hoonet kasutab MTÜ Teenuse Naiste Ühendus.
Teenuse mõis oli pikalt von Maydellide suguvõsa käes - alates 1748. aastast kuni mõisa võõrandamiseni. Esimene Maydellide soost valdaja oli Otto Reinhold von Maydell (1728-1789). Peale tema surma loovutas ta lesk Parila ja Teenuse mõisad lastele. 1792. aastal sai Teenuse mõisa omanikuks Reinhold Gottlieb von Maydell (1771-1846). Tema ühest pojast, 1795. aastal sündinud Friedrich Ludvig von Maydell´ist sai tuntud graafik, maalikunstnik ja kujur.
Friedrich Ludwig von Maydell teenis aastatel 1812–20 Vene sõjaväes, aastatel 1813–14 osales ta Napoleoni-vastastes sõdades. 1820. aastal asus ta Tartu Ülikoolis õppima õigusteadust, töötades samal ajal ka ülikooli arhiivis, õppis Karl August Senffi juures joonistamist ning kuulas Karl Morgensterni kunstiajaloo loenguid. 1835. aastal käis ta Saksamaal puulõikekunsti õppimas ning rajas seejärel Tartusse Vene impeeriumi ühe esimestest puulõiketöökodadest. Teda peetakse üheks esimeseks, kes viljeles pseudogooti stiili. Aastatel 1828-30 kavandas ta Oleviste kiriku sisustuse, samuti maalis ta altarimaale, nt Põlva, Saarde, Tartu Jaani kirikule. Friedrich Ludwig von Maydell oli väga mitmekülgne kunstnik - ta töötas nii maalijana, skulptorina, tarbekunstnikuna, oli võimekas illustraator ("Undiini" venekeelne tõlge, A. Puškini "Mustlased"). Kavatsetud 50-lehelisest Liivimaa ajaloo pildisarjast (Fünfzig Bilder aus der Geschichte der Deutschen Ostsee-Provinzen Rußlands) ilmus 20 lehte kahe vihuna (1839 ja 1842), lisaks 2 proovitõmmist. Ta avaldas ka joonistamise käsiraamatuid[1] Peale Reinhold Gottlieb von Maydell´i surmas päris mõisa 1848. aastal tema poeg Christoph Julius von Maydell (1807-1867). 1868. aastal päris mõisa eelmise vend Friedrich Otto Woldemar von Maydell (1810-1878). Kuigi ta oli abielus kaks korda - esimesel korral Mathilde Elisabeth von Pistohlkorsiga ja peale tema surma Wilhelmine (Minna) Sophia Amalie von Pistohlkorsiga, oli tal vaid üks laps esimesest abielust - Ida Julie von Maydell.
Friedrich Otto Woldemar von Maydell, tema teine abikaasa Wilhelmine (Minna) Sophia Amalie von Maydell (sünd. Pistohlkors) ja tema tütar esimesest abielust, Ida Julie von Maydell (1850-1876). Kuna Friedrich Otto Woldemar von Maydellil meessoost pärijaid polnud, siis Teenuse mõisa päris tema vennapoeg Gerhard Gustav Ludwig von Maydell (1835-1894).
Gerhard von Maydell oli juba eelpool räägitud Friedrich Ludvig von Maydell´i poeg. Ta sündis 1835. aastal Tartus, õppis Tallinna Toomkoolis ning peale seda Tartu Ülikoolis kameraalteadusi. Peale ülikooli lõpetamist töötas aastatel 1861-71 Jakutski tsiviilkuberneri Johann Stubendorffi ja 1871 Ida-Siberi kindralkuberneri alluvuses eraülesannetes ametnikuna. Aastatel 1871-73 oli Krasnojarskis prokurör ja 1873-83 Tšitas Taga-Baikalimaa rahvakoolide inspektor. Alates 1883. aastast oli ta Teenuse mõisa omanik ning tegutses Tallinna Toomkooli ja Kuuda vallakooli õpetajate seminari kuraatorina ning Läänemaa kohtunikuna.
Gerhard Maydell sõitis 1859. aastal Siberisse, et osa võtta ekspeditsioonist Amuurimaale Friedrich Schmidti abilisena. Haigestumise tõttu Irkutskis lükkus uurimistöö paari aasta võrra edasi. Aastail 1861-1866 sõitis ta mitmesuguseid administratiivülesandeid täites läbi enamiku Jakutski piirkonnast Järgmisele ekspeditsioonile Tšuktsimaale suundus Maydell 1868. aastal. Aastatel 1861-1871 reisis Kirde-Siberis, et kindlaks määrata Venemaa ja Ameerika vahelise telegraafiliini trass ning viia Verhojanski ja Kolõma ringkonnas läbi revisjon. See oli ühtlasi Vene Geograafia Seltsi Siberi osakonna ettevõte. Programm nägi ette magnetilisi, meteoroloogilisi ja astronoomilisi vaatlusi, samuti läbitud alade topograafilist kaardistamist. Peterburis viibimise ajal 1868. aastal sai Maydell mitmeid instruktsioone, sealhulgas ka K. E. von Baerilt: uurida igikeltsa esinemisvorme (sellesks rajas ta Verhojanskisse meteoroloogiajaama), jõuda Jakani (Billingsi) neemele, et saada vastust küsimusele, kas Wrangelli saar on sealt nähtav. Kuigi Maydell pidi paarkümmend kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist tagasi pöörduma, sai ta kohalikelt suulisi kinnitusi Wrangelli saare olemasolu kohta. Selle ekspeditsiooni käigus sai Maydell ka Peterburi Teaduste Akadeemialt korralduse uurida mammutilaipa Alazeja alamjooksul. Selle asemel leidis ta vaid üksikuid jäänuste detaile. Gerhard Maydell suri 1894. aastal Bad Emsis (Saksamaal). Peale Gerhard Gustavi surma päris Teenuse mõisa tema poeg Guido Nikolai Georg von Maydell (1876-1934), keda rahvasuus kutsuti ka lihtsalt Koljaks.
Guido abiellus 1914. aastal Eveline Adelheid Frankiga, kes oli Saksa diplomaadi Hermann Franki tütar. Eveline sai tuntuks kui siluetikunstnik - tema filigraanselt lõigatud varipildid kujutavad tuntud kirjanikke ja poliitikuid, teatri- ja muusikakuulsusi, lisaks arvukalt tolleaegseid seltskonnadaame, lapsi ja lemmikloomi. Kadrioru Kunstimuuseumis oli 2014. aastal Eveline von Maydelli tööde näitus.[2] Guido ja Eveline asusid elama Poola, kus nad I maailmasõja käigus jäid oma maavaldusest ilma ja 1922. aastal emigreerusid Ameerika Ühendriikidesse, kus muretsesid Connecticutis väikese farmi.
Eveline pruutkleidis.
Foto käärilõikest, mis kujutab Eveline Maydelli käärilõiget valmistamas.
Guido ja Eveline von Maydell 1913. aastal oma Poolas asuva mõisahoone ees.
Juba enne abiellumist, 1908. aastal, loobus Guido Teenuse mõisast ja uueks omanikuks sai tema isa vennapoeg Richard Karl Hugo von Maydell (1873-1945). Richard von Maydell oli hariduselt keemik, ta töötas Moskvas Prohhorovski Manufaktuuris ja Eestis Sindi kalevivabrikus ametnikuna. Ta oli abielus Läänemaalt, Kiltsi mõisast pärit Ingeborg Augusta Johanna von Ungern-Sternbergiga. Nende kolm last sündisid kõik Moskvas - 1908. aastal Hans Otto Hermann Robert Woldemar Gerhard, 1909. aastal Olaf Karl Traugott, 1913. aastal Marie Agnes Ernestine ehk lühidalt Vita. Vita Maydelli (1913-2005) teatakse ka kui Teenuse mõisa viimast mõisaprouat.
Teenuse mõisa peahoone interjöörid, tõenäoliselt pildistatud ajavahemikus 1918-1923.
Peale mõisa võõrandamist jäeti Maydellidele elamiseks valitsejamaja, kus nad elasid kuni 1939. aastani. Vaatamata suurema osa maade loovutamisele, pidasid nad 50 lehma, keda hooldas ja lüpsis vaid 4 inimest – Vita, tema vend Olaf, sulane ja tema naine. Vend Olaf tegi lisaks veel ka sepatööd. Ta oli välja arendanud peagi kogu maal ihaldatud tööriistaks kujunenud "umbrohuriivi" - kettäkke, mille valmistamise ja müügiga ta üsna hästi teenis. Selle aja kohta ütles Vita: „Oli raske, kuid see oli siiski minu kõige toredam aeg!... Ja vend, vend lüpsis tõepoolest hästi.“ Peahoone ja oma elukoha, valitsejamaja vahele istutati kuusehekk, et vältida juhuslike pilkude sattumist oma endise elumaja poole. Nad lihtsalt polevat sinna suunda enam vaadanud, vaid tegid hambad ristis tööd.
1930. teises pooles elas Vita Matsalu mõisas, mille tema abikaasa isa ostis 1935. aastal. 1939. aastal likvideerisid nad oma Teenuse majapidamise ja lahkusid Eestist. Ligi kuu aega kestnud rännaku jooksul jõudsid nad Poola, vahepeal sünnitas Vita kolmanda lapse. Poola jõudes said nad enda käsutusse ühe kehvapoolse rendimõisa, kuid töökusega said nad paari aastaga jalad alla. Tema isa ja mõlemad vennad hukkusid sõjas, Vita ise jõudis lõpuks Saksamaale. Vita Maydell oli suur Eesti sõber - rääkis eesti keeles ja Eesti vabaks saades veetis ta oma suved maakodus Ares, Pärnumaal. Ta suri 2005. aastal Saksamaal ja on maetud Kullamaa kalmistule Teenuse mõisnike matuseplatsile.
PARK
Väike, 2,7 ha suurune vabakujunduslik park, asub Teenuse jõe ja Luiste jõe (Pokuti oja) vahele jäävas suhteliselt kitsal alal. Peahoone ette jääb teedega ääristatud ovaalne esiväljak, kus kasvab üksikuid puid (tammed väljaku lõpus, kuused, pärn). Sissesõidutee ja jõe vahele jääv ala koosneb kohati tihedamast puistust, kohati on aga vaade jõele ja ümbritsevale maastikule avatud. Pargi kirdeosas jõe kaldal on tamme- ja pärnagrupid. Pokuti oja kaldaperv on esiväljaku põhjapoolsel küljel küllaltki järsk. Üle oja asus mõisa ajal viljapuuaed.
Teenuse kooli asutas tolleaegne Teenuse mõisa omanik parun Julius von Maydell 1845. aastal. Kool asus kuivati otsas olevas peretoas. Lapsed said õppimiseks kasutada pere (mõisa töölispere) söögilauda. Söögiajaks aeti lapsed seniks laua juurest eemale. Lapsed kükitanudki nii kaua nurgas, kuni pere söönuks sai. Pärast sööki tohtinud lapsed jälle laua juurde tööle asuda. Kuna kool asus mõisas 15 aastat, ei olnud ta asukohaks üksnes mõisa peretuba, ta asus vaheldumisi endises valitsejamajas ja mõisa all olevas pikas keldris. Mõis kandnud kooli majanduslikud kulud ning maksnud ka õpetajale palga. Pärast seda, kui kool oli 15 aastat mõisas olnud, vist tüüdanud see mõisniku niivõrd ära, et ta koolile Urevere külla koha kinkis, palgid mõisa metsast andis ja omal kulul koolimaja üles ehitas. Kool asus oma uutesse ruumidesse 1860. aastal. Uuesti kolis mõisa peahoonesse kool 1924. aastal.
Kasutatud allikad:
[1] FRIEDRICH LUDWIG VON MAYDELL (ut.ee) Tõsisel kunstihuvilisel on võimalik soetada väljaanne "Friedrich Ludwig von Maydelli pildid Baltimaade ajaloost", raamat on müügil Apollo internetipoes. Digitaalselt on võimalik tema pilte vaadata Eesti Kunstimuuseumi digitaalkogust.
[2] Näitusega kaasnes ka raamat «Eveline von Maydell. Mustvalge maailm». Näitus ja raamat tutvustavad Teise maailmasõja aastail Eestisse maha jäetud erandlikku ja haruldast kunstikogu – Riigiarhiivi Eveline ja Guido von Maydelli Fondis (ERA.1298) leiduvat materjali ning ka Eesti Kunstimuuseumi kogus asuvaid käärilõikeid. Samuti Eveline von Maydelli isikut (1890–1962), varipiltide traditsiooni ajalugu ning paberil ja paberist kunstiteoste säilitamise ja konserveerimisega seonduvaid küsimusi.
Kultuur ja elu Teenuse tegusad naised
Kinnistute register Teenuse mõis
Hollandi tudengineiu leidis Kullamaalt oma baltisaksa juured Lääne Elu, nr. 140, 8. detsember 2009
Mõisaproua noorusmail Läänlane 6. november 1990
H. von Wistinghausen (2016) Revali ja Peterburi vahel
A. Särg (2007) Raplamaa mõisad ja mõisnikud
Eesti Loodusuurijate Selts, Gerhard Gustav Ludvig von Maydell
