Matsalu mõis asub Matsalu rahvuspargis Matsalu lahe lõunakaldal. Ma olin varem Matsalu mõisahooneid piltide pealt näinud ja väga vaimustatud ma sellest kohast polnud. Kui ma aga sinna kohale läksin, siis lummas see mind täielikult. Esiteks, see tunne, et oled nagu kuskil maailma äärel – mõis ise asub veidi kõrgemal maaserval, peahoone eest avaneb avar vaade üle luha kuni mereni. Kindlasti oli oma osa ka selles, et oli hilissügisene aeg, viimased haned kogunesid parvedesse, kluugutasid ning lendasid talve eest ära. Aeg oleks nagu seisma jäänud. Näha on, et peahoonet on korrastama hakatud, aga siis on see pooleli jäänud ja juba on tuul uuest katusest järgmised katusekivid laiali pillutanud ning kogu eelnev töö saab kohe möödanikuks.
Matsalu mõisa on esimest korda mainitud 1560. aastal, tol ajal oli see Lihula ordukomtuuri majandusmõis. 1573. aastal andis Rootsi kuningas Johann III mõisa sõjapealik Claes Akesson Tottile. Pärast seda on mõis olnud mitme aadliperekonna valduses ning vahetanud omanikke üsna lühikese aja tagant. Alates 1868. aastast kuni võõrandamiseni oli Matsalu Hoyningen-Huene aadliperekonna omanduses.
Praeguseni säilinud mõisa peahoone ehitati 1780. aastal. See koosneb kolmest hoonest. Keskmine (peahoone) on teistest kõige suurem, seal hoones asub saal (vaatega parki) ning paraadtrepp teisele korrusele. Mõlemal pool peahoonet on kaks ühesugust tiibhoonet (1799. aastal on neid nimetatud paviljonideks). Mõlemas tiibehitises asuvad võimsad mantelkorstnad.
Algselt oli tegemist kolme eraldioleva hoonega kuid 1867. aastal ühendati need vaheehitiste abil. See teeb hoone väga pikaks - ühest hoone otsast teiseni on 90 meetrit. Peaukse ette toob mõlemalt poolt tõusev sissesõidutee. Sissesõidu tee alt läheb läbi võlvitud käik keldrisse. Peasissekäigu ukse kohal on olnud rõdu, rõdu konsoolid on veel tänagi alles, kuid piirded on kadunud. Matsalu mõisa väga kaunid detailiderohked välisuksed on säilinud. Kõigi kolme hoone sisearhitektuur on väga keeruline - mitmeid ruume on väiksemaks ehitatud, keskmises hoones (peahoones) paiknevad ruumid anfilaadina ja tundub, et need on suuremalt jaolt säilitanud oma algse suuruse.
Mõisa peahoone ruumide kasutusotstarbe kohta on säilinud järgmine info. Kagutiivas (ehk siis vasakpoolses tiivas) asus peretuba ja karjatalitaja korter. Paviljoni ja elumaja ühendavas vaheosas oli nii pere kui sakste köök. Elumaja (ehk siis keskmise hoone) tagafassaadi poole olevates ruumides asus puhvet (söögitoa abiruum?) ja selle kõrval söögisaal. Esifassaadile avanevad nurgatoad olid vastavalt proua ja härra magamistoad. Peaukse taga oli tuulekoda, vestibüül ja sealt pääses edasi saali, mille aknad avanevad tagafassaadile ning vaatega parki. Saali kõrval oli „roheline salong“ ja kaminatuba. Elumaja paremasse poolde jäi tuulekoja kõrval olev riietusruum. Selle kõrval oli kirjutustuba, noorhärra elutuba ning elutuba, mis oli mõeldud külalistele.
Mõisahoone teise korruse ruume mõisa aja lõpus ei kasutatud. Interjööris olid olulised elemendid suured, maast laeni peeglid (saalis, salongis, kaminaruumis ja külalistetoas).
Parempoolses vaheosas oli valitseja korter, parempoolses paviljonis oli puusepa töökoda ja pesuköök. Teisel korrusel, otse saali peal, on sama suur ruum nagu saal, aga madalama laega. Samuti on hoone otstes, mõlemal pool maja, kaks väga elegantset peegelvõlviga ruumi, mille aknad avanevad hoone küljele pargipoolsesse otsa. Alaliste teenijate hulka kuulusid karjatalitaja, kaks pesutüdrukut, toatüdruk, kaks kokka (üks teenijatele, teine sakstele) ning puusepp (tema elas külas).
1867. aastal ostis mõisa Nikolai Wilhelm Michael von Hoyningen-Huene (1845–1914). Samal aastal abiellus ta Ehmja mõisa omaniku parun Adolf Ungern-Sternbergi tütre Bertaga. Suuruse poolest kuulus Matsalu mõis Eestimaa kubermangu mastaabis pigem suurte kui keskmiste hulka, Matsalu mõisa maad hõlmasid kokku üle 3300 ha. Majanduslik-halduslikult koosnes Matsalu mõis peamõisast, mis asus Matsalu lahe ääres, Saulepi kõrvalmõisast, mis oli enamasti välja renditud, kahest karjamõisast (Kännu ja Paevälja) ning küladest (Nelva, Liuste, Mäeküla, Petaaluse ja Nurmeküla) ja taludest, mis valdavas enamikus olid rendikohad.
Olenemata sellest, kes oli Matsalu mõisa omanik, iseloomustas Matsalu mõisa elu pidev võlgades olemine. Iga uus omanik püüdis elu järje peale saada, aga see oli keeruline. Ka viimane omanik Nikolai oli hädas mõisaga kaasa saadud võlgadega. Talude rendimaksed olid kõrged ja võib-olla ka seetõttu müüdi esimesed kaks talu seal alles 1888. aastal (kuni I maailmasõjani müüdi vaid 13 talu). Mõisal oli kaks tuuleveskit, auruveski, meierei ja juustukoda, puuviljaaed koos puukooliga (müüdi viljapuude ja marjapõõsaste istikuid) ja mesila (müüdi vurrimett). Tuluallikaks oli ka kalandus – eluskalu eksporditi Saksamaale. Kuni kõrtside sulgemiseni (1900. aastal) tõi mõisale tulu kõrts. Ka on mõisa ettevõtete hulgas nimetatud katusekivide tootmist. 1931. aastal paigutati Matsalu mõisa peahoonesse vene õppekeelega kool Petserist ümberasustatud venelastest kalurite lastele. 1933. aastal oli kool nii eesti- kui venekeelne. Kool püsis Matsalus ka pärast II maailmasõda. Pärast kooli sulgemist on hoones asunud veel kauplus, viljaladu ja korterid. Mõisa hakati renoveerima Matsalu rahvuspargi keskuseks, kuid töö jäi pooleli, kuna loodav keskus tehti hoopis Penijõe mõisa peahoonesse. Peale seda jäi peahoone pikkadeks aastateks lagunema. 1997. aastal müüs vald mõisa peahoone ja mõned kõrvalhooned 200 000 krooni eest Rootsi päritolu meesterahvale, kes planeeris mõisas hakata tootma marjasaaduseid. Erinevate probleemide tõttu on majandustegevus Matsalus soiku jäänud ning vald on isegi kaalunud hoonete sundvõõrandamist. 2013. aastal ilmus uudis, et viimaks algasid Matsalu mõisas remonditööd ning esimeses järgus lapiti katuses olevaid auke. 2020. aasta hilissügisel näis mõis üsna mahajäetud, katusesse olid tekkinud uued augud, kuna tuul on viinud paljud katusekivid paigast. Omanik ise on varem põhjendanud renoveerimistööde alguse lükkumist maa puudumisega – enne ei saa renoveerimisega alustada, kui mõisas pole alustatud tootmist, kuid seniks, kui mõisale ei kuulu piisavalt maad, ei saa ka marjakasvatust luua.
Matsalu mõisa kohta infot otsides jäi mulle silma üks tore lugu viimase mõisniku, Nikolai von Hoyningen-Huene lapselapsest Hella von Hoyningen-Huenest. Hella sündis 1925. aastal Stuttgardis, kuid igatses alati pääseda maale, kust tema vanaisa pärit oli ja millest jutustasid tema vanavanemate kirjad. Esimest korda õnnestus tal see 1994. aastal ning peale seda proovis ta Matsalus käia igal aastal. Stuttgardis sündis Hella seetõttu, et tema isa oli saadetud sinna õppima, kuna tol ajal sai Eestimaal haridust omandada vaid vene keeles, siis otsustas Nikolai von Hoyningen-Huene oma pojad koolitada Saksamaal. Päris tagasi keegi ei tulnudki – Nikolai ise suri, tema naine põgenes Saksamaale, riik võõrandas suure osa mõisamaadest. Kuni 1924. aastani püüti mõisa kuidagi majandada, ka peahoone jäi perekonna valdusesse, kuid siis loobuti. Kuigi Hella ema oli pärit Baierimaalt ja tal puudus igasugune side Eestiga, siis ometi oskas ta eesti keeles pere lauda kutsuda. Kui Nikolai mõisa 1867. aastal ostis, olevat see olnud mõisa kõige kaunim aeg. Muuhulgas olevat Matsalus kasvatatud hobuseid ja müüdud Preisi armeele. 1999. aastal ostis mõisa kõrvale väikse maja Renate von der Pahlen, kes on abielus Nikolai von Hoyningen-Huene teise lapselapsega (tema abikaasa Heinrich on Pärnumaa Pootsi mõisa omaniku järeltulija).
Tuntud kirjanik Eduard Bornhöhe oli Matsalu mõisas koduõpetajaks 1880. aastatel. Selle käigus tekkis kirjanikul eriline suhe paruni tütre Agnesega. Koos olevat käidud saaniga sõitmas, Matsalu lahel uisutamas ning ratsutamas. Läänemaal veedetud aastad jätsid jälje ka Bornhöhe loomingusse. Üheks olulisemaks on kindlasti kirjaniku sulest 1893. aastal ilmunud teose „Vürst Gabriel“ naispeategelase Agnese nimi. Teoses kajastatud armastusloo ainetel on valminud üks Eesti tuntumaid filme „Viimne reliikvia“. Siiski olevat vaevanud kirjanikku maaelu isoleeritus ja aadlike konservatiivne elukorraldus ning ta elas/töötas Matsalus vaid kaks aastat. Mõisnikku ennast on Bornhöhe iseloomustanud jaanuaris 1883 Matsalus dateeritud kirjas järgmiselt: „Parun on küll räigelt konservatiivse iseloomuga, arvestab aga ka teiste inimeste arvamust, niikaua kui see paljalt arvamuseks jääb. Ta peab mind täielikuks materialistiks ja nihilistiks, mis teda aga ei takista mind kõige viisakamalt kohtlemast." 1887. aasta septembris Matsalust saadetud kirjas on Bornhöhe kurtnud: "Kuudas (Kuuda õpetajate seminar) elasin ma nüüdsega võrreldes paradiisis. Siin on kõik autokraatlikust mõisahärrast kuni kõige noorema põrsani täis feodaalset vaimu. Ma teen kõigele sellele üsna kangekaelset opositsiooni, ilma et keegi muutuks selle läbi targemaks – ja minule sarnasemaks.“
PARK JA KÕRVALHOONED
Matsalu mõisa park jääb peahoone taha ja ette. Taha jääv park on ristküliku kujuga ja seda piirab osaliselt paekivist piirdemüür. Otse peahoone taga kasvab Eesti jämedaim ja kõrgeim pöök (ümbermõõt üle 3 meetri).
Pargi servas asus kõrgete akendega kasvuhoone, teisel pool paekivimüüri asus aednikumaja ja juustukoda koos keldriga. Samuti olevat pargis asunud omapärane puitehitis – mesila, milles asus 18 taru. Täpselt peahoone vastas asub tiik, mille keskel on saareke, praegu viib saarele betoonist sild. Alguses oli peahoone auring just ümber tiigi, tänapäeval on see kõik võssa kasvanud. Mõisakompleksis on säilinud hulk hooneid – osa täiesti varemetes, osa lagunemas, osad renoveeritud ja kasutusel. Ehitismälestisena on kirjas peale peahoone veel pargi piirdemüürid, tall-tõllakuur, ait-kuvati, viinaköök, sepikoja varemed, saun, moonakatemaja, jääkelder, küün ja rehe varemed. Peahoone juurde suunduva allee ääres asus kuusnurkne jääkelder, millest nüüd on alles maa-alune osa, pealmine osa (puidust ja rookatusega ehitis) on hävinenud.
Matsalu mõisa ait-kuivati
Tall-tõllakuur
Kasutatud allikad:
Abner, Olev; Silja Konsa; Kersti Lootus; Urve Sinijärv 2012. Eesti pargid 2. Tallinn: Varrak.
Särg, Alo 2008. Läänemaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo.
Kultuurimälestiste register Matsalu mõis
Ilves, Kaie 2011. Parunesside hingepaik: Matzal. – Lääne Elu, 118, 4–5.
Reiljan, Kaire 2011. Lihula hädas Matsalu laguneva mõisaga. – Lääne Elu, 137, 3.
Karnau, Andrus 2013. Matsalu mõisas algas viimaks remonditöö. – Lääne Elu.
Rosenberg, Tiit 2009. Matsalu mõisast ja selle omanikust.
Kinnistute register Matsalu mõis