Seekord ma pikka lugu ei kirjuta. Võib-olla võtan kunagi kätte ja teen Ungrust ka põhjalikuma loo, aga seekord kogusin siia kokku (enda arust) huvitavamad pildid Ungru mõisa uuest peahoonest, mis tegelikult kunagi valmis ei saanudki.
Läänemaa Muuseumid on andnud välja paar väga head kirjutist. Üks nendest on „Mälestusi Ungru mõisast“, mille on kirjutanud Ungru mõisa mõisavalitseja Peeter Reikmann mälestuste põhjal. Teine lugu, mida võiks lugeda on "Ewald Adam von Ungern-Sternberg Haapsalu linnapea ning Ungru ja Suuremõisa mõisnikuna kaasaegsete nägemuses".
Evald Adam Gustav Constantin von Ungern-Sternberg oli Ungru mõisa omanik aastatel 1881–1909. Tema algatusel alustati Ungrusse uue peahoone ehitust. Kahjuks selle valmimist ta ei näinud, kuna ta haigestus 1908. aasta lõpul ning suri 1909. aasta veebruaris. Ungru uus peahoone jäi seisma ning lagunes ajapikku. Suurt kahju tehti hoonele Nõukogude ajal, kui hoonele lähedalasuva lennuvälja sõdurid käsutati hoonet lammutama ning materjali kasutati maapinna täiteks. Õnneks suudeti sellele piir panna ja hoone on osaliselt säilinud tänaseni.
Peale peahoone varemete pole endisest Ungru mõisasüdamest säilinud midagi - pole alles majandushooneid ega ka parki, vaid mõned põlispuud võivad olla endised pargipuud.
Ungru mõisa vana peahoone, arvatavasti ehitatud 1630. aasta paiku, hoone on hävinenud.
Kuna Ungru lossi (tegelikult mõisa peahoone) kohta ringleb mitmeid legende, mis kõik ei vasta alati tõele, siis panin need siia kirja ja püüan neid natuke avada või selgitada.
Ungru loss on ühe Saksamaa lossi koopia / ehk siis Merseburgi lossi koopia
Kui veel 30 aastat tagasi sai selliseid legende levitada, siis tänapäeval on võimalus guugeldada ja igaüks saab veenduda, et Ungru ei ole Merseburgi koopia. Ungru on palju-palju väiksem. Minu arvates on Ungru ka elegantsem – neobaroksed viilud pääsevad väiksema hoone mahu juures palju rohkem esile. Sarnane ongi ta just nende barokkviilude tõttu, olemata siiski üks ühele Merseburgiga.
Lossi hakati ehitama, kuna Merseburgi lossipreili polnud nõus enne naiseks tulema, kui ta saab siin elada samasuguses lossis.
Seda legendi ei saa/ei oska kinnitada ega ümber lükata. Mõisnikud reisisid palju ja täiesti võimalik on, et Ewald sattus ka Merseburgi lossi ja sai sealt inspiratsiooni.
Ungru loss jäi pooleli, kuna Saksa lossipreili suri ning ka Ungru lossi ehitaja suri suurest kurvastusest.
Seda legendi on samuti raske kinnitada või ümber lükata. Teada on, et Evald Adam Gustav Constantin von Ungern-Sternberg haigestus 1908. aasta novembris kopsupõletikku ning suri järgmise aasta veebruaris. Pärast Evaldi surma olevat tema mõisate ja varanduse valitsemine läinud rüütelkonna valitud kuratooriumi kätte. Tema seaduslikke pärijaid ei peetud piisavalt kohaseks, et tegeleda varanduse ja võlgadega. Tema nooremat venda peeti lausa ebanormaalseks. Seda kõike võib lugeda tolle aja Ungru mõisavalitseja mälestustes. Lossi ehitus olevat seisma jäänud rahalistel põhjustel.
Ungru lossi ehitaja kirst viidi päev enne matust lossi, et ta saaks veel viimast korda seal viibida
Läänemaa Muuseumi välja antud toimetises on kirjas hoopis nii: „Ainult aastate pärast, tema maise rännaku viimasel ööl, kui tema põrmline keha tammises puusärgis Peterburgist kodumaale toodi, paigutasime teda tema enne avaldatud soovi kohaselt Ungru mõisa tõllakuuri, mille seinad, põrand ja lagi üleni rohelisega kaetud, et ta siin, oma kalliks peetud kodus saaks kordki puhata võõrsil läbielatud reisiväsimusest, kuuskede ja küünalde keskel.“ Niisiis, ajapikku on tõllakuur moondunud Ungru lossiks...