Mõisa nimigi ütleb, et Kloostrimõisal (saksa k. Klosterhof) on otsene seos kloostriga. Algselt kuulus mõis Lihula tsistertslikule nunnakloostrile ning oli selle lauamõisaks ehk siis mõisa sissetulek läks kloostri ülalpidamiseks. Lihula tsistertslaste nunnaklooster oli piiskopi ja ordu kõrval Läänemaa suurimaks maavaldajaks. Kloostris leidsid peavarju Saare-Lääne piiskopiriigi aadlipreilid ja -lesed ning võimalik ka et kodanikuseisusest naised. Arvatakse, et esimene kivihoone rajati Kloostrimõisa juba pärast 1343. aasta Jüriöö ülestõusu. Klooster lõpetas tegevuse Liivi sõja ajal. Pärast nunnakloostri sulgemist läks Kloostrimõis Rootsi riigi kätte, kes pantis selle 1591. aastal Caspar von Tiesenhausenile (u. 1550-u.1611).


1611. aastal kinkis Rootsi kuningas Karl IX mõisa Haapsalu asehaldur Johann von Derfeldenile (1561-1633), kelle pärijate kätte jäi mõis kuni 1829. aastani. Esinduslikum peahoone ehitati mõisasse 17. sajandi keskpaigas. Uue hoone ehitamisel jäi hoone sisse ka keskajast pärit müürid, need jäävad praeguseni säilinud hoone keskossa. Hoone oli kahekordne, kahe korstnaga, murdkelpkatusega mida katsid õled, võlvitud keldriga. 1686. aastast pärit kirjelduse järgi oli hoone esimesel korrusel 8 eluruumi, 2 kööki, pruulimiskoda, käimla ja saun. Teisel korrusel suur saal, 5 eluruumi, köök ja käimla. Ruume köeti kahhelahjudega. 18. sajandi keskpaiku laiendati peahoonet, sel ajal rajati ka iluaed. 1829. aastal sai mõisa omanikuks Dorothea Margaretha Charlotta Fersen (1798-1835) ning Ferseni perekonna kätte jäi mõis kuni 1926. aastani. Viimaseks baltisaklasest omanikuks oli Axel Georg Theodor Hermann von Fersen (1870-1943). Kloostrimõisa ajaloolises õiendis on kirjas, et 1930. aastate teises pooles oli peahoone juba üsna halvas seisus. Laastukatus mädanes ja lasi vett läbi, ruumid olid niisked ja pimedad. 1928. aasta ajalehes Päewaleht (kus kirjeldati mis on saanud endisest mõisatest) on kirjutatud Kloostrimõisa kohta järgmist: "Härrastemaja õuest weeres parajasti wälja weoauto, kapid ja toolid peal ja nende keskel punaka täishabemega mees. Endine parun, kes wiib oma wiimaseid mööbleid Pärnu, kus elab. ..Mis tal wiga kolida." ütleb tee ääres rukist lõikav asunik, endine mõisatööline, ..sõidab autoga, meil tuli enne igal jüripäewal teowankriga kolistada."

Axel Georg Theodor Hermann von Fersen koos oma perega. Taga seisab tema abikaasa Ellinor (Nora) Esther von Fersen (sündinud krahvinna von Buxhoeveden). Püsti seisev poiss on pere vanim poeg Nikolai Klaus (sünd. 1905) ja süles istuv poiss Hans Heinrich (sünd. 1909). Toolil istub tütar Helene Ida Elisabeth (sünd. 1912). Istuv daam on Ellinori ema, krahvinna Nadine von Buxhoeveden (sünd. von Krylow). Axel von Ferseni õest, Dorothea von Arronet´ist (sünnipäraselt Dora von Fersen) sai maalikunstnik, graafik ja illustraator, kelle tööd olid esitletud 20. sajandi alguses Eestis toimunud kunstinäitustel.

Kloostrimõisa südamest moodustatud 50 ha suurune talu anti Vabadussõjas saavutatud teenete eest kolonelleitnant Aleksander Kuhlbusch´ile, eestindatult Kulgverile (1888-1941). Aleksander Kulgver osales Vabadussõjas ohvitserina 6. jalaväerügamendis ning läks teenistusest erru 1941. aasta alguses. 1941. aasta suvel arreteeriti Kloostrimõisas kogu nende perekond - Aleksander Kulgver koos abikaasa ja nelja lapsega, kellest noorim oli vaid 11 kuune. Aleksander Kulgver suri vangilaagris enne surmaotsuse täideviimist, samuti surid Siberis nende kaks poega, kelle tervis sealsetes oludes vastu ei pidanud.
Kuna erinevad allikad räägivad üksteisele veidi vastu, siis polegi täpselt aru saada millal Fersenid Kloostrimõisast lahkusid ning millal algas peahoone lammutamine. Arusaadavalt ei maini 1977. aastal koostatud mõisa ajalooline õiend mõisa esimese Eesti Vabariigi aegset omanikku Aleksander Kulgverit. Kuid kui nemad elasid mõisas (st peahoones) kuni 1941. aasta suveni, siis kuidagi ei saanud seda lammutama hakata juba 1938. aastal. Või elas Kulgveri perekond kuskil mujal? Või hakati hoonet lammutama peale Kulgveri perekonna küüditamist? Kui keegi aitab selles osas mingit selgust luua, siis võib julgelt ühendust võtta - moisablogi@gmail.com.

Peahoone siseruumide paigutuse kohta on säilinud järgmine kirjeldus - peauksest sisenedes saabuti suurde vestibüüli, kust viis kahemarsiline trepp teisele korrusele. Vestibüüli tagaseinas oli uks virtina (majapidajanna) eluruumi ning uks peretuppa (mida kasutasid mõisa töölised), seal asus ka mõisa suur köök. Peretoa all olevat asunud vanima hooneosa keldrid. Esimesel korruse oli kahte tüüpi põrandaid - muldpõrandad või laudpõrandad. Peatreppi pidi teisele korrusele tõustes oli esmalt trepihall. Vasakule jäi suur saal, kus oli üheksa akent - osa akendest avanes esifassaadile, osa hoone küljele. Saal oli lihtsa kujundusega - laes oli rosett ja lihtne laekarniis, ruumi küttis valge kahhelahi. Hoone teises tiivas, vaatega esifassaadile, asus kolm järjestikust salongi, mida kutsuti toa tapeedi värvi järgi vastavalt siniseks, roosaks ja roheliseks toaks. Viimane tuba tubadereas oli magamistuba. Magamistoa lähedale olevat ka jäänud ka kabinett. Tagafassaadile jäävate tubade paigutus oli veidi ebaselgem ning nende kohta pole säilinud täpsemat kirjeldust. Teisel korrusel olevat asunud ka vannituba.

Peahoone tagumine külg asub vaid paari meetri kaugusel järsaku servast. See on varasematel aegadel, kui peahoone ümbrus ei olnud võsastunud, võimaldanud suurepäraseid vaateid üle Matsalu lahe. Mõnekümne meetri kaugusel peahoonest, sellesama järsaku servas, asus ka pargipaviljon mis tänaseks on hävinenud. Härrastemajast läände jäi suur kaev.

Lihula-Penijõe-Lautna teelt viis mõisa peahoone ette 250 meetri pikkune sihitee, mis oli kujundatud pärnaalleena. Peahoone esisel auringil olid barokse voluutkatustega väravapostid, mis on hävinenud.

Peahoone läheduses olev tiik võib olla rajatud juba kloostri ajal, kui seda kasutati kalakasvatuseks. Tiigis oli kaks saarekest, tiigi servas asus piimamaja. Tiigi väljavoolu juures, nõlva serval, asus vesiveski, veski kõrval suur küün. Tiikide lähedusse jäi ka mõisa juurviljaaed.
Kuigi enamik kõrvalhooneid oli kivist, on neid tänaseks alles vähe - mõned neist on varemetes, tundmatuseni ümber ehitatud või täiesti hävinenud. 1920. aastate algusest on teada, et mõisa hobusetall oli ümber kujundatud garaažiks. Mõisa ait-kuivati ja hobusetall olid ka mõnda aega tagasi müügis (2024. aastal). Mõisasüdames on mõnes kohas osaliselt säilinud munakiviteed. Muinususkaitse all on neli hoonet - peahoone varemed, keldri varemed, ait-kuivati (kõige paremini säilinud) ja lauda varemed.

Postituse kirjutamisel kasutatud materjalid:
Stenhus´id, arx´id, torne´d ... Eesti mõisaarhitektuuri vanim kihistus Autor A. Hein
Kultuurimälestiste register Kloostrimõisa ajalooline õiend
Lääneranna Teataja Lihula nunnkloostri saladused, Autor M. Mandel
Rahvusarhiivi kinnistute register Kloostri mõis
Päewaleht 15.09.2028 Lühikesed lood Läänemaalt
Raplamaa Sõnumid, nr. 24, 15 juuni 2016 Elfriede Kulgveri meenutus
Comments