Riguldi mõis asub Läänemaal, Noarootsi vallas. Läänemaa mõisad on välimuselt üsna tagasihoidlikud ja nii ka Riguldi. Eks ole oma selles, et põllumaad on seal üsna kivised ja suurt majanduslikku tulu polnud omanikel võimalik teenida, et uhkemat peahoonet ehitada. Riguldi mõisa peahoone meenutab pigem suurt ja uhket taluhoonet ning kui seal veidi ringi jalutada, siis saab selle õige "mõisatunde" kätte küll. Mulle meeldivad mõisad, mis pole viimse piirini korda tehtud ja ära klanitud. Nii ka Riguldis, 2013. aastal oli seal on tehtud küll hädapärast remonti, kuid majas oli säilinud vana maja hõng. Enamus inimesi nimetab seda küll kopituse lõhnaks... :). Ka meie seltskonnast olid mõned inimesed veidi šokeeritud, et laste suvelaagreid korraldatakse remontimata majas.
Lühidalt ka Riguldi ajaloost. Riguldi mõisa kõrvalmõisad olid Nõmmküla ja Sutlepa, karjamõis Kresvi (Greswi). Mõis rajati 1620. aastate paiku Robert Woldecki poolt. 1627 aastal läks mõis Jacob De la Gardie valdusse ning 1670. aastal omandas mõisa Gustav Christian von der Pahlen. 1704.a müüs tema poeg mõisa Fromhold Johann von Taubele ning sellest ajast saadik jäigi Riguldi Taubede omandusse. 1851.a loovutuslepingu alusel läksid Riguldi, Nõmmküla, Leediküla ja Sutlepa mõis Robert Woldemar von Taube valdusse. Peale Robert Woldemar von Taube ja tema abikaasa, Julie von Rammi surma, päris mõisa nende poeg Gustav von Taube. Tema tütar Helene (Nelly), oli abielus Atla mõisa omaniku Alexander von Barlöweniga. Riguldi mõisa viimased omanikud enne riigistamist olid Pauline Gabriele von Taube ning tema lapsed - Helene (Nelly) Pauline Julia von Barlöwen (sündinud Taube) ja Arvid Berend Gustav Etienne von Taube.
Jäänukmõis kuulus Taubedele 1939. aastani. Mõisa hiilgeaegadel kuulus Riguldi mõisale maad 10 000 hektari ringis. Osa kõrvahooneid on nüüd jälle von Taube perekonna omanduses ning taastatud suvituskohana. Peahoone kuulub alates 1967. aastast Tallinna I eriinternaatkoolile. Peahoone ehitusaeg jääb arvatavasti 19. sajandi algusesse. Hoone on ehitatud klassitsistlikus stiilis ning sellel on osaliselt säilinud vana kiltkivikatus. Peahoone läheduses asuvad mõned kõrvalhooned, millest kõige paremas korras on ait ja kuivati. Kuivati olnud omal ajal ümbruskonna kõige moodsama sisustusega.
2012. aastal andis Tallinna linn mõisa peahoone koos paari kõrvalhoonega tasuta kasutada SA-le Riguldi Kodu. Mõisa peahoonesse plaaniti rajada kogukond erivajadusega inimestele. Esimesele korrusele planeeriti ehitada õpitoad ja töökojad ning teisele korrusele eluruumid. 2013. aastal oli Riguldi mõisas tegutsemas väga lahke pererahvas - piisava etteteatamise korral ning heade juhuste kokkulangemisel oli peahoonesse võimalik ka sisse piiluda.
Ait ja kuivati
Peahoone taga on madala kiviaiaga piiratud pargiosa. Tagaväljaku keskel kasvab punaseleheline harilik pöök, mille olevat sinna istutanud mõisaproua Pauline Gabriele von Taube (sünd. Girard de Soucanton) oma pulmapäeval 22. mail 1890. aastal. Pauline sündis Jõhvi mõisas, mille tema isa esinduslikult välja ehitas. Tema abikaasa, Eduard Alfred Gustav von Taube (1864-1917) oli lisaks Riguldi mõisale, ka Nõmmküla ja Sutlepa mõisa omanik. Ta saadeti Riguldist 1916. aastal välja ning sel ajal elas ta Jõhvis ja Soomes. Pärast revolutsiooni pöördus ta Riguldisse tagasi, kuid mõrvati 1917. aasta detsembris Riguldi lähedal Dirhami garnisoni sõdurite poolt. Pärast seda lahkus Pauline mõisast koos laste ning koduõpetajaga ning asus elama Pommerisse (piirkond Läänemere lõunarannikul, Recknitzi ja Wisła jõe vahel, tänapäeval jagatud Saksamaa ja Poola vahel). Nad naasesid Riguldisse pärast seda kui Saksamaa kaotas maad Poolale ning elasid Riguldis 1939. aastani. 1921. aastal sündis Riguldis Helene (Nelly) Pauline Julia von Barlöwenil tütar. Pärast Riguldist lahkumist jäi nende koduõpetaja, Ella von der Brüggen, perekonna juurde ning aitas Pauline eest hoolitseda kuni tema surmani 1956. aastal ning ta on maetud ka Taubede perekonnaplatsile.
Pauline Gabriele von Taube on kirjutanud 1930. aastate paiku ühe kauni luuletuse Riguldi mõisa aiast.
Koduaed
Ma tean ühte koduaeda
sinna sisse ei näe kellegi pilk
Tihe hekk on tema ümber
Sees kosutav üksindaolek
Lumivalgetest kirsiõitest
õrn loor teda katab
Kõrges mahlakas rohus
vargsi õitsevad meelespealilled
Ja helluses sirutab käsivarsi
vana õunapuu
Emmates nendega õrnalt
vana puumaja
Kevadel katab õielehtede paljus
trepi kiviseid astmeid
Sügisel punased õunad
seal on tihedas reas
Murul on hõbekuusk
selle istutas mu armsaim
See helgib hõbedasäras
kui vana see võiks küll olla?
Seal kõrval veripunane pöök
lehtede sära kui lõõm
Selle kasvama panin ma kord
täis õnne ja elujulgust
Ja lilladest, valgetest sireleist
hoovab uimastav lõhn
Loendamatu hulga mesilaste sumin
täidab mõrkjat õhku
Peagi õitsevad vägiheinad,
pojengid ja punane moon
Varsti on kevad läinud -
suvi läheneb juba
Siis niidetud aasadelt
voogab värske heina lõhna
Ja valgete udujoomede pikad read
tõusevad õhtuti
Ja kajakad lendavad üle aia
sügisel hanede read
Kui kõik tema toredus on läinud
nii vaeseks jääb hing
Siis levitab valge vaiba
talv tema üle
Uinub kodune aed
uneleb üksildane maja
Kasutatud allikad:
Eha.ee fondiloend Riguldi mõis
Rahvusarhiiv Kinnistute register Riguldi mõis