Vana-Vigala mõis
Updated: Sep 4
2012. aastal viis meid mõisamatk Vana-Vigala mõisasse. Vanimad teated Vigala mõisast on 1420. aastast (tol ajal asus mõis praeguses Kivi-Vigalas, Vana-Vigala kohal oli sel ajal Sikenkose küla). Hilisem Uus-Vigala ehk Väike-Vigala mõis asus esialgu teisel pool Vigala jõge (lõunapool). Oma praegusel kohal asub mõisasüda alates 1630. aastast. Vana-Vigala on üks väheseid mõisad, mis on nii pikalt ühe perekonna käes olnud - seitse sajandit, alates 13. sajandist kuni 1919. aasta võõrandamiseni, kuulus see Uexküllide perekonnale.
Vigala ümbrus on juba sajandeid Uexküllidele kuulunud. 16. sajandi keskpaiku oli nende perekonna käes Läänemaal 13 mõisa, nende hulgas ka Vigala. 18. sajandil jagunes Vigala pärijate vahel kaheks Suur (Kivi) - Vigalaks ja Vana-Vigalaks. Esimene kivist peahoone valmis Vana-Vigalas 1772. aastal aga kuna see oli ehitatud viirsavi kihile, siis see olevat peale valmimist kahe päeva jooksul kokku varisenud. Praeguse kahekorruselise peahoone ehitust alustati kohe pärast eelmise hävinemist, uus maja valmis 1775. aastal. See sarnaneb Kabala mõisaga Järvamaal, mis kuulus Vigala ehitanud Berend Johann von Uexkülli (1730-1789) vennale. Berend von Uexkülli teati ka kui "Läänemaa kuningat", kuna talle olevat kuulunud 38 mõisa! Teenis nooruses Vene sõjaväes, kuid erru minnes asus isalt saadud mõisaid pidama. Ta oli Vigala härra kokku 27 aastat ja andis oma valitsemisajal, 1789. aastal, välja nn Vigala eraseaduse, millega olid Vigala talupoegadel suuremad õigused kui mujal. Tema mõlemad abielud jäid lastetuks, mistõttu Vigala päris tema vennapoeg Berend Johann von Uexküll (kes kandis sama nime nagu oma onu).
Vana-Vigala mõisa peahoone interjöörid 1900. aasta paiku. Fotod: Eesti Ajaloomuuseum Vana-Vigala mõisa peahoone interjöörid 1900. aasta paiku. Fotod: Eesti Ajaloomuuseum
Berend Johann von Uexküll (1762-1827) oli abielus mõjuka Vene riigimehe ja admirali Jacob Johann von Sieversi noorima tütre Elisabethiga. Eraelus kujunes ta oma lähisugulaste seas üheks edukaimaks, sõlmides soodsa abielu ning saades ka järeltulijaid. Vigala mõisahärrasid oli läbi põlvkondade sageli saatnud lastetus või vallaline elu, mistõttu puudus mõisa pärimiseks otsene järeltulija.
Rahvapärimuses on Berendi abikaasa Elisabeth jäänud meelde kui karm ja keerulise loomuga mõisaproua, kelle vaimu usuti pärast surma mõisa peahoones kummitavat. Legendi järgi püüti teda ohjeldada mõisa suure pargi, Hirvepargi, 13 üksteise peale laotud veskikiviga.
Berendi ajal rajati peahoone lähedale Konovere jõe kaldale kabel koos esinduslike väravatega. Kui Berend 1827. aastal suri, maeti ta kabeli juurde rajatud kalmistule. Samasse puhkepaika on sängitatud ka tema abikaasa Elisabeth ning mitmed hilisemad Vigalas elanud perekonnaliikmed.
Berend Johann VII von Uexküll Foto: EAA.1414.2.64.22 Elisabeth von Uexküll Foto: EAA.1414.2.64.23
Nende poeg ja Vigala järgmine mõisnik, Berend (Boris) Johann Friedrich von Uexküll (1793-1870), oli värvika isiksuse ja huvitava elukäiguga mees. Kaasaegsete kirjelduste järgi oli ta musikaalselt andekas, seltskondlik ning naiste seas populaarne. Legend räägib, et enne abiellumist jõudis ta koguni kaksteist korda kihlatud olla. Alles kolmeteistkümnendast mõrsjakandidaadist, pastori tütrest Clara Walterist, sai tema abikaasa. Abiellumise ajaks oli Boris juba 50-aastane, kuid kahjuks ei sündinud neil järeltulijaid. Suure osa oma varandusest suunas Boris hariduse ja hoolekande edendamisse. Tema toetusel rajati ja sisustati koole ning laiendati Vigala Maarja kirikut. Teda peetakse ka üheks esimeseks mõisnikuks Eestimaal, kes viis talud üle raharendile. Lisaks rajas ta Eesti esimese vanade ja haigete hooldekodu. Rahvajuttude järgi vaevasid Borisit aastaid rahalised raskused ning ta elas sageli üle oma võimaluste. Väidetavalt muutus olukord alles pärast abiellumist Claraga, kes seadis mehe kulutustele kindlad piirid ega lubanud tal päevas üle kolme rubla kulutada. Tänu sellele paranesid ka mõisniku rahaasjad märgatavalt.
Borisi elust saab lugeda raamatust "Sõjas ja armastuses. Boris Uxkülli päevaraamat Napoleoni ajastust". Raamatus avaneb pilt Napoleoni sõdadele ja autori õpingutele ning reisidele tolleaegses Euroopas. Samuti kirjeldusi kooliajast, kui Boris käis Tallinnas (Revalis) koolis ning elust perekonna linnamajas.
Kuna Borisil järeltulijaid polnud, siis mõis pärandus tema vennapojale Bernhard Otto Jakob von Uexküllile (1819-1884). Bernard oli eesrindlik põllumees, kes hakkas 1852. aastal esimesena Eestimaal külasid ja talusid kruntima. Tema ajast pärineb ka pargis olev 200-meetrine Näljamüür, mis olevat ehitatud talupoegade poolt sellest eest, et mõisnik ikalduse ajal neile vilja andis. Kivid olevat toodud 20-km kauguselt Koongast. Ta pööras ka tähelepanu rahva tervishoiule - rajas haigemaja koos alalise velskriga, teise piirkonda doktoraadi koos pisikese hospidaliga. Ka pidas ta üleval oma eelkäia poolt asutatud vanadekodu ja koole, rajas ise ka uusi koole, toetas rahvaraamatukogude loomist. 1877.a paiku kaotas ta nägemise ja oli seetõttu tuntud kui "pime Uexküll". Vigala mõisa peeti 19. sajandil oluliseks kultuurikeskuseks, mis oli tuntud kõrge vaimse õhkkonna poolest. Bernhard suri 1884. aastal vallalise ja lastetuna.
Peale teda pärandus mõisa tema vennale Otto Karl Friedrich von Uexküll´ile (1821-1891). Kuigi Otto oli abielus endast 21 aastat noorema naisega, suri ta lastetuna 1891. aastal Roomas. Tema 49-aastane lesk Benedikte von Uexküll, otsustas elama asuda oma mehe sünnimaale (ta ise oli pärit Saksamaalt) ja ehitas Kõltsu mõisa puitpitsilise häärberi, mida tänapäeval kõik teavad Kõltsu mõisa peahoonena ning kus toimuvad erinevad kultuurisündmused.
Otto Karl Friedrich von Uexküll ja tema abikaasa Benedikte von Uexküll (sündinud von Stietencron). Allikad: EAA.1850.1.981.1 ja EAA.1674.3.1231.3
Viimaseks Vigala härraks jäi kahe eelmise noorema venna, Kose-Uuemõisa omaniku Jakob von Uexkülli vanem poeg Berhnard Jakob Johann Ludwig von Uexküll (1850-1922). Tema suhted talurahvaga osutusid keeruliseks. Aastatel 1903–1905 oli mõis viimase majoraathärra pojale Berend von Uexküllile rendile antud, kus ta ka tol ajal elas, omades juugendstiilis mööbliga magamistuba.
1905. aastal põletati peahoone maha, millega hävines ka Baltimaade suuremaid raamatukogusid ja eraarhiive - 20 000 köidet raamatuid, 5000 ürikut arhiivimaterjale, kunstikollektsioon. Mõisa peahoone taastati peale põlengut veidi muudetud kujul ja lihtsama interjööriga - põlengus hävines barokile omane nikerd- ja stukirohke sisustus. Väravamaja ehk valitsejamaja (vt pilti allpool) jäi 1905. aastal maha põletamata, kuna seal elasid ka mitmed ametnikud oma peredega. Väravahoone on tänaseks tundmatuseni ümber ehitatud. Vigala Uexküllid lahkusid Eestist 1921. aastal. Viimase omaniku poeg jõudis veel 1938. aastal Eestis käia, et näidata mõisa oma pojale. 1988. aastal õnnestus tal uuesti tulla ning praegu on perekonnal lähedased suhted Eestiga.
PARK
Vigala mõisapark koosneb kahest suuremast osast. Esimene neist ümbritseb mõisa peahoonet ning ulatub mööda jõeäärt Uexküllide perekonna kodukalmistuni. Pargi kujundamisele hakati suuremat tähelepanu pöörama juba 18. sajandi keskpaigas, mil toonane mõisnik palkas taanlasest aedniku Christian Andresi. Vanimad teadaolevad istutused pärinevad ajavahemikust 1750-1780. Rahvapärimuse järgi istutati sel ajal mõisahoone ja jõe vahele seitse tamme, tähistamaks mõisniku poegade sündi. Peahoonet ümbritsev park sai oma põhilise ilme aastatel 1795-1832. 19. sajandil töötas Vigalas teise taani päritolu pargiaednikuna Hans Lintrop, kes oli saanud väljaõppe Taani kuninga õukonnaaedniku Peter Lindegaardi juures. Tema tegevus aitas kaasa pargi edasisele kujundamisele ja liigirikkuse suurendamisele. Teine ja veelgi suurem pargiosa on Hirvepark, mis asub peahoonest vaadatuna teisel pool teed. Selle rajamist alustati 1791. aastal. Hirvepark on tuntud oma liigirikkuse ja haruldaste puuliikide poolest. Parki rikastas oluliselt Boris von Uexküll, kes tõi Lääne- ja Lõuna-Euroopast puude ja põõsaste seemneid, kasvatas neist taimi mõisa puukoolis ning jagas neid tasuta kohalikele talupoegadele. Oma panuse pargi kujunemisse andis ka Pööravere mõisas elanud akadeemik Alexander von Middendorff, kes tõi siia Kaug-Ida uurimisretkedelt kaasa mitmesuguseid taimeliike. Vigala mõisa üheks silmapaistvamaks eripäraks on selle mitmekilomeetrised lehisealleed, mida peetakse Eesti pikimateks. Teenuse suunas kulgev lehiseallee istutati 1845. aastal ning Jädivere poole viiv allee 1843. aastal. Samast ajajärgust pärineb ka Märjamaa suunas rajatud segaallee, kus kasvavad vaheldumisi pärnad ja tammed. Üks mõisapargi veesilmadest kannab nime Pärlitiik. Nimi pärineb Boris von Uexkülli katsest kasvatada seal pärleid, kuid ettevõtmine ei osutunud edukaks. Kokku hõlmavad Vigala mõisa park ja Hirvepark ligikaudu 117 hektarit, moodustades ühe Eesti suurima ja liigirikkama ajaloolise mõisapargi terviku.
Võõrandamisjärgselt asus mõisasse põllutöökool, alates 1976. aastast kuni praeguseni asub peahoones Vana-Vigala põhikool. Vana-Vigala on pea igal aastal osalenud ka Unustatud Mõisate külastusmängus.
Kasutatud allikad:
Eesti pargid 2, lk 373-376
Kultuurimälestiste register, Vana-Vigala mõisa peahoone
Vikipeedia Boris von Uexküll
Kultuurimälestiste register ENSV mõisate korrastamise ettekirjutuste IV jrk. Köide IX. Vana-Vigala mõisahoone (Rapla raj.) korrastamiseks
Vana-Vigala mõisast saab lugeda 2012. aasta Maakodust
Postituse kirjutamisel kasutati Vana-Vigala mõisa poolt välja antud bukletti, Vigala Uexküllid "Läänemaa kuningad", mis omakorda on koostatud Tiit Rosenbergi artikli põhjal, see avaldati Läänemaa Muuseumi Toimetiste VIII kogumikus.
