Vana-Vigala mõis


2012. aastal viis meid mõisamatk Vana-Vigala mõisasse. Vanimad teated Vigala mõisast on 1420. aastast (tol ajal asus mõis praeguses Kivi-Vigalas, Vana-Vigala kohal oli sel ajal Sikenkose küla). Hilisem Uus-Vigala ehk Väike-Vigala mõis asus esialgu teisel pool Vigala jõge (lõunapool). Oma praegusel kohal asub mõisasüda alates 1630. aastast. Vana-Vigala on üks väheseid mõisad, mis on nii pikalt ühe perekonna käes olnud. Seitse sajandit, alates 13. sajandist kuni 1919. aasta võõrandamiseni, kuulus see Uexküllide perekonnale.

Vigala ümbrus on juba sajandeid Uexküllidele kuulunud. 16. sajandi keskpaiku oli nende perekonna käes Läänemaal 13 mõisa, nende hulgas ka Vigala. 18. sajandil jagunes Vigala pärijate vahel kaheks Suur (Kivi) - Vigalaks ja Vana-Vigalaks. Esimene kivist peahoone valmis Vana-Vigalas 1772. aastal aga kuna see oli ehitatud viirsavi kihile, siis see olevat peale valmimist kahe päeva jooksul kokku varisenud. Praeguse kahekorruselise peahoone ehitust alustati kohe pärast eelmise hävinemist, uus maja valmis 1775. aastal. See sarnaneb Kabala mõisaga Järvamaal, mis kuulus Vigala ehitanud Berend Johann von Uexkülli (1730-1789) vennale. Berend von Uexkülli teati ka kui "Läänemaa kuningat", kuna talle olevat kuulunud 38 mõisa! Teenis nooruses Vene sõjaväes, kuid erru minnes asus isalt saadud mõisaid pidama. Ta oli Vigala härra kokku 27 aastat ja andis oma valitsemisajal, 1789. aastal, välja nn Vigala eraseaduse, millega olid Vigala talupoegadel suuremad õigused kui mujal. Tema mõlemad abielud jäid lastetuks, mistõttu Vigala päris tema vennapoeg Berend Johann von Uexküll (kes kandis sama nime nagu oma onu).

Vana-Vigala mõisa peahoone, koopia fotost. Allikas: EAA.5238.1.664.3
Vigala paruni lapsed lossi ees 1913. Allikas: ERM Fk 1347:70, Eesti Rahva Muuseum

Vana-Vigala mõisa sisevaade 1900. aasta paiku. Allikas: Eesti Ajaloomuuseum SA, AM N 18624

Vigala paruni lapsed lossi õuel mängimas 1913. Allikas: ERM Fk 1347:71, Eesti Rahva Muuseum

Berend Johann von Uexküll (1762-1827) oli abielus väga mõjuka Vene riigimehe ja admiral Jacob Johann von Sieversi noorima tütre Elisabethiga. Eraeluliselt oli Berend edukaim kui ükski teine tema lähisugulastest - läbi ajaloo on Vigala härrasid painanud lastetus või vallalisestaatus, mis tähenda seda, et pole olnud otsest pärijat kellele valdus edasi anda. Berendi abikaasa Elisabeth on rahvapärimustesse jäänud kui kuri naine, kes pidi ka mõisa peahoones kummitama. Mõisa juurde kuuluvas suures pargis, Hirvepargis, on 13 ülestikku laotud veskikivi, mis pidi seda kummitavat mõisaprouat veidi ohjeldama. Tema ajal rajati peahoone lähedale, Konovere jõe kaldale kabel koos uhkete väravatega. 1827. aastal maeti Berend sinna kalmistule, samuti on sinna maetud tema abikaasa ja mitmed järgmised Vigalas elanud perekonnaliikmed.

Berend Johann VII von Uexküll ja ta abikaasa Elisabeth von Uexküll. Allikad: EAA.1414.2.64.22 ja EAA.1414.2.64.23


Nende poeg ja järgmine mõisnik, Berend (Boris) Johann Friedrich von Uexküll (1793-1870) oli huvitava eraeluga mees. Ta olevat olnud muusikaliselt väga andekas ja murdnud naiste südameid ning olnud 12 korda kihlatud. 13. pruut, ühe pastori tütar Clara Walter, sai ta lõpuks abiellumiseni kui mees oli olnud juba 50 aastane. Järeltulijad neil kahjuks polnud. Boris kasutas oma rikkust koolide rajamiseks ja sisustamiseks, samuti toimus Vigala Maarja kiriku laiendamine tema eestvedamisel. Räägitakse, et ta olevat olnud pidevalt võlgades ja see paranes alles siis, kui ta kohtus Claraga, kes ei lubanud Borisil üle 3 rubla päevas kulutada. Ta oli Eestimaal esimesi, kes talud raharendile viis. Ka rajas Boris esimese vanade- ja haigetekodu Eestis.

Tema elust saab lugeda raamatust "Sõjas ja armastuses. Boris Uxkülli päevaraamat Napoleoni ajastust". Raamatus avaneb pilt Napoleoni sõdadele ja autori õpingutele ning reisidele tolleaegses Euroopas. Samuti kirjeldusi kooliajast, kui Boris käis Tallinnas (Revalis) koolis ning elust perekonna linnamajas.

Kuna Borisil järeltulijaid polnud, siis mõis pärandus tema vennapojale Bernhard Otto Jakob von Uexküllile (1819-1884). Bernard oli eesrindlik põllumees, kes hakkas 1852. aastal esimesena Eestimaal külasid ja talusid kruntima. Tema ajast pärineb ka pargis olev 200-meetrine Näljamüür, mis olevat ehitatud talupoegade poolt sellest eest, et mõisnik ikalduse ajal neile vilja andis. Kivid olevat toodud 20-km kauguselt Koongast. Ta pööras ka tähelepanu rahva tervishoiule - rajas haigemaja koos alalise velskriga, teise piirkonda doktoraadi koos pisikese hospidaliga. Ka pidas ta üleval oma eelkäia poolt asutatud vanadekodu ja koole, rajas ise ka uusi koole, toetas rahvaraamatukogude loomist. 1877.a paiku kaotas ta nägemise ja oli seetõttu tuntud kui "pime Uexküll". Vigala mõisa peeti 19. sajandil oluliseks kultuurikeskuseks, mis oli tuntud kõrge vaimse õhkkonna poolest. Bernhard suri 1884. aastal vallalise ja lastetuna.

Bernhard Otto Jakob von Uexküll (1819-1884). Allikas: EAA.1674.3.1233.2

Peale teda pärandus mõisa tema vennale Otto Karl Friedrich von Uexküll´ile (1821-1891). Kuigi Otto oli abielus endast 21 aastat noorema naisega, suri ta lastetuna 1891. aastal Roomas. Tema 49-aastane lesk Benedikte von Uexküll, otsustas elama asuda oma mehe sünnimaale (ta ise oli pärit Saksamaalt) ja ehitas Kõltsu mõisa puitpitsilise häärberi, mida tänapäeval kõik teavad Kõltsu mõisa peahoonena ning kus toimuvad erinevad kultuurisündmused.

Otto Karl Friedrich von Uexküll ja tema abikaasa Benedikte von Uexküll (sündinud von Stietencron). Allikad: EAA.1850.1.981.1 ja EAA.1674.3.1231.3


Viimaseks Vigala härraks jäi kahe eelmise noorema venna, Kose-Uuemõisa omaniku Jakob von Uexkülli vanem poeg Berhnard Jakob Johann Ludwig von Uexküll (1850-1922). Tema suhted talurahvaga osutusid keeruliseks. Aastatel 1903–1905 oli mõis viimase majoraathärra pojale Berend von Uexküllile rendile antud, kus ta ka tol ajal elas, omades juugendstiilis mööbliga magamistuba. 1905. aastal põletati peahoone maha, millega hävines ka Baltimaade suuremaid raamatukogusid ja eraarhiive - 20 000 köidet raamatuid, 5000 ürikut arhiivimaterjale, kunstikollektsioon. Mõisa peahoone taastati peale põlengut veidi muudetud kujul ja lihtsama interjööriga - põlengus hävines barokile omane nikerd- ja stukirohke sisustus. Väravamaja ehk valitsejamaja (vt pilti allpool) jäi 1905. aastal maha põletamata, kuna seal elasid ka mitmed ametnikud oma peredega. Väravahoone on tänaseks tundmatuseni ümber ehitatud.

Vana-Vigala mõisa valitsejamaja. Allikas: EAA.5238.1.622.4

Vigala Uexküllid lahkusid Eestist 1921. aastal. Viimase omaniku poeg jõudis veel 1938. aastal Eestis käia, et näidata mõisa oma pojale. 1988. aastal õnnestus tal uuesti tulla ning praegu on perekonnal lähedased suhted Eestiga.

Berhnard Jakob Johann Ludwig von Uexküll (1850-1922)

PARK

Vigala mõisa park koosneb kahest osast - üks on peahoone ümbrusesse jääv park, mis kulgeb piki jõe äärt kuni Uexküllide kodukalmistuni. Pargile pöörati tähelepanu juba 18. sajandi keskpaigas, kui tollane mõisnik palkas taanlasest aedniku Christian Andresi. Esimesed teadaolevad istutused pargis pärinevad ajavahemikust 1750-1780, kui mõisahoone ja jõe vahelisele alale istutati pärimuse järgi mõisniku poegade sündimise auks 7 tamme. Peahoonet ümbritsev pargiala kujundati ajavahemikus 1795-1832. 19. sajandil töötas siin teine taanlasest pargiaednik Hans Lintrop, ta oli õppinud Taani kuninga õukonnaaedniku Peter Lindegaardi juures. Teine osa pargist, Hirvepark, on peahoone juurest vaadates nö üle tee, selle rajamisega tehti algust 1791. aastal. See on suur ja liigirikas ning seal kasvab mitmeid haruldasi puid. Boris von Uexküll tõi lääne- ja lõuna-Euroopast kaasa puude ja põõsaste seemneid, mida ta kasvatas puukoolis ja jagas siis tasuta talupoegadel. Samuti on sinna oma panuse andnud akadeemik von Middendorff kes tõi siia oma Kaug-Ida uurimisretkedelt toodud taimi. Vigala mõisa väga eriliseks tunnuseks on mitmekilomeetrised lehisealleed, mis on Eesti pikimad. Teenuse suunas kulgev allee on istutatud 1845. aastal, Jädivere suunas 1843. aastal, samasse aega jääb ka Märjamaa suunas viiv segaallee (pärna- ja tammepuud). Üks Vigala pargi tiikidest kannab Pärlitiigi nime, kuna Boris von Uexküll oli seal proovinud pärleid kasvatada, kuid tulemuseta. Kokku hõlmab kahe pargi ala u. 117 ha.

Vana-Vigala mõisasüda 1863. aasta mõisa üldplaanilt. Allikas: EAA.3724.4.802 leht 2

Võõrandamisjärgselt asus mõisasse põllutöökool, alates 1976. aastast kuni praeguseni asub peahoones Vana-Vigala põhikool. Vana-Vigala on pea igal aastal osalenud ka Unustatud Mõisate külastusmängus.

Kasutatud allikad:

Eesti pargid 2, lk 373-376

Kultuurimälestiste register, Vana-Vigala mõisa peahoone

Vikipeedia Boris von Uexküll

222 aastat Vigala õiguse väljakuulutamisest

Kultuurimälestiste register ENSV mõisate korrastamise ettekirjutuste IV jrk. Köide IX. Vana-Vigala mõisahoone (Rapla raj.) korrastamiseks

Kodugeenius Vähetuntud eesti mõisas peetakse imelisi talvepühi

Vana-Vigala mõisast saab lugeda 2012. aasta Maakodust

Postituse kirjutamisel on kasutatud Vana-Vigala mõisa poolt välja antud bukletti Vigala Uexküllid "Läänemaa kuningad", mis omakorda on koostatud Tiit Rosenbergi artikli põhjal, mis avaldati Läänemaa Muuseumi Toimetiste VIII kogumikus

136 views0 comments

Recent Posts

See All