Lohu mõis
- Mõisablogi
- 14 hours ago
- 6 min read
Lohu mõis (saksa keeles Loal) rajati 1620. aastate paiku Hans von Maydelli poolt, seal asunud veskikoha juurde. Lohu mõisasüda eristub teistest mõisatest selle ebatavalise planeeringu poolest – praegune peahoone paikneb tagafassaadiga maantee poole ning sellel puudub traditsiooniline sissesõidutee. Mõisaõu on maanteest eraldatud pika kiviaiaga, peahoone esikülg avaneb sisehoovi, mõisahoone esine muruväljak ulatub Keila jõeni.
Peahoone läheduses, jõe kaldal asub valitsejamaja, mis on ehitatud 17. sajandi lõpul või 18. sajandi algul ning oli mõisakompleksi esimene peahoone, mis hiljem jäi valitsemismajaks. Hoone välisviimistlus pärineb tunduvalt hilisemast perioodist, samuti sissekäigu ees paiknev veranda. Valitsejamaja lõunapoolsesse otsa jõepoolsesse külge jäävad paekivist saun-pesuköögi varemed.
Peahoone mõlemale küljele, jõe kaldapealsele, jäävad endised majandushooned – laudad, tall, ait, viinaköök, sepikoda, teisele poole masinarehi ja aednikumaja koos kasvuhoonega. Kasvuhoonetes kasvatati lilli ja eksootilisi puuvilju, eraldi hooned olid viinamarjade ning palmide jaoks. Jõe ääres, tammi juures, on vesiveski. 1853. aastast on kirjalikud andmed, et mõisal oli kaks kõrtsi, vesiveski, kivimurd, mõisahooned olid heas seisukorras.
1622. aastal kinkis kuningas Gustav II Adolf Lohu mõisa Riia õuenõunik Johann Ulrichile. 17. sajandi lõpust on teada, et mõisas oli olemas härrastemaja, ametnikemaja (häärber), pruulikoda, karjalaut ja juurviljaaed. Tolleaegne mõisniku eluase oli üsna tagasihoidlik: ühekorruseline puitkatusega hoone, keskel mantelkorstenköök, millest kummalegi poole jäi 2-3 tuba. Johan Ulrichi järeltulijad müüsid mõisa 1778. aastal Otto Wilhelm von Krusenstern´ile. Praeguse peahoone ehitusaeg jääb tõenäoliselt tema valitsemisaega ehk 18. sajandi II poolde, kui üle maa hakkas kerkima barokkstiilis mõisate peahooneid. Lisaks peahoonele olid mõisakompleksis ka häärber, viinaköök, vesiveski, viljaait, hobusetall, karjalaut, rehi ning puust viljaait. 1791. aastaks oli peahoone kindlasti valminud, sest sel ajal elas mõisas koduõpetajana Gottlieb Welté, kes maalis Lohu mõisa peahoone saali seintele 27,6 m² suurust ala katvad seinamaalingud.
Freskod on maalitud grisaille-tehnikas ning arvatakse, et säilinud fragmentidel on kujutatud Vana-Kreeka jahijumalannat Dianat. Maalingud avastati 1950. aastate lõpul kui saali seintelt hakati eemaldama 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid "Don Quijote" teemalisi pilttapeete. Leitud pilttapeet on vähemalt sama oluline, kui seal all olnud maalingud. Panoraamtapeete kasutati üldjuhul suure seltskonna võõrustamiseks mõeldud ruumides – söögitubades, talveaedades, piljardisaalis. Pilttapeet viitas maja omaniku jõukusele ja heale maitsele ning need olid Euroopa kõrgklassi sees väga hinnatud.
Kuna panoraamtapeedid olid väga kallid, siis kleebiti need raamidele pingutatud lõuendile ning kinnitati tahveldise kohale – see võimaldas tapeedid seinalt eemaldada ja näiteks kolimisel endaga kaasa võtta. Teadaolevalt on Lohu mõisa tapeet ainuke Eestis säilinud panoraamtapeet. Tegemist on Pariisi manufaktuuri Jacquemart et Bénard töökojas trükitud panoraamtapeediga mis osteti 1825. aastal ühelt Leedus peetud oksjonilt. Sel ajal kuulus mõis Gotthard August von Helffreichile (1776–1843), kes oli paar aastat varem sõjaväeteenistusest erru läinud ning võtnud Lohu mõisa 1821. aastal rendile Adam Johann von Baranoff´i (1751-1807) poja käest. Enne teda oli mõisas elanud ka kuulus maadeavastaja ja ümbermaailmasõitja Adam Johann von Krusenstern, kes oli selle võtnud rendile oma onult.
Mõisa järgmine omanik, Gotthard von Helffreich sündis Purila mõisas pere noorima lapsena, olles üheteistkümnes laps. Tollal oli üsna tavapärane, et perekondades, kus kasvas mitu poisslast, ei saanud kõik mõisaomanikuks – see õigus kuulus enamasti vanimale pojale. Oli üsna tavaline, et ülejäänud pojad saadeti sageli sõjaväeteenistusse. Gotthard August von Helffreich alustas teenistust 1790. aastal reamehena ja tõusis kiiresti auastmetes, saavutades 1804. aastal alampolkovniku ja 1814. aastal kindralleitnandi auastme. Ta osales Austerlitzi lahingus, Vene–Türgi sõjas (1806–1810) ning Napoleoni sõdades. Teenistuse jooksul sai ta mitmeid kordi raskelt haavata ja läks 1823. aastal erru. Helffreichi autasustati mitmete kõrgete ordenitega, sealhulgas Püha Georgi, Püha Vladimiri ja Püha Anna ordenitega, samuti Preisi ja Austria teenetemärkidega. Erru mineku aastal, olles juba 46-aastane, sõlmis Gotthard von Helffreich abielu Vasula mõisast pärit Charlotte Wilhelmine Annette von Stiernhielmiga, kes oli temast 26 aastat noorem. Nende abielu oli viljakas – perre sündis kokku kümme last. Nende eluaega (19. sajandi I poolde) jääb ka tõenäoliselt peahoone ruumide ümberehitus, kui likvideeriti vestibüül ja sealt II korrusele viiv trepp. Uue trepikoja ehitamisega hoone ühte tiiba loodi peosaali jõudmiseks järjestikune ruumide rida, mis andis piduliku ja läbimõeldud liikumistee. Selline lahendus oli klassitsismi ajastul tavaline, eriti lossides ja esinduslikes hoonetes.
Uus ruumide paigutus võimaldas vastuvõttude ajal külalistel enne peosaali jõudmist koguneda ja vestelda erinevates salongides. Trepikojast mindi kõigepealt ruumi, mis oli ilmselt mõeldud härradele, sealt edasi kaminasaali (ovaalsaali), kus viibisid daamid. Seejärel jõuti suurde saali, kus toimus tants. Saalist pääses ühe vahetoa kaudu söögisaali. Kuigi oli selline sissejuhatav ruumide jada ja uus trepikoda hoone teises otsas, jäi suur saal siiski hoone keskseks ruumiks.
Peale Gotthard von Helffreich´i surma 1843. aastal jäi nii Lohu, kui ka Röa kõrvalmõis, tema lese, Charlotte Wilhelmine Annette von Helffreich (sünd. von Stiernhielm) eluaegsesse valdusesse.
Alates 1872. aastast oli Lohu ja Röa mõisa omanik Gotthard August von Helffreich´i poeg, kindralmajor Alexander Georg von Helffreich (1826-1908). Sarnaselt oma isale, sai ka tema sõjaväelise hariduse ning erru minnes oli tal jalaväekindrali auaste.
1880. aastatel läbis mõisasüda veel ühe muutuse - nii peahoone, kui lähem ümbrus, kujundati ümber neogooti stiilis. Peahoone aknad said dekoratiivsed kaksikkaared, peasissekäik kujundati tuudorkaar portaalina, katusel malmist dekoratiivne friis, trepikoda aknad. Peahoone ümbrus sai samuti uued neogooti stiilis dekoorielemendid - sillad ja sillapiired, värvapostid. Ka hoone interjööri lisati puitpitsilisi detaile - rosett laes ja lage ääristav puitpits karniis. Kuna puitpitsid tulid "moodi" mõnevõrra hiljem, siis ei pruukinud kõik need muudatused olla samaaegsed.
Kuna Alexander Georg von Helffreichi abielu sõjaväearsti James Wylie tütre Helenaga oli lastetu, läks Lohu mõis peale ta surma tema õe pojale, Konstantin von Baranoff´ile (1859-1936). Samamoodi nagu eelmised Lohu mõisnikud, oli ka tema sõjaväelane ja õppinud Peterburis Pauli sõjaväekoolis. Alates 1881. aastast teenis ta Semjonovi kaardiväepolgus ning tõusis 1902. aastal polkovniku auastmesse. 1905. aasta revolutsiooni ajal osales ta Moskvas ülestõusu mahasurumisel, mille eest pälvis Püha Anna ordeni II klassi. Aastatel 1907–1918 oli ta Jamburgis paiknenud 146. Tsaritsõni jalaväepolgu komandör. Konstantin oli abielus kahel korral. Esmalt sõlmis ta 1892. aastal abielu Jenny Luise Auguste von Reuterniga, kuid naine suri vähem kui aasta hiljem. Seejärel abiellus Konstantin uuesti, seekord Jenny Luise õe Marie Elisabeth von Reuterniga. Õed olid mõlemad küll sündinud Peterburis, kuna nende isa oli Peterburi konsistooriumi president, nende ema aga Järvakandi mõisniku tütar.
Konstantin von Baranoff, tema esimene abikaasa Jenny Luise Auguste von Reutern ja tema teine abikaasa, Marie Elisabeth von Reutern koos tütre Tatjana Charlottega. Fotod:
1905. aasta rahutuste käigus sai Lohu mõis rüüstamises kannatada, kuid pääses maha põletamisest. Sellest ajast on säilinud paar ülesvõtet kuidas peahoone tubades on segipekstud mööbel. Väidetavalt pääses peahoone seetõttu, et viljaait oli peahoonele nii lähedal, et kardeti, et koos peahoonega võib maha põleda ka talvine viljavaru.
Aastal 1919 riigistati mõisamaad ning Konstantin Baranoffile jäeti elamiseks mõisa valitsejamaja ning 29 hektarit maad mis kandis nime Baranovi talu. Mõisasüdamest (kuhu kuulus ka mõisa peahoone) moodustati Niine talu, mis anti sõjaliste teenete eest kontradmiral Johan Pitkale.
Pitka müüs mõisakoha Jüri Jaaksonile ning siirdus ise Kanadasse. Jaaksonist sai hiljem riigivanem ja Eesti Panga president ning peale paari aastat ta kaotas huvi mõisa vastu. Vana kindral Baranoff suhtus varade riigistamisse ja uutesse omanikesse üldiselt rahulikult, kuid Jaaksonit ei sallinud ning olevat teda isegi duellile kutsunud. Enne okupatsiooni jõudsid mõisa omanikeks olla veel vürtspoodnik Heinrich Otto Waldmann ja alates 1930. aastast aedviljaärimees Johannes Heinrich Kaarma (Kramann).
Kaarma oli ka AS Savi kaasomanik, mis valmistas savinõusid ja ahjupotte. Lohu mõisasse kavatses ta rajada sõstra ja rabarberikasvatuse, mille toodang müüakse veinitööstustele. Samuti oli kavas puukooli asutamine. Kaarma sattus võlgadesse ja laenas raha oma väimehelt Ants Kaljolt, kes oli abielus tema tütre Erikaga. Nii läks mõis laenude katteks tütre nimele.
1940. aastal anti mõis merelaevastiku käsutusse, paar aastat kasutasid mõisa Saksa okupatsiooni väed, siis peale seda jälle laevastiku ohvitserid ja madrused. 1950. aastal läks mõis Vambola kolhoosile, seal asusid kolhoosi kontor ja tööliste korterid. 1978.a. anti mõis üle tootmiskoondisele Desintegraator (Desintegraator oli erikonstrueerimisbüroo, mille asutas tehnikateaduste doktor Johannes Hint, kes nimetas seda Nõukogude Liidu esimeseks teaduskooperatiiviks). 1993.a. seoses Eesti taasiseseisvumisega tagastati Lohu mõis õigusjärselt Kaljode perekonnale, kes hakkasid tegelema mõisakompleksi korrastamisega.
PARK
Lohu mõisa pargi kujundas 1880. aastatel tuntud pargiarhitekt Georg Kuphaldt. Pargi keskseks elemendiks sai jõgi. Peahoone ja jõe vahele jääb avar muruväljak, kuhu rajati geomeetrilise mustriga lillepeenar. Jõe vastaskallas, kus asub park, kujundati vabakujunduslikuna ning seal olid looklevad jalutusrajad. Algselt oli jões üks suur saar, kuid ümberkujundamise käigus said sellest kaks saar ja mõisasüdamest viisid jõesaaretele sillad, mis said sarnaselt peahoonega neogooti stiilis kaunistused. Peahoonest põhja poole jäi korrapärase kujundusega viljapuu- ja tarbeaed, üle maantee jäi regulaarse põhiplaaniga aed, mis oli piiratud kiviaiaga. Pargis asus ka tenniseväljak.
Postituse kirjutamisel oli abiks:
Ajakiri Pööning Panoraamtapeedid - piirideta kunstiteos, autor Kadri Kallaste
Lohu mõisa peahoone algse funktsiooni taastamine, autor Jaan Kruusel
Raplamaa Sõnumid Hageri kihelkonnast maailma kunstipärandisse.
Päewaleht, nr. 93, 4 aprill 1930 Aiamarjade suurkaswatus end. J. Pitka mõisa
