Porkuni mõis

Kui peaks tegema konkursi kõige kaunimas paigas asuva mõisa kohta, siis Porkuni võiks selle võita. Porkuni mõisa peahoone asub kõrgel künkal, mida ümbritseb igast küljest Porkuni järv ning peahoone juurde on võimalik jõuda kolme erineva tee kaudu. Hetkel on küll peahoone juures olevad puud nii suureks kasvanud, et varjavad vaadet, kuid vanadelt fotodelt näeb kui uhke oli vaade üle vee.

Vaade Porkuni mõisa tagafassaadile üle järve, 1930-40 aastate paiku. Allikas: EFA.518.3.9389

1479. aastal rajas Porkuni kõige kõrgemasse kohta, Küngassaarele, Tallinna piiskop Simon von der Borch linnuse. Tänaseni on sellest säilinud üks väravatorn milles asub Porkuni Paemuuseum. Maastik võimaldas siin head kaitset vaenlase eest, seetõttu arvatakse ka, et siin võis asuda muinaseestlaste linnus. Piiskopi nime järgi hakati seda kohta kutsuma Borkholmiks, eesti keeles mugandus see Porkuniks. Linnus sai kannatada Liivi sõja algul, kui venelased selle 1558. aasta lõpus põlema panid.

Porkuni mõis. Allikas: ERM K 3818, Eesti Rahva Muuseum

Hilisematel sajanditel asus Porkunis rüütlimõis. Alates 1628. aastast läks mõis Tiesenhausenitele, kes olid sealkandis üsna võimsalt esindatud - neile kuulus seal piirkonnas veel seitse mõisa, alates 1669. aastast ka Rakvere linn koos linnusega. Peale Tiesenhauseneid kuulus Porkuni veel ka Friedrich von Ungern-Sternbergile, Karl Gustav von Baumgartenile. 1835. aastal saab mõisa omanikuks Heinrich Magnus Wilhelm von Essen, nende ajal ehitatakse Porkunisse uus peahoone, seda küll mõnevõrra hiljem.

Tänaseni säilinud mõisa peahoone ehitati aastatel 1870-1874. Hoone on suur ja esinduslik - välisilmelt on hoone historitsistlik - eba- sümmeetriline hoone, millel sakmelised astmikviilud ja torn. Paljud hoone detailid on välja tahutud paekivist, vundament on laotud suurtest graniit-plokkidest. Esindusruumid asusid esimesel korrusel - peasaalist avanes vaade järvele, saalist pääses ka puitpitsilisele verandale (tänaseks hävinenud), avaras fuajees on juugendlik kamin, seal asub ka pitsiline malmtrepp, mis olevat ostetud Peterburist. Teisel korrusel asusid eluruumid.

Osa majandushoonetest asuvad peahoone vahetus lähetuses - valitsejamaja, ait, jääait, tõllakuur, tall. Veidi kaugemal, aga ikka sama saare peal asuvad endine linnumaja ja saun-pesuköök. Teisel pool järve asuvad mõisa viinaköök ja -kelder. Täpselt mõisa tagafassaadilt üle järve asub veel hulk majandushooneid - meierei, puutöökoda, rehi, vankrikuur, tuuleveski, tööhobuste tall. Kõige kaugemal mõisa südamest asub magasiait.

Endine mõisa ait-kuivati

1869. aastal pärisid mõisa Elise Franziska von Essen ja tema tütar, Stephanie Gertrude Ottilie Eleonore von Rennenkampff (sünd. von Essen), peale Heinrich Magnus Wilhelm von Esseni surma (1796-1869).

Stephanie Gertrude Eleonore von Rennenkampff (sünd. von Essen) 1834-1910. Allikas: EAA.1674.3.915.1

1887. aastal sai mõisa omanikuks Stephanie von Rennenkampffi poeg Magnus Carl Ewald von Rennenkampff (1859-1930), kes oli ka viimane võõrandamiseelne omanik. Tema pojal, Ernst Magnus von Rennenkampffil (1896-1975) õnnestus enamus Porkuni maid tagasi osta (välja arvatud koolile eraldatud alad). Püsima jäid ka Porkuni Kännukülasse mõõdetud väiketalud. Rennenkampffid elasid üle järve asunud ühes mõisakompleksi kuulunud hoones, endises mõisa tööhobuste tallis, mis oli kohandatud elamiseks. Ernst von Rennenkampff lahkus koos perega Eestist 1939. aastal.

Magnus Carl Ewald von Rennenkampff (1859-1930). Allikas: Allikas: EAA.1674.3.889.1

1924. aastal kolis mõisa peahoonesse kurtide kool, mis oli siiani asunud Vändras, kuid sealne 19. sajandi lõpus ehitatud koolihoone, ei suutnud enam kõiki õppida soovijaid mahutada. Lisaks ruumikitsikusele loeti Vändra kooli puuduseks ka raudteest ja suurematest linnadest kaugele jäämine. Nii tõusis päevakorrale kurtide koolile uue asukoha leidmine. Haridus- ministeerium nimetas kaheksa mõisasüdant, mille hulgast tollane koolijuht Volmer Univer Porkuni mõisa välja valis. 15. mail 1924 anti Porkuni mõis kurtide kooli käsutusse. Üle anti kõik järvesaarel asuvad hooned, park, järved, karja- ja heinamaa, 41 ha põldu - kokku ligikaudu 200 ha maad. 1924/25 õppeaasta oli kooli ajaloos väga oluline - toimus kooli ületoomine Vändrast Porkunisse. Porkuni loss oli küll suur, kuid ümber ehitamata see kooli jaoks ei sobinud, kooli vajadusi arvestades lõhuti osa vaheseinu maha, teises kohas kerkisid uued asemele, pööningule ehitati magalad, keldrikorrusele köök, söökla ja laoruumid. Need ruumid olid kuni kooli sulgemiseni kasutusel. Seati sisse veevärk ja keskküte. Hoonete ümberehitamise tulemina valmisid saun, pesuköök, kingsepa- ja puutöökoda. Aastatel 1953-1956 ehitati otse peahoone vastu veel üks koolihoone. 2016. aastal pani riik mõisa peahoone, koos osade kõrvalhoonetega ja 76 ha maaga enampakkumisele (alghinnaga 480 000 eurot), selle ostis üks Inglise päritolu ettevõtja kellel on plaan hooned väärikalt renoveerida ja avada seal looduse ja tehnika sümbioosis olev meelelahutuspaik.

Koolihoone mis ehitati 1953-1956

Porkunis olla juhtunud müstilisi lugusid. Mõisa öövahid rääkisid, et Porkuni järvel on nad igal keskööl imelikku tulevalgust näinud. Tuluke kerkinud kui põlev küünal äkitselt vee peal üles ja kustunud tunni aja pärast jälle ära. Ehk tiigi tuluke küll vanasti juba rahvale tuttav asi olnud ja palju inimesi oma silmaga tiigi valgust näinud, siiski ei teadnud keegi asja sündi pikemalt ära seletada. Viimaks leitud Haljala kihelkonnast üks vanarauk, kes selle poolest sügavamat otsust võinud anda. Tema jutt kostnud nõnda:


Mõnisada aastat enne Rootsi aega elanud kindlas Porkuni lossis üks vahva sõjamees rüütlite seisusest, kes kui poissmees oma noore õega majapidamist talitanud. Rüütel pidanud kui sõjamees sagedasti lossist ära olema, mis ajal tema õde ühe noormehega sõprust sigitanud, mis kaugemale läinud, kui mõlemad ette võinud arvata. Kui preili oma olemist nii pikalt tundnud, et ta naisetanuta enam ei arvanud läbi saavat, pidanud ta nõu juhtunud õnnetusest vennale üles tunnistada. Ta läinud ühel päeval venna kambri, langenud tema ette põlvili, tunnistanud oma eksimist ja palunud luba ennast noormehega laulatada lasta.


Vend aga tõuganud teda tulises vihas kui koera jalaga eest ära, lasknud õe eksitaja tuppa kutsuda ja löönud mõõgaga tema pea otsast maha, nii et veri preili peale langenud, kes ehmatusest ära minestanud. Siis käskinud rüütel keset tiiki jää sisse augu raiuda, vedanud ise õe karvupidi sinna ja lükanud ta elusalt üle pea jää alla vette, ise jäänud ta nii kauaks augu kaldale valvama, kui viletsal loomal enam elupäästmise lootust ei võinud olla. Aga et õnnetu preili pattu kahetsemata vägivaldset surma oli leidnud ja kirikliku õnnistamiseta märga hauda pidanud langema, sellepärast ei võinud tema hingele seal rahupõlve tulla, vaid rahuta hing pidavat igal ööl küünla viisil tiigi peal paistma.


Kui kirikuõpetaja vanarauga juttu kuulda saanud, läinud ta ühel päeval lootsikuga sinna kohta tiigi peale, kust öösine tulevalgus tõusnud, õnnistanud matmise sõnadega hauapaika ja pidanud pika palve, misläbi preili hing igavese rahu osaliseks oli saanud. Hiljem pole kellegi inimese silm öösel Porkuni tiigi peal enam tulevalgust näinud. Lugu on pärit MTÜ Porkuni lehelt.


Marie Under on kirjutanud luuletuse Porkuni preilist:


Mis valgus sääl Porkuni tiigi pääl

käib heitlevalt üles ja alla,

veeroosest suvel ja talvel jääl

kui põlev süda lööb valla?


See valgus on Porkuni preili hing,

mis vee all ei leia rahu:

võib puhata tiigis küll kuub ja king,

kuid neitsihing sinna ei mahu.


.... edasi saab luuletust lugeda Paemuusemi lehelt.

Kasutatud allikad:

Kultuurimälestiste register Porkuni mõisa peahoone Paemuuseum

Wikipedia Porkuni järv

Porkuni kooli koduleht

Kinnisvarauudised. Teisele ringile: Porkuni mõis odavamalt müügis

258 views0 comments

Recent Posts

See All