Saksi mõis
- Mõisablogi
- 9 hours ago
- 6 min read
Lääne-Virumaal, Tapa linna lähedal asuva Saksi mõisa (saksa k. Saximois) peahoone jääb suvisel ajal maantee pealt täiesti nähtamatuks. Kuigi peahoone on ehitatud veidi kõrgemale künkale, on loodus on räsitud moega hoone täiesti enda alla matnud. Tänaseni säilinud peahoone või õigemini see mis veel alles on, ehitati 18. sajandi II poolel või teistel andmetel 1810–1820. Viimased suuremad ehitustööd tehti hoone juures 20. sajandi alguses - senine klassitsistlikus laadis sisedekoor asendati neoklassitsistlikuga, maja ette rajati suur palkon ja trepp ning hoone ühele tiivale talveaed.
Esimesed kirjalikud teated Saksi mõisa kohta on aastast 1505 ja siis on Saksi mõisnikuna ära märgitud Jakob Taube. 1597. aastal läks mõis Franz Treydenile, kes oli abielus Taube tütrega. 1620. aastal sai mõisa omanikuks Wolter von Uexküll ning peale teda ta noorim poeg Otto Johann Meyendorff von Uexküll. Reduktsiooni (ehk mõisate riigistamise) sai mõisa pandiõiguse Leonhard Johan von Bellingshausen (1642-1689), kes oli ka Vaabina ja Urvaste mõisa omanik. 1701. aastal pantis tema poeg Jakob Gustav von Bellingshausen mõisa omavoliliselt Caspar zur Mühlenile, mis põhjustas vaidlusi perekonna sees.
18. sajandi algul oli mõis Schreitenfeldtide käes: kõigepealt Johann Andreas von Schreitenfeldti (1675-1763) ja seejärel tema poja Benedict Andrease von Schreitenfeldti (1711-1769) käes. 1751. aastal müüdi mõis Otto Reinhold Uexküll-Güldenbandile (1714-1773). Otto Reinhold oli Venemaa keisririigi kaardiväe rittmeister ja Eestimaa maanõunik. Lisaks Saksile kuulusid talle ka Särevere ja Tori mõis. Pärandi jagamise käigus ostis nii Saksi, kui ka Särevere ja Tori mõisa perekonna vanim poeg Otto Fabian Uexküll-Güldenband (1740-1795). Tema oli samuti teenistuses Vene keisririigi kaardiväes - kürassiiripolgu leitnandina. 1800. aastal sõlmisid tema pojad pandilepingu, millega anti Saksi ja selle karjamõis Kaarli 90 aastaks Jacob Gustav von Baggehufwudtile. Seitse aastat hiljem muudeti pandileping pandiostulepinguks ja mõis läks Jacob Gustav Friedrich von Baggehufwudti omandisse. Peale tema surma pandi Saksi mõis avalikule müügile ja selle ostis krahv 1825. aastal Peter August von Manteuffel (1768-1842).
Peter August Friedrich Zoege von Manteuffelit seostatakse rohkem küll Ravila mõisaga aga kuna ta oli paarkümmend aastat ka Saksi mõisa omanik, on täitsa paslik temast siin rääkida. Ta oli tuntud kui suur talurahvasõber, oskas eesti keelt ja kirjutas kirjutas eestikeelseid jutte ja luuletusi. Tema tähtsamad jutustused on "Aiawite peergo walgussel"(1838) ja "Willem Nawi ello-päwad" (1839). Konstrueeris pedaalide ja tiibadega õhusõiduki ja purjesaani. Õhusõidukiga püüdis ta Pada mõisa peahoone rõdult lendu minna. Kõige selle tõttu peeti teda "hulluks krahviks". Oma nooruses viibis ta pikemat aega Euroopas, kus ta tutvus ühe tavalise karjusepreili Johannaga. Kuna abielu ei tulnud seisusevahe tõttu kõne alla, siis tuli see neiu temaga Eestisse kaasa ning asus elama Ravila mõisa ning oli abiks majapidamises. Neil sündis kolm tütart, kellele anti saksapärane perekonnanimi Zweig ning kes abielude kaudu tõusid aadliseisusesse. Peale Johanna surma abiellus Peter von Manteuffel seisusekohaselt Helene Luise Elisabeth von Uexküll-Güldenband´iga. Peter August suri 1842 aastal ning peale ta surma päris Saksi mõisa ta lesk ja nende lapsed. Pärijatevahelise kokkuleppega sai Saksi mõisa ja ka Kabala (Viru-Nigula khk), Jõepere, Vasivere, Tõdva-Kõnnu, Pada, Haansalu, Ravila ja Palvere mõisad tema tütar kindraliproua Wilhelmine Elisabeth von Kotzebue (1818-1902).
Peter August Friedrich von Manteuffel ning tema tütar, Wilhelmine Elisabeth von Kotzebue (sünd. Zoege von Manteuffel), kes päris Saksi mõisa 1849. aastal.
1904. aastal sai Saksi mõisa omanikuks Wilhelmine Elisabeth von Kotzebue tütretütar Daisy Margarethe Lovisa von Brevern (sünd. Baggehufwudt), tema jäi ka mõisa viimaseks võõrandamiseelseks omanikuks. Daisy Margarethe oli abielus Kärsa mõisast pärit Otto Alexander von Breverniga ja neil sündis neli last - kolm poega: Hermann Otto, Paul Konstantin, Otto Nikolai ja tütar. Margarethe.
Daisy Margareta Lovisa von Baggehufwudt (1865-1924) ja tema abikaasa Otto Alexander von Brevern (1857-1926). Pildid: geni.com
Kui uskuda Geni-s toodud andmeid, siis kõige vanem poeg abiellus samuti Saksi mõisast (Saksi mõisale kuuluvast külast?) pärit Alvina Vaheriga. Vanuselt järgmine vend, Paul Konstantin abiellus Peterburis elanud Meyendorffide suguvõsast pärineva Irina Muhanovaga. Irina lahkus koos ema ja õdedega 1924. aastal Peterburist ja asus elama Keila lähedal asuvasse Kumna mõisa. Pauli ja Irina viis elu Argentiinasse, kus nad mõlemad 1950ndatel surid. Noorim vendadest, Otto Nikolai, hukkus 1919. aastal lahingus, olles vaid 19-aastane. Ainuke tütar, Margarethe Helene Marie Josephine von Brevern abiellus 1930. aastal Ohukotsu mõisas sündinud krahv Alexander Theodor Eduard Graf von Tiesenhauseniga. Nende abielu jäi kahjuks lühikeseks, kuna mees suri kuuendal abieluaastal ja 1938. aastal on Margarethe elukohaks märgitud Loksa, tehaste maja.
Viimaste mõisnike ajast on säilinud ka mälestusi mõisaelust. Nagu kõikides mõisates, oli ka Saksis oma teenijaskond. Mõisaaja lõpu mälestuses räägitakse, et Saksis teenijad väga palju polnud. Karjatüdrukuid oli kaks kuni kolm, kuna piimakarja peeti ainult enda tarbeks. Hobuseid söötis ja puhastas tallmeister, kutsari ülesandeks oli härraste sõidutamine. Mõisa peahoonet hoidsid korras toatüdrukud. Pesu pesemise ja triikimise eest hoolitsesid pesutüdrukud. Nende töö oli raske just suvisel ajal, kui härrased kandsid peamiselt heledaid rõivaid. Mõisaproua olevat nõudnud, et laudlinad ja salvrätid oleks kõvad ja kanged. Selleks, et neid selliseks saada, tulid neid märjalt triikida. Juhtus ka, et kui proual oli paha tuju, siis ta saatis triigitud pesu uuesti pesemisele. Sellele eelnes pesutüdrukute sõimamine. Toidunormid, mis mõisast töötasuks saadi, olid väiksed. Naised, kelle füüsilise töö koormus oli väiksem, said sellega kuidagi läbi. Mehed, kes pidid raskemat tööd tegema, neil tuli sageli söögist puudus.
Algselt oli mõisa peahoone esiväljak kahelt poolt raamitud sümmeetriliselt paiknevate hoonetega. Tänaseks on nendest säilinud ait-kuivati ja teenijatemaja. Mõlemad hooned on ehitatud 19. sajandi alguses, aidale juurde ehitatud kuivati valmis 1904. aastal. Teenijatemajale on hiljem peale ehitatud teine korrus. Mõlemad hooned (nagu ka peahoone) on muinsuskaitse all olevad. Mõisa esiväljaku põhjapoolsel küljel on osaliselt säilinud algselt kinnise sisehooviga tallikompleks. Karjakastell ja üle tee asunud valitsejamaja hävinesid 1941. aasta augustis, kui sõjategevus jõudis Saksi mõisa ümbrusesse.
Saksi mõisal oli ka kaks karjamõisa - Loksu ja Kaarli. Jõepere mõisas, mis kuulus samale omanikule, asus viinavabrik. Mõisal oli ka veel lubjapõletusahjud, ja saekaater, mis töötas auru jõul. Mõisale kuuluvad kõrtsid asusid Tilluallikal, Vahakulmus ja Induniidus. Mõisa tuuleveski asus Tilluallika künkal ja vesiveski Vahakulmu külas.
Saksi mõisa peahoone interjöör 20. sajandi alguses kui hoones oli lastekodu. Fotod: ERA.2048.1.17.13p.55 ja ERA.2048.1.17.13p.56.
Pärast võõrandamist peeti mõisas lühikest aega tiisikusehaigete (ehk tuberkuloosihaigete) laste sanatooriumit. Kuna Petseri lastekodu vajas hädasti uut maja, siis seniks kui uus maja valmib, toodi Petseri lastekodu ajutiselt Saksi mõisa. Samal ajal himustas ka Saksi vald mõisa endale, soovides sinna rajada vallamaja ja koolimaja. Siiski langes valik lastekodu kasuks. Veebilehel eestilastekodud on kirjeldused tolleaegsest elust Saksi lastekodus - laste käsitööoskused olid väga kõrged, lapsed võtsid osa kõikidest majapidamistöödest, valmistades nad niimoodi ette iseseisvaks eluks. Lastekodus oli ka väike orkester. 1926. aastal puhkes mõisas ulatuslik tulekahju. Tules hävisid mõisa rehi koos seal hoitud viljaga ning sama katuse all asunud tallihoone. Õnnetus algas sellest, et kaks lastekodu poissi läksid rehe alla vilja seest herneid otsima. Nad süütasid tikutule ja sellest vallanduski kogu hoonet haaranud põleng.
1927. aastal lõpetati Saksi mõisas lastekodu tegevus, lapsed saadeti laiali teistesse lastekodudesse. Lastekodu asemele asus Saksi tütarlaste hoolekandekodu ja kodutööstuskool. 1927. aastast pärinevas dokumendid on kirjas, et "Asutus on ette nähtud 7-14 aaasta wanuste tütarlaste kaswatamiseks, keda teistes lastekodudes ega perekondades kaswatada ei saa eriti halbade eluwiiside pärast wõi kes on koduta jäänud ning tänawaellu sattunud, samuti kurjategijate, joomarite ning awalike naiste niisuguste laste kaswatamiseks kellelt puuduliku kaswatuse tagajärjel kuritegewusele wõi prostitutsioonile kaldumist wõib eeldada."
Alates 1932. aaastast töötas peahoones ka Saksi algkooli kaks klassi ja hiljem toodi sinna üle kogu kool. Sealjuures peeti väga ranget korda, et lapsed kokku ei puutuks. 1940. a muudeti Saksi tavaliseks lastekoduks. Ajavahemikus 1941-1974 asus Saksis, väikese vahega, järjestikku kaks lastekodu, viimane 1969 -1974. Aastatel 1974-1984 oli Saksis eriinternaatkool. 1984. a suvel puhkes peahoones tulekahju, hävines hoone katus ja kahjustada said teise korruse ruumid. Kuna hoone jäi aastateks ilma katuseta, siis muutus hoone varemeks. Praegu on hoonel küll uus katus, kuid mõnevõrra teistsuguste proportsioonidega kui algne.
Praegu on Saksi mõis eraomanduses ja selle õuel toimub augustikuus iga-aastane vanavaralaat.
PARK
Peahoonet ümbritseb 4,2 ha suurune park, mis on rajatud vabakujunduslikus stiilis. Suurem osa pargist asus peahoone taga. Peahoone vastas, teisel pool maanteed asub väga käärulise kaldajoonega Saksi järv. Kuna tegemist on karstijärvega, siis südasuvisel ajal on see kuiv.
Saksi mõisa avastamas — suvine 2022. aasta jalutuskäik pargis ja ajalooliste hoonete juures.
Postituse kirjutamisel olid abiks:
Tapa Muuseum Saksi mõis
Imbi Tombergi mälestused oma vanemate elust ja kooli ajaloost Saksi tütarlaste hooldekodu ja kodutööstuskooli ajast Tapa muuseumi lehelt
Rahvusarhiiv kinnistute register Saksi mõis
