Kumna mõisa sai külastatud 2017. aasta suvel, kui mõis oli esimest korda avatud "Unustatud mõisate" programmi raames. Kumna mõis asub Tallinna lähedal - Tallinn-Keila maantee ääres, mõned kilomeetrit enne Keilat.
Kumna küla on ajalooallikates mainutud esmakordselt 1480. aastal, mõis tekkis siia alles 17. sajandil. Tol ajal oli mõisahooneks tagasihoidlik palkhoone. 1740. aastal ehitati suurem ja esinduslikum puidust härrastemaja, mis on säilinud tänase päevani. 19. sajandi II poolel lisati hoonele historitsislik dekoor - puitpitsid, varikatus ning ehitati ka hoonet veidi suuremaks - lisati ühele tiivale juurdeehitis. 1838. aastal panditi mõis Georg von Meyendorffile (1794-1879), hiljem muudeti pandileping müügilepinguks. Meyendorffide kätte jäi mõis kuni võõrandamiseni.
Meyendorffid oli vene õukonnas kõrgetel kohtadel, Kumnas käidi suvitamas ja muul ajal elati Peterburis. Perekonna meesliinil oli peamiselt militaarne taust - Georg von Meyendorff oli kindraladjutant ja Aleksander II ülemtallmeister. Tema viiest pojast neli olid samuti kindralid. Kuigi Meyendorffid olid pärit vanast baltisaksa suguvõsast, siis noorem põlvkond oli tsaari õukonnas teenimise käigus venestunud.
Georg von Meyendorff oli Venemaa Evangeeliumi Luteriusu Kiriku Peakonsistooriumi president ja ta lasi valada Martin Lutheri pronkskuju ning püstitas selle Tallinna-Haapsalu maantee äärde. Algselt oli see mõeldud Toompeale, Nevski katedraali kohale, kuid kuna luba selleks ei saadud, siis püstitati kuju tema mõisamaadele. Kuju seisis seal kuni 1949. aastani. EELK on teatanud, et kuju taastamine on võetud plaani.
Viimaseks Kumna mõisa omanikuks oli Theophil Bogdan von Meyendorff (1838-1919), kelle ettevõtmisel ehitati 1913. aasta paiku uus mõisahoone ehk "suvemõis". Theophil abiellus endast pea 20 aastat noorema krahvitar Elena Šuvalovaga ja neil sündis kokku 13 last. Peale keerulisi sündmuseid Peterburis õnnestus neil sealt lahkuda ning Kumnast sai Meyendorffide pelgupaik. Kasutati ära oma rahvusvahelisi sidemeid ning müüdi vara, et sugulasi Nõukogude Venemaalt päästa. Mitmed vaesunud perekonnad leidsid Kumnast peavarju. Kumnas elati Elena von Meyendorffi ja tema kolme tütre juhtimisel. Nad olid üle Eesti tuntud aiapidajad ja pidasid suurimat era-aiaäri. Carl Axel Mothander, kes oli lähedalasuva Tohisoo mõisa omanik, on elu Kumnas meenutanud nii: «Kumna Meyendorffid ei olnud korra ja puhtuse suhtes pedantsed. Nad töötasid palehigis kella neljani, kuid seejärel lasid end lõdvaks. Nende arusaam sündsast riietusest oli enam kui vabameelne. Nad olid boheemliku hoiakuga individualistid. Kumna kohal hõljus iseäralik kosutav kunstnikulohakus ja venelik minnalaskmine. Ei mingit jändamist tüütu koristamisega – varjavaid panipaiku oli palju. Elu Kumnas oli imeline. Tehti täpselt seda, mida sooviti. Elu uksed olid Kumnas alati pärani valla.» Alates 1928. aastast peeti Kumnas pansionaati.
Meyendorffid lahkusid Saksamaale 1941. aastal ja peale seda oli mõisahoonel mitmeid funktsioone - seal asus luurekool, hoonet kasutas nõukogude sõjavägi (hooned vabastati sõjaväe poolt 1960. aastal), hoonet kasutati ka maleva majutuspaigana. 1999. aastal omandas uue peahoone Loodustoode OÜ. Üle 20 aasta on mõisa praegused omanikud tegelenud hoone taastamisega. Seda on võimalik üürida väiksemateks sündmusteks ning suvisel ajal on olnud avatud ka kohvik. Mõisa ajaloost annab põhjaliku ülevaate Kumna mõisa koduleht.
"Postimehe" veebilehel ilmus artikkel Heli Reinarti sulest, kus on juttu ka Kumna mõisnike elust. Kumna mõisa üks perepoegadest, Paul von Meyendorff, abiellus Peterburis Inglismaa päritolu kaupmehe tütre Stella Whishaw´ga. Kuigi seisus ei lubanud naisel näitlemisega tegeleda, siis riigikorra lagunemine 1917. aastal lõi selleks hea võimaluse. Kuidas keerulistes oludes jõuti Peterburist Kumnasse ja kuidas seal elati, saab lugeda artiklist "Arbenina: Tsaari-Venemaalt loomavagunis Eesti lavalaudadele, siit edasi Londoni tippnäitlejaks". Samast artiklist ka selgus, et kui Meyendorffid Peterburist Kumnasse jõudsid, oli peahoone rüüstatud - kroonlühtrid puruks pekstud, maalid katki lõigatud, raamatukogu hävitatud. Külalistemajas (ehk siis kavaleridemajas) oli veel mööblit ja nad said ennast esialgu sinna sisse sättida.
Lisaks uuele ja vanale peahoonele on Kumna mõisasüdames veel vaatamisväärseid hooneid - mõisasse sissesõidu tee ääres asub puitpitsiline valitsejamaja ja ait-kuivati, kavaleridemaja (nö Šveitsi maja). Mõisa peahooneid ümbritseb ligi 7 ha suurune park mis on vabakujunduslik, mõisasüdamest läänes asub väike tammik.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Kumna mõisa uus peahoone Ettekirjutused 1986 aastal
Kultuurimälestiste register Kumna mõisa vana peahoone
Harju Elu "Kumna mõisa suur saal ootab varsti külastajaid"