Kose-Uuemõisa

Esmakordselt nimetatakse Kose-Uuemõisat kirjalikes allikates 1340. aastal Nova Curia nimega. Üsna pikalt, poolteist sajandit oli Kose-Uuemõisa Tiesenhausenite valdus. Tiesenhausenite ajal, 1832. aastal, külastasid mõisa Nikolai I tütred. Sellest on kirjutatud 1934. aasta Päewalehe artiklis, kuidas keisri tütred käisid Kose-Uuemõisas talgutel. Peale lühikest perioodi Wilhelm von Straelborni omandis olemist, müüs ta selle 1850. aastal Natalie Caroline von Uexküll´ile.

17-aastane Natalie Caroline von Uexküll (1833-1911), sündinud von Harder, oli just abiellunud Jakob Johann Woldemar von Uexkülliga, kes oli pärit võimsast Vigala suguvõsast. Ka Natalie enda esivanemad olid silmapaistvat karjääri teinud isikud - tema isa, Johann David von Harder, oli Madalmaade konsul Peterburis, isapoolne vanaisa, David Johan von Harder, oli Katariina II ihuarst. Emapoolne vanaisa, Ludwig von Stieglitz, oli Alexander I õukonnapankur, tema pärandus tegi Natalie miljonäriks. Rahvapärimus räägib, et Natalie kaasa olevat olnud nõdrameelne. Seal ajal oli tavaks käia nö "tervisevetel" välismaal ja parun tõesti olevat viibinud korduvalt Saksamaal. Ta suri samuti Saksamaal Königslutteris, kus asus psühhiaatriakliinik.

Natalie Caroline von Uexküll (von Harder) ja tema abikaasa Jakob Johann Woldemar von Uexküll (1823-1885). Pildid: EAA.1674.3.1245.2 ja EAA.1674.3.1241.1


Kuigi esinduslikumalt ehitati Kose-Uuemõisa välja Natalie von Uexkülli ajal, arvatakse olevat samas paigas olnud juba keskajast kindluselamu. Sellele viitavad hoone keskosas paiknevad väga paksud müürid. Natalie lasi lisada juba olemasolevale hoonele galeriidega ühendatud kahekordsed tiibehitised (1856. aastal olid need juba valmis). Peahoone keskteljel, teise korruse akna kohal, asus Uexküllide vapp. Peaukse ees oli suurte kaarakendega kinnine veranda. Teisel pool hoonet, vaatega parki, on suur trepiga terrass, algselt oli see katusega, eest lahtine ja külgedelt klaasitud.

Peahoone esikülg ja paraadtrepp 1920. aastate paiku. Allikas: EAA.1770.1.138.159. Koloreeritud Mõisablogi poolt
Pargipoolne vaade peahoonele 1913. aastal. Allikas: ERAF.2.1.2349.1

Hoone keskmises osas on võimas keskkoridor, kust avanevad uksed tubadesse ning ka esindusruumid on olnud omavahel anfilaadselt ühendatud. Saal paikneb hoone esimesel korrusel, vaatega parki. Saalis on säilinud laemaaling, mida on hilisematel aastatel restaureeritud. Algselt oli laemaalingud ka paljudes teistes tubades, kuid remonttööde käigus on need lõhutud. Remonttööde käigus on asendatud enamus uksed ja põrandad, vaid hoone lõunapoolses tiivas, esimesel korrusel on uksed säilinud.

1933. aastal viidi saalist ära kaks roosat marmorkaminat, mis pidid jõudma Kadrioru lossi aga sinna need siiski ei jõudnud.

Kose-Uuemõisa interjööridest on säilinud hulk pilte, mis on tehtud 1911. aastal. Esimesed kaks pilti on mõisaproua magamistoast - interjöör ja toa laemaaling. Maaling hävines 1949. aastal kui see üle lubjati.

Nataliel ja Jakobil sündis neli last, kaks poega ja kaks türtart:

1850. aastal Bernhard Jakob Johann Ludwig von Uexküll, temast sai Vana-Vigala mõisnik

1852. aastal Natalie Elisabeth Karoline von Uexküll. Abiellus Karl von Riepenhausen´iga, kuid abielu lahutati

1860. aastal Woldemar Karl Heinrich Alexander von Uexküll. Laitse mõisnik, tema ajal ehitati tänaseni säilinud neogooti stiilis mõisa peahoone 1862. aastal Olga Mathilde Julie Emilie von Uexküll. Abiellus Alexander Lwowsky´ga, oli viimane Malla mõisaproua.

Sündimise järjekorras: Bernhard, Natalie, Woldemar ja Olga von Uexküll


Samal ajal peahoone ehitusega rajati ka ka majandushooned - valitsejamaja, teenijatemajad, viinavabrik, kasvuhoone jne. 1919. aasta loendis on ära nimetatud 32 mõisahoonet.

Kose-Uuemõisa 1913.aastal. Allikas: ERAF.2.1.2348.1 (AIS)

19. sajandi II pooles rajati park ning kasvuhooned kus kasvatati lilli ja viinamarju. Kasvuhoone ette rajati tiik, kus praegugi töötab purskkaev. Pargi kaugemasse nurka rajati 1885. aastal neogooti stiilis kabel, kuhu maeti Natalie abikaasa. Kabeli ehitus olevat maksma läinud 15 000 rubla. Talukohtade müümine algas Kose-Uuemõisas 1880-81 aastatel, paruniproua olevat sealjuures olnud väga mõistev - müünud vaid neile kellel oli jaksu osta, need kellel polnud - need võisid jääda edasi rendile.

1881.aastal loodi Kose-Uuemõisast fideikomiss (ehk siis mõisa tohtis pärandada vaid suguvõsasiseselt, tihti vaid meesliini pidi ning ei tohtinud võlgadega koormata).

2020. aasta sügisel sattusin Kolga Muuseumi, mis asub Kolga mõisa valitsejamajas ning seal oli parasjagu näitus alus- ja ööpesust läbi aegade. Muuhulgas oli seal näitusele välja pandud ka proua Uexküllile kuulunud ööriided, mille ta oli oma teenijannale kunagi kinkinud, neid saab näha Mõisablogi sotsiaalmeedia lehelt. Samuti oli seal kirjeldatud, kuidas proua Uexküllile meeldis oma teenijannat riietada nii, et teised ei saanud enam aru, kes on paruniproua ja kes teenijanna. Kui Natalie reisis, siis oma luksusliku reisivaguniga, mis haagiti rongile külge. Nii sai tema teenijanna käia Euroopas suurlinnades ja ka näiteks Como järve ääres puhkamas.

Suvel olevat mõisas olnud palju külalisi ja tihti tehti kalessidega väljasõite Siniallikale, kus korraldati piknikke. Mõisaproua olevat ka ise ratsutanud, ratsakleit seljas, kübar peas ja käes pikad kindad. Tee peahoonest, kuni mõisa värava obeliskideni, olevat olnud tema lemmikpaik ratsutamiseks. Ta olevat ka päris tihti jaganud mõisateenijate lastele maistusi. Ükskord ta olevat kutsunud ühe 3-4 aastase poisi enda juurde ja lubanud talle maiustust kui poiss ta kätt suudleb. Poiss aga olevat öelnud: "Võta kinnas käest, siis annan musi". Juhtum olevat prouat pahandanud ja ta oli poisi ema manitsenud, et see kasvataks ikka lapsi austusega oma leivaisade vastu.

Kahehobuse vanker tallimehega härrastemaja terrassi ees enne sõda. ERM Fk 887:696, Eesti Rahva Muuseum

Proua oli suur kunstimetseen ja toetas teiste seas ka Paul Rauda. Allpool olev pilt ongi maalitud Paul Raua poolt 1894. aastal, Natalie on siin pildil 61-aastane. Rahvapärimuse järgi olnud proua Uexküll suur vaeste inimeste abistaja. Kord olevat Tallinnas palunud üks vaene naine temalt abi mehe matmiseks. Proua läks koos seltsidaamiga vaatama, kui vaene naine siis on. Kuna oli tõesti vaene pere, siis annetas proua suurema summa. Seltsidaam oli oma käekoti maha unustanud ja kui ta tagasi läks, siis leidis surnud mehe koos naisega raha lugemas. Sellest ajast peale polevat paruniproua enam nii lahkelt annetanud.

Igal jõuluajal tehti teenijarahvale jõulupuu koos kingitustega, naisteenijad said kingituseks kleidiriide.

Paul Raua poolt maalitud Pr. Üxkülli portree. 1894.a Allikas: EKM j 283:2256 M 1686, Eesti Kunstimuuseum SA

1913. aastal, peale ema surma, päris Kose-Uuemõisa Natalie ja Jakobi poeg Woldemar Karl Heinrich Alexander on Uexküll (1860-1952), kes siiani oli majandanud Laitse mõisas, mille ema oli talle 1883. aastal ostnud. 1905. aasta revolutsioon ei jätnud puudutamata ka Kose-Uuemõisat. Mõisas purustati viinavabriku seadmed ja lasti piiritus maha voolata. Härrastemajas käidi läbi kõik ruumid ja lõhuti parunite mööblit. Seejärel süüdati heinaküün ja härrastemaja, kuid mõisateenijatel õnnestus peahoones tulekahju kustutada. Alfred Kliimani andmetel kuulasid mässajad oma salga juhi Jaan Vahtmeistri soovitust ja loobusid mõisa mõttetust põletamisest. Natalie ja Woldemar von Uexküll viibisid sel ajal Saksamaal. Pärimuse järgi olevat mõisa sepp viinud noorparuni Heinrich Uexkülli õlekoormasse peidetuna hobusega mööda kõrvalisi teid Tallinna. 1919. aastal, mõisate võõrandamise ajal elas Woldemar Itaalias ja kohapeal ajas asju tema poeg Heinrich von Uexküll. Peale võõrandamist oli mõis kuni 1923. aastani Heinrichil rendil, kuid peale seda anti Põllutööministeeriumile.

Aastatel 1922-1928 oli härrastemajas Kuivajõe algkool, kuid kool kolis tagasi Kuivajõele kuna hoone kütmine käis üle jõu. Kütmiseks kulus 20 sülda korralikke kasepuid, mis tänases arvestuses oma umbes 120 ruumi küttepuid. Tallinna hoolekandeosakond ja Eesti lastesõprade ühing korraldasid alates 1924. aasta suvest mõisas linnalastele suvelaagreid. Mõisas suvitas korraga kuni 200 nõrga tervisega last. Lühikest aega oli Kose-Uuemõisa häärber koduks nö langenud naistele - "kelle kodu on linnatänav ja öömajaks vangla". Kuid see kestis lühikest aega. 1933. aastal loodi kodutute laste varjupaik, mis sai nimeks Kosejõe Lastekodu, lastekodu tegutses 1940. aastani. 1943. aastal hakati tegelema ettevalmistustega, et luua kool-kodu vaimselt alaarenenud lastele.

1960. aastatel ehitati galeriihooned kahekordseks, sellega kaotas peahoone suuresti oma elegantsuse. Kooli vajaduste kasvades ehitati peahoone külje alla uus koolihoone, selle ehitusega osa endiseid majandushooneid lammutati (tall-tõllakuur, ait, piiritusekeldrid), osa hooneid ehitati ümber. 2020. aasta suvel seisis peahoone tühjana - kool oli sealt välja kolinud ja tõenäoliselt ootab hoonet müük, kui vallal hoonega muid plaane pole. Kõrvahoonetega on olukord erinev - osad hooned on kohandatud elumajadeks, osad hooned on tühjad ja lagunevad.


Kose-Uuemõisaga seotud lugusid saab lugeda Kose Kihelkonnamuuseumi sotsiaalmeedia lehelt.


Kasutatud allikad:

Kultuurimälestiste register Kose-Uuemõisa ajalooline õiend

Stend „Kose-Uuemõisa läbi aegade“, mis asub Kose Kihelkonnamuuseumis

Helve Voll, Hardo Voll. Kose, Kose-Uuemõisa

Alfred Kliiman. 1905. a. verepulm Eestis

Mälestusi Kosejõelt II

Kõik 1911. aasta interjöörifotod on pärit Eesti Rahva Muuseumi fotokogust (ERM Fk 887:391, ERM Fk 887:394, ERM Fk 887:395, ERM Fk 887:396, ERM Fk 887:397, ERM Fk 887:398, ERM Fk 887:399

Natalie ja Jakob von Uexkülli laste pildid on pärit Rahvusarhiivi fotoinfosüsteemist EAA.1674.3.1234.5, EAA.1674.3.954.1, EAA.1674.3.547.1, EAA.1674.3.1251.1

202 views0 comments

Recent Posts

See All