Malla mõis asub Lääne-Virumaal, mõned kilomeetrid Kundast ning paari kilomeetri kaugusel merest. Mõnede allikate andmetel oli seal juba keskajal mõisamaja, kindlamad andmed ehitustegevusest Malla mõisas on alates 17. sajandist. Tol ajal kuulus Malla Rootsi kuninga Gustav II Adolfi lapsepõlvesõbrale ja soosikule Gustav Hornile. Horn olevat olnud üks mõjukamaid isikuid riigis –- aastatel 1652–1653 Liivimaa kindralkuberner, alates 1653. aastast Rootsi riigimarssal ja Sõjakolleegiumi president. Lisaks Mallale kuulus talle veel mitu mõisa praegusel Eesti- (Valingu, Massu, Aseri) ja Lätimaal (Aluksne, Gulbenese, Vainiži).
Pärast Põhjasõda kuulus Malla teisele kõrge positsiooniga mehele – Gerhard Johann von Löwenwoldele, kes oli Kuramaa hertsogi õuemarssal, hiljem Peeter I teenistuses ning ka ülemõukonnameister. Kaks tema poega tegid samuti head karjääri Vene õukonnas – Karl Gustav von Löwenwolde oli keisrinna Anna Ivanovna kindral-adjutant ja juhtis kaardiväge. Teine poeg, Reinhold Gustav, oli keisrinna soosikuna ülemõuemarssal. Kolmas poeg oli teenistuses hoopis Saksa keisri juures. Pärast Löwenwoldede valitsemist kuulus Malla veel Manteuffelile, 1765. aastal kinkis Katariina II mõisa Nikolai Muravjovile ning 1777. aastal ostis Malla mõisa Fabian Reinhold von Liphart. Lühemat aega oli mõis panditud Otto von Essenile. Mõis oli hiljem ka Otto nõo, Mäetaguse mõisa omaniku Eugene von Roseni nimel. 19. sajandil oli mõis veidi aega Wrangelite omanduses. 1812. aastal ostis mõisa Alexander Magnus von Maydell. Tema ajast pärinevad mõisa esiväljakut piiravate hoonete praegune kuju ja viinaköök. Maydellid elasid Mallas kuni 1840. aasta kevadeni ja kolisid siis Tallinna, pantides mõisa inglanna Elizabeth Rigbyle. Tema õde oli abiellunud baltisakslasega ning Elizabeth oli tal siin külas.
1843. aastal kuulutati välja oksjon mõisa müümiseks ja selle ostis Hans Heinrich Peter von Tiesenhausen. 1858. aastal ostis mõisa Karl Pontus Woldemar von Knorring, pärast tema surma päris mõisa ta tütar Luise Johanna von Tiesenhausen. Tema poeg, Woldemar Paul von Tiesenhausen (1845-1915), ehitas tänaseni säilinud peahoone.
Woldemar abiellus 1879. aastal Tallinnas Bertha Pauline Adele von Ungern-Sternbergiga (1860–1907), kes oli Suuremõisa mõisniku krahv Ewald von Ungern-Sternbergi ja Elistvere mõisa pärijanna krahvinna Adele von Stackelbergi tütar.
19. sajandil põles Malla kaks korda – 1821. aasta aprillis väidetavalt korstnapühkija hooletuse tõttu ning 1880. aasta kevadel hävitas tuli mõisa südames olevad hooned – koos peahoonega seitse hoonet. Kuna majandushoonetel oli laastudest katus, siis levis tuli väga kiiresti levinud ning ka peahoone olevat müürideni paljaks põlenud. Suudeti päästa majas olev mööbel ja muud asjad. Tuli olevat alguse saanud `piimatalitamise` (meierei?) korstnast. Teise allika andmetel sai tuli alguse mõisavalitseja hoonest.
Tollane omanik, Woldemar von Tiesenhausen, olevat väga kiirelt organiseerinud hoonete ülesehitamise, tallihoone oli valmis juba järgmisel aastal. Peahoone ehitus kestis veel paar aastat ja selle käigus lisati peahoonele pikk galeriihoone koos neljakordse torniga ning katusaed. Hoone valmis 1883. aastaks neobarokses stiilis. Peahoone ruumid paiknesid anfilaadselt, esindusruumid asusid II korrusel. Huvitava lahendusena oli hoonel eraldi kahekordne köögiplokk, mis asus peahoone pikendusena siseõuega hoone kõrval (tavaliselt asusid köögid peahoone keldrikorrusel).
1982. aastal on ajaloolane Ants Hein kirjeldanud mõisa interjööri järgnevate sõnadega: „Peauksest sisenedes satume fuajeesse. Mõisa ajal on see olnud üks keskseid ruume — siit viis trepp ülakorrusele, siia avanesid alumiste tubade uksed. Ruumi kujundus on esinduslik — mustriline kiviparkett, ornamenteeritud lagi, keerukavõreline tuulekoda. Eriti tähelepanuvääriv on seccotehnikas hallikas-pruunikas laemaaling. Algselt on trepp teisele korrusele kulgenud fuajee vasemast tiivast. 1930. aastatel on see välja lõhutud ning praegu tõuseb betoontrepp otse fuajee tagant. Viimane on põhjustanud mitmeid kinnimüürimisi ja vaheseinu. Teine korrus on olnud esinduslikum. Keskseks ruumiks on siin saal, mille aknad paiknevad fassaadil ja siit pääseb ka rõdule. Saali seinu liigendavad mitmed kasseteeritud tiibuksed, ülaäärt pidi kulgeb tugevalt profileeritud vormikas karniis. Lae nurkadesse ning keskele lühtriroseti ümber on paigutatud spiraalsetest akantus- ja viinamarjamotiividest ning kraatervaasidest kipsornamentikat. Põhikorpuse kolmas ehk mansardkorrus on dekoratiivdetailidelt vaene. Siin on paiknenud peamiselt magamistoad ja mitmed panipaigad. Suhteliselt rikkalikult oli kujundatud 1880. aastatel valminud mõisamaja vasak tiib. Parempoolses madalamas juurdeehituses on paiknenud mõned köögi abiruumid, panipaigad, triikimistuba, kangialuse kohal on mõnda aega olnud vahimehe korter. Köök jäi põhikorpuse kirdenurka ning siin on säilinud ka suur pliit. Köögi kõrvalt tõusis puittrepp läbi kolme korruse, mis mõisa ajal oli peamiseks teenijatekäiguks.“ /allikas: Hein, A. Malla mõis. Arhitektuuriajalooline õiend. I köide. Tallinn, 1982. A-1022. Lk. 37-41/
Interjöörifotod 2009. aastast, fotode autor on Külli Tammes
1889. aastal lahkusid Tiesenhausenid Mallast välismaale, kuna Woldemaril olevat tekkinud konflikt Peterburi võimukandjaga, oma elu lõpuaastad elasid nad Šveitsis. Mõis müüdi 1891. aastal Olga Lwowskyle (sünd von Uexküll), kes oli Kose-Uuemõisa omaniku Natalie von Uexkülli tütar ning abielus kindral Alexander Lwowsky´ga.
Alexander Lwowsky oli ka mõnda aega Soomes Viiburi kuberner ja aktiivne tegelane venestamisel, seetõttu olid mõlemad rahutute aegade alguses Eestist välismaale põgenenud. 1919. aasta kevadel langes Malla mõis soomlaste rüüstamise alla, sellest saab lugeda täpsemalt 2004. aasta Eesti Ekspressi artiklist "Hõimuvendade soomusrekt". Selle käigus oli Mallast ära viidud serviise, mööblit, hõbeasju. Ekströmi rügemendi sideohvitser leitnant Hans Vanaus tunnistas hiljem: “Jaanuarikuus kui Soome vabatahtliku pataljoniga Malla mõisasse Virumaale asusime, said Malla mõisas järgmised kraamid: serviisid, üks vanaaegne buhveti kapi, üks kullatud laua, vanaaegsed sõjariistad ja hõbeasjad, tolleaegse obersti Ekströmi adjutandi leitnant Oskar Stenbergi käsul sõdurite poolt pakitud ja Tallinna toodud. Tallinnas paigutasime kraamid Toompuiesteele N:o 4, kus uksed saivad lukutatud ja võtmed leitnant Stenbergi kätte jäivad.” Suurem osa korteris olnud varast saadi siiski kätte ja toimetati hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Malla polnud ainuke mõis kust käidi varastamas. Malla mõisa valitseja oli Rakveres kohanud major Ekströmi, kes oli öelnud, et tema ei soovita Alexander Lwowskyl tagasi tulla, kuna võimaluse korral võetakse kindralil pea otsast.
PARK ja kõrvalhooned
Mõisasüda on rikas kõrvalhoonete poolest – need on laiali üsna suurel maa-alal. Lisaks peahoonele on kultuurimälestisena kaitse all järgmised hooned: valitsejamaja, puuviljaaia(?) piirdemüürid, riistakuur, karjakastell, tuuleveski, kuivati, rehi, keldrid, meierei, tall, tõllakuur, kuur, teenijatemaja, kaev, ait ja park.
Malla peahoone asub maastiku mõttes väga erakordses kohas – otse klindinõlval, osad majandushooneid asuvad peahoonega samal tasandil, osad majandushooned madalamal klindinõlval. Pargi praegune kujundus pärineb 19. sajandist - peahoone ette toob sirge sihitee, mis on kujundatud alleena. Otse peahoone tagant laskub park järsult terassidena allapoole, algselt oli pargid looklevad jalutusteed, mida on näha ka 1883. aasta kaardilt. Ühes väikeses tiigis asus ka kividega kindlustatud kaskaad. Pargi alumise osa teede ristumisel kraavidega olid paekivist sillad, mis on hävinud. Park on kahjuks ülehooldatud - 2015. aastal, kui ma Mallat külastasin, oli eemaldatud suurem osa põõsastest ning seetõttu tundus park väga lage. Põõsastiku säilitamine on elurikkuse koha pealt oluline - seda vajavad lehelinnud pesitsemiseks, varjumiseks, toidu otsimiseks. Raamatu Eesti Pargid 2 andmetel peaks Malla mõisa pargis kasvama vanadest haruldustest veel hall pähklipuu. Hävinenud (kas looduslikul teel või inimkäe läbi) on Eesti suurim harilik valgepöök, suur paberikask, kollane kask ja sammasjas harilik tamm – 1984. aastal olid need veel pargis olemas.
1964. aastani tegutses peahoones kool. Hiljem oli mõisa valdajaks Viru-Nigula kolhoos ja Kunda Tsemenditehas. Mitu aastakümmet tühjalt seisnud ja tugevalt lagunenud hoone siirdus 1999. aastal eravaldusse, mil alustati kõrvahoonete ja peahoone korrastamisega. Mõisa ostis vallalt miljoni krooni eest Soome abielupaar, kes kümne aasta jooksul investeeris sinna oma sõnade järgi 17 miljonit krooni. 2008. ilmus Virumaa Teatajas artikkel, kus nad teatasid oma soovist mõis maha müüa. Kümne aastaga olid nad oma jõududega jõudnud teha hulk tööd, kuid kas teadmatusest või teadlikult, hävitati selle käigus ka oluline osa ajaloolisest interjöörist. Nii on mitmes kohas seinad asendatud Fibo plokkidega – hävitades algsetel seintel olevad vanad viimistluskihid, põrandaks on betoon, kasutatud on hoonesse sobimatut siseviimistlust ja detaile. Kuid vaatamata kõigele, oli hoone ümbrus tol ajal hooldatud, uksed-aknad kinni, kõrvalhooned renoveeritud. 2014. aastal müüdi mõis Soome ärimehele Risto Pietiläle, kes pidi sinna rajama krüptorahade arendajate keskuse. Plaanid jäigi plaanideks ja tagatipuks süttis Malla mõisahoone 2018. aasta septembris põlema. Kellel on suurem huvi selle värvika isiku vastu, siis kokkuvõtlikult on temast ja plaanidest räägitud artiklis "Bitcoinidraakon ja tema põrgutules pööningud".
Malla mõisa omanik on nüüdseks siit ilmast lahkunud ja Malla mõisa peahoone seisab looduse meelevallas - katuseta, rusud laiali, täpselt nii nagu ta 2018. aastal jäi. Loodan, et Malla jõuab selle õige peremehe või -naise ära oodata...
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Arhitektuuriajalooline õiend. I köide, II köide
Kultuurimälestiste register Inventeerimine 2012, koostaja Mari Loit
Eesti Pargid 2
Rahvusarhiiv Kinnistute register Malla mõis
Virumaa Teataja (2008) Rikka ajalooga Malla mõis ootab uut omanikku