Liigvalla mõis (saksa keeles Löwenwolde) oli keskajal Kärkna kloostri valdus. Kindlad andmed Liigvalla mõisa hoonestuse kohta on 1558. aastast, tol ajal olevat Liigvalla mõisas elanud vene bojaar koos kahe sõjasulasega. 16. sajandi lõpus sai mõisa truu teenistuse eest Eestimaa asehaldur Jürgen Boye. Ta jagas Liigvalla mõisa 1639. aastal oma kahe poja vahel pooleks - teisest poolest tekkis Piibe mõis. 1676. aastal ostis mõisa Otto von Rehbinder (1640-1710). Tema teenis Rootsi armees ja sai seal oobersti auastme. Lisaks Liigvalla mõisale kuulusid talle ka Udriku ja Tamsalu mõis ning kaks mõisa Soomes. Rehbinderite suguvõsa käes oli mõis kuni reduktsioonini, 1720.a sai perekond mõisa tagasi. 1771. aastal müüdi mõis mõneks ajaks Arend Diedrich von der Pahlenile.
Kuid juba 1790. aastal liikus see uuesti Rehbinderite kätte, seekord sai mõisa omanikuks Gustav Wilhelm von Rehbinder (1761-1832). Tema ajal ehitati tänaseni säilinud kahekorruseline hilisbarokne peahoone, hoone valmis 1797. aastal.
Liigvalla mõisa ajaloolisest õiendist selgub huvitav fakt, et kui 18. sajandi alguses oli mõisas teenistuses 2 metsavahti, siis sajandi lõpus märgitakse, et mõisal on vaid veidi küttepuud, kuid ehitusmaterjaliks mõeldud sobilikku metsa pole üldse. Üldse olevat olnud küttematerjali tarbimine mõisates väga suur, seda just hoogsa viinapõletamise tõttu. Paarikümne aastaga hävines rohkem metsa, kuid seda oleks suutnud teha agar põllumajandus terve sajandiga.
Sophie Christina von Rehbinder (sünd. von Knorring) ja Gustav Wilhelm von Rehbinder. Reproduktsioonid õlimaalidest mis asusid Liigvalla mõisa galeriis. Allikas: EAA.1414.2.61.11 ja EAA.1414.2.61.12
Nende tütar, Dorothea Helene Margarethe Elisabeth von Benckendorff (1788-1856) (sünd. von Rehbinder) päris mõisa peale oma isa surma, 1833. aastal. Ta oli abielus Jäneda mõisa omaniku, Paul Friedrich von Benckendorffiga (1784-1841). 1833. aastal sai Paul Friedrich von Benckendorff Eestimaa tsiviilkuberneriks, kellena ta töötas 1841. aastani.
Paul Friedrich von Benckendorff ja tema abikaasa Dorothea Helene Margarethe Elisabeth von Benckendorff (1788-1856) (sünd. von Rehbinder) (1815-1883).
Pildid: Paul EAA.1674.3.119.1 ja Dorthea EAA.1674.3.113.1
Nende poeg, Gustav Hermann Christoph von Benckendorff (1815-1883) sündis oma isale kuuluvas Kiltsi mõisas. Teenis Venemaa ratsakaardiväes, kus sai staabirittmeistri auastme. Päris oma vanematelt 1859. aastal Liigvalla ja Jäneda mõisa ning 1843. aastal lähedalasuva Varangu mõisa. Ta oli ka üks 12-st Järvamaa mõisnikust, kes avasid Atastes õpetajate seminar (tegutses aastatel 1837–54), kus eesti keeles koolitati eestlastest talurahvakoolidele õpetajaid.
1884. aastal pärandus Liigvalla ja Ao mõis ning Vägeva karjamõisaga tema pojale Paul Ludwig Hermann von Benckendorffile (1845-1902). Varangu mõisa omanikuks sai ta juba oma isa eluajal. 1903. aastal päris mõisad (Liigvalla, Ao, Varangu) tema tütar Anna Marie Amata von Schilling (1878-1972) (sünd. Benckendorff).
Liigvalla mõisast umbest 5 km kaugusel asub Varangu mõisakompleks, mille ehitamist alustas Carl August von Berg. Ta pani mõisa väljaehitamisse kogu oma vara ja aja, kahjuks ta ise suri enne kui ehitustööd lõppesid ja tema lesel ei olnud võimalik ehitustöid jätkata. Seetõttu müüs ta Varangu mõisa 1798. aasta detsembris Gustav Wilhelm von Rehbinderile. Nii Liigvalla kui Varangu mõisa peahoone ehitustöid juhtis Tartu ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walter ning peahoonete üldilme on väga sarnane. Mõlemale hoonele on iseloomulikud ümarad hoone nurgad, kuid Varangus on sinna veel paigutatud rõdud. Liigvalla peahoonel asus rõdu nii esifassaadil - hetkel on seal alles vaid rõdu piire. Tagafassaadil asus samuti rõdu, kuid see oli palju ruumikam ja osaliselt kinnine, kuid juba 1930ndatest pärit fotodel seda enam ei eksisteeri.
Liigvalla ehitanud Johann Heinrich Bartholomäus Walteri projekti järgi on valminud ka Tartu raekoja ning Elistvere ja Salla mõisate peahooned.
Hoone soklikorrus on võlvitud, seal kohtab nii ristvõlvi kui kaheksasiilulisi võlve. Soklikorruse paremas tiivas on paar elegantset peegelvõlviga ruumi, mis viib mõtted sellele, et äkki neid ruume kasutati mingil esinduslikumal otstarbel kui majandusruum. Üks üsna ruumikas ja mitme aknaga tuba asub otse peahoone küljel oleva ukse kõrval. Äkki see olid need ruumid mõisahärra tööruumid? Hoone keskel on avar vestibüül kus on ka osaliselt säilinud puidust eeskoda.
Peahoone uks väljaspoolt ja fuajees asuv osaliselt säilinud puidust tuulekoda.
Vestibüüli seintele on maalitud kiviplokke imiteeriv maaling, samasugune lahendus on ka restaureeritud Aruküla (Koeru) peahoone vestibüülis.
Vestibüülist viib lai puidust trepp hoone esinduskorrusele. Hoones on üldse kokku kolm treppi, mis ühendas peakorrust alumise korrusega - lisaks peatrepile on trepp ka hoone nurgas, mis tõenäoliselt oli ühendustee söögitoa ja köögi vahel. Kolmas trepp ühendab mõlema korruse pikiteljel asuvaid koridore.
Peatrepp ja arvatav söögitoa-köögi vahel asunud trepp.
Põhikorrusel asus algselt 10 ruumi - suurem saal ja mõlemas tiivas 4 tuba. Üks saali kõrval asuv ruum on kaotanud vaheseina ja seetõttu on kahest toast saanud üks väga suur ruum. Kõige põnevamad toad jäävad esifassaadi poole - seal on igas ruumis mitmete värvi ja tapeedikihtide alt välja tulnud kaunid maalingud, mis pärinevad tõenäoliselt hoone ehitusajast. Kõige silmapaistvamad maalingud on saali, kabineti ja ühe salongi seinal.
Saali maalingud on kõige paremini säilinud ukse kõrval olevates kaarniššides - sinna on maalitud vaade läbi rõdupiirde rohelistele puudele.
Salongi seintel on maalingud mis kujutavad antiiktemplit ja inimfiguure, sarnased maalingud olevat olnud ka Norra mõisa peahoones.
Kabineti maalingud on idamaised - inspireeritud Hiina ja Türgi kultuurist. Ruumi kahe ukse kohale on maalitud stseenid Hiinast - ühe ukse kohal idamaise päritoluga inimesed jalutamas ning teisel teed joomas. Seinapinnalt võib leida turbanid, tähed, kaarjad Türgi mõõgad jms. Hiljem on maalingute peale kleebitud tapeedid - tõenäoliselt 1850. aastate paiku. Kauneid tapeete on üksteise peale laotud mitu kihti ning neid võis leida nii algselt idamaises ruumis, kui selle kõrval olevas ruumis kui ka saalist paremal pool olevas ruumis (seal küll üsna halvas seisukorras). Peakorruse leidudest annab väga põhjaliku ülevaate 2000. aastal Soome restaureerimistudengite poolt koostatud siseviimistlusuuring.
Idamaine maaling kabineti ukse kohal ning maalingu visuaalne rekonstruktsioon Soome restaureerimistudengite poolt.
Mõned näited tapeetidest, mis mulle silma jäid.
Juba 1980. aasta materjalides on ära märgitud, et peahoone seisukord on halb - hoone tagafassaadil ning loodenurgas on suured vajumisest tingitud praod. Mõnes ruumis on seetõttu ka võlve toestatud.
Mõisasüda paikneb Preedi jõe kaldal. Jõgi saab alguse Varangu allikatest, seetõttu on jõe vesi kirgas ja puhas ning kiire vooluga. Jõgi olnud peahoone juures üles paisutatud, jõe vastaskaldal olid jalutusrajad, üle jõe sillad.
Mõisa majandushooneid pole tänaseks enam palju säilinud ja nad asuvad üsna ebakorrapäraselt peahoonest eemal. Juba 20. sajandi alguses lammutati sepa ja aidamehe elamu, 1950-ndatel tallid. Kohe peahoone ühel küljel asub endine valitsejamaja, mida on asutud suuremaks ehitama, kuid see on jäänud pooleli. Peahoone ja valitsejamaja vahel asub veel kelder. Teisel pool sõiduteed asub piimaköök (meierei) tuntud ka kui Liigvalla koorejaam. Teisel pool parki asub kärneri maja. Peahoone ette toova tee kõrval asub paekivist piirdemüür, millel on kogu müüri ulatuses petik-kaaravad. See ehitis on ehitismälestisena kaitse alla võetud.
1965. aastani asus mõisa s kool, lisaks on seal asunud raamatukogu, sovhoosi köök-söökla, peakorrust kasutatud erinevate sündmuste pidamiseks, ka kino näitamiseks. Mõningaid ruume kasutati ajutiste eluruumidena. Ajakirjanduse andmetel tehti aastatel 2003-2004 peahoones ja endises valitsejamajas renoveerimistöid, kuid tööd on üsna ootamatult jäänud pooleli.
Valitsejamaja on oluliselt suuremaks ehitatud, selle mõlemale küljele on lisatud suured maast laeni aknad, hoone keskel on väike bassein.
1965. aastani asus mõisa peahoones kool, lisaks on seal asunud veel raamatukogu, sovhoosi köök-söökla, peakorrust on kasutatud erinevate sündmuste pidamiseks, ka kino näitamiseks. Mõningaid ruume kasutati ajutiste eluruumidena. Ajakirjanduse andmetel tehti aastatel 2003-2004 peahoones ja endises valitsejamajas renoveerimistöid, kuid tööd on üsna ootamatult jäänud pooleli.
Kasutatud allikad:
Rahvusarhiiv kinnistute register Liigvalla mõis
Eesti Entsüklopeedia Liigvalla mõis
Eesti Arhitektuur 3 osa
Ajakiri Pööning nr 1, kevad 2022 "Liigvalla mõisa peahoone"