Eestis on vähemalt kaks Aruküla mõisa, selles postituses tuleb juttu Arukülast, mis asub Järvamaal, Koerus. Esmakordselt on Aruküla mõisana mainitud 1669. aastal.
Pikemalt on olnud Aruküla mõis Knorringite ja Tollide käes. 1753. aastal sai Aruküla omanikuks, koos Ervita ja Udeva ning hiljem ka Norra mõisaga, Adam Friedrich von Knorring (1713-1761). See oli tollel ajal piirkonna suurimaid maavalduseid - 1782. aasta hingeloenduse andmetel elas seal 1274 inimest. Peamine elu käis siiski Ervita mõisas, Adam Friedrich von Knorringul oli 17 last, seitsmest pojast viis said hiljem kindraliks. Aruküla väljaehitamine algas siis kui mõisa päris tema poeg Frommhold Gottard von Knorring (1742-1811). Ervita mõis jäi kasutada emale ja õdedele. 1789. aastaks oli peahoone valmis. Peahoone ümber rajati park ja mitmed kõrvalhooned. Mõis hakkas alla käima peale Frommholdi naise, Caroline surma, kuna mees kaotas majapidamise vastu huvi. Lisaks tabas peahoonet tulekahju. Peale põlengut peahoone taastati, kuid töid tehti kiirustades ja lohakalt, osa ruume jäeti tühjalt seisma - ilma uste ja akendeta. See osa majast kus elati, viimistleti kehvalt ja maitsetult, prahihunnikud seisid ümber maja, iluaed kasvas umber, pargitemplitest jäid alles vaid varemed. 1812. aastal, peale isa surma, võttis mõisa juhtimise üle tema vanim poeg Carl Georg von Knorring (1769-1841), kes asus mõisa elama koos abikaasa Anna Sophie ja kasupoja Theodor von Bernhardiga. Anna Sophie Tieck oli luuletaja ja kirjanik ning tema taust oli mõnevõrra erinev tavalistest aadlipreilidest. Ta sündis Berliinis, köievalmistaja Johann Ludwig Tiecki tütrena. Tal oli kaks venda - vanem vend Ludwig Tieck oli kirjanik, noorem vend Christian Friedrich Tieck, skulptor. Kuigi Sophie haridustee jäi napiks, siis tänu oma vennale hakkas ta varakult kirjanduse vastu huvi tundma ning kirjutas oma esimesed kirjatükid juba 17-aastaselt, kuid neid ei avaldatud. Ta abiellus esmalt oma endise õpetaja ja oma venna sõbra Ferdinand Bernhardiga, kuid abielu jäi üürikeseks. Peale lahkuminekut oli Sophiel armuafäär tuntud poeedi August Wilhelm Schlegeliga. 1805. aastal rändas Sophie koos venna Ludwigiga Rooma, kus ta kohtas esmakordselt oma tulevast abikaasat Carl Georg von Knorringit. 1810. aastal otsustas Sophie pöörduda katoliku usku, et Knorringuga abielluda. See olevat põhjustanud paraja skandaali. 1812. aastal asus abielupaar Arukülla, kus nad elasid 1820. aastani. Mõisa uued omanikud olid suured kirjandus- ja kunstihuvilised. Carl Georg von Knorring tegeles vene keelest tõlkimisega. Nendel aastatel olevat mõisa külastanud mitmed kunstnikud, teadlased ja kirjanikud. Eluviis olevat mõisas olnud üsna luksuslik, mõisas olevat teenijatena töötanud 58 inimest, kelle ülalpidamine olevat nii majanduslikult kui ka korra pidamise mõttes mõisnikel üle jõu käinud. Sophiel tekkisid tutvussidemed mitme väljapaistva tegelasega - näiteks Kiltsi mõisa omaniku, admiral Adam Johann von Krusenstierniga. Sophie üks poegadest abiellus hiljem Adam Johann von Krusenstierni tütrega. Samuti olevat Arukülas käinud külas Tartu ülikooli professor Karl Morgenstern, kirjanik Alexander von Rennenkampff, helilooja Johann Friedrich La Trobe. Peale mõisa müümist reisis Sophie Saksamaale, kuid 1822. aastal ta naasis ja asus elama Ervita mõisa, kus töötas oma viimaseks jäänud kirjatöö – romaani „Evremont“ kallal, mis publitseeriti postuumselt. Sopie suri 1833. aastal Tallinnas närvišoki tagajärjel ja ta maeti Kopli kalmistule. Sophie poja, Theodor von Bernhardi sulest on ilmunud raamat "Noorusmälestuses"(Leipzig 1893) , milles ta kirjeldab eluolu Aruküla mõisas 19. sajandil.
1820. aastal ostis mõisa Karl Wilhelm von Toll (1777-1842), kes oli sõjamees ja sai sõjaliste teenete eest krahvitiitli. Karl Wilhelm von Tolli eluloost saab täpsemalt lugeda raamatust "Kuulsaid Balti aadlikke", autor Alo Särg. Karl von Toll olevat pärinenud perekonna ühest vaesemast harust. Tema vanemad elasid Haapsalu lähedal asuvas Keskvere mõisas ning seal ka Karl von Toll 1777. aastal sündis.
Keskvere mõis, kus Karl Wilhelm von Toll sündis (hoone ehitusaeg u. 1750 või veidi varem) ja Karl von Tolli portree
Kuna Karl Wilhelm von Tolli vanemad ei olnud väga jõukad, siis viidi Karl juba viieaastasena õppima Peterburi Jalaväe Kadetikorpusesse. Katariina II aegsed sõjakoolid olid väga heal majanduslikul järjel ja andsid väga hea hariduse. Karl von Toll tegi karjääri sõjaväes ja teenis mitmeid autasusid - ta ülendati 1825. aastal jalaväekindraliks, sai Venemaa keisririigi riiginõuniku ametikoha ning 1833. aastal määrati ta Venemaa teedeministriks. Prototüübina kohtab tema tegelaskuju isegi Lev Tolstoi romaanis “Sõda ja rahu”. 1814. aastal abiellus ta Lihula mõisniku tütre Karoline Olga von Strandmanniga. Karoline oli just nimetatud keisri poolt õuedaamiks. Neil sündis neli poega ja kolm tütart. Karl Wilhelm von Tolli ajal ehitati Aruküla peahoone ümber - hilisbaroksest hoonest said klassitsistlik palee, pargi sissepääsu sepistatud värav on ampiirile omaste elementidega. Kohalik legend räägib, et mõisa peahoonele olevat katusetegemise ajal tõusnud vee pärast tüli ja seetõttu pani kohalik nõid mõisa katusele needuse peale. Kuni viimase remondini laskis katus vett läbi, kuid nüüd olevat seda vist juba 13 korda ümber tehtud ja loodetavasti on nõia needus murtud. Karl von Tolli ajal rajati ka Koeru kiriku juurde sammastega kõrtsihoone, mis 1860. aastal kohandati postijaamaks ning mille müüride vahel asub nüüd kohalik toidupood. Karl von Toll suri 1842. aasta kevadel Peterburis ja on maetud mõisa peahoone lähedal asuvasse kabelisse. Mõisa päris tema vanuselt teine poeg Konstantin von Toll (1817-1884). Ka tema oli seotud Peterburiga, kuid tsiviilteenistuse kaudu. Ta oli kaks korda abielus - esmalt vürstinna Zinaida Golitsõnaga kes suri noorelt. Teise abielu kaudu, vürstinna Katariina Dolgorukovaga, sai ta ka Fedorovskoje mõisa (asus Vladimiri kubermangus) omanikus ning otsustas müüa Aruküla mõisa oma vennale Nikolai von Tollile (1819-1880). Kuna ka tema oli teenistuses Venemaal, olles kindralleitnant ja imperaatori tiibadjutant (aunimetus, mis anti keisri õukonna juurde arvatud ohvitseridele), siis oli mõis antud rentnike valitseda.
Von Tollide valdusesse jäi mõis kuni mõisate võõrandamiseni. Viimane mõisnik oli Eugen (Jevgeni) von Toll (1870-1929) kes oli Karl von Tolli pojapoeg. Peamiselt jagati oma elu tol ajal Peterburi ja Aruküla vahel nii, et talviti oldi linnas ja suvel maal Arukülas. Peale Oktoobrirevolutsiooni oli mõis peamiseks elukohaks Eugenile ja tema emale Katharina (Jekaterina) von Tollile. Peale võõrandamist kolis mõisa peahoonesse kohalik kool. Alguses olevat jäänud endisele mõisahärrale kasutada osa ruume teisel korrusel ja alumisel korrusel olev köök ja söögituba, sellel ajal olevat olnud pahandusi kooli ja krahvi vahel. 1920. aastal kirjutati kohalikus lehes järgmist: "Aruküla mõisa härrastemajas elab endine omanik E. Toll, kes ei mõtlegi hoonet kooli tarbeks vabastada".
Peahoonest umbes poole kilomeetri kaugusel asub Tollide kalmistu ja matusekabel. Teadaolevalt on kalmistule ja kabelisse maetud vähemalt kuus inimest. Esimene, kes sinna maeti, oli Karl Wilhelm von Toll. Paarkümmend aastat hiljem maeti sinna ka tema abikaasa, Karoline Olga von Toll. Viimane kalmistule maetu, Maria Walter, olevat olnud mõisa viimase omaniku Eugen von Tolli seltsidaam. Kabel restaureeriti 1996. aastal.
Pargi piirdemüür ja sepistatud värav parki
Peahoonet ümbritseva pargi rajamine algas koos peahoone rajamisega - eesväljak kujundati muruväljakute ja lillepeenardega, maja taha rajati prantsusepärane regulaarplaneeringuga iluaed pärnahekkide ja alleedega. Teine park rajati kaugemale, teisele poole tiike, seda ala hakati kujundama inglisepäraseks vabalt kujundusega pargiks. Pargi praegune ilme pärineb pigem 19. sajandi keskelt ja teisest poolest. Mõisakompleksis on säilinud ka mitmeid huvitavaid kõrvalhooneid: pargis, täpselt peahoonega ühel joonel asub väike kaevumaja, parki ümbritseb piirdeaed. Peahoone läheduses asuvad veel valitsejamaja, Paide-Koeru tee ääres huvitava arhitektuuriga ait-juustukelder.
Lehelt Vanadpildid.net leidsin ühe vaata Aruküla mõisasüdamele, kus foto peale on märgitud hoonete funktsioon. 2015. aastal lõppes mõisa peahoone restaureerimine, mis läks maksma 1,3 miljonit eurot. Suurem osa raha tuli toetusena Norra riigilt. Peahoones toimunud renoveerimistööde käigus tuli välja mitmeid maalinguid, lae alt 20. sajandist pärinev kutse ballile. Praegu asub peahoones Koeru keskkooli algklassid ja Koeru muusikakool.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Aruküla mõis. Ajalooline õiend ja väärtuslike detailide inventariseerimine
Järvamaa mõisad Alas, R.
Kuulsaid Balti aadlikke A. Särg
Wikipedia Karl Wilhelm von Toll
Koeru Keskkooli koduleht Aruküla mõis
Ajaleht Vooremaa "Nõelasilmast" tulnud Aruküla mõis väärib külastamist"