Norra mõis (saksa keeles Kaltenborn) asub Endla looduskaitseala äärealal – kohas, mida iseloomustab veerohkus. Kaitsealal on üle 30 veerohke allika, mida Norra-Oostriku allikateks kutsutakse. Vesi on ka Norra mõisapargi põhielement – pargis on keerukas tiikide ja ojade süsteem, milles voolab kristallselge allikavesi. Üks suur allikajärv on peahoone kõrval. Legend räägib, et üks tiikidest oli ka kaevatud otse hoone idaotsa juurde, kuid üks mõisas elanud lastest oli mänguhoos aknast välja kukkunud ja ära uppunud, seepeale oli see tiik mulda täis veetud.
Praeguses asukohas on mõis olnud Liivi sõja ajast. 1626. aastast kuni 1908. aastani oli Norra mõis Knorringute valduses ja nende järgi sai ka mõis oma eestikeelse nime. Varaklassitsistliku peahoone lasi ehitada kindral Gotthard Johann von Knorring (1744–1825), kes oli sündinud sealsamas lähedal Ervita mõisas, kuid saanud Norra mõisa päranduseks oma emalt 1775. aastal. Gotthard oli kõrgel kohal Venemaa sõjaväeteenistuses, 1806. aastast jalaväekindral, aastatel 1808–1809 vägede ülemjuhataja Soomes. Katariina II on teda oma kirjavahetuses kiitnud tarkuse ja vapruse eest 1789. aasta Rootsi-Vene sõjas. Ka tema poeg, Karl Friedrich von Knorring, oli sõjaväelane, 1812. aastal ülendati ta kindralmajoriks.
Isa ja poeg: Gotthard Johann von Knorring (1744-1825), Norra peahoone ehitaja ja Karl Friedrich von Knorring (1774-1817). Pildid: PM F 2800:4 ja PM F 2800:1, Järvamaa Muuseum.
Kuna Karl Friedrich von Knorring suri enne oma isa, juba 42-aastasena, siis pärandus Norra mõis ta pojale Johann von Knorringule (1804–1861). Pärast Johanni surma jäi Norra ja Udeva mõisa haldama tema lesk Elisabeth Juliane von Knorring (sünd. von Buxhoeveden). Norra mõisa viimaseks omanikuks Knorringute perekonnast jäi nende poeg Nikolai von Knorring (1844–1910), kes müüs mõisa Charles Wilhelm Eduard von Lilienfeldile. Lühikest aega (1914–1917) kuulus mõis ka ühele Tallinna kaupmehele Karl Florellile (Charles Florell). Kõige viimane omanik alates 1917. aastast oli Bernhard Emil Theodor von Maydell (1871–1938).
Johann von Knorring (1804-1861) ja tema poeg, Nikolai von Knorring (1844-1910). Pildid: PM F 2800:2 ja PM F 2800:3, Järvamaa Muuseum.
Peahoone, mille ehitusmeister oli Johan Gabriel Kranhals (kes oli hiljem ka Tartu Ülikooli peahoone ehitusjuht), valmis 1792. aastal. Hoone esimene korrus on võlvitud, ülemise korruse ruumid paiknesid esialgu anfilaadselt. Soklikivideks valiti ühetoonilised kivid, mis olevat kohale veetud Soomest. Peakorruse seinad olid kaetud loodusteemaliste ja klassitsistlike seinamaalingutega, ruumides olid rohelist ja valget värvi kahhelahjud. Fuajees oli mustriline kiviparkett.
Norra mõisa peahoones asunud kahhelahjud. Vasakpoolse ahju pildistamise aeg pole teada, kuid ahi ise on dateeritud aastasse u. 1790, parempoolne pilt on tehtud 1968. aastal.
Galerii Norra peahoone interjööridest ja maalingutest, pildistatud aastatel 1968-1988, Allikas: Kultuurimälestiste register ja Järvamaa Muuseum.
Mõisa viimane omanik, Bernhard Emil Theodor von Maydell (1871–1938), elas Norra mõisas 1922. aastani. Viimase mõisniku peres oli palju lapsi – 13 last, kes kõik elasid hoone vasakus tiivas I korrusel. Paremasse tiiba jäi köök, nõudepesuruum ja sahver. Alt korruselt viis toidulift toidud üles söögituppa. Samuti oli I korrusel virtina tuba. Pärast Norra mõisast lahkumist elas Bernhard Udeva mõisas. Ta rentis Eesti Vabariigilt 200 ha maad ning kuni 1939. aasta väljarändamiseni oli maa tema pärijate käes. Parun Maydell pidas Eesti punast tõugu piimakarja, mis tõi hiljem kuulsust üle Nõukogude Liidu. Maydell müüs ümberkaudsetele talupidajatele oma lehmade järglasi ning oli väga hästi kursis kõikide oma loomade elulugudega.
Bernhard Emil Theodor von Maydell ja Udeva mõisa peahoone, kus Maydelli pere elas alates 1922. aastast. Pildid: AM _ 8857:95 F 13290 Eesti Ajaloomuuseum SA ja Udeva mõis 1938. aastal, Järvamaa muuseum PM F 3405:50.
Kuna majandustegevus toimus kõrvalasuvas, samadele omanikele kuuluvas Udeva mõisas, siis Norra mõisa majandushooneid ei rajatud. Vaid allikajärve kaldal asus kaaristuga tall-tõllakuur. Kaheteistkümne kaarega talli asukoht oli oskuslikult valitud – hoone peegeldus allikatiigis. Praegu on tall varemetes ja nendest kaartest on alles vaid kaks.
Park rajati koos peahoonega 18. sajandil ja selle tegi erakordseks kanalite süsteem, kus poolekilomeetrisest kanalist (mis oli 25 meetrit lai) hargnesid kummassegi külge väiksemad kanalid. Pargis asuvatel kanalitel olid sillakesed, saartel asusid monumendid, peakanali lõpus oleval saarel asus lehtla. Kõik see ilu saavutati sõjavangide ränga töö ja elude hinnaga. Legendide järgi oli peahoone ja pargi rajamisel toodud sinna 3000 Vene-Poola sõjavangi, kes murdsid paasi, põletasid telliseid, kaevasid kanaleid, ehitasid häärberit. Raske töö tõttu olevat nende suremus olnud suur. Sellest ajast on jäänud rahvapärimusse lood mõisnike erakordsest julmusest - räägitakse piinamisest, inimeste seljast olevat lõigatud rihmasid. Öösiti olnud kuulda piinatavate inimeste nuttu ja oigeid. Hiljem olevat näha olnud kodukäijad, kes mõisarahvast olevat hirmutamas käinud. Ka olevat üks mõisahärra hulluks läinud ja habeajamise käigus oma kõri läbi lõiganud. Tuba mis olnud verepritsmeid täis, müüriti kinni. Peahoones olevat kohatud ringi kõndivat inimkuju, seal on olnud kuulda hüüdeid ja koera haukumist.
Norra oli mõisana pigem väike, seda nii maavalduse kui ka talupoegade arvu poolest. 1860. aastal kuulus mõisa alla 17 pere, mis suuresti jagunesid kahe küla (Liusvere ja Jõeküla) ja 6 hajatalu vahel. Lisatulu toovatest ettevõtetest on Norra mõisa puhul ära märgitud vesiveskid, mida oli kolm. 20. sajandi alguses lammutati allikatiigi juures olev vesiveski ja möldri maja varemed. Väiksem veski asus Norrast 1 km lõunas, kolmas veski asus Oostrikul. Norra mõisas oli ka auru jõul töötav saeveski, telliste ja drenaažitorude vabrik ning mõisas kasvatati ka forelle.Pargis asuvatel kanalitel olid sillakesed, saartel asusid monumendid, peakanali lõpus oleval saarel asus lehtla.
Vaade pargikanalile peahoone poolt ning sama vaade pargist peahoonele (pildistamise aeg teadmata). Pilt: PM F 2800:10, Järvamaa Muuseum.
1924. aastal kolis Norra mõisa peahoonesse Rõhu algkool, kool asus hoone paremal pool olevas tiivas. Umbes 1960. aastate paiku lasi üks kooli juhatajatest kõik seinamaalingud tumerohelise ja puitpaneelid tumesinise õlivärviga üle võõbata ning kahhelahjud välja lõhkuda. Hoone vasak ots oli tühi ja hakkas ajapikku lagunema, katus sadas läbi ning lisaks kõigele kiskus 1968. aasta torm katusepleki lahti. Koolil polnud raha katuse parandamiseks, mistõttu pandi kool kinni.
Peahoone seisukord 1990-2000 aastatel. Pildid: Kultuurimälestiste registri fotokogu.
Hoone jäi katuseta ning seisis niiviisi paarkümmend aastat. Maalingud ligunesid, müürid lagunesid... kuni 1996. aastani, mil hoone ostis entusiastlik eraisik, kes tegi kõik, et hoone kokku ei kukuks, sh sai peahoone uue kivikatuse. Sellegipoolest on see kunagi nii uhke hoone seisnud juba varsti pea paarkümmend aastat üksinduses. Muinsuskaitse heidab omanikule ette kooskõlastamata töid ning nende väheste säilinud maalingute kadumist. Omanik omalt poolt arusaamatusi vallaga maa osas ja nii ta seal seisab... 2022. aasta kevadel olid mõned katusekivid juba paigast nihkunud. Kas tõesti hakkab kõik uuesti või jõuab keegi loodusest ette? Koht ise on tõesti kaunis, keset metsikut loodust ja oma allikaveega järv kohe õue pealt võtta. Mõis on müügis olnud alates 2005. aastast, 2022. aastal hinnaga 410 000 eurot, sinna juurde kuulub ligi 28 ha maad ehk siis kõik see äge allikaveekanalitega park.
Allikajärve kaldalt algab väike matkarada pikkusega 1,5 km, kuid seda pole tükk aega hooldatud ja ametlikult on ta üldse kinni. Kui minna seda omal käel avastama, siis peaks kindlasti jalga panema kummikud (eriti märjal ajal) ja arvestama, et koprad teevad seal usinalt tööd – puid on langetatud üle ojade ja on oht kukkuda kopraaukudesse.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Norra mõisa ajalooline õiend
Kinnistute register Norra mõis
Rajamäe, Marika 2006. Norra ilusam aeg jääb aastakümnete taha. – Järva Teataja.