Väinjärve mõisa (saksa keeles Weinjerwen) peahoonet peetakse Järvamaa mõisaarhitektuuri historitsistliku ehitusstiili üheks parimaks näiteks. Eriliseks teeb hoone ühel nurgal asetsev torn ning see, et hoone on igast küljest vaadatuna täiesti erinev. Väinjärve mõisa ajaloost on teada, et 1627. aastal kinkis kuningas Gustav II Adolf sellenimelise küla ooberstleitnant Thomas Kerrile. 1686. aastal nimetatakse Väinjärve esimest korda mõisana.
Mul pole õnnestunud leida andmeid selle kohta, kus asus peahoone varem, kuid on teada, et 1780. aastate paiku olevat mõisasse kerkinud uus puidust peahoone. Samal ajal olevat ehitatud ka varaklassitsistlikud tall ja ait, mis on osaliselt tänaseni säilinud. 1853. aastal omandas mõisa Carl Christoph von Baranoff (1815–1883) ning tema ajal hakati mõisasse ehitama uut peahoonet.
Peahoone ehitusaeg jääb 1850–60 aastate paiku. Hoone peauks asub tiibehitise keskteljel, ukse kohal on väike malmist äärisega rõdu ning selle kohal fassaadil asub Baranoffide vapp. Interjööris on märkimist väärt puidust tahveldised seintel ning teisele korrusele viiv trepp, mis oli kaunistatud gooti stiilis taimornamendiga. Kas see ka praegu alles on, ei oska ma kahjuks öelda. Pargifassaadil paikneb lai terrass, mille äärt ilmestasid sõrestikud, kus peal kasvasid vääntaimed. Hoone ühel nurgal on torn, ka sealt laskub trepp parki. Torni tippu olevat viinud keerdtrepp. Sõja ajal olevat torn Saksa lennukilt tabamuse saanud.
Carl Christoph von Baranoff ja tema abikaasa, Karoline Stephanie Alexandra von Traiteur (1837-1869). Pildid: EAA.1674.3.80.2 ja EAA.1674.3.81.2
Carl Christoph von Baranoff abiellus 1863. aastal, olles 47-aastane, Karoline Stephanie Alexandra von Traiteuriga. Pruut oli mehest palju noorem – 25-aastane –, kuid ta suri juba kuus aastat pärast abiellumist ning järeltulijaid neil polnud. Kuna Carl Christoph von Baranoffil puudusid otsesed pärijad, siis pärast ta surma, 1884. aastal, pärandus mõis tema õele Juliane Charlotte von Engelhardtile (sünd. von Baranoff) (1810–1886). Alates 1885. aastast oli mõisa omanik viimase poeg Georg Moritz Magnus von Engelhardt (1843–1914).
Georg Moritz Magnus von Engelhardt oli aastatel 1871–1886 Eestimaa rüütelkonna sekretär ning 1886–1889 Eestimaa rüütelkonna peamees. Alates aastast 1890 oli ta Eestimaa rüütelkonna maanõunik. Lisaks Väinjärve mõisale omas ta ka Kodasema mõisa (kus võrreldes Väinjärvega küll nii esinduslikku eluhoonet polnud).
Marie Thekla von Tiesenhausen (1851-1937) ja Georg Moritz Magnus von Engelhardt. Pildid: EAA.1674.3.421.2 ja EAA.1850.1.406.1.
1875. aastal abiellus ta Seli mõisas Marie Thekla von Tiesenhauseniga. Neil sündis neli last:
1879. aastal Friedrich (Fred) Eduard Moritz Kaspar von Engelhardt (temast sai sõjaväelane, oli erialalt sõjaväejurist);
1882. aastal Eugen Christopher Moritz Eduard von Engelhardt;
1883. aastal Lucie Julie Anna Marie von Engelhardt. Abiellus Kuramaa, Dinsdurbe mõisniku Hermann Nikolaus Olaf Bagge af Boo´ga;
1886. aastal Anna Maria Barbara Dorothea von Engelhardt. Tema abiellus Muuga mõisast pärit Timoleon (Leo) Karl von Neffiga, kes oli kuulsa kunstniku lapselaps.
Georg Moritz Magnus von Engelhardt suri 1914. aastal ja pärast tema surma pärisid mõisa ta neli last. Viimaseks omanikuks, aastatel 1914–1919, oli tema üks poegadest Eugen Christopher Moritz Eduard von Engelhardt (1882–1965).
Mõisa peahoone läheduses on ka mõned majandushooned. Kohe sissesõidutee ääres on ühel pool tall-tõllakuur ja teisel pool ait-kuivati. Üsna peahoone lähedal asub endine arvatav valitsejamaja, mida on nimetatud ka aednikumajaks. Veidi eemal asuvad kuivati, moonakatemaja ja laudahooned. Kõik need nimetatud hooned on ka muinsuskaitse all.
Väinjärve mõisapark on suunaga järve suunas. Park, mis varem oli mõnevõrra suurem, asub piki järvekallast. 1873. aasta kaardilt on näha looklevaid pargiteid, pikka paadisilda järvele. Pargi kujundamisel oli abiks olnud üks tuntumaid pargiarhitekte Walter von Engelhardt. Peahoone läheduses, lõunaküljel, paiknes viljapuuaed, kus kasvasid õuna-, kirsi- ja ploomipuud. Pargi idaosas asus korrapärase põhiplaaniga mõisa tarbeaed, hilisemal ajal on sinna ehitatud eramud.
Väinjärve mõisale kuulunud pärisorjade perest arvatakse olevat pärit Johann von Michelson (1740–1807), kes tegi silmapaistvat karjääri sõjaväelasena. Ta olnud nooruses Väinjärve mõisniku juures toapoiss, kuid põgenenud sealt sõjaväkke. 1754. aastal arvati ta reamehena polku ja aastakümneid hiljem, 1774. aastal, autasustas Katariina II teda riigile osutatud teenete eest heldelt. Ta immatrikuleeriti 1783. aastal Eestimaa rüütelkonda, sellele sündmusele olevat ta kaasa võtnud oma talupoegadest vanemad, mis olevat tekitanud parajat furoori. Sellest on Jaan Kross kirjutanud novelli „Michelsoni immatrikuleerimine“. Samas ei saa selliseid legende ka täiesti tõena võtta ning militaarteemade foorumis on Michelsoni päritolu üle arutatud ning viidatud erinevatele allikatele. Väinjärve mõisas on teeninud ka kirjaniku Eduard Vilde ema Leena Rüüter, kui ta oli veel neiueas.
Pärast mõisa võõrandamist oli Väinjärve mõisa peahoones kool, mis tegutses seal aastatel 1921–1998. Väinjärvel oli piirkonna üks suuremaid koole, kus õppis ligi 80 last nii eesti kui vene keeles. Kooli kasutada oli peahoone teine korrus, alumisel korrusel asusid raamatukogu ja klubi. Keldrikorrust kasutasid kohalikud elanikud oma talvevarude hoidmiseks (maja all on 2,5 meetri kõrgused võlvitud lagedega ruumid). Peahoones oli ka paar korterit. 1970ndate aastate esimeses pooles tegutses peahoones põllumajandustöötajate laste pioneerilaager. 1999. aastal müüs Koeru Vallavalitsus peahoone eraisikule, kelle käes hoone märkimisväärseid renoveerimistöid pole tunda saanud. Samas on korda tehtud vahepeal väga kehvas seisus olev torn. Park on küll üsna võsas ja kaunid vaated järvele on kinni kasvamas.
Kasutatud allikad:
Alas, Rainer 2009. Järvamaa mõisad Mis kusagil oli ja mis sellest järel on. Tallinn: Kuma.
Särg, Alo 2005. Järvamaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo.
Hein, Ants 1988. Väinjärve mõisaansambli arhitektuuriajalooline õiend.
Konsa, Silja 2014. Eksperdihinnang Väinjärve mõisa pargi piiri määramise kohta.
Rajamäe, Marika 2007. Unustatud mõis: Väinjärve mõise omanäolisus hääbub ajaga. – Järva Teataja.
Kultuurimälestiste register Ettekirjutused ehitusmälestiste valdajatele. XIII köide. Väinjärve mõisahoone