Koigi mõis
- 2 hours ago
- 11 min read
Koigi‑nimelisi mõisaid leidub Eestis mitu: kaks neist on karjamõisad, üks asus Saaremaal ning Järvamaal paikneb koguni kaks Koigi mõisa — Peetri ja Ambla kihelkonnas. Selles postituses tuleb aga juttu just Peetri kihelkonna Koigi mõisast, mis asub Tallinn–Tartu maantee ääres, Mäo ja Imavere vahel. Koigi mõisa ajalugu iseseisva mõisana algab aastal 1758. aastal kui see eraldati Mäo mõisast ning selle ostis oma äia käest Johann Adam Grünewaldt (1719-1792). Johan oli järjestikku abielus kahe Mäo mõisniku tütrega. 1757. aastal abiellus ta pere vanima tütre Hedwig Elisabeth von Stackelbergiga, kuid see suri aasta pärast. 1760. aastal abiellus ta vanuselt järgmise tütre Katharina Elisabeth von Stackelbergiga. Olles valinud Koigi uueks perekonnamõisaks, alustas ta majanduse korraldamist ning mõisasüdame kujundamist. Paarkümmend aastat hiljem on mõisa iseloomustatud kui heade viljapõldude, kivimurru ja tulutoova kõrtsimajandusega valdust. Mõisas põletati telliseid ja lupja, töötas üks vesiveski ja üks hollandi tüüpi tuuleveski.
Enne uue peahoone rajamist asus Koigi mõisas härrastemajana tagasihoidlik poolkelpkatusega paekivist hoone, mis võis pärineda ajast, mil mõis kuulus veel Mäo mõisa alla. Hoone südameks oli mantelkorstnaga köök ning pööningukorrusel paiknes kaks tuba. Maja ees paiknes paekiviraketega kaev. Vana peahoone lammutati 1960. aastatel ning selle asemele on nüüdseks rajatud parkimisplats. Tänaseni püsinud uus peahoone valmis 1770. aastatel. Oma algsel kujul nägi see välja mõnevõrra teistsugune kui tänapäeval, kuid peahoone hilisematest ümberehitustest tuleb juttu juba edaspidi.
Johan Adami perre sündis neli tütart ja viis poega, kellest kolm surid lapsena. Allesjäänud kaks poega olid mõlemad sõjaväeteenistuses, kus üks poegadest hukkus lahingus. Hirm kaotada viimane poeg, sundis Johann Adamit kirjutama Katariina II-le palve, et ta poeg erru lastakse ning ta palve rahuldati. Kuid peale poja naasmist isa suri ja mõisa majapidamine jäi esmalt ta lese majandada. Pärand jaotati lese, laste ja lastelaste vahel. Johani sünnikodu Ahula mõisa pärisid tema tütarde lapsed. Sõjaväeteenistusest naasmisel oli Johan Georg von Grünewaldt (1763-1817) asunud esmalt elama Ahula mõisasse, kuid pöördus siis kahe vallalise õega Koigi mõisa elama. 1792. aastal abiellus ta Anna Christina von Kurselliga. Anna oli üles kasvanud oma isa poolvenna Moritz Engelbrecht von Kurselli peres, kes ta lapsendas, kuna enda abielu oli lastetu. Ta tegi Anna Christinast oma vara pärija ning jättis talle Esna mõisa. 1811. aastast on teada, et Koigi mõisa peahoone juures tehtud suuremad ümberehitustööd ning telliti aknaid, uksi, trepp ja osteti Peterburist mööblit. Tõenäoliselt lisati sellel ajal esifassaadile klassitsistlik sammasportikus nelja sambaga ning millele toetub sepisvõrega rõdu teisel korrusel.
Johan Georg von Grünewaldti abielust Anna Christinaga sündis kaheksa last, kellest seitse jõudsid täiskasvanuikka. Annat on meenutanud üks tema lastest järgmiselt: "Ema elas isast ligi 25 aastat kauem ja juhtis majapidamist kindlakäeliselt ning täpselt. Ta kontrollis isiklikult kõik keldrid, sahvrid ja lautade olukorra ega sallinud jõudeolekut. Laste kasvatamine oli talle väga oluline, kusjuures vanemaid lapsi kasvatati rangemalt kui nooremaid. Talvel sõitis ta ise väikse saaniga ning ratsutas sageli meeste kombel." 1823. aastal otsustas Anna Christina jagada perekonna valduses olevad mõisad Esna, Koigi ja Laimetsa poegade vahel õnneloosiga. Mõisaid oli kolm, poegi aga neli ning üks nendest pidi leppima rahalise päranduse osaga. Loosiga sai Esna mõisa Alexander Georg Friedrich von Grünewaldt, Laimetsa Moritz Reinhold von Grünewaldt ning Koigi Otto Magnus von Grünewaldt (1801-1890). Kuna Moritz tegi sõjaväelist karjääri Venemaal, loobus ta oma valdusest vend Otto kasuks. Otto õppis sel ajal Pariisis loodusteadusi, kuid peale päranduse saamist tuli 1824. aastal koju tagasi. Peale perekonna päranduse jagamist elas Anna Christina oma kahe vallalise tütrega Tartus. Hiljem, kui üks tütardest oli abiellunud ja teine, kes oli haiglane ja jäi Saksamaale, kolis ta sugulaste juurde Võnnu lähedale, kus elas kuni oma surmani 1842. aastal.
Anna Christina lasi Esna mõisa juurde rajada perekonna matmispaiga, kuhu ta on ka ise maetud. Kalmistule on maetud Grünewaldtide pereliikmeid nii Esna, Huuksi kui ka Koigi mõisast. Kalmistu neogooti stiilis kabel valmis 1842. aastal Teenuse mõisas sündinud kunstniku Ludvig von Maydelli kavandi järgi. Portaali kohal on Grünewaldtide raidkivist perekonnavapi kujutis. Legendi järgi on matusepaik rajatud endisele hiiemäele. Kalmistule maetute päris täpne arv on teadmata, erinevad allikad annavad arvuks 57 ja 61 lahkunut. 1899. aastal on kirjutatud järgmist: "Grünewaldtide perekonna matuseplats on väga õnnelikult valitud. Üks ligi 2 verstapikkune metsast läbi raiutud siht avab vaate kabelile.”
Koju tagasi tulnud Otto Magnus võttis valitsusohjad Koigis enda kätte ja viis mõisa majapidamise uutele alustele. Kasvatati uusi põllukultuure, laiendati karjamajandust, aretati peenvillalambaid. 1837. aastal omandas ta läheduses asuva Prandi mõisa. Ta oli üks esimesi mõisnikke Eestis, kes loobus 1846. aastal Koigis ja Prandi mõisas teorendist ja rakendas mõisapõldudel palgasulaseid. Mõisapõldude laiendamine tõi ka kaasa külade ümberasustamise. 1836. aastal võeti jälle ette peahoone ümberehitus, selleks ajaks oli peres juba seitse poega ning oli vajadus muuta ruumijaotust, et ära mahutada laste õpetajad ja kasvatajad ning teised teenijad. Aastatel 1843 ja 1845 saatis ta suurvürstinnat Helena Pavlovnat (kes oli sünnipäraselt sakslanna) tema välisreisidel. Grünewaldt osutus valituks, sest suurvürstinna soovis reisikaaslaseks väga kohusetundlikku ja haritud meest. Pool aastat kestnud reisi peamine eesmärk oli oma tütardele sobivad peigmehekandidaadid leida ja see tal ka õnnestus - kolmest kahele leiti peigmees.
1860. aastal, kui suri Otto Magnuse abikaasa, tõmbus ta mõisamajandamisest tagasi ning pühendus reisimisele. 1865. aastal abiellus ta Londonis Ameerika Ühendriigist pärit Julie Marie Rositter´iga, kes oli mehest 25 aastat noorem. Otto Magnuse suri 1890. aastal Peterburis. Perekonnakroonika järgi toodi tema põrm kodusurnuaeda ja sängitati oma esimese naise hauakünka kõrvale, kes oli sinna maetud juba 30 aasta eest. Hauaküngas tähistati kõrgel soklil seisva poleeritud mustast graniidist ristiga. Sinna kõrvale maeti ka tema teine naine 1897. aastal.
19.sajandi teisel poolel kulges mõisamajandus Otto Magnuse poja Johann Georg Ernst von Grünewaldti (1835-1901) käe all. Pärast Toomkooli lõpetamist, aastatel 1853–1858, oli ta suurvürst Konstantin Nikolajevitši husaarirügemendis leitnant. 1862. aastal abiellus ta Esna mõisast pärit Julie Elisabethiga von Grünewaldtiga, kes oli tema onu tütar (ehk siis naise isa ja Johann Georg Ernsti isa olid omavahel vennad). Johann Georg Ernst von Grünewaldt pidas mitmeid auväärseid ameteid: 1880. aastatel kreisisaadik, maanõunik, rüütelkonna peamees, Eestimaa Põllumajandusliku Ühingu esimees, auliige Liivimaa Keiserlikus Ökonoomilises Sotsieteedis. 1880. aastatel hakati Koigi mõisas talusid päriseks müüma.
Johann Georg Ernst von Grünewaldt ja tema abikaasa Julie Elisabethiga von Grünewaldt, kes oli Esna mõisniku tütar ja Johani onutütar.
Sajandivahetusel tabas mõisa suur tulekahju. Põlesid ait, tööhobuste tall, viinaköök, pesuköök, suur küün ning põllutöömasinate hoidla. Tuli sai alguse hoonest kus hoiti viinavaru. Mõisa öövaht ja moonakas olevat läinud viinavargile ning nende hooletusest süttis piiritus. 1902. aastal võttis Koigi mõisa oma valdusesse Otto Johan Werner von Grünewaldt (1866-1932), kes oli esmalt saanud põllumajandust praktiseerida perekonnale kuuluvas Laimetsa mõisas. 1910-1911 võeti taaskord ette ehitustööd peahoone juures. Sel ajal lisati klassitsistliku sammasportikuse ümber puidust palkon, mis oli eest avatud ja külgedelt klaasitud akendega.
Otto Johan Werner von Grünewaldt korporatsioon "Estonia" liikmena ja teisel fotol Johann Georg Ernst von Grünewaldt ja tema lapselaps Elsbeth Margot Erika von Grünewaldt.
Nagu ka tema isa leidis abikaasa lähisugulaste seast, siis ka Otto Johan Werner abiellus oma onutütrega. 1894. aastal abiellus ta Ādaži mõisast pärit Jeanette Mathilde Elisabeth (Lisbeth) von Grünewaldtiga. Algul elas noorpaar Laimetsa mõisas, kus sündisid ka nende esimesed lapsed. Peres kasvas neli last: Erika, Elsbeth, Hans ja Axel. Laste iseloomud olid olnud väga erinevad: Elsbeth oli rohkem proualik ja tagasihoidlik, Erika aga talulapse moodi ning mängis meelsasti moonakate lastega. Axel oli elava loomuga, samas kui Hans paistis silma oma vaikse ja rahuliku olekuga. Lastele kehtis kindel kord. Söögikell mängis tähtsat rolli: esimene kell andis märku, et tuli käed puhtaks pesta, teine tähendas, et tuli laua taha minna. Hilineja jäi söögist ilma. Vanemad ei keelanud lastel moonakate lastega mängida, nii et nad veetsid palju aega koos — käidi jaanitulel, kiige all ja tiikide ääres olevas mängumajas. Mõisaproua Lisbeth oli range puhtuse ja korra nõudja. Ta kasvatas oma lapsi ise ega võtnud lapsehoidjat ning valmistas ise ka toidud. Käsitöö oli talle südamelähedane — isegi jõululaupäeval, kui pere kogunes kuuse ümber, tegeles ta mõne väikse õmblus- või käsitööprojektiga. Ta õmbles riideid nii endale kui lastele, samuti kudus ja heegeldas.
Mõisahärra Werner vastutas mõisas kogu majanduselu eest. Tema pani rõhku lambakasvatusele. 1910–1911 olnud Koigi mõisas 5000 ja Prandi mõisas 3000 lammast. Lammaste pesemiseks kaevati tiigid ja pärast pesu saadeti lambad ristikupõllule kuivama. Tee põllule oli kastetud, et äsja pestud lambad tolmuseks ei saaks. Mõisapere elas ise üsna tagasihoidlikult sest mõisamoonakate palgad tuli tal alati õigel ajal välja maksta. Ka söögilauas kehtis kokkuhoid: igaühel oli oma väike võitükk, ainult härra oma oli pisut suurem, sest ta oli maohaige. Riietuses olid mõisnikud tagasihoidlikud ning sama nõudsid nad ka lastelt. Kui laps suuremaks sai, anti talle peenraha, millega ta pidi ise toime tulema. Mõisas valitses kord, kuid mitte karmus – peksmisi ei olnud ning härra ei sallinud liigset palumist ega kummardamist, vaid hindas siirast töötegemist. Vanaduses ei jäetud teenijaid saatuse hooleks: kui keegi jäi töövõimetuks, pidas mõis teda edasi ülal. Kui pikne lõi moonakal lehma maha, anti perele tasuta uus loom, sest nad olid mõisas terve elu teeninud. Mõis palkas moonakate loomadele eraldi karjase. Mõisaproua oli lahke ja tähelepanelik. Iga teenija sai sünnipäevaks siidist või villasest kleidiriide — kingituse, mida nad ise poleks eales saanud lubada. Proua käis moonakaperedes katsikul: enne saatis virtina kaudu omaküpsetatud tordi ning järgmisel päeval läks ise last vaatama. Kui peres oli haigus, külastas ta neid, jagas nõu ja andis ravimeid. Koigi mõisnikke peeti seetõttu kogu Eestimaal ühtedeks parimateks.
1920.aastal, kui mõisate ülevõtmine hoogustus, jõudis kord ka Koigi mõisani. Vallal oli plaan rajada peahoonesse mõisakool, sest juba 1919. aastal oli mõisa kõrvalhoonesse kolinud külakool õpilaste hulga tõttu kitsikusse jäänud. Mõisaproua suhtus sellesse mõttesse aga tulise vastuseisuga. Ta protestis valjuhäälselt ning ühel päeval istus ta keset saali toolile ja keeldus kategooriliselt lahkumast. Lõpuks ei jäänud muud üle, kui proua koos tooliga tema tubadesse tagasi kanda. Proua oli väga vihane ja käis kogu aeg kepiga õpilaste järel. Kui juhtus väljas lähedale, siis kurjustas: “Kas teil häbi ei ole – talurahva lapsed tulevad herrastemajja!” Vaidlused kooli kolimise üle kestsid veel mõnda aega. Mitmel korral tuli Paidest kohale kutsuda konstaabel, et avada lukustatud uksi, mille mõisaproua oli trotsiks kinni pannud. Mõisaperele jäeti elamiseks peahoone valitsejamaja poolne tiib, et kool saaks tegevust alustada. Mõisaproua edasine saatuse kohta räägib üks allikas, et ta haigestus kopsupõletikku ja suri. Teistel andmetel soovis ta 1930. aastatel sõita Saksamaale oma tütre juurde. Mõisahärrale pakuti elamiseks Koigi–Aru tee äärde asunduskohta, kuid ta keeldus. Koigi mõisa viimane härra olevat mõnda aega elanud valitsejamaja teisel korrusel, ent lahkus sealtki peagi. Ta kolis oma venna juurde Väike-Maarja lähedal asuvasse Triigi mõisa, kus veetis oma elu viimased aastad ja kus ta 1932. aastal suri. Ning ta on maetud Grünewaldite perekonnakalmistule Esnas.
Haridust on Koigi mõisas läbi aastasadade kõrgelt hinnatud. Esimesed dokumentaalsed kinnitatud teated Koigi hariduselu alguse kohta pärinevad 1757. aastast, mil mõisa rajaja Johan Adam von Grünewaldt oma mõisa kõikides külades koolid asutas. Talurahvakoolide edendamiseks jäi vajaka õpetajatest ja seepärast asutati Grünewaldtide eestvedamisel Peetri kihelkonda Ataste seminar (töötas aastatel 1837-1854), kust vallakoolid üle Eesti said ligi 60 koolitatud õpetajat. Aastatel 1836–1846 tegutses mõisas ka nö kodukool. Otto Magnuse von Grünewaldi peres kasvas kaheksa poisslast ja, et nendele oma silma all korraliku õpetust-kasvatust anda, rajati kodukool, kus muuhulgas hariti ka sõprade ja naabrite lapsi. Üks poegadest meenutab seda oma mälestusteraamatus: “Meie avalikku kooli panek õrnas eas, mil kahjulikud mõjutused ei leia küllaldaselt vastupanu, ei olnud isa meelest hea lahendus. Ta leidis, et mitmekülgne õpetus /---/ ja moraalselt kindel kasvatus pakub lastele vanematemajas häid õppevõimalusi.” Koolitöö käis peahoone pööningukorrusel, kuhu olid selle jaoks sätitud klassi- ja magamistoad. Kodukoolis õppinud perepojad pälvisid doktorikraade nii meditsiini, juura kui bioloogia vallas. Koigi kodukoolis käisid Georg von Lilienfeldt, neli venda Engelhardti, kaks Maydelli, parun Wilhelm Wrangell, Karl Ernst von Baeri poeg, ja ka tulevane skulptuuriprofessor Aleksander von Bock, kes õpetas hiljem Peterburis August Weizenbergi ja Amandus Adamsoni.
Mõisateenijate laste haridusele pöörati samuti tähelepanu ning nende jaoks tegutses kaheastmeline kool. Madalam aste toimis lasteaia-taolise õppepaigana, kus käisid peamiselt mõisateenijate 3–10‑aastased lapsed. Lasteaia veidi vanemaid lapsi rakendati lisaks ka lihtsamates mõisatöödes, näiteks pesu parandamisel või sukakudumisel. Väikelaste kooli asutamist peetakse mõisaproua teeneks. Kooli kõrgem aste oli nelja-aastane õppekursus. Hariduse andmine Koigi mõisas jätkub ka praegu, tänapäeval asub seal põhikool-lasteaed. Kooli tarbeks tehti peahoonele 1964. aastal juurdeehitus, mis asub hoone ühel küljel. Koigi mõisa peamaja renoveeriti 2008-2009 Euroopa Finantsmehhanismide ja Koigi valla kaasabil. Restaureerimise käigus tuli välja ühe toa kaunistusega lagi ja teises toas seinte ülaossa maalitud bordüür. Mõisa tallihoone renoveeriti 2012. aastal ja seal said uued ruumid nii lasteaed kui kool.
Pilte Koigi mõisa interööridest. Fotod: Mõisablogi (pildistatud 2021. aaastal)
MAJANDUSHOONED
Koigi mõisa majandushoonetest on säilinud mitmeid hooneid ja osad neist on ka muinuskaitse all. Mõisa sepikoda asub peahoonest veidi eemal. Muinuskaitseameti andmetel pärineb hoone ehituskehand arvatavasti 18. sajandi lõpust. Kuna hoonel on algselt olnud väga kõrge ukseava on spekuleeritud, et hoone võis olla ehitatud ka kabeliks. Muinuskaitseameti hinnangul võib hoone algne funktsioon olla hoopis nuumhärgade tall, sellele viitavad nii ehitusmaht, ehitusaeg kui ka paiknevus viinavabriku kõrval.
Kõige põnevama ja ka teistest hoonetest kõige silmatorkavama arhitektuuriga on endine meierei. Algselt on see olnud ühekordne krohvitud seintega paekivihoone, mille otsafassaad on arvatavasti 19. sajandi lõpul või 20. sajandi alguses kujundatud astmikfrontoonina. Otsaviilu dekoorielemendid on ajendatud neogooti arhitektuurist. Meierei on ühendatud väravakaare abil kõrvalasunud lambalaudaga.
Aednikumaja on väike, krohvitud paekivihoone mis on kaetud ühepoolse järsu kaldega katusega. Aednikumaja aiapoolses küljes oli varem kasvuhoone. Aednikumajast veidi lõuna pool asus jääkelder. Sõiduhobuste tall asub peahoone läheduses ja on saanud nüüd uue elu lasteaiana. Mõisaajal oli hoones korterid nii kutsarile kui meierile.
Valitsejamaja paikneb peahoone parempoolsel küljel. Selle vanem osa on ehitatud 18. sajandi esimesel veerandil, kuid hiljem lisati sellele kahekorruseline teenijatetiib, kus asusid teenijate ning teiste mõisatööliste eluruumid. Juurdeehitise alumisel korrusel tegutses mõisa ajal puidutöökoda. Teenijatetiib sai kümmekond aastat tagasi tulekahjus kannatada ning kogu valitsejamaja hoone on kasutuseta ja lagunemas.
NEEVA KANAL
Kõik, kes on sõitnud mööda Tallinn–Tartu-Võru maanteed, on ületanud Neeva kanalit – 28 km pikkust kuivenduskraavi, mille rajamine on saanud alguse Koigi mõisnike soovist kuivendada maid. Nagu varem mainitud, olid Koigi mõisa omanikud Grünewaldtid väga ettevõtlikud põllumehed. Kuna mõisa maad olid looduslikult vesised ja soised, alustasid nad varakult ulatuslike maaparandustöödega. Kõige suuremaks maaparandajaks kujunes 19. sajandi esimesel poolel Otto Magnus, kes laskis kuivenduskraavi jõuliselt laiendada. Mehed kaevasid päevade kaupa, kuid lõppu ei paistnud. Selle peale ütles Imavere mõisnik Koigi omanikule: „Sa kaevad justkui Neevat!”, viidates Peterburist läbi voolavale Neeva jõele. Nii jäigi kraavile Neeva kanalina tuntud nimi. Viimaste mõisnike ajal rajatud savidrenaaž töötanud väga tõhusalt veel ka kolhoosiajal.
PARK
Koigi mõisa park rajati 18. sajandi barokkaiana ja hiljem on parki laiendatud vabakujunduslikus stiilis. Barokkaed asetses peahoone taga, oli ümbritsetud kiviaiaga ja seal asusid kaks ristkülikukujulist tiiki. Mõisa juurde viis Tallinn–Tartu–Võru maanteelt ligikaudu 300 meetri pikkune allee. Aednikumaja juurde on rajatud tõeliselt kaunis lilleaed. Selle loomine sai hoo sisse 2014. aasta sügisel, mil Norra ja Eesti spetsialistid panid üheskoos kokku mõisa- ja taluaedade taimede ulatusliku andmebaasi ning rajasid ka väärtusliku pärandtaimede kollektsiooni. Lilleaeda saavad külastada kõik huvilised, ning olen isegi seal korduvalt jalutamas käinud.
Koigi mõisa park ja aed.
LEGENDID JA KUMMITUSLOOD
Ühegi mõisa lugu pole täielik ilma veidi kõhedate jutustusteta. Nüüd on aeg avada uks Koigi mõisa legendidesse ja salapärastesse kummituslugudesse…
Kord uusaastaööl olid kaks noormeest mõisa lähedal olevast metsatukast mööda minemas, kui nende kõrvale ilmus ootamatult noor, pikajuukseline preili — kergetes suveriietes, justkui pakasest üldse hoolimata. Noormehed nägid selgesti, kuidas neiu kõndis nendega koos kuni Koigi mõisani ning suundus seejärel otse häärberi poole. Hetk hiljem kostis majast valju kolinat. Ka hilisematel uusaastaöödel on sama valges riides preilit nähtud ning häärberist on taas kuulda olnud müstilisi helisid. Vanemad inimesed räägivad, et üks mõisapreili pole õigesse surma surnud ega olevat ka korralikult maetud — seepärast ei leia ta rahu ja kummitab siinkandis edasi. Metsatuka lähistel asuvatel väljadel seisab mitu raudristi, mille alla olevat Põhjasõja ajal maetud inimesed. Arvatakse, et ka seesama preili võib olla sinna lähedusse maetud — ja just seetõttu ta nüüd uusaastaööl end ilmutab. Viide: ERA II 217, 220/1 (70) < Pärnu l < Pilistvere khk, Imavere v, Jalametsa k - E. Tarve < Erni Liik, rändagent (1939)
Koigi mõisa põldudel on alati nähtud imelikke vaime. Vanasti oli külas tavaks, et peremehed käisid pimedatel öödel mõisa põldudel oma hobuseid söötmas. Nii olnud ka üks talumees kord põllu ääres hobusega askeldamas, kui äkki märkas, et tema poole liiguvad valgetes rüüdes „saksad“, omavahel selget saksa keelt rääkides. Vanamees ehmatanud hirmsasti ega osanud arvata, mis nüüd juhtuma hakkab. Kuid järgmisel hetkel olid kummalised kujud sama ootamatult kadunud, kui nad ilmunud olid. Vanamees tormanud sealt minema ega olevat enam kunagi julgenud sinna pimedal ööl naasta.
Viide: ERA II 217, 595/6 (5) < Ambla khk, Tapa l < Nõmmküla v, Koigi k, Vanakõrsi t - H. Kats < Heinrich Kats, 49 a (1939)
Koigi mõisas räägiti, et asunikud nägid õhtuti aknale ilmuvat punast kätt. Kui nad julguse kokku võtsid ja välja vaatama läksid, nägid nad kuidas see käsi liikus mööda maanteed edasi — justkui punase joana. Keegi ei osanud täpselt seletada, mida see tähendab, kuid paljud uskusid, et tegu on kellegi vägivaldselt hukkunud hingega, kes pole hauas rahu leidnud ja rändab seetõttu ringi.
Viide: E 61300 < Tallinn - Eerika Jürgens < Johanna Tamming, 54 a. (1927)
Lood on pärit Eesti Rahvaluule Arhiivi kohapärimuse andmebaasist
Postituse kirjutamisel oli abiks:
Arhiivikool Koigi mõis
Rahvusarhiivi kinnistute register Koigi mõis
Eesti Loodus Esna mõis ja park
Blogi Kõik on kõige peegeldus... Koigi mõisnikud, perekond von Grünewaldt
Blogi Kõik on kõige peegeldus... Koigi mõisakompleksi hooned
Järva Teataja Koigi mõisa tallist saab lasteaed
