Mäo mõis
- 2 days ago
- 8 min read
Updated: 23 hours ago
Kesk‑Eestis asuva Mäo mõisasüda paikneb vahetult Tallinna–Tartu maantee ääres. Kui enne uue maantee rajamist kulges tee mööda mõisa esikülge, siis nüüd suundub see mõisasüdamest tagantpoolt ning möödasõitjal avaneb vaade peahoone taha jäävale pargile.
Mäo mõis (saksa keeles Mexhof) on oma nime saanud omanike Meckide järgi - 16. sajandil olid mõisa omanikud Johann von Mecks (Mexs, Meckes) ja Claus von Mecks. Liivi sõja ajal ja sellele järgnenud aastakümnetel jäi Mäo, nagu paljud endised ordumõisad, kroonu ehk riigi valdusse. Uue võimu kinnistumise järel hakati riigimõisaid järk-järgult erakätesse andma. Selle peamiseks põhjuseks oli riigikassa halb olukord, mida süvendasid pikad ja kulukad sõjad. Kuna rahalisi vahendeid nappis, tasusid valitsejad oma soosikutele teeneid läänide ja maavalduste jagamisega. Nii anti 1635. aastal Mäo ja Aruküla mõis Rootsi väejuhi Lennart Torstensoni (1603-1651) valdusse, tunnustusena tema teenete eest. 1636. aastal lisandus Torstensoni valdusse ka Paide kindluse ala ja selle juurde kuuluv lossialevik.
Mõned aastad varem, 1633. aastal abiellus Lennart Stockholmis Beata De la Gardiega (1612-1680). Teda on kirjeldatud ettevõtliku ja tugeva iseloomuga naisena, kel oli hea majanduslik vaist. Oma esimese abielu ajal haldas ta perekonna valdusi Rootsis, Soomes ja Eestimaal. Abielust sündis viis last, kellest küll täiskasvanuikka jõudis vaid kaks poega ning üks nendest hukkus 18-aastasena duellil. Ainukesest ellujäänud pojast, Anders Torstensonist (1641-1686), sai Rootsi riigimees, kes pidas aastatel 1674–1681 Eestimaa kindralkuberneri ametit ning omas mõisaid ka Eestimaal. Peale oma isa surma päris ta Mäo mõisa ning ka Raasiku ja Kehra mõisa. Beate abiellus veel teist korda, krahv Per Brahe´ga, kuid arvatakse, et abielu oli eelkõige praktilise iseloomuga, järeltulijaid neil ei sündinud. Beata seadis abiellumisel tingimuse, et tal peab säilima õigus jätkata oma majanduse iseseisvat korraldamist.
1666. aastal müüs Anders Torstens Mäo mõisa Hans von Fersenile (1625–1683). Hans von Fersen oli väljapaistev riigimees ja sõjaväelane, kes täitis elu jooksul mitmeid kõrgeid ameteid. Alates 1660. aastast oli ta Tallinna komandant, 1665. aastast jalaväe kindralmajor ning mõni aasta hiljem ülendati ta kindralleitnandiks. 1675. aastal nimetati ta Riia kuberneriks ning alates 1682. aastast oli ta Ingerimaa, Nöteborgi ja Käkisalmi lääni kuberner. Lisaks Mäo mõisale kuulusid Hans von Fersenile ka Abja, Palupera, Laupa, Valkla, Sipa ja Kammeri mõisad. Tema omandusajal toimus Mäo mõisa märkimisväärne esinduslik väljaehitamine – mõisa rajati kahekorruseline kivist härrastemaja, mis oli tol ajal üsna haruldane.
1687. aastal, kui toimus mõisa reduktsioon (ehk mõisate riigistamine) oli elumaja ehitus veel pooleli. Sellest ajast on teada, et hoones olid tammepuust uksed, ruumides siniste koobaltmaalingutega ahjud, suur renessanss-stiilis kamin. Esimesel korrusel jäi ka mõisa köök, ülemise korruse toad olid veel osaliselt lõpetamata. Majandushoonetest on ära märgitud tall-tõllakuur, karjaõu, aidad, pruulikoda, saun. Samuti on kirja pandud, et mõisas on rajatud aed, kus on maitseainepeenrad, lillepeenrad, viljapuud, viinamarjad, humalaaed. Hans von Fersen oli abielus kaks korda ning peale ta surma päris Mäo mõisa ta lesk Anna Magdalena von Fersen (sünd. von Tiesenhausen) (...-1706). Fersenite aega jäävad krõbedamat tülid Mäo mõisa ja Paide linna vahel. Kui perekond Torstenton ei kasutanud oma õigust kehtestada linnale makse, siis Fersenid asusid oma õiguseid täiel määral kasutama. 1672. aastal pöördusid linnaelanikud kuberneri poole kes tunnistas Mäo mõisniku õiguseid. Siit sai alguse kohtuprotsess kus vaidluse sisuks oli Ferseni kehtestatud uued maksude ning maksuvõlgade sissenõudmise viisid, mille käigus konfiskeeriti võlgade katteks vilja, kariloomi, maatükke ja isegi hooneid. Mõnel juhul olid koguni linnakodanike hooned lammutatud ja kodanike vastuseisust hoolimata antud proua Ferseni poolt võõrastele, sealhulgas Mäo mõisa aladelt pärit inimestele, kellele ta seadusevastaselt andis kodanikuõigused ning lubas neil tegeleda käsitöö ja kaubandusega. Lisaks sekkus ta ka linna kohtumõistmisse. Hoolimata oma pingutustest jäi proua Fersen tulemusteta. Isegi veel 1701. aastal andis Karl XII Paide kodanike palvel Laiuse laagrist De la Gardiele korralduse paidelasi proua Ferseni intriigide eest kaitsta. 1703. aasta sügisel rüüstati ja põletati kogu piirkond vürst Menšikovi sõjameeste poolt, sõjale järgnes katk. 1706. aasta Anna von Fersen suri ning Mäo mõis läks Fersenite tütre Magdalena Elisabethi abikaasa Bengt Gustav von Roseni (1665-1725) nimele. Bengt Gustavile kuulus Tallinnas (praegu aadressil Pikk 28) asuv Rosenite linnapalee. See on siiani üks hiilgavamaid aadlipaleesid, mis ehitati Tallinna vanalinna ajal, kui Tallinn oli Rootsi võimu all. Palee ehitajaks oli Bengt Gustavi isa Axel von Rose.
Perekond Roseni linnapalee Tallinnas, Pikk 28. Praegu asub hoones Rootsi Suursaatkond.
1725.aastal saab Mäo omanikuks Bengt Gustav von Roseni väimees, Pidula mõisast pärit Adam Friedrich von Stackelberg (1703-1768). Ta oli tegutsenud nii Eestimaa rüütelkonna peamehena aastatel 1740–1741 kui ka maanõunikuna aastatel 1741–1751. Lisaks Mäo mõisale kuulusid talle ka Triigi, Mündi, Piiumetsa, Alavere, Voka ja Koigi mõisad, millest viimane müüdi 1758. aastal Grünewaldtidele. Seega oli ta oma valdustelt ja alluvatelt ajuti peaaegu kahetuhande hinge üle valitseja. Taaskord algas mõisa ülesehitamine (tõenäoliselt vanadele müüridele) ja Mäo mõisa kerkis uus kahekorruseline elumaja.
1758. aastal saabus mõisa Taani päritolu iluaednik Christian Anders, kes enne töötas Vigalas ja Haimres Uexküllide heaks. Mõisa järgmised omanik oli Adami poeg Berend Reinhold von Stackelberg (1733-1795). Eespoolt juba kirjeldatud tüli Paide ja Mäo vahel ning Paide linnaõiguste kinnitamine ja vabanemine Mäo mõisa võimu alt toimus paidelaste pikaajalisest vastupanust sõltumatult alles ootamatult hilja, 1783. aastal. See leidis aset keisrinna Katariina II kubermangureformi käigus, mil Paide nimetati – nagu ka teised Eesti linnad – kreisilinnaks. Tasuks selle eest sai Mäo mõisa omanikud riigilt juurde paar mõisa. Mäo mõis oli majanduslikult kõige jõukamal järjel 18. sajandi teisel poolel, pakkudes head sissetulekut tänu viljakale põllumajandusele, veskitele, kõrtsidele, kivimurrule ja lubjapõletusele. Samas nappis mõisal metsa. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul hakkas mõisa olukord siiski halvenema, osalt seetõttu, et omanikud viibisid seal peamiselt vaid suvekuudel ning majandamine anti rentnike hooleks.
Järgmine Mäo mõisa omanik oli Berendi poeg Gustav Reinhold von Stackelberg (1777-1865). 1807. aastal abiellus Reinhold von Stackelberg Julie Charlotte von Bergiga (1789–1845), kes oli Eestimaa rüütelkonna peamehe Jakob Georg von Bergi tütar. Nende ajal sai peahoone oma klassitsistliku ilme - mõlemat hoone tiiba täiendati lisakorpustega, fassaad kujundati klassitsistlikus stiilis sammasportikuse ja veneetsia akendega. Sammasportikus olevat olnud ka hoone tagafassaadil, kust laskusid trepid parki (säilinud mõisamajade hulgast on samaselt lahendatud üksnes Kernu mõisa peahoone). Hoone interjöör olevat olnud väga suursugune - pigem loss kui tavaline härrastemaja. Hoone esimene korrus oli mõeldud suurejoonelisteks vastuvõttudeks - suur saal risti läbi maja, magamis- ja lastetoad asusid hoone teisel korrusel, kust avanesid kaunid vaated parki.
Mäo mõisa päris algselt vanem poeg Jakob Berend Otto von Stackelberg (1812–1878). Kuna tal aga järeltulijaid ei olnud, läks mõis pärast tema surma üle nooremale vennale, viitseadmiral Ferdinand Olaf von Stackelbergile (1818–1903).
Ferdinand Olaf von Stackelberg lõpetas 1837. aastal mereväekorpuse ning teenis pikka aega mereväeohvitserina. Tema teenistuskäik hõlmas tegevust nii Balti kui ka Musta mere laevastikus ning osalemist Krimmi sõjas. Karjääri jooksul tõusis ta esmalt kontradmirali ja hiljem viitseadmirali auastmesse ning lahkus tegevteenistusest 1885. aastal. Mäo mõisa päris ta oma vennalt juba mõni aasta varem, 1882. aastal.
1886. aastal lasi ta mõisasüdamest kilomeetri kaugusel püstitada obeliski, millega mälestati tsaar Ivan Julma vägesid, kes hukkusid Paide piiramisel ja kindluse vallutamisel 1573. aastal. Obelisk valmis Vene suurvürst Vladimir Aleksandrovitši Paide visiidi ajaks. Seda on nimetatud ka julmuse obeliskiks ja Eesti kõige kurjemaks monumendiks.
Ferdinand Olaf von Stackelbergil ei olnud järglasi. Ta küll abiellus, ent alles üsna kõrges eas – 63‑aastaselt ning endast 21 aastat noorema naisega. Tema noor abikaasa oli kontradmiral Voin Rimski‑Korsakovi (helilooja Nikolai Rimski‑Korsakovi vend) lesk Marie Mathilde Luise Rosa von Bauer. Peale Ferdinand Olaf von Stackelbergi surma pärisid mõisa tema õdede lapsed, nii, et igaüks päris 1/9 mõisast. Pärijad kinkisid mõisa 1904. aastal Ferdinand Olafi kasutütrele Aleksandra Voinovna Rimski-Korsakovile (1868-1942). 1908. aastal abiellus Aleksandra Ahula mõisast pärit Ernst von Grünewaldtiga (1864–1925), kes oli sündinud Minskis, teeninud Vene keisririigis ning kandnud endas nii Balti aadli kui ka vene kultuuritraditsioonide mõju. Nende abielust lapsi ei sündinud. Kodune elu koondas perekonna sageli suurde saali, kus hommikuti musitseeriti ning klaveril mängis ka Aleksandra onu, Nikolai Rimski-Korsakov.
Grünewaldite perekonnamälestustes on Mäo mõisat kirjeldatud kui elavat ja külalislahket paika, kus seltskondlik elu koondas enda ümber nii lähinaabrid kui ka kaugemad külalised. Pühapäeviti koguneti sageli ühiselt einestama ning söömaaegadega kaasnesid mängud ja muud seltskondlikud ajaviited. Kaardimänge noorte hulgas ei harrastatud, küll aga pakkus elu mõisas rohkelt muid võimalusi nii huvialade kui ka meelelahutuse jaoks. Tantsimine kuulus kindlalt igapäevaelu juurde ning sageli haaras see kaasa kogu seltskonna, sõltumata vanusest või seisusest.
Mäo mõisa peahoone sisevaated 1912. aastal. Fotod: Järvamaa Muuseum
Mäo mõisat peeti omamoodi muuseumiks, kuna sinna oli kogunenud märkimisväärne kunstiliste ja kultuurilooliste esemete kogu. Mõisahoonet kaunistasid nii linna- kui ka välismaa päritolu kunstiesemed, sealhulgas Jaapanist pärinevad esemed: väikesed elevandiluust nikerdused, peenes töös karbid ja figuurid ning hõbedast detailidega kunstiteosed. Seintele oli riputatud Jaapani päritolu kujutavad kunstiteosed ning ruumide ilmet rikastasid Jaapani sirmid, suured vaasid ja meisterlikult valmistatud dekoratiivsed detailsed puitesemed. Eestoas asusid Jaapani soomusrüüs ja relvastatud figuurid, mis andsid tunnistust omanike laiapõhjalisest huvist Idamaa kultuuride vastu. Jaapani, vene ja saksa kultuurimõjud eksisteerisid Mäol omavahel harmoonilises koosluses.
1919. aastal mõis Mäol võõrandati, kuid Aleksandra von Grünewaldtile jäeti õigus mõisasüdames edasi elada ja ta rajas mõisasse lastekodu. Laste arv mõisas oli 90 ringis, peamiselt elasid seal orvud. Vanematele lastele oli mõisas oma koolimaja ning noorematel algkool asus Mäos. Riigi toetused olid vähesed, mistõttu pidi lastekodu suuresti ise toime tulema ning selleks peeti ka abimajandit, kus kasvandikud töötasid ja toidulisa hankisid. Lastekodu personali hulka kuulusid juhataja, kaks kasvatajat ja kokad. Haridust anti enamasti kuue klassi ulatuses, seejärel suundusid lapsed tööle taludesse, paremad õpilased aga Vodja põllutöökooli.
Ühe lastekodu kasvandiku meenutuste järgi puudusid lastekodus raamatud, raadio ja elekter ning valgustuseks kasutati petrooleumilampe, mille eest hoolitses üks lastest nn lambitäitjana. Igapäevased tööülesanded jagati kaheks nädalaks ette pühapäevaõhtuse söömise järel. Sõjaolude tõttu viidi lastekodu 1941. aastal Mäost ära. Lastekodu tegutses edasi Prääma mõisas ning nimetati Prääma lastekoduks. Grünewaldti asutatud lastekodu tegutses seal kuni 1980. aastani, mil Prääma mõisahoone tulekahjus hävis.
Huvitava tähelepanekuna võib lisada, et Mäoga seotud Grünewaldtide naisliini esindajad olid pea eranditult seotud sotsiaalhoolekande ja heategevusliku tegevusega. Lisaks sellele, et Ernst von Grünewaldti lesk töötas Mäo lastekodu juhatajana, tegutses Ernsti vanem õde Anna aastatel 1892–1910 keisrinna Auguste nime kandva asutuse juhatajana Potsdamis. Tema keskmine õde Betsy oli aastatel 1909–1922 Viljandi Aadlipiigade pansionaadi abtiss ning noorim õde Katharina juhtis aastatel 1908–1917 Tallinna Diakonisside haiglat.
Pärast II maailmasõda tegutses Mäo mõisas traktorijaam ja metsamajand. Juba 1960. aastate lõpus oli Mäo mõisakompleks väga halvas seisukorras: katus lekkis, vahelaed olid varisenud, hooned ja park hooldamata. Paide KEK ostis mõisa 1989. aastal ning koos partneriga asuti seda renoveerima, eesmärgiga kujundada kompleks esindus- ja ärikeskuseks. Tööde käigus vahetati katused, rajati uued vahelaed ja korrastati park, kuid ettevõtmine jäi pooleli rahapuuduse ja 1992. aasta rahareformi tõttu, mis viis ettevõtte pankrotti. Selget tulevikukasutust mõisakompleks ei saanudki.
MAJANDUSHOONED
Mäo mõisa majandushooned paiknesid sissesõidutee mõlemal küljel. Tänapäeval on neist enamik ümber ehitatud või lammutatud. Sissesõidutee vasakul küljel asub valitsejamaja, mis on kasutusel elumajana. Peahoone parempoolsel küljel asub kelder, mis on kasutuseta. Mõisakompleksi parempoolses osas paikneb tänapäeval suur tööstuskompleks, kuid vanadelt kaartidelt selgub, et varem asusid seal veekogud – tiigid koos saarekestega.
Mäo mõisa majandushooned mis asuvad peahoone vahetus läheduses - kelder, valitsejamaja ja üks hoone mille funktsiooni ei suutnud tuvastada.
PARK
Mäo mõisa park rajati koos praeguse peahoone valmimisega ning on suur ja maastikus silmatorkav, eriti Tallinna–Tartu maanteelt vaadates. Park jaguneb avaraks lõunaosaks ja vabakujulisema puistuga põhjaosaks, mida poolitab ristisuunaline tee. Pargis asub ka piklik tiik ning korrastatud teedevõrk pärnaalleedega, pargi põhjaosa on metsailmeline ja tihedama puistuga ala. Park asub kõrgemal maastikul, mis langeb põhja suunas. Puistut iseloomustavad peamiselt kodumaised puud, eriti harilik pärn ja saar, kuid leidub ka üksikuid tähelepanuväärseid võõrliike nagu neljaharuline harilik elupuu. Pargis on naturaliseerunud kõrge maasikas ja kirju liilia. Pargi pindala on pea 10 ha.
Postituse kirjutamisel olid abiks:
Rahvusarhiiv kinnistute register Mäo mõis
Eesti lugu Paide linna ja Mäo mõisa kohtulugu https://jupiter.err.ee/1608970055/eesti-lugu-paide-linna-ja-mao-moisa-kohtulugu
Grenna Museum Beata De la Gardie
Vikipeedia Lennart Torstenson
Vikipeedia Alexandra von Grünewaldt
Võitlev Sõna 2.aprill 1988, lk 3 Prääma lastekodu ajaloost
Eesti pargid 1
