Eistvere mõis jääb suurtes teedest pisut eemale, samuti on sealne peahoone kehvas seisus ja seetõttu ei pruugi Eistvere iga mõisaturisti teele jääda.
Eistvere mõisast (saksa keeles Eigstfer) on esimesed teated 1560. aastate paiku. Alates 18. sajandi lõpust kuni mõisate võõrandamiseni oli mõis perekond von zur Mühleni käes. Peahoone ehitusaeg jääb tõenäoliselt 18. sajandi lõppu, hilisemal perioodil lisati peaukse ette veranda. Peahoone hakkas lagunema ajal kui seda kasutati kolhoositööliste elamuna. Kuskil 1960-70-ndatel jäi hoone ilma katuseta ning tasapisi kukkusid kokku nii katus kui vahelaed, murenesid müürid.
Viimane Eistvere mõisnik oli Victor Moritz Karl von zur Mühlen (1879-1950). Ta sündis oma isale kuuluvas Võisiku mõisas ning enne Eistvere mõisa omandamist elas ta Võisikul, kus tegeles põllumajanduse ja hobuste aretamisega. Muuhulgas oli ta väga osav ratsutaja. 1900. aastal astus ta vabatahtlikult tsaariarmeesse ning teenis kaardiväe ratsapolgus. Tema eestvedamisel moodustati 1905. aasta revolutsiooni ajal Viljandimaa mõisaomanikest vabatahtlikud kaitsesalgad. 1912. aastal sai ta oma isalt Eistvere mõisa kingitusena.
Esimese maailmasõja ajal oli ta kaardiväe ratsapolgus staabirittmeistri aukraadis. Ta oli üks nendest, kes lõid vabatahtlikest koosnenud Balti pataljoni ning korraldasid 1918. aastal Vabadussõjas Lõuna-Eesti kaitse. 1934. aastal valiti ta rahvussotsialistliku Saksa-Balti erakonna esimeheks, kuid oli sunnitud poliitikast lahkuma, kuna Eesti võimudele ei meeldinud Hitleri ideede levik.
Isikliku elu poole pealt - 1908. aastal ta abiellus ning tema abikaasaks sai kõrgaadli päritoluga austria krahvinna Hermine Isabella Maria Folliot de Crenneville-Poutet. Hermine olevat juba lapsena soovinud oma kõrgest seisusest lahti öelda. Ta kasvas suuresti oma liberaalse vanaema käe all, kuna ta vanemad reisisid pidevalt ringi tema diplomaadist isa töö tõttu. Hermine ja Victory abielu kestis vaid kuus aastat ning peale abielu lõppu alustas naine oma kirjanduslikku karjääri. Oma mälestusteraamatus "Lõpp ja algus", mis on tõlgitud eesti keelde, kirjeldab ta muuhulgas elu Eestis Elistvere mõisas. Ta oli väga kriitiline ja teda masendas talupoegade kehv elu ja mõisnike üleolev suhtumine neisse. Kirjandusest, millele ta pühendus peale abielulahutust, sai tema relv ja vahend võitluses rõhumise ning sotsiaalse ebaõigluse vastu, eriti fašismi vastu. Niivõrd erinevate maailmavaadete tõttu olevat lagunenud ka tema abielu viimase Eistvere mõisa omanikuga.
Hermynia Zur Mühlen ja Victor Moritz Karl von zur Mühlen
Toon teieni sealt mõned lõigud: "Loomulikult ei olnud maainimesed Balti parunite suhtes hästi meelestatud. Kui maanteel mõni talupojavankrike mööda sõitis, möirgas talumees vihaselt "kuradi saks", ja mu mees nõudis, et ma pikematel jalutuskäikudel kannaksin kaasas revolvrit, sest nende "lojuste" puhul ei võivat millegi peale kindel olla. Kuna kartsin väikest Browningut, mida mu mees oli pidanud "sobivaks" pulmakingiks, palju rohkem kui kõiki neid "lojuseid", ei järginud ma tema nõuannet. Puudulikust keeleoskusest hoolimata olin peagi kõigi meie töölistega heal jalal. Nad ütlesid: "Härra on abiellunud valge mustlannaga; see on hull, aga hea inimene". (lk 85-86)
Herminele valiti abikaasat hoolikat ja "abikaasa kandidaadi" arvustus on kirja pandud järgmiselt: "Tädi oleks mind meelsasti "hästi mehele pannud" ning lähtudes sellest kiiduväärt kavatsusest kutsus ta külla "häid partiisid". See polnud tema süü, et nende heade partiide hulgas leidus üksainus "halb" ning et too mulle kõige rohkem meeldis. Seda ehk põhjusel, et noormees oli maalikunstnik, inimene, kes tahtis midagi luua ning oskas rääkida ka muud peale tavalise "seltskondliku" klatši. Kui teatasin tädile, et oleme kihlatud, puhkes suur tüli ja vaene isa kutsuti kirja teel kohale, et "seda lollust" mul peast välja ajada.
Isa võttis asja praktilisest küljest: "Esiteks ei abielluta paruniga ja teiseks on tal vaid kümme tuhat kuldnat aastas. Sa ei või ju kerjusega abielluda! Mina ei anna sulle ka rohkem kui kümme tuhat kuldnat aastas. Selle rahaga võite nälga surra."
Mul polnud rahast aimugi; võib-olla oleksime kahekümne tuhande kuldnaga aastas tõepoolest nälga surnud.
"Lisaks on ta alles vanavanaisast saadik aadliseisuses." Isal oli järjekordselt aristokraatne periood. "Võimatu!" (lk 57-58)
Veidi ka Eistvere (või siis hoopis Võisiku) mõisa elust:
"Nagu kõik teisedki mõisaomanikud, ei tunnetanud mu mees kohutavat vastuolu, mis nende elus valitses. Ühel pool luksus, loendamatud teenijad, ratsa- ja sõiduhobused, kohutavalt kulukad suured jahid, kallid vanad veinid ja söögid. Teiselt poolt puudusid täielikult kõik need pisiasjad, mis elu meeldivaks teevad. Salongides olid vanad, tõesti ilusad mööblitükid kaetud tumeda ripsiga, sest nii paistis nende tolmusus vähem silma, vannitubadel puudusid aknad ja vesivarustus ("põhjalik kümblus" võeti ette vaid kord nädalas). Ei raamatuid ega ajakirju, parimal juhul "Sport im Bild" ja erandina "Die Woche". Kuna sakslus oli nende inimeste kirg, põlgasid nad kogu välismaa kultuuri. Tütarlapsed ei õppinud vene keelt patriotismist, prantsuse või inglise keelt hästi osata oli peaaegu ebamoraalne. Haritus oli üldse ebaaristokraatne, see jäi "literaatide" osaks. (lk 102).
1939. aastal lahkus Victor Saksamaale aga enne lahkumist kinkis ta Eesti Haridusminiseeriumile Eistvere mõisast pärit mõned väärtuslikud esemeid nagu 16.-17. sajandist pärit Veneetsia peegel, rokokoo stiilis kroonlühter, seitse maali, nende seas üks Wilhelm Kügelgeni teos, portreed Vene valitsejatest: Katariina I, Peeter I, Paul I ning raamatud 18. sajandist.
Kahjuks tänaseks pole Eistvere interjööridest alles enam midagi, kuid mõned detailid on piltidele jäädvustatud.
Vaade läbi anfilaadi, pildistatud 1998. aastal. Pilt: PM F 3207:26, Järvamaa Muuseum. Klassitsistlik ahi peahoones, pildistatud 1971. aastal, V. Ranniku kogust.
Osa mõisa majandushooned jäid esiväljaku külgedele, osa neist on hästi säilinud, osa hävinenud või ümber ehitatud. Endisest mõisa aidast ja kuivatist on saanud kena renoveeritud maja, kus on võimalik rentida peoruume, sama hoone II korrusel saab ka ööbida.
PARK
Eistvere park hõlmab umbes 6 hektarit. Pargi regulaarne osa on rajatud 19. sajandi I poolel, vabakujunduslik osa sama sajandi II poolel. Pargist lõunas on Navesti jõest ülespaisutatud Eistvere paisjärv, järveni suundub allee. Pargi liigirikkus on väike, haruldastest võõrliikidest kasvavad pargis amuuri toomingad. Eistvere paisjärve kaldalt läheb Pilistverre vana kirikutee.
Postituse kirjutamisel kasutatud materjalid:
Postimees "Ühe Viljandimaa mõisaomaniku haruldane kingitus haridusministeeriumile" 11.11.1939
Vooremaa "Pikk ja sisukas päev Järvamaa mõisates" 30.08.2012
Kinnistute register Eistvere mõis
Viktor von zur Mühlen Wikipedia
Hermynia Zur Mühlen Adalbert-Stifter-Institut des Landes Oberösterreich
Hermynia Zur Mühlen Wikipedia
Kultuurilooline palverännutee Eistvere
Eesti pargid 1
Comments