Udriku mõis
Updated: Aug 28
2017. aasta kevadel külastasin Lääne-Virumaal asuvat Udriku mõisa. Mõis oli selleks ajaks juba mõni aasta varem erakätesse müüdud, kuid kokkuleppel mõisavalitsejaga avanes võimalus heita pilk ka peahoone sisemusse. Aastakümneid tegutses mõisa peahoones hooldekodu, kuid 2013. aastal lõpetati seal tegevus. Seejärel müüdi mõis enampakkumisel, mille alghinnaks oli ligikaudu 250 000 eurot. Kuigi praegune omanik Eestis ei ela, hoolitsevad mõisa eest kohapeal töötavad inimesed, kes hoiavad korras nii pargi kui ka peahoone ning tutvustavad seda huvilistele. Omaniku eesmärk on mõis tulevikus restaureerida ja säilitada see avalikkusele avatuna. Renoveerimise ettevalmistamiseks on juba alustatud erinevate uuringutega ning ruumidest on välja puhastatud ka põnevaid ajaloolisi maalinguid, mis annavad aimu hoone kunagisest hiilgusest.
Pärast peahoonega tutvumist tasub heita pilk ka Udriku mõisa rikkalikule ajaloole. Mõisa varasemad teated ulatuvad Rootsi aega. 1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf Udriku mõisa Elisabeth von Rehbinderile tänutäheks tema abikaasa teenete eest. Sellest ajast kuni 1919. aasta maareformini jäi mõis Rehbinderite suguvõsa valdusse, kuuludes neile ligi kolm sajandit.
18. sajandi lõpul ja 19. sajandi alguses kujunes Udrikust üks Eesti silmapaistvamaid majandusmõisaid. Gustav Diedrich von Rehbinderi (1756-1826) eestvedamisel hakati siin kasvatama meriinolambaid, kelle peenvill oli kõrgelt hinnatud. Selleks rajati suur lambalaut ning 1814. aastaks olevat mõisas peetud juba ligi 4000 lammast. Villast toodeti kohapeal mitmesuguseid tekstiile, sealhulgas kalevit, sukki ja pitsiriiet, mida müüdi nii Tallinnas kui ka Peterburis.
Rehbinder paistis silma uuendusmeelse ettevõtjana. Tema mõisates võeti esimeste seas Eestis kasutusele rehepeksumasinad ning lisaks tekstiilitootmisele tegutsesid lühemat aega ka tubakavabrik, äädika-, rummi- ja küünlatöökoda. Erinevates ettevõtetes töötas kokku üle saja inimese. Kuna tootmine tugines suurel määral pärisorjade tööle ning keerukate masinate kasutamine osutus keeruliseks, ei jäänud need ettevõtmised siiski pikaks ajaks püsima.
Udriku mõisa hiilgeaeg seostub eelkõige Gustav Diedrich von Rehbinderiga (1756-1826), kes oli oma elu lõpul üks jõukamaid mõisnikke Eestimaal. Talle kuulus kokku 14 mõisa ning rahvasuu rääkis koguni kolmekümnest mõisast. Just tema ajal ehitati Udrikusse tänaseni säilinud klassitsistlik peahoone. Rehbinderil oli kaks last: tütar Juliana Helene ja poeg Karl Gustav. Udriku mõisa päris poeg, samal ajal kui tütar sai päranduseks perekonna Läänemaa valdused.
Udriku mõisa peahoone ehitati aastatel 1796-1803 klassitsistlikus stiilis. Hoone ehitusmeistriks peetakse Saksamaalt pärit meistrit, samas kui müürsepad toodi mõisniku Läänemaa valdustest. Sajandite jooksul on hoone ruumijaotust korduvalt muudetud vastavalt selle erinevatele kasutusotstarvetele.
Suurimaid ümberkorraldusi tehti ajal, mil mõisahoone kohandati invaliididekoduks. Selleks rajati senise anfilaadse ruumipaigutuse asemel koridorsüsteem, mis muutis oluliselt interjööri algset ülesehitust. Mitmed endised ukseavad ehitati kinni ja muudeti seinakappideks, tänu millele on nende asukohad tänaseni äratuntavad. Koridoride rajamisel muudeti ka ruumide suurust, mistõttu võib mitmes ruumis näha laekarniise, mis lõppevad ootamatult keset seina.
1921.aastal loendati peahoones 32 ruumi ja 25 ahju. Kahjuks eemaldati ahjud 1960. aasta remondi käigus. Mõisa esinduskorruseks oli teine korrus, samal ajal kui esimesel korrusel paiknesid eluruumid ja söögituba. Keldrikorrusel asusid köök ning teenijate ruumid.
Hoone vestibüüli ilmestavad kaks sammast, mille vahelt viib avar paraadtrepp teisele korrusele. Trepi võrestik erineb aga ülejäänud hoones valitsevast klassitsistlikust stiilist, mistõttu arvatakse, et see pärineb mõnest hilisemast ehitusjärgust, tõenäoliselt 19. sajandi teisest poolest. Algselt paiknes trepi all kappkäimla, kuid see on hiljem kinni ehitatud.
Peahoone kõige esinduslikum ruum on peasaal, mis on ühtlasi ka hoone kõrgeim ruum. Selle laed ulatuvad ligi viie meetri kõrgusele, luues avara ja piduliku miljöö. Mingil perioodil on saali ning sellega piirnevaid ruume renoveeritud ning tõenäoliselt just siis lisati lagedele dekoratiivmaalingud. Nende stiil erineb aga mõisa algsest klassitsistlikust kujundusest ning näib pärinevat mõnest hilisemast ajajärgust.
Peasaali kõrval paikneb endine muusikasalong. Algselt iseloomustas seda ruumi üks kumer sein, mis hilisemate ümberehituste käigus kahjuks hävis. Säilinud on aga kaks huvitavat obeliskikujulist reljeefi, mille tipus on kujutatud kuusirpi. Need dekoratiivsed detailid annavad ruumile omanäolise ilme ning äratavad tähelepanu ka tänapäeval.
Saali teisel küljel asuvas ruumis on säilinud mõisa originaalparkett. Tõenäoliselt on see püsinud alles seetõttu, et hooldekodu ajal asus selles ruumis direktori kabinet. Enamikus teistes ruumides on algne põrandakate asendatud hilisema kattematerjaliga, mis pärineb tõenäoliselt hooldekodu perioodil tehtud ümberehitustest.
Mõisa kõrvalhooned on tänapäeval üsna kehvas seisukorras, kuid annavad siiski hea ettekujutuse kunagise majandusmõisa ulatusest. Mõisakompleksi kuuluvad kaks karjalauta, kelder, viinavabrik ja meierei. Mõisas oli ka kaks kasvuhoonet. Neist suuremas kasvatati eksootilisi puid ja põõsaid ning seal asusid ühtlasi aedniku eluruumid. Selline aianduslik mitmekesisus peegeldab mõisa omanike jõukust ja huvi uuenduslike aiandusvõtete vastu.
Härrastemajast lõuna pool paiknes suur puu- ja köögiviljaaed, kus kasvatati õunu, mureleid, kirsse, tikreid, punaseid ja musti sõstraid ning isegi viinamarju.
Peahoone lähedal paikneb silikaattellistest ehitatud väiksem korterelamu, mis rajati hooldekodu tegevusajal. Praeguste plaanide kohaselt kavatseb omanik selle hoone lähiajal lammutada, et taastada mõisasüdame ajaloolisem ilme.
Külastuse ajal õnnestus põgusalt tutvuda ka peahoone pööningukorrusega. Hoone mõlemas otsas paiknesid väiksemad ruumid, mis võisid kunagi olla mõisateenijate eluruumid. Kuigi nende algne otstarve vajaks täiendavat uurimist, viitab nii ruumide asukoht kui ka suurus sellisele võimalusele.
Mõisasüdamest ligikaudu poole kilomeetri kaugusel asub Udriku mõisa kalmistu. Kunagisest matusekabelist on tänaseks säilinud vaid varemed. Arvatavasti sai kabel tõsisemalt kahjustada juba 1930. aastatel ning hiljem lagunes see veelgi. Kalmistuga seostub ka kohalik rahvapärimus, mille järgi ei soovinud mõisnik Reinhold Fabian von Rehbinder (1831-1905) end kabelisse matta, sest sinna olevat maetud ühe tema eelkäija sohilaps. Nii rajatigi tema hauaplats kabeli kõrvale. Kahjuks on Reinhold von Rehbinderi hauamonument tänaseks purustatud.
Reinhold Fabian von Rehbinder Stella Charlotte von Ungern-Sternberg
Mõisa ajalugu muutus oluliselt pärast Eesti Vabariigi maareformi. Kuigi endine omanik jäi mõneks ajaks mõisa rentnikuks, eelistas ta elada Tallinnas ega viibinud Udrikul kuigi sageli. 1922. aastal anti mõis üle Töö-Hoolekande Ministeeriumile, kes rajas sinna nõrgamõistuslike laste kodu. Asutus alustas tegevust 1923. aastal, kuid tegutses seal vaid lühikest aega. Hiljem anti hoone kasutada Vabaduseristi Kavaleride Kodule. Teise maailmasõja ajal leidsid mõisas peavarju sõjapõgenikud ning 1970. aastate alguses avati peahoones hooldekodu, mis tegutses seal aastakümneid.
Peahoonega seostub ka üks väike mõistatus. Kunagi valvasid peasissekäiku kaks pronksist lõvi, mis on tänini säilinud. Praegu asuvad need hoone siseruumides, kuid nende algne asukoht pole enam täpselt teada. Erinevatel aegadel on lõvid paiknenud erinevate sissepääsude ees ning seetõttu pole päris selge, milline oli nende esialgne koht.
Udriku mõisa ajaloost on põhjalikumalt kirjutanud Eduart Leppik oma raamatus „Udriku mõis“. Kahjuks ei ole mul seni olnud võimalust seda teost lugeda. Loodetavasti õnnestub see tulevikus mõnest raamatukogust leida, sest kindlasti peidab raamat veel hulgaliselt põnevaid lugusid ja fakte, mis väärivad jagamist ka siin blogis. Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register. Udriku mõisa ajalooline õiend
