Avanduse mõis
- Mõisablogi
- Sep 15
- 8 min read
Updated: Sep 17
Avanduse mõisa (saksa k. Awandus) juured ulatuvad 15. sajandisse ning see on üks põnevama looga mõisaid Lääne-Virumaal. Sajandite jooksul on mõis kuulunud mitmele tuntud aadlisuguvõsale, kellest igaüks on jätnud oma jälje hoone arhitektuuri ja ümbruse kujundusse. Peahoonet on korduvalt ümber ehitatud ja kõik need erinevad ehitusetapid on hoone arhitektuuris hästi vaadeldavad. Omavahel on justkui kokku traageldatud viis erinevat hoonet, mille tulemuseks on mahukas, liigendatud põhiplaaniga ja arhitektuurselt keeruline ehitis.
Peahoone vanim osa on barokne kiviehitis, mis on pärit 1760. aastatest. 19. sajandil ehitati peahoonet mitu korda suuremaks - vasakule tiivale lisati juurdeehitus ja paremale tiivale esinduslik, osaliselt kahekorruseline juurdeehitis. Viimased ümberehitustööd toimusid veel 20. sajandi alguses, kui peahoone ühendati kõrval paikneva teenijate- ja valitsejamajaga.
Avanduse mõisa on esimest korda mainitud 15. sajandil ja sel ajal kuulus see Tuwe perekonna (hilisema nimega Taube) omandusse. Hoonestuse kohta sellest ajast andmed puuduvad. 1679. aastal, kui mõisa omanikuks oli Gideon von Fock, alustati esindusliku peahoone ehitamist. Samal ajal kui Avanduse mõisa kerkis uus elumaja, ostis Gideon von Fock veel ka Sagadi mõisa, mis jäi tema poja kasutusse. Põhjasõja ajal põletasid venelased Avanduse mõisa täiesti maha. 1732. aastal on kirja pandud, et peahoonest on alles vaid müürid, maja on täiesti elamiskõlbmatu. Esimesel võimalusel ehitati Avandusele uus elumaja, mis oli olnud puidust, kuid kivist sokliga.
1756. aastal ostis mõisa Gottschalk Heinrich von Dücker (1710-1770), kes alustas oma karjääri Holstein-Gottorpi õukonnas ning jõudis Venemaa Keisririigis Peeter III kammerhärra ja õuemarssali ametikohani. 1748. aastal, veidi enne mõisa ostu, abiellus ta Narva kaupmehe tütre Anna Crameriga. Kui mõis uutele peremeestele üle läks, algas Avandusel barokse kivimaja rajamine. Peale Gottschalk Heinrich von Dückeri surma läks Avanduse mõis tema tütre abikaasa Otto Friedrich von Stackelbergi (1735-1792) omandusse. Otto Friedrich von Stackelbergile kuulus ka lähedal asuv Roosna-Alliku mõis, kuhu ehitati uus ja esinduslik peahoone. Roosna-Alliku ehitustööd olid üsna kallid ning seetõttu pandi Avanduse mõis 1788. aastal müüki. Peahoones on tänaseni säilinud üks hilisbarokse kujundusega kahhelahi, mis pärineb aastatest 1785–1790.
Järgmine oluline etapp mõisa ajaloos algas 1849. aastal, kui mõisa omandas Friedrich Benjamin von Lütke (1797-1882). Lütke sündis Peterburis tolliametniku peres, kuid kaotas mõlemad vanemad noores eas - ema suri peale sünnitust ning isa kümme aastat hiljem. Kuna isa oli ka vahepeal uuesti abiellunud ja saanud uue abikaasaga lapsed, siis jäi korraga orvuks 11 last, sealhulgas ka Friedrich von Lütke. Leseks jäänud kasuemal polnud enam võimalik tema õpinguid rahastada, mistõttu ta pidi koolist lahkuma ning ta asus elama ja töötama oma onu Theodor von Engeli juurde. Õemehe toel pääses ta 1813. aastal mereväkke ning aastatel 1817-1819 tegi ta kaasa oma esimese ümbermaailmareisi. Sellel reisil sai ta tuttavaks Ferdinand von Wrangeliga, kellest kujunes talle lähedane sõber. Varsti usaldati Friedrich Benjamin von Lütkele juba ekspeditsioonide juhtimine. Nii algas tema elus ajajärk, mil ta pühendus uute maade avastamisele ning veetis pikki aastaid meredel seilates. Pühendunud teenistus tõi talle tõusu karjääriredelil ja hulgaliselt teenetemärke. 1832. aastal määras keiser Nikolai I ta oma viieaastase poja, suurvürst Konstantin Nikolajevitši, õpetajaks – ametisse, mida Lütke pidas 16 aastat. Kuigi ta loobus raske südamega oma senisest meresõitja elust, tõi õukonnaelu kaasa uued tutvused. Just seal kohtas ta oma tulevast abikaasat, Briti mereväeohvitseri tütart Julie Browni, kes töötas suurvürstinna Alexandra Nikolaevna guvernandina. Huvitava faktina võib märkida, et kuigi Alexandra Nikolaevna oli Vene keisri tütar, ei omandanud ta kunagi ladusat vene keele oskust, sest tema õpetajateks ja kasvatajateks olid valdavalt välismaalased.
1833. aastal abiellusid Friedrich von Lütke ja Julie Brown, kuid nende abieluõnn jäi kahjuks lühikeseks. 1843. aastal suri Julie, sünnitades nende kolmandat last. Kaotus mõjus Friedrichile rängalt – ta ei abiellunud enam kunagi ning pühendas edasise elu teadusele.
Koos lähedase sõbra Ferdinand von Wrangelliga oli ta 1845. aastal üks Venemaa Geograafia Seltsi asutajaid ning valiti ka seltsi esimeseks presidendiks. Tema karjäär jätkus tõusuteel: 1850. aastal määrati ta Revali (tänapäeva Tallinna) sadama ülemjuhatajaks ja sõjaväekuberneriks.
Juba enne seda tekkis tal mõte soetada endale Eestimaal mõis. Ta kaalus erinevaid võimalusi Wrangelliga kirja teel. Esialgu köitis teda Saku mõis, kus oli hiljuti valminud muljetavaldav klassitsistlik peahoone, ent kõrge hinna tõttu jäi tehing ära. Seepeale soovitas Wrangell, kes ise omas lähedal asuvat Roela mõisa, Lütkele Avanduse mõisa. Samas hoiatas ta, et Avanduse peahoone on lihtne ja väike ning mõisaaed üsna võssa kasvanud. Selleks, et ümberehitustöödel silma peal hoida, kolis Wrangell oma perega Avandusele. Aprillis 1849 kirjutas ta Lütkele: "Oleme naisega laagris kahes toakeses, ühes lamab haige majapidajanna, ühes toas on arhitekti voodi, kõikides teistes on käimas pottseppade ja tislerite töö, aga õues otse akende all on puuseppade koppimine, - töömehed on kõigi silma ja pideva kontrolli all... Kui see kõik lõpeb, on Avanduse maja küllaltki õdus, aga praegu on siin majapidamisruumid võimatult kitsad, räpased ja ebamugavad. Välistreppide tegemist õue poole pole veel alustatud. Ilm on puusepatööks soodne, kuid müürsepad kardavad öökülmade tõttu asuda vundamendi ladumisele." Wrangell viibis oma perega Avanduse mõisas järgmise aasta varakevadeni, tütar Ebbe sünni tõttu naaseti Roela mõisa.
Friedrich von Lütke veetis Avandusel kõik oma suved ning mõnikord viibis seal ka talvekuudel. Enamasti viibis Avanduse mõisas tema noorem poeg Nikolai Johann von Lütke (1839–1877), kes abiellus 1864. aastal Amalie Emilie von Shobertiga. Alates 1869. aastast kuulus Avanduse mõis koos Orguse karjamõisaga Friedrichi poja Nikolai omandusse.
Nikolai von Lütke abikaasa Amalie Emilie von Shoberti ema, Elisabeth von Shobert (sünnipäraselt D’Assier), oli õde Alexandra Tšaikovskile (samuti D’Assier), kes oli maailmakuulsa helilooja Pjotr Tšaikovski ema. Enne abiellumist oli Amalie Peterburi ühe suurima kooli, Aleksandrovskaja tütarlaste gümnaasiumi, peaülem ning juhatas abivajavate naisüliõpilaste abistamise seltsi.
Tagasi Friedrich von Lütke juurde: aastatel 1864–1881 oli ta Peterburi Teaduste Akadeemia president. Sellel ametikohal pööras ta erilist tähelepanu Pulkovo observatooriumi arendamisele. Lisaks oli ta liige paljudes välismaistes teadusasutustes, mõnes neist ka auliige. Tema auks on maailmakaardil nimetatud kolm saart, kaks lahte, poolsaar, neem, mägi, väin, leetseljak ja hoovus. 1866. aastal pälvis ta teenete eest krahvitiitli.
Friedrich von Lütke eestkostel ja toel õppis kunstnik Amandus Adamson neli aastat Peterburis, Pariisis ja Itaalias. Avandusele lasi Lütke rajada kohtumaja (1870) ja koolimaja. Jõulude ajal külastas mõisapere kooli jõulupuud ning tegi seal kingitusi.
Elu lõpuaastatel veetis Friedrich von Lütke aega peamiselt kitsas akadeemilises seltskonnas. Viimastel aastatel halvenes tema tervis – ta kaotas nägemise ja kuulmise – ning suri 1882. aastal Peterburis, kuhu ta on ka maetud.
Avanduse mõisa peahoone interjöörid 2023. aastal. Fotod: Raigo Kotkas
Nikolai von Lütke suri 1887. aastal ja tema lesk müüs mõisa 1889. aastal läheduses asuva Kapu mõisa omanikule Ernst Gustav Theodor von Bremen ´ile (1848-1889) ning 1891. aastal läks mõis Konstantin Paul Karl von Bremeni (1855-1924) omandusse. Konstantin abiellus 1883. aastal Udriku mõisapreili Stella Marie Elisabeth Ernestine von Rehbinderiga. Stella Marie oli suur kunsti- ja aiandushuviline. Ta oli iseseisvalt õppinud maalimist Itaalias ning kui noorpaar sõitis mesinädalateks Itaaliasse, kasutas Stella Marie aega ka arheoloogiliste väljakaevamiste külastamiseks.
Üks esimesi suuri samme Avandusel oli elektri toomine peahoonesse ning maja varustamine keskküttega. Elektri valguses särasid lisaks peahoonele ka veski, viinavabrik, laut, tõllakuur, kasvumaja, tall, kaks elumaja ja välisvalgustus – kokku 134 lampi, mis muutis mõisa tõeliselt moodsaks. 1899. aastal kutsuti Avandusele arhitekt Rudolph Moritz von Engelhardt, et peahoone ümber kujundada. Ümberehituse käigus ühendati peahoone ja kõrval asuv valitseja- ning teenijatemaja talveaia kaudu, lisati pargipoolsele küljele kaks elegantset ümara põhiplaaniga torni ning kogu hoone venis muljetavaldavalt 95 meetri pikkuseks.
Kõige erilisem osa peahoone uuendustest oli saali lae stukk-kaunistuste kujundus, mille eskiisid valmistas mõisaproua ise. Legendi järgi ronis ta püksid jalas tellingutele ja maalis saali friisid oma käega
Avanduse mõisa peahoone saal 1914. ja 2023. aastal. Fotod: Eesti Rahva Muuseum 002198_ERM_Fk887_47_002198 ja Raigo Kotkas
Peahoone paremale nurgale jääb kabinet, sarnaselt söögitoale on ka siin puidust kassettlagi. Fotod: Mõisablogi ja Avanduse mõisa arhitektuuriajalooline õiend.
Avanduse mõisaproua olevat olnud üsna teistsugune tavalisest mõisaprouast. Ta olevat hästi tundnud loodust ja taimi. Käis tihti jahil ja oli osav ratsutaja. Oma ratsaretkedel käis ta läbi taludest ja päris laste tervise järgi ning vajadusel turgutas neid omakeedetud taimerohtudega. Orguse karjamõisas lasi ta kasvatada teeroose. Mõisal oli oma kõrts ja kauplus, mis oli otse kõrtsi vastas. Kui mõnes külas jäi laps orvuks või oli väga vaesest perest, viidi see laps kauplusesse, kust Stella Maria lapse kaasa võttis ja mõisa viis. Stella Maria hoolitses selle eest, et laps saaks korraliku kasvatuse ja kindlustatud tuleviku. Mõned asjalikumad poisid said tema toel võimaluse isegi Saksamaale ülikooli õppima minna.
Mõisapere veetis oma suved Keila kihelkonnas asuvas Solitude suvemõisas. Sinna jõudmiseks sõideti rongiga Revalisse (Tallinna) ja öö veedeti perekonnale kuuluvas majas Laial tänaval. 1905. aastal tutvus Stella Maria baltisaksa kunstniku Lilly Waltheriga, keda ta hakkas aktiivselt toetama nii moraalselt kui ka majanduslikult. Lilly Walther sündis Kaiu karjamõisas, kus tema isa töötas valitsejana. Tema vanaisa, Carl Sigismund Walther, oli märkimisväärne Eesti kunstielu mõjutaja – Saksamaalt pärit kunstnik, kes saabus Eestisse koduõpetajaks ja jäi siia elama. Ta oli esimene litograafia viljeleja Eestis ning üks olulisemaid altarimaalijaid, samuti tuntud portretist.
Lilly päris oma kunstnikuande vanaisalt ja sai esimeseks Eestist pärit naiskunstnikuks, kes õppis Stieglitzi Kunsttööstuskoolis Peterburis. Alguses keskendus ta portselanimaalile, hiljem suundus lille- ja maastikumaalimisele, kuid lõi ka portreesid ja natüürmorte. Lilly jäi elu lõpuni vallaliseks, kuid Stella von Bremen võimaldas tal elada Bremenite perekonnale kuuluvas Avanduse mõisas ja suvemõisas, kus tal oli vaba aega kunstile pühendumiseks ja looduses viibimiseks.
Sellest ajast on säilinud ligi 500-st Lilly tehtud fotost koosnev kogu, millest enamus on tehtud kas Avandusel või Bremenite suvemõisas. Tõenäoliselt kuulus fotoaparaat Avanduse mõisaprouale, Stella Mariale.
Vasakpoolne foto: Lilly Walther Avanduse mõisa peahoone taga. Parempoolne foto: Lilly Walther maalimas Avanduse mõisa talveaias. Mõlemad fotod on pärit Tartu Kunstimuuseumi arhviist.
Avanduse mõisa söögisaal on kõige paremini säilinud ruum kogu mõisas. See on üleni viimistletud puiduga: tume kasettlagi lisab ruumile sügavust, seinte alaosa katavad stiilsed puidust paneelid. Alles on ka kuldsete liiliatega triibuline tapeet, mis annab ruumile elegantsi. Kahjuks on hävinud üksnes tumedatest kahlitest laotud ahi. Seintele on paigutatud ka sissepõletatud ornamendiga puittahvlid, millel on kujutatud putosid, lisades saalile kunstilise ja ajaloolise nüansi. Söögisaalist pääses puitpitsilisele verandale, kus avanes vaade mõisa parki.
1913. aastal tõid mõisale sissetuleku erinevad tegevusharud: jahutootmine, saeveski, viinavabrik, lubjaahjud, kivimurd, tõrvaahi. Lisaks kasvatati veiseid ja tõuhobusid, tegeleti metsamajanduse ning aiandusega (kasvatati viinamarju, virsikuid, aprikoose).
1918. pöördus elu drastiliselt ning perepea viidi koos saatusekaaslastega Siberisse Krasnojarskisse vanglasse. Tal õnnestus sealt siiski eluga pääseda ja tagasi Eestisse tulla. 1925. aastal lahkusid Bremenid Avanduse mõisast ja 1939. aastal Eestist. Konstantini ja Stella Maria von Bremeni lapselaps Sigrid Stella Thomas (sünd. von Bremen) on kirjutanud raamatu "Goodbye Stalin", mis räägib pere põgenemisest kommunismi eest ja uue elu alustamisest võõrsil. Raamatust leiab ka tagasivaate oma vanemate ja vanavanemate elule Eestis ja Avanduse mõisas.
Vasakpoolne foto: Stella von Bremen istumas peahoone peaukse kõrval oleval pingil. Parempoolne foto: Jaan Vali kogust
Mõisa majandushooneid on säilinud vähe ning needki on ümber ehitatud. Härrastemaja esise väljaku tiibadel paiknesid vastamisi ait ja tall-tõllakuur. Praegu on väljaku ühte äärde ehitatud kortermajad. Mõisa viinavabrik asub peahoonest poole kilomeetri kaugusel ja on varemetes.
Avanduse mõisa teenijate- ja valitsejamaja 2025. aasta suvel. Foto: Mõisablogi
PARK
Avanduse mõisa park asub peahoone taga ja koos mõisasüdamesse suunduvate alleedega võtab enda all umbes 7 ha. Peahoone ees olev esiväljak on puudest üsna lage, vaid väljaku servas kasvad mõned lehised ja tammed. Pargi üldilme on vabakujunduslik, pargi lõunaservas asub tiik. Mõisa ajal olevat pargis peetud isegi taltsaid metsloomi.
Mõisa peahoone on tunnistatud riikliku kaitse all olevaks ajaloomälestiseks. 30. septembril 1972 paigaldati seinale mälestustahvel Friedrich Benjamin von Lütke 175. sünniaastapäeva puhul. Kuigi arvatakse, et see osa majast, kuhu tahvel kinnitati, tema eluajal veel valmis ei olnud.
1955. aastani asus mõisas Põllutöö Rahvakomissariaadi Avanduse Põllunduskool, hiljem Simuna sovhoosi keskus.
2005. aastani asus hoones Avanduse vallavalitsus, hoones on asus ka raamatukogu, noortekeskus, muusikakool, naisteklubi. 2010. aastal müüs vald mõisa peahoone 3,1 miljoni krooni eest eravaldusesse. 2025. aasta alguses oli mõis uuesti müügis, kuid täpsem info puudub kas hoonele leiti uus omanik.
Postituse kirjutamisel oli abiks:
Avanduse mõisa peahoone tehnilise seisukorra hinnang ja hoone korrastamise tegevuskava. Koostaja Jaak Kütt
Kunstnik-restauraator Lilly (Caroline) Walther Autor Nele Ambos
Wikipedia Литке, Фёдор Петрович
Simuna kihelkonna Mõisad I
Eesti Pargid 2
Eesti mõisad ja lossid II Juhan Maiste
