Vinni (saksa keeles Finn) mõis, mis asub praegu Lääne-Virumaa Vinni asula keskel, pole vist oma ajaloo jooksul nii trööstitu välja näinud kui praegu. Üle 150 aasta (1783-1939) tegutses Vinni mõisas aadlipreilide kasvatusasutus-pansionaat ning seetõttu on hoone ajalugu mõnevõrra erinev teisest Eestimaa mõisatest.
Vinni mõisa on esmamainitud 1531. aastal. Järgnevad sajandid vahetas mõis suhteliselt tihti omanikke. 1766. aastal sai Vinni mõisa omanikuks kindralmajor Johann Dietrich Edler von Rennenkampff (1719-1783). 1775. aastal andisid abikaasad oma varad Johann Diedrichsteini Vinni asutusele (aadlipreilide pansionaat), tingimusel, et kool alustab tegevust pärast mõlema asutaja surma. 1786. aastal hakkas mõisaproua eestvedamisel Vinni mõisas tegutsema kool kohalikele 8-10-aastastele lastele, see tähistab koolihariduse algust Vinnis. Peale Rennenkampffide surma avati Vinnis asutus, mis pakkus elamisvõimalust vaesunud aadlidaamidele, ajapikku see muutus kooliks, mis pakkus kooliharidust neile aadlipreilidele kelle perekonna rahalised võimalused või nende staatus orvuna, ei võimaldaks seisusekohast haridust ja kasvatust saada.
Johann Diedrich Edler von Rennenkampff ja tema abikaasa Jacobina Charlotta Freiin von Tiesenhausen (1725-1793). Pildid:EAA.1838.1.5.4 ja EAA.1838.1.5.3
Johann Diedrich Edler von Rennenkampffi ajal ehitati mõisasse varaklassitsistlik peahoone. Peahoone koosneb tegelikult mitmest erineval ajal ehitatud hoonetest, mis kokku moodustavad kastellitüüpi suletud hooviga hoone. Hoone algne peasissekäik asus erandlikult sisehoovis, tagaküljel asuva keskrisaliidi keskteljel, vapiviilu all. Vapiviilul oli kujutatud Rennenkampffide ja Üxküllide vapp.
Valik Vinni peahoone interjööre, vasakult ülevalt: klassiruum, vaade läbi tubade, raamatukogu, kaks vaadet saalile. Pildistatud 20. sajandi alguses. Pildid: EAA.1414.2.97.11, ERM Fk 887:75, ERM Fk 887:77, ERM Fk 887:456
Sissesõit sisehoovi toimus külgtiibadesse jäetud kaaravaga kangialuse kaudu. Teine väljapääs nö peamajast asus esikülje parempoolses tiivas. Hiljem, 18. sajandi IV veerandil, ehitatud külgtiivad olid kitsamad, nende hoonete sisemine plaanilahendus nägi ette sisehoovipoolsesse külge koridori ning välisfassaadi poolsesse külge toad (lähtuvalt pansionaadi vajadustest). Vasakpoolses külgfassaadis oli madal läbikäik koos sissepääsuga majandusruumidesse soklikorrusele.
Sissesõit Vinni mõisa peahoone sisehoovi ja vaade sisehoovis (pildistamise aeg teadmata). Pildid: EAA.1327.1.325.12 ja EAA.1327.1.325.13
Praegu on kogu hoone tundmatuseni ümber ehitatud, kõik hoonet kaunistanud detailid eemaldati 1960. aastatel toimunud remondi ja ümberehituste käigus. Tagaküljel asunud üks tiib on hävinenud, selle asemele on ehitatud nõukogude ajal uus hoone.1965. aastal oli alles olnud algse tiiva madal soklikorrus.
Peahoonet ümbritsev park on vabakujunduslik, peahoone ees on suur väljak. Peahoone taga asus suurem iluaed, selle asemel on nüüd rajatud kortermajad. Park läheb üle Vinni tammiku parkmetsaks, seal kasvavate puude seas on üle 300 aasta vanuseid tammesid.
Vinni mõisakompleksis on säilinud ka mõned majandushooned - peahoone vasakul küljel asuvad valitsejamaja varemed ja jääkelder. Valitsejamaja taga asus valitseja marja- ja õunaaed (nüüd asub seal suur paneelmaja). Valitsejamaja hävines enam kui 10 aastat tagasi tulekahjus. Jääkelder on samuti üsna avariilises seisundis. Hoone ise on ümmarguse põhiplaaniga - keskel jääruum, servades poolkaarjad keldriruumid. Keldri katus olevat olnud kaheksanurkne, katust kandvad paekivist postid on veel näha. Lisaks on veel mingil kujul säilinud endine kuur. Kõik nimetatud hooned on muinsuskaitse all, kuid ei ole näha, et keegi nende lagunemist peataks. Mõisa tallihoone põles 2011. aastal, ta arvati mälestiste nimekirjast välja ja tänaseks on hoone lammutatud. Mõisa pargi servas on alles mõisa aedniku maja, see on kasutusel eramajana. Kohe peahoone kõrvale ehitati 1952. aastal veetorn-elamu.
Kuna Vinni mõis oli õppeasutus, siis seda 1919. aastal ei võõrandatud ning ta tegutses kuni 1939. aastani saksakeelse kodunduskooli all. Kui kool 18. sajandi lõpus asutati, siis rahalised vahendid kooli pidamiseks tulid mõisa enda sissetulekust, õppemaksust ja Eestimaa Rüütelkonnalt. Koolis said õppida ainult aadlisoost neiud, õppetöö toimus saksa keeles ja vastu võeti õpilasi vanuses 10-17 eluaastat. Õppetöö kestis 6 aastat. Koolis õpetati häid kombeid, ratsutamist, käsitööd, laulmist, klaverimängu, saksa keelt, vene keelt, ajalugu, geograafiat jt aineid. Õpilased olid paigutatud tubadesse kahekaupa, kusjuures kahe õpilase peale oli ka üks toatüdruk. Hommikud algasid varakult - hiljemalt kell 6.00 pidid kõik üleval olema. Suvel kell 8.00 ja talvel kell 9.00 koguneti palvesaali, kus oli hommikulaul ja palvus. Sellele järgnesid hommikueine, vaba aeg ja siis õppetunnid. Lõuna oli kell 12.00 ja õhtusöök kell 20.00. Kell 22.00 lõppes päev ühise palvega. Koolis töötas ka lihtrahvas, olid järgmised töökohad: lauakatja, virtin, kutsar, tallipoiss, eesratsutaja, aednik, öövaht, postipoiss, kaks köögitüdrukut, kaks piimatüdrukut, kaks karjatüdrukut ja terve hulk toatüdrukuid (kusjuures koolijuhataja jaoks oli ette nähtud kaks toatüdrukut). 1891. aastal õppetegevus katkes ajutiselt, kool viidi üle Tallinna. Uuesti avati kool Vinnis 1908. aastal. 1909. aastal oli koolis 50 õpilast. 1915. aastal oli peahoones tulekahju, milles sai kahjustusi hoone lõunapoolne külg. Hoone olevat põlema läinud kõigist neljast nurgast korraga.
Pärast I maailmasõda avati Vinnis saksakeelne kodumajanduskool, Eesti Vabariigi ajal 1922. aastal alustanud kooli nimetati Naiskutsekool Vinnis. Järgnev materjal pärineb Esther von Breveni artiklist, mis ilmus 1985. aastal ning mille tõlkis ümber Mõdriku tehnikumi õpetaja Saara Golomb: "Erinevalt varem kehtinud kooli määrustele oli uus kool avatud kõigile balti-saksa neidudele ilma seisusevaheta. Vastu võeti 30-40 õpilast. Erinevalt teistest rüütlimõisatest, mis Eesti riigi poolt hüvituseta ära võeti, jäid Vinni mõisa varad endistele omanikele, neid võis oma äranägemise järgi kasutada ning nad moodustasid naiskutsekooli majandusliku baasi. Naiskutsekooli juhatajaks tema asutamisest saadik oli Elisabeth Tiling, Õppeprogramm oli üheaastane, õppeained sisaldasid kõike, mida oli tarvis põllumajanduslikuks ja koduseks majapidamiseks." Kogu tõlgitud teksti mis annab hea ülevaate koolielust, saab lugeda Vinni Valla kodulehel.
Tütarlaste elust Vinnis annab edasi üks endisi õpilasi Ilse Winter: "Näen enda ees pikka valget hoonet puhtusest läikivate akendega, rõduga saali akende ees. Olin kord sinna kuulunud, sõprade seltsis nii elavalt, tugevalt, kohusetruult, veel tänagi avaldab see mõju. Vinnis oli elutõdede tundmaõppimine. Siin pidime hakkama mõistma, et kui sa raskustest jagu saad, siis su asjad edenevad ka elus. Sa kasvad ainult siis, kui sa elutõdesid tunnetades sihile jõuad. Me tulime siia ja olime valmis kõike omandama, me ei lasknud kõrvust mööda ühtki sõna, mida tervituspeol saalis lausuti. Me mõistsime, et meist peavad saama eesti tulevase põlvkonna emad, balti traditsioonide kandjad ja sajanditevanuse pärusmõisa uued elanikud."
"Ball. Kuidas me seda ette valmistasime! Pooniti parketti, puhastati hõbeasju, pesti kardinaid, köögis valmisid hõrgutised. Tulid üliõpilased frakkides, valgetes kinnastes ja ballikübarates. Meie seisime täis ootusärevust ballikleitides, mängis tantsumuusika, kirjeldamatu pidulikkus. 24 tunni pärast sõitsid üliõpilased jälle ära oma saanides, lehvitades hüvastijätuks... Oli Kristuse tulemise püha (advent). Küünlad, suur kuusk, advendirist ja kohvilaud saalis. Kõik selle valmistasid meile üllatusena õpetajad ja osa õpilasi. Millist rõõmu see meile valmistas.
…Päevad pikenesid, metsade kohal laius lilla kuma, märkamatult saabus õitsev kevad. ”Parunesside teel” ja „Kitsekoplis” õitsesid tuhanded lilled, võimsad lehised koolimaja ees, mis vahisõduritena seisnud siin mitu inimpõlve, muutuvad iga päevaga rohelisemaks. Lõpuks ärkab ka tammik, pisikesed õrnrohelised tammelehed muutuvad Vinnis veedetud aja sümboliks. ...Suvi. Me armastame oma valgeid öid ja leegitsevaid jaanitulesid. Ekskursioone Ontikale, pankrannikule, sinna, kus meri ja taevas kokku sulavad".
"Meenutades Vinnit ma tajun, näen, kuulen, haistan, maitsen ja tunnen täpselt teda nii, nagu minu eelkäijad, kui ma end sellesse aega tagasi asetan. Ma soovin meie tütarlastele samasuguseid elamusi, millised meil olid Vinnis. On kindlasti koole, kus saab õppida seda, mida naistel igal ajal oma isiklikus majapidamises vaja läheb, kus õpetatakse oma
tegevusest rõõmu tundma ja tööd armastama. Tehnika pole siiski kõikvõimas ja enda küpsetatud kook maitseb paremini. Mitu korda kergemini ja kindlamini astutakse siis abiellu. Niisugune „neidude aasta” on aasta kingitud muretust, mittekoormavat sõprust, aasta täis rõõmsameelsust ja küpsemisprotsessi, mille lõppedes on igaühel võimalus otsustada, kus ta seisab ja kuhu tema tee viima peab.“
Vinni vallamuuseumile on annetatud kooli 1938/1939.a tunnistus, kus on kirjas järgmised õppeained: eesti keel, saksa keel, inglise keel, usuõpetus, ajalugu, matemaatika ja statistika,
bioloogia, füüsika, keemia, kodumajanduse klientuur, kodukaunistus, kultuurne elamukultuur, käsitöö, toitumine, toiduvalmistamine ja säilitamine, karjakasvatus ja kaubandus, aiandus, kokapraktika. Veel õpetati koolis järgmistes klassides kodakondsust ja majandusteooriat (ühiskonna-, majandusõpetust), hügieeni ja lastehoidu, haridusteooriat, rakenduskunsti. Õppetöö toimus saksa keeles. Tunnistusele märgiti puudutud tundide arv, käitumine, osalemine õppetöös (hoolsus). Samuti uue õppeaasta alguse ajad: I poolaastal 9. jaanuaril 1939, II poolaastal 28. augustil 1939.a.
Vinni mõisa peahoone 20. sajandi paiku ja 2022.a kevadel. Ülemine pilt: EAA.1414.2.95.9
1937. aastal suleti Viljandis asunud aadlipreilide varjupaik "Fräulen-Sift" ja selle 12 elanikku (aadlinaised, kes olid lesed, vanatüdrukud või kehvemal elujärjel) koliti elama Vinni mõisahoone vasakpoolsesse tiiba. Seda blogipostitust kirjutades sattusin lugema Lembi Anepaio poolt kirjutatud väga huvitavat bakalaureusetööd, mis räägib täpsemalt Eesti alal tegutsenud Baltisaksa aadlidaamide stiftidest. Vinni asutati samuti kui stift (orginaalnimega Stift Johann Diedrichstein zur Finn), tegemist oli heategevusliku pansioni või varjupaigalaadse asutustega, kus saaksid elada need aadlidaamid, kes mingil põhjusel on jäänud vallaliseks või leseks ning ei soovi/ei saa oma perekonna juures või kulul elada või on mingil põhjusel vaesunud. Stiftis elamine võimaldas neile seisusekohast elu, sealhulgas haridust. Eesti alal tegutses 5 stifti - vanim (asutatud 1797. aastal) oligi algselt Tartus asutatud, kuid hiljem Viljandisse kolinud Fräuleinstift. 1863. aastal loodi Tallinnasse Marienstift ning 1908. aastal asutati Oriküla (Saaremaal) stift. Krahvinna Elise Sieversi poolt asutati "Stift Vaesustunud Eestimaa Aadli Daamidele". Planeeriti veel ühe asutuse loomist, Siechenheim Marienhaus, kuid see jäi rahapuudusel katki. Lembi Anepaio kirjutatud töös tuleb välja, et stifti mõiste muutus aja jooksul. Kui esimeste stiftide loomise ajal olid need mõeldud vallalistele neidudele (liikmeks sai astuda alates 18. eluaastast), siis hiljem (20. sajandil), muutusid stiftid pigem vanadekodulaadseks asutuseks, kus elasid vallalised baltisaksa daamid (mõnel juhul ka lesed). Kui ma seda tööd lugesin siis üsna alguses tekkis mul väga palju küsimusi stiftide elanike kohta: "Miks naised läksid sinna elama? Miks nad ei jäänud oma perekonna juurde? Kuidas stift majanduslikult toimis?". Olles lugenud baltisakslaste elust mõnda raamatut, näiteks "Tuulde lennanud lehed" või "Balti tragöödia", siis seal torkab samuti silma, et vallaliste naiste hulk on märgatav. Igas majas olevat elanud paar või rohkem perekonna vallalist "tädi". Tuligi välja, et üsna paljude (ligi kolmandik) naiste saatus oli jääda vallaliseks. Parim abiellumise aeg oli maksimaalselt kahekümnendate lõpp, peale seda oli suhteliselt väike võimalus mehele saada - vanuses 35-39 abiellus 2-3% naistest. Neljakümnendates algas sisuliselt elu viimane periood. Kusjuures meestel ei olnud abiellumiseks sobiv iga nii kitsalt piiritletud. Kui naine jäi vallaliseks, siis oli tal ainult kaks võimalust - kas elada koos oma perekonnaga - vanematega, õdede-vendade juures või mõne teise lähisugulase juures või siis stiftis. See, et aadlinaine elaks üksi või teeniks oma sissetuleku ise, oli mõeldamatu. Naine sai elada ainult mehe eeskoste all. Seega, stiftis elamine oli ainuke alternatiiv kodus või sugulaste juures elamisele. Tihti otsustas ka pere majanduslik olukord selle kas peretütred saavad mehele, kui näiteks perekonnas olid vaid tüdrukud ja isal ei olnud kaasa anda igale tütrele korralikku kaasavara, siis oli tüdrukute saatus juba üsna vara ette otsustatud. Piiravaks asjaoluks oli ka, et abielluma pidi oma seisuse sisse, mis vähendas võimalike peigmehekandidaatide hulka. Paljud mehed teenisid sõjaväes, kuid mida baltisakslased ei pidanud sobilikuks karjääriks oma väimeeste kandidaatidele. Tihti leidsid sõjaväelist karjääri tegema läinud mehed sobiliku kaasa ka Peterburist. Kui räägitakse vaesunud või varatutest aadlidaamidest, siis tuleb seda võtta aadlike seisukohalt, võrreldes madala seisuga inimestega oli nende majanduslik olukord märkimisväärselt parem. Kuigi stiftid ei olnud kasumit tootvad ettevõtmised, siis elamine seal päris tasuta polnud ja sinna asunud daamil tuli maksa teatavat tasu, mille eest kaeti igapäevaseid majanduskulusid. Elamine stiftist ei olnud kuidagi põlatud ja seal elasid väga nimekate aadliperekondade liikmed. Kõike seda huvitavat infot pole mul võimalik paari lausega edasi anda, seega, ma soovitan lugeda ülevalpool nimetatud tööd. Selle leiab siit - "Baltisaksa aadlidaamide stiftid Eesti alal", autor Lembi Anepaio.
Vinni asutuse prioressid ehk eestseisjannad, kes vastutasid asutuse kodukorra täitmise eest:
Adriana Wilhelmine Seesemann (sünd. von Ungern-Sternberg) 1825 Tartu - 1909 Riia. Prioress aastatel 1852-1862. Abiellus 1862. aastal pastor Heinrich Seesemanniga.
Alexandra Wilhelmine Elisabeth von Maydell (1821-1892), prioress 1862-1883
Johanna Pauline Elisabeth von Baumgarten (1837-1900), prioress 1883-1885
Annette Marie Louise von Tiesenhausen (1842 Vohjna mõis -1949 Saksamaa), prioress aastatel 1885-1906
Sophie Elisabeth Constance von Rennenkampff (1857 Suure-Rõude mõis - 1940 Saksamaa), prioress aastatel 1906-1912
Sophie Marie von Maydell (1874-...), prioress aastatel 1912-1915
Vinni kool ja sihtasutus lõpetasid tegevuse 1939. aasta oktoobris, kui baltisakslased Eestist lahkusid. 1940-1941 asus Vinni mõisas Kehtna kodumajanduskool, kuna Kehtna koolihoone oli hõivanud Nõukogude sõjavägi. Mõnda aega oli Vinnis ka Arkna Põllutöökool ja algkool. Teise maailmasõja ajal oli Vinni mõisas saksa sõjaväehaigla, parki ehitati barakid kus elasid arstid ja teised haigla töötajad. Saksa vägede taandumise ajal oli 1944-45 mõisas vene sõjaväehaigla. Peale nende lahkumist barakid lammutati. Aastatel 1946-1950 oli hoones vene õppekeelega kool, kus õppisid Venemaalt saabunud ingerisoomlased. Hoone soklikorrusel asus lastesõim. Kui kool hoonest ära kolis, tehti sinna korterid Vinni sovhoosi töötajatele. 1950. aastatel oli park täis peahoones elavate inimeste koduloomadele mõeldud uberikke - laudad lehmadele, lammastele, sigadele, kanadele, sealjuures heina- ja sõnnikuhunnikud. Need lobudikud lammutati 1959. aastal. Vinni Näidissovhoostehnikumi ajal korraldati hoones kursuseid traktoristidele ja lüpsjatele ning muid maaeluks vajalikke kursuseid. Hoones on olnud ka veel sovhoosi klubi, kontor, direktori korter, kauplus, näidati rändkino, tsiviilkaitsestaap, postipunkt.
2022. aasta kevadel on Vinni mõisa peahoone müügis, hinnaga 99 999 eurot, peahoone juurde kuulub ka veidi maad - u. 4800 m2.
Kasutatud allikad:
Rahvusarhiivi kinnistute register Vinni mõis
Kultuurimälestiste register Vinni mõis
Eesti mõisaportaal Vinni mõis
Viru-Jaagupi kihelkonna ajalugu Vana-Vinni
A. Särg (2020) Baltisaksa aadel Eesti- ja Liivimaal
Muutuste ajad Koduvalla Sõnumid 1. veebruar 2018 Juhan Ratnik
Viljandi "Fräulein-Stift" kolib, Sakala (1878-1940), nr. 139, 3. detsember 1937
Eesti Rahvusarhiivi fondiloend Viljandi aadlipreilide varjupaik - EAA.1814
Uurimustöö "Vinni aleviku hoonestuse kujunemine ja areng 18.-21. sajandini" autor J. Valem
Bakalaureusetöö "Baltisaksa aadlidaamide stiftid Eesti alal", autor L. Anepaio
Magistritöö "Baltisaksa aadlidaamid ja vaesus", autor L. Anepaio