Hiiu-Suuremõisa

Hiiumaal asuv Suuremõisa mõis annab väiksema lossi mõõdu välja küll. Tegemist on äärmiselt põneva ja rikkaliku ajalooga mõisaga. Ka on mõisa peahoone ümber arvukalt kõrvalhooneid, kaunis park ja vaatamist jätkuks vist terveks päevaks. Meie külastus leidis aset 2016. aastal Unustatud mõisate päevade ajal ja kahjuks pidime õhtuse praamiga tagasi sõitma ning ei saanud ennast sinna unustada. Kuid see on koht, kuhu ikka ja jälle võiks uuesti minna. Suuremõisa on kindlasti üks mu lemmikmõisaid.

Suuremõisa mõisa kohta on mitmeid raamatuid välja antud ja seega on igaühel võimalik ennast mõisa ajalooga põhjalikult kurssi viia. Ka seetõttu oli mul päris raske midagi kokkuvõtlikult ja lühidalt siia kirja panna. Tuleb keskmisest natuke pikem postitus - ka piltide poolest :)

Üheks oluliseks meheks Hiiumaal oli Pontus De la Gardie, kes oli Rootsi väejuht ja kes sai Hiiumaal endale mitmeid maavalduseid. Pontus abiellus Rootsi kuninga Johan III vallastütre Sofia Gyllenhielmiga. Nende abielu ei kestnud kaua. Kolm aastat peale abiellumist suri naine sünnitusel ja kaks aastat hiljem uppus Pontus Narva jõkke. Nad mõlemad on maetud Tallinna Toomkirikusse, altarist paremale. Neil oli kolm last, noorim poeg valitses isa käes olnud maavalduseid edasi. Ja nii üha edasi... lõpuks valitses De la Gardie perekond Hiiumaal pea sada aastat. Selle aja jooksul oli neist saanud Rootsi üks rikkamaid perekondi, kes olid abielude kaudu hõimluses või isegi suguluses Rootsi kuningaperega. 1691. aastal Hiiumaa mõisad, sh Hiiu-Suuremõisa riigistati. Peale Põhjasõda läksid Hiiumaa mõisad Peeter I käsul Admiraliteedi käsutusse. Endised omanikud, De la Gardied, olid huvitatud oma mõisate riigilt tagasi saamisest ja esitasid vastavaid palveid valitsejale. Peale aastakümneid ootamist sai palve rahuldatud ja perekonna kuulunud endised Hiiumaa mõisamaad sai enda nimele Ebba Margaretha Stenbock (1704-1776), neiupõlvenimega De la Gardie. Just tema ajal ehitati Suuremõisa mõisasüda välja. Mõisa peahoone ehitati aastatel 1755-1760, tiibhooned 1772. Suuremõisa eeskujuks olevat olnud Ulriksdali loss Rootsis. Peale krahvinna surma pärandus mõis tema poegadele.

Ebba Margaretha Stenbock Allikas: EAA.1414.2.64.21

1781. aastal müüs Ebba Margaretha poeg, Karl Magnus Stenbock, Hiiumaal asuva Kõrgessaare mõisa Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergile (1744-1811), kes oli pärit Vana-Kuuste mõisast ja kes oli abielus Palmse mõisniku tütre Magdalena Charlottega. Peagi tekkis Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergil huvi ka Suuremõisa vastu, kuid Karl Magnus ei tahtnud seda müüa, kuigi rahanduslik olukord polnud tal just kõige parem. Karl Magnus tegeles samal ajal Tallinnas suure uhke maja ehitamisega, mitte küll enda tarbeks, vaid kohtuhooneks. Tänapäeval kannab see hoone Stenbocki maja nime ning on Eesti valitsuse residents. Üha süvenevate rahaliste raskuste tõttu jõudiski Suuremõisa mõis 1796. aastal Otto Reinholdi kätte. Otto Reinhold oli osav ärimees aga on liikvel legendid, et osa tema varandusest on pärist madalikule meelitatud kaubalaevade lastist. Sellest on kirjutatud mitmeid raamatuid nagu "Näkimadalad","Randröövel", "Hiiu lossist Siberisse". 1802. aastal tappis Otto Reinhold vihahoos oma ühe laeva kapteni ja selle eest saadeti ta Siberisse, Tobolskisse. Mõisa majandamise võtsid enda kätte ta abikaasa ja kaks poega. Nende ettetvõtmisel rajati Kärdla kalevivabrik, töölisasula ümber tekkis hiljem Kärdla linn. Kusjuures ühe aasta tegutses tekstiilivabrik ka peahoone saalis ja kõrvalhoonetes. Peale Otto Reinholdi surma päris mõisa ta vanem poeg Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg (1779-1836). 

Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg Allikas: EAA.1414.2.72.9

Peter Ludwig abiellus 1803. aastal Lihula mõisniku tütre Wilhelmine Charlottega. Nende esimene laps sündis Suuremõisas 1804. aastal, kes sai nimeks Magdalena Charlotte Wilhelmine. Magdalenast saab pikemalt lugeda Riisipere mõisa postituse alt, kuna tema abiellus 1829. aastal Riisipere mõisnikuga. Teine tütar sündis 1806. aastal - Magdalena Lucie, kes abiellus Purdi mõisnikuga. Järgmised neli last (ühed nendest kaksikud) surid väga noorena - umbes aasta vanustena. Kahjuks ka Wilhelmine suri peagi - 1813. aastal, 27-aastasena. Peter Ludwig abiellus järgmisel aastal uuesti - Charlotte Helene Elisabeth von Belowiga. Sellest abielust sündis veel neli last. Peter Ludwig oli osav ärimees, edendas hoogsalt äritegevust ja ajapikku ostis kokku hulga mõisaid üle maa - sh Harku, Hüüru, Nõva. Peter Ludwig suri 1836. aastal Harku mõisas ja Suuremõisa päris tema vanuselt teine poeg Adam Theodor Andreas (1819-1847). Tema ei saanud väga kaua mõisa pidada, kuna ta hukkus duellil. Nüüd läks mõis järgmise venna, Ewald Alexander Andrease (1824-1899), valdusesse.

Ewald Alexander Andreas von Ungern-Sternberg ja Adele Julie Euphrosine Marie von Stackelberg. Allikas: Rahvusarhiiv


1859. aastal abiellus Ewald Elistvere mõisa pärijanna Adele Julie Euphrosine Marie von Stackelbergiga. Tänu sellele abielule sai temast suurimaid maaomanikke. Väga põhjalikult on Ewaldi ja Adale elust räägitud raamatus "Elistvere mõis ja Ungern-Sternbergid". Seda lugedes selgus, et peamiselt elati Elistveres, suvisel ajal Suuremõisas ning talvel Tallinnas. 1866. aastal valmis nende uus linnamaja Toompeal, Kohtu tänav 6, praegune Teaduste Akadeemia maja. Neil sündis kaheksa last, kellest täisikka jõudis viis. Ewald suri 1899. aastal ja vanim tema elusolevatest poegadest, Ewald Adam Gustav Paul Konstatin von Ungern-Sternberg (1863-1909) päris Hiiu-Suuremõisa mõisa. Ewald oli aastatel 1898-1902 Haapsalu linnapea ja  tema ehitas ka Ungru lossi. Ewald suri 1909. aastal 45-aastasena kopsupõletikku ja peale tema surma pärandus mõis ta emale Adelele, kes kinkis mõisa oma tütrele Dorotea (Dolly) Julie Charlotte Adéle von Stackelbergile, kes hakkas mõisa valitsema koos oma abikaasa Otto Magnus Friedrich von Stackelbergiga. Ka peale võõrandamist said Dorotea ja tema vend Claus mõisa kuni 1924. aastani rentnikuna kasutada. Ta asutas mõisa eraalgkooli, mis hiljem muudeti põhikooliks.

Suuremõisa viimane krahv Claus Ungern-Sternberg koos oma õe ja teenijaskonnaga. Seisavad vasakult: Claus Ungern-Sternberg, köögitüdruk Juuli Remmelkoor, toatüdruk Hermiine Võsa ja kokk Mari Norvid. Istuvad: Helena Ungern-Sternberg, virtin Marie Braman ja tallipoiss Priidu Volens.

Barokne paraadtrepp 18.-19. sajandist. Meistriteks on olnud kohalikud mõisa puusepad.

Veidi ka ehitusajaloost... Ruumide paigutus on algselt olnud sümmeetriline ja varem olevat asunud kõik tubade uksed ühel joonel, kuid ümberehituste käigus on planeeringut muudetud. Praegune sisearhitektuur pärineb suuresti sellest ajast, kui mõisa omanikuks oli Dorothea von Stackelberg. Esimesel korrusel asusid mõisahärra ja -proua eluruumid, proua ruumid olid pargipoolsel küljel, härra toad esiküljel. Teisel korrusel asusid laste ja guvernantide magamis- ja elutoad. Pööningukorrusel olid teenijate eluruumid ning ka keldrikorrusel olid kõrgemate teenijate elu- ja tööruumid. Paremas tiibhoones oli mõisavalitseja ruumid ja vasakpoolses mõisa kirjutaja ruumid, seal asus ka mõisa kontor. Üldse olevat mõisa peahoones olnud algselt 64 tuba. Hoones on säilinud üks klassitsistlik kahhelahi 19.sajandist. 1950. aastail lammutati seoses tsentraalkütte paigaldamisega kõik teised kahhelahjud.

Nagu ühes korralikus mõisas, kummitab siin ka. On liikvel tondijutud, kus kuuldakse mõisa keldrist kabjaplaginat, samme või mööbli nihutamise häält. Mõisa sinises salongis on nähtud valges kleidis naise kujutist. Minu enda üks tuttav kuulis teisest toast mängutoosi häält, kuigi seal ei olnud mängutoosi ega ka ühtegi inimest kelle telefon võis heliseda.

Seinakapp 19. sajandi teisest poolest. Kapi huvitavaks omapäraks on, et avades sellel parempoolse ukse, ei ole seal riiulid, vaid hoopis seinaava, mille kaudu pääses teise ruumi. Legendi kohaselt pääses seda salakäiku pidi proua magamistuppa. Ning enne seda, kui mõisahärra sai loa sinna siseneda, pidi ta oma mütsi viskama läbi kapiukse magamistuppa. Kui mütsi talle tagasi ei visatud, võis ta tuppa siseneda.

Aastate jooksul on mõisa peahoones olnud õpetajate korterid, kultuurimaja. Praegu on peahoones Suuremõisa põhikool ja Hiiumaa ametikool. Aastatel 2014-2016 võeti ette suuremahulised restaureerimistööd, milleks saadi raha EMP Mõisakoolide programmist. Restaureerimine osutus planeeritust keerukamaks, kuna töö käigus tuli lagedale üha uusi ja uusi leide, mis nõudis lisatöid, kuid piirava eelarve tõttu oli see pea võimatu. Restaureerimise võlust ja valust saab täpsemalt lugeda 2016. aasta Muinsuskaitse aastaraamatust. Nüüd väike valik ka sellest ilust:

Endine söögituba
Söögitoa laemaaling

Ja mõned pildid ka veel ajaloo hämarustest


PARK

Park on rajatud koos barokse hoonega regulaarstiilis, kuid hiljem on muudetud teede ja tiikide süsteem vabakujunduslikuks. Peahoone juurde kuuluvad suured treppidega terrassid. Lossitagune pargiosa on piiratud kivimüüriga. Park läheb sujuvalt üle parkmetsaks. Lossi ümbrusesse kaevati mõisaajal 6 tiiki, praegu on alles 3 tiiki. Suurimateks vaatamisväärsusteks pargis on 16 puust sitka kuuskede rühm ja 3 euroopa nulgu, mis peaksid olema Eesti kõrgeimad. Pargi pindala on 50 ha. Pargis on Charlie hauakivi - arvatavasti mõne lemmiklooma mälestuseks, hauakivi on paigaldatud 19. sajandi teises pooles.

Suuremõisa mõisasüda

Kasutatud allikad:

Muinsukaitseameti register. Suuremõisa ajalooline õiend

Wikipedia. Ebba Margarethea De la Gardie

Elistvere mõis ja Ungern-Sternbergid L.Luht

Hiiumaa mõisad A. Särg

Meiemaa.ee Suuremõisa unikaalne tapeedikogu

Postituses kasutatud ajaloolised fotod on pärit Rahvusarhiivi fotode andmebaasist


184 views0 comments

Recent Posts

See All