Kesk-Eestis, Anna kiriku lähedal, asub üks väga vaimustav mõisakoht – Purdi. Purdis oli pikki aastaid kool, mis 2001. aastal suleti. 2016. aastal sai mõis uue ja väga asjaliku omaniku, kes nüüd seal väga mõõdutundeliselt renoveerib. Tulevikus peaks sellest saama koht, kus pidulikke sündmusi ja kultuuriüritusi korraldada, kuid enne veel, kui jõuame tänapäeva, peaks rääkima Purdi mõisa ajaloost.
Tallinn-Tartu maanteelt viib allee mõisani. Ühe allee ääres, see mis on Anna kirikule lähemal, asub Purdi mõisnike, Ungern-Sternbergide matusekabel ja hauad. Kui vähegi on aega, siis soovitan ka seal viivuks ringi jalutada. Kabel on pärit 18. sajandi lõpust, katust katab uhke barokne tornikiiver. Kui kabel vaadatud, saab edasi minna mööda sihiteed, mille lõpus võtabki teid vastu Purdi mõis (sihitee on otse peahoone suunas).
Purdi mõisa kabeli asendiskeem. Allikas: Kultuurimälestiste register.
Esimene teade Purdi mõisa kohta pärineb 1560. aastast. 16. sajandil oli mõis ja sinna juurde kuuluvad külad ordu valduses. Pärast seda kuulusid need Tallinna linnuselääni alla ja hiljem ka Paide linnusele. Alates 1593. aastast oli mõisa omanikuks Hans Burt ja sealt tuleb ka mõisa tänaseni kasutusel olev nimi – Purdi. 17. sajandil oli mõis Burtide valduses, kuid pärast seda, kui Purdi pärijanna abiellus Georg Dietrich von Bockiga, siirdus see Bockide valdusesse. 1759. aastal müüdi mõis Carl Gustav von Baranoffile (1715–1776). Tema pärijad pantisid mõisa 1805. aastal 10 aastaks ja siis veel 10 aastaks Johann Friedrich von Ungern-Sternbergile (1763–1825), kes oli ka Ungru ja Putkaste mõisa omanik. Johann Friedrich oli väga lasterikas mees – perre sündis pea igal aastal üks laps, ühel aastal isegi kaks korda (jaanuaris ja detsembris). Hiljem sai Purdist Ungern-Sternbergide pärusmõis. 1825. aastal päris mõisa Johann Friedrichi vennapoeg Georg Wilhelm Theodor von Ungern-Sternberg (1797–1868).
Georg W. T. von Ungern-Sternberg õppis Tartu Keiserliku Ülikooli filosoofiateaduskonnas ning temast sai maanõunik ning ka Eestimaa konsistooriumi president. Ta oli alates 1825. aastast abielus Magdalene Lucie von Ungern-Sternbergiga, kes oli sünnijärgselt samuti Ungern-Sternberg. Magdalene oli pärit Hiiumaalt, sündinud Hiiu-Suuremõisas lossis. Tema isa oli aktiivne majandusmees Peter Ludwig Konstantin von Ungern-Sternberg, kes ehitas Suursadamas laevu ja vedas nendega moona Prantsusmaal viibivatele Vene vägedele (aastatel 1814–1815). Oma paljudes mõisates kasvatas ta meriino lambaid ja 1829. aastal asutas koos vennaga Suuremõisas kalevivabriku, mis manufaktuurina töötas saalis ja kõrvalhoonetes. Magdalena õest, Magdalena Charlotte Wilhelminest, sai abielludes Riisipere mõisaproua.
Viimaseks Purdi mõisa omanikuks oli Georg Wilhelm Theodori pojapoeg Wilhelm Rudolf Heinrich Ernst von Ungern-Sternberg (1876–1965), kes alates 1909. aastast elas Pikaküla mõisas, hiljem Purdis (Pikaküla oli Purdi kõrvalmõis). Viimasele omanikule jäeti peale 1919. aastat väike maavaldus.
Peahoone
Peahoone ehitati 18. sajandi keskpaiku Carl Gustav von Baranoffi ajal (arvatavasti 1760ndatel). Mõningaid muudatusi on tehtud ka 19. sajandil – esifassaadile lisati sammastele toetuv rõdu (nüüd on esifassaadil varikatus). Tagafassaadile ehitati massiivne veranda, kust laskus trepp parki. Veranda põrandal on säilinud musta-halliruuduline kiviparkett
Interjööris on aegade jooksul toimunud mitmeid ümberehitusi. Renoveerimistööde käigus on leitud barokseid stukkdetaile, mis on lubjakihtide alt välja puhastatud ning eksponeeritud. Samuti on leitud historitsismiajast pärit maalinguid. Peahoones on säilinud mitu ahju, parkett ja trepid.
Purdi mõisas oli kool kuni 2001. aastani. Peale seda müüdi mõis erakätesse, vahetades mitu korda omanikku, enne kui jõudis 2016. aastal praeguse omaniku kätte. 2018. aasta suvel sain tänu lahkele pererahvale seal veidi ringi vaadata. Siseruumides käis küll hoogne renoveerimine, aga killuke sellest kaunidusest jäi ka meile silma. 2020. aasta suveks olid jõudnud tööd nii kaugele, et ühel kaunil suvepäeval sain minna uuesti sinna interjööre vaatama.
Mõisa hoonestus on üsna kompaktne ja kõik kõrvalhooned asuvad peahoonele küllaltki lähedal. Peahoone parema tiiva nurga juures on endine teenijatemaja ja vasaku tiibhoone nurga juures valitsejamaja. Auringist vasakul pool on endine ait, kus asub praegu kohalik rahvamaja. Purdi mõisasüda on rajatud Pärnu jõe kaldale. Peahoone ja jõe vahelisele alale jääb väike park, mis terrassidena laskub jõe poole. Jõe ääres asuvad viinavabriku ja vesiveski varemed ning viinakelder.
Aidamajas tegutseb rahvamaja ning MTÜ Purdi Külaselts korraldab seal aeg-ajalt erinevaid kultuuriüritusi. Juba paaril suvel on seal toimunud mitu kontserti, kus on esinenud tuntud Eesti artistid. Seega, kui on huvi minna Purdi mõisaparki kontserdile, siis soovitan hoida silma peal nende sotsiaalmeedia lehel (MTÜ Purdi külaselts).
Purdi mõisal olid väga suured maavaldused ja mitu karjamõisa, seetõttu ei ole Purdi mõisasüdames ühtegi karjalauta. Mõisa parki piirab osaliselt suur ja tugev raudaed, mille vahel on suured kivist postid. Mõisaesise õuelt vasakule vaadates on näha tuuleveski varemeid.
Purdi mõisa park
Mõned aastad tagasi sai kogu Purdi mõisa pargiala ülikooli maastikuprojekti raames peaaegu meeter meetri haaval läbi uuritud ning Liivi Mäekallas jagas infot pargi kohta. Suur aitäh Talle selle eest! Mõisad on alati moodustunud ühtse ansambli selle juurde kuuluva pargiga, nii näeb seda plaanidelt. Esimene on aastast 1877 (EAA.3724.4.462) ja teine aastat 1922 (ERA.62.43.630).
Esimesel plaanil on näha barokne pargistruktuur, mis säilis ka 1922. aastal. Mõisa pargi saab jagada kaheks. Lääne poolt on sissesõit mõisa peahoone suunas alleega ääristatult pidulik, auring on jagatud platsikestega ja puudega kauniks sümmeetriliseks mustriks. Mõisa taga ida küljel asub privaatsem tagaaed, astanguliste terassidega jõe poole laskuv ala, mis on olnud lage või madala haljastusega. Kollase värviga on eristatud pargis haritav maa, mis viitab juurvilja- ja köögivilja aiale. Sarnased maatükid on varasemal plaanil tähistatud sinise värviga, millest saab järeldada, et mõisa köögiviljamaad on olnud varem suuremad. 1919. aasta kassa aruandes mainitakse, et kärner on saanud vajalike tööde jaoks ohjanööri ning rohuaia tarvis on kasutatud 1´´ kuuselaudu. Sissetulekutena on muuhulgas mainitud 23 (kogust) viinamarju ja 112 (kogust) kapsaid, kaale ja porgandeid. 1926. aastal kuulutas Paide ringkonna riigimaade valitseja välja Purdi peahoonet ümbritseva ala (maa nr 1) kuuri, aednikumaja ja triiphoone avaliku enampakkumise. Siit saab järeldada, et mõisakompleksi iluaed või nagu eelnevalt mainitud rohuaiast põhjapool olevad varemed (punane kastike alumisel plaanil) võivad kuuluda triiphoonele ja aednikumajale. Iluaiast/tagaaiast põhjas on olnud varasem õunapuuaed, kus on siiani mõned säilinud viljapuud, hilisem õunaaed rajati iluaiast lõunas paiknevale endisele haritavale köögiviljaalale. Privaatse tagaaia lõunapoolses osas on leitav vanemaealisematest pärnadest väärtuslik allee.
Purdi mõisaga on seotud ka palju legende, mis räägivad koledatest tegudest inimeste kallal ja mõisnike veidrustest. Folklooriteemalisel leheküljel Radar on mitmeid lugusid, mis räägivad külarahva juttude kaudu elust-olust Purdi mõisas:
Purdi mõisa asutaja Buck (arvatasti on mõeldud Burt´i) olnud kangesti tige ja hull mees. Ta on maetud Purdi kabeli, suure puusärgiga. Surnud kabelis olla balsameeritud. Teiste puusärgid olevat lahti, Bucki oma kinni, jutustaja näinud neid ise. Bucki puusärk olla kinni pandud sellepärast, et rahvas on tükkinud temaga rumalat nalja tegema, raputanud jne. Jutustaja on näinud ta pilti Purdi mõisa saalis – mõlemi pale pääl olnud mustad lapid – kaunis suured, ümarikud. Jutustaja: Lamster, 62 a. (1930)
Purdi Buck, Albu Tuglas [Douglas] ja Rae Vassiljevitch olnud kolm hullu mõisnikku Eestimaal. Vanas põlves olnud Buck päris segane. Ta olnud nõdrameelne – rahvas arvanud, et ta on jonni pärast kange. Elanud ühes toas – säält ta pole üldse väljas käinud – kõige mustusega segamini. Kui teised teda on välja kutsunud, siis pole ta tulnud. Olnud justkui loom – ise on öelnud: “Kus härg sööb, sinna härg situb.” Muud pole ta süüa saanud, kui imenud mingisuguse putkega naisi läbi lukuaugu. Jutustaja: Leena Kagovere, 56 a. (1930).
Purdi Buck olnud päris põrguline, kui talle naisterahvas teel vastu läinud, lasknud ta omal ... püksist välja võtta, öelnud et tahtvat kusta. Naisterahvas pidanud siis juures seisma kuni ta sellega valmis on saanud, siis pidanud tagasi panema ja püksid kinni nööpima. Siis alles võinud edasi minna. Ta olevat päris kindlasti nii teinud. Jutustaja mainis isiku, kelle perekonna vanema põlvega see nii juhtunud ja sellest on järeltulijaile pärandatud traditsioon. (Teade kordub.) Jutustaja: Kaarel Soomelt, 76 a. (1930).
Inimeste nahad olnud Purdi mõisas pööningul suures rautatud kastis. Need haisenud kangesti. Buck nülginud inimesi, kes talle kuidagi vastased olnud. Jutustaja: Kata Steinberg, 66 a. (1930).
Purdis on praegu Saksamaal oleva noore paruni vanaisa ajal nülitud inimesi. Nahka võetud ribade kaupa; nn jutad (jutid, ribad) alatud sõrmest, nii et sõrmeküüs riba otsa jäänud, siis võet mööda käsivart ja selga kuni varvani, viimase küüs jäetud juta teise otsa. Sarnane kast olnud Purdi mõisa keldris. See keller olevat kinni müüritud. Poeg kunagi võtnud lahti kasti: “Uih, Herr Jesus!” karjatanud ja lasknud keldri kinni müürida. Sama vana härra, kes nülinud, lasknud korra omale uue püssi tuua, sel korral tehtud mõisa aida katust. Härra tahtnud oma püssi proovi, lasknud aida katusel töötava mehe maha. Siis näinud, et püss on hää küll. Jutustaja: Otto Kask, 53 a. (1930).
Purdi üks mõisnik võtnud karja juure minnes kella kätte, läinud rukkisse ja kõlistanud. Tüdruk arvanud, et mullikas ja läinud ära ajama – sääl siis mõisnik tõmmanud ta kinni. Jutustaja: Ann Karten (Garten), 86 a. (1930).
Purdi esimene põlv Ungern-Sternberge pannud naised alasti käpuli seisma ritta, siis lasknud mehi mööda jalutades ütelda, missugune kellegi oma on. Kes oma naist pole ära tunnud, see saanud peksa. (Jutt liigub mitmesuguseis variatsioonides, mitmesuguste mõisnike kohta). Jutustaja: Leena Kagovere, 56 a. (1930).
Purdi viimase Ungern-Sternbergi isaisa olnud tuim ja toores mees. Vana olnud, hing pole kuidagi välja läinud. Süüa pole ta enam midagi saanud – naised käinud külast imetamas. Teda vihatud väga. Üks naine lämmatanud ta imetades rinnaga ära – sihilikult teinud seda. Jutustaja: Liisa Tamberg, 50 a. (1930).
Purdi parun Johannes Ungern-Sternberg, surnud 1916, olnud üks kange ja pujään mees, isegi oma perekonna, mitte ainult inimeste vastu. Jutustaja: Anna Tõugu, 61 a. (1930).
Purdi nülitud nahkade kast olevat maetud aeda, üks mõisapreili olla veel sõnu pääle lugenud siblides ise kätega haua katteliivas. Jutustaja kuulnud teistelt. Jutustaja: pr. Rungi, u 40 a. (1930).
1905. a. olnud Purdi ümbrus rahulik. Metsavaht (jutustaja abikaas) olnud kolm kuud mõisahoonete vahtis – sügisest, saanud 10 rubla kuus. Jutustaja koer löödud maha, vist kiusu pärast, et omanik mõisa hooneid valvab või muul põhjusel. Üks mõisa rehi on ära põlenud, seda ei teata, millest põlemaminek tulnud. Pikakülas, Purdi karjamõis, põlenud sügisel üks heinaküün ära. Süütamises kahtlustatud ühte Otiku küla poissi – antud talle Pikaküla mõisas peksa. Jutustaja: Liisa Laufer, 55 a. (1930).
Purdi mõisas asunud vanasti nunnaklooster. Maja all asuvad kongid olnud nunnade elukohad. Kloostriehitus on ainult maja keskosa. Otsad on ehitatud hiljemini. Üks mõisa (praegune) hobuste tall olnud kloostri kirik. Praegu Purdi mõisnike surnuaias (eraaed Anna üldsurnuaia ligidal) olev kabel olnud nunnade matmispaik, kuhu on nunnad pandud puusärkidega maa sisse ja kabeli sisse pääle maa. Ka üks endine mõisa omanik Bunter (major) on maetud kabeli sisse – tal olla veesaapad ajalas, jalad harukordselt väikesed. Laibad olla kõik balsameerimata, kõdund. Vähe aga tagasi olnud käik kabeli lahti, kuid nüüd on see suletud, sest liig palju käidud sees surnuid sorimas, toodud välja isegi üksikuid kõdunud kehaosi. Jutustaja: Aleksandra Grünewald, 62 a. (1930).
Purdi mõisa ehitamise ajal saanud liiv otsa, siis on aetud kõik valla naised liiva kandma. Liiv kantud 7–8 kilomeetri kauguselt soos asuvalt Matsimäelt põlledega, sest hobustega pole sinna saanud. Lähemat selle üle jutustaja ei tea. Jutustaja: Mart Treial, 65 a. (1930).
Purdi mõisa kloostriks olemise ajal on 3–4 tütarlast keldri müüritud. Seda tehtud ei tea mis otstarbel, karistuse, mingi usukombe või muul põhjusel. Tütarlapsed olnud vist nunnad. Jutustaja: Liisa Laufer, 55 a. (1930)
Suur tänu Purdi mõisarahvale nii vapustava ja põhjaliku ekskursiooni eest!
Jälgi ka nende sotsiaalmeedia lehte - Purdi mõis
Kasutatud kirjandus:
Olev Kenk 2016. Purdi mõisa renoveerimisel avanesid väärtuslikud stukkdetailid ja maalingud. – ERR uudised. Purdi mõisa renoveerimisel avanesid väärtuslikud stukkdetailid ja maalingud | Kunst | ERR