Riisipere mõis

Kui mu käest küsitakse, et mis on mu lemmikmõis Eestis, siis kahtlemata on selleks Riisipere. Täpsemalt küll Uue-Riisipere mõis, kuna algselt asus Riisipere mõis veidi teises kohas ning kui mõisasüda toodi praegusesse paika, hakati vana mõisakohta nimetama Vana-Riisipereks ja uut mõisakeskust Uue-Riisipereks.

Vaade esifassaadile oletavasti 1900-1910. aasta paiku, allikas: HM F 106:48 Ff

Riisipere mõisa mainitakse esmakordselt 1390. aastate paiku ning ta on oma nime saanud Taani kuninga vasallidelt Risbitheritelt. 1493. aastal sai mõisakoha omanikuks Helena Weckebrodt, kes oli abielus Hans von Uexkülliga. Hans von Uexküll olevat olnud Nissi kabeli rajajaks, mis oli ka ühtlasi Riisipere mõisa kodukabeliks. Nende poeg, Johann von Uexküll, sai "kuulsaks" sellega, et ta hukati Tallinnas Harju väravate vahel, oma mõisa valdustest ärakaranud talupoja tapmise eest. Järgnevatel aastasadadel on omanikeks olnud erinevad aadliperekonnad - von Taube, von Bistram. Kuni 1791. aastal saab mõisa omanikuks Peter Gustav von Stackelberg, seda oma ema, Anna Wilhelmine von Stackelbergi (sünd. von Bistram) kaudu. Kes juba oma eluajal loovutab vanematelt saadud mõisad oma lastele. Stackelbergidega seondubki selle mõisa ehitusajaloo kõige põnevam etapp mis on veel tänapäevani nähtav.

Vana-Riispere mõis 1895. aastal. Allikas: EAA.1414.2.90.10

Peter Gustav von Stackelberg (1762-1826) abiellus 1793. aastal Haapsalus Hiiumaalt, Putkaste mõisast pärit Magdalena Christina Augusta von Ungern-Sternbergiga (1777-1840). Kuna Peter Gustav oli paar aastat varem saanud oma emalt Riisipere mõisa, siis asuvad nad sinna elama ja juba järgmisel aastal sünnib neil esimene tütar.

Peter Gustav von Stackelberg

Tolleaegsest ehitistest saab ülevaate mõisa ajaloolises õiendis, mille kohaselt on mõisasüdames härrastemaja, kaks väiksemat häärberit ja kaks viljarehte puidust hooned. Mõned hooned - viinaköök, veel kaks häärberit (huvitav milleks neid väikseid häärbereid kasutati?), vesiveski, hobusetall, karjaõu, ait, linnaserehi ja viljaküün, olid kiviehitised. Samuti oli puithooned ülekaalus Vana-Riisipere mõisas. Tuluallikaks oli viina põletus, lisatuluallikaks oli kangakudumine. Mõisale kuulus viis kõrtsi. Peter Gustavi abielu oli erakordselt lasterikas, neil sündis 15 last - pea iga aasta-paari tagant sündis perre uus laps. Viimane laps sündis perre 1814. aastal, kui mõisaproua oli 37-aastane. 1808. aastal ostis Peter Gustav ka läheduses oleva Pajaka mõisa (hävis 1933. aastal tulekahjus). Praeguse Riisipere mõis peahoone ehitust alustati 1818. aastal ning see valmis 1821. aastaks. Ka on teada, et 1820. aastal võttis Peter Gustav suurema summa krediidikassalt laenu, kuigi pole teada mis tarbeks see kulutati, siis võib oletada, et küllap see ka uue peahoone ehituseks läks. Peter Gustav ei saanud oma uues majas kaua elada, ta suri juba 1826. aastal, olles 64. aastane. Peter Gustav von Stackelbergi pärija oli tema lesk, kes loobus mõisatest laste kasuks, endale jättis ta vaid Hiiumaal oleva Putkaste mõisa. Riisipere mõisa sai nende kõige vanem poeg Karl Otto von Stackelberg (1797-1865). 

Karl Otto von Stackelberg (1797-1865)
Karl Otto abikaasa, Magdalene von Stackelberg, snd Ungern-Sterberg. Allikas: EAA.1414.2.59.8
Mõisasüda 1868. aastal. Allikas: EAA 2486-3-27

1865. aastal Karl Otto sureb ning tema lesk Magdalena loobub valdusest oma vanima poja Karl Otto Konstantin von Stackelbergi (1826-1894) kasuks. Karl Otto Konstantini esimene abikaasa Julie von Sievers sureb 1863. aaastal tüüfusesse ja temast jääb maha kaks tütart - aastane Benedikta (Benita) ja kolmeaastane Helene.

Helene ja Benedikta von Stackelberg. Allikas: EAA.1862.4.184.1

Huvitav on see, et mõlemad tütred abiellusid samuti Stackelbergidega. Benedikta abiellus Reinhold von Stackelbergiga Pagari mõisast Ida-Virumaalt ja Helene abiellus Ernst von Stackelbergiga Vääna mõisast. Karl Otto Konstantin abiellus 1866. aastal uuesti Harriet von Sterniga Hiiumaalt Kõrgessaarest (kes oli Paul von Ungern-Sternbergi lesk), kuid sellest abielust lapsi ei sündinud.

Harriet von Stackelberg (Stern). Allikas: EAA.1674.3.1024.1

Kuna pärimisõigus liikus meesliini pidi ja Konstantinil poegi polnud, siis ta määras oma pärijaks vennapoja Friedrich Karl Otto Adam von Stackelbergi (1861-1916), kes sai mõisa omanikuks 1897. aastal. Friedrich oli ka Suure-Lähtru mõisnik ning ta oli abielus Aaspere mõisast pärit Adina Helene Fanny von Dellingshauseniga. Sellest ajast kui nemad Riisiperes elasid on teada ka üks kummituslugu. Adina ja Friedrichi üks tütardest olevat surnud üsna noores eas ning hiljem on nähtud seda noort tütarlast mitmeid kordi mõisas kummitamas. Üks mõisa toatüdruk olevat teda kohanud mitmeid kordi mõisas kõndimas, esimesel korral arvanud ta olevat külaline. Ka olevat valges saalis üks aken kinni müüritud peale tütre surma. Need lood on jäänud rahvapärimusse läbi teenijate mälestuste ning rohkem saab nendest lugeda raamatust "Mõisalegendid".

Friedrich Karl Otto Adam von Stackelberg
Adina von Stackelberg Aaspere mõisas. Allikas: EAA.1423.1.194.9

Veel oma eluajal andis Friedrich mõisa üle oma pojale Karl Otto von Stackelbergile (1894-...) kes jäi mõisa viimaseks omanikuks enne võõrandamist. Peale mõisa võõrandamist elasid Stackelbergid edasi Vana-Riisipere mõisas, kust nad 1939. aastal Saksamaale lahkusid.

Söögisaal. Postkaart paruness Dellingshausenile, postitemplil kuupäev 25.12.1913. Allikas: EAA.1423.1.194.153

Riisipere mõisa peahoonet loetakse klassitsistliku arhitektuuri tippteoseks. Peahoone sarnaneb üldkompositsioonilt kõige enam Tapa mõisaga (hävinenud) ning ka Aaspere mõisaga. Aiafassaadile lisati 19. saj II poolel puitpitsdekooriga veranda (hävinenud) ning esifassaadil asus sammaste vahel kivikonsoolidele toetuv pikk metallrinnatisega rõdu (samuti hävinenud).

Esifassaad 2013. aastal

Mõisa peauksest sisenedes on esimeseks ruumiks poolümar skulptuurniššidega vestibüül kust viib marmortrepp peakorrusele. Põhikorrusel on mitmeid saale - kõige suurem ja uhkem nn. Valge saal (enne ja praegu), ümmarguse põhiplaani ja väga uhke laega kuppelsaal (enne ja praegu), mida kasutati esivanemate galeriina. Kuppelsaalis oli ka neobarokne kamin-ahi, mis tõenäoliselt pärines 19. või 20. sajandist. Lisaks ka söögituba ja üks väiksem sammastega saal. Söögitoa kõrval on üks väiksem tuba, mis võis olla serveerimistuba, kuna seal on alles sisseehitatud seinakapid. Pööningukorrusel võisid olla teenijatetoad, seal oli mõnes kohas säilinud tagasihoidliku mustriga bordüür.

II korruse põhiplaan on J. Maiste raamatust "Eestimaa mõisad" (lk 263), täiendatud ruumide paigutuse osas

1958. aasta remont- ja restaureerimistööde aruandest selgus, et algselt oli valge saal pastelsetes toonides (rohekasvalge, helehall, uksed-aknad sinakasvalged). Välisfassaad oli algselt ookerkollane, sokkel sinakashall. 

Interjöör 2013. aastal

Ametlikult avati Riisiperes väikelastekodu 1921. aastal. Esialgu elas seal 50 last, ajapikku laste arv kasvas ning 1933. aastal elas seal juba 200 last. Lastekodu tarbeks tehti ka mitmeid ümberehitusi - rajati ruumikas söögisaal ja köögiruumid, seati sisse veevärk ja elektrivalgustus. Lastekodul oli kolme normaaltalu suurune majapidamine, õppetöökojad, 6-klassine algkool. Riisipere mõisa lastekodu varasemat perioodi on veidi kirjeldatud raamatus "Tänavapoiss", autoriks Ralf Kaup.

1982. aastal kolis mõisast lastekodu välja ning maja seisis üle 30 aasta ilma kasutuseta. Vahest harva kasutati seda filmivõteteks, kontserdisaaliks aga see oli ka kõik. 1999. aasta Eesti Ekspressis ilmus väike uudis selle kohta, et Riisipere mõisal on uued omanikud, kellest 3 Eestist ja üks Ameerika Ühendriikidest ning mõningaid töid tol ajal ka tehti, kuid ei midagi suurt. Viimastel üksindusaastatel hoidis majal silma peal üks kohalik härra ning heade juhuste kokkulangemisel oli võimalik isegi sinna sisse pääseda. 2012. aasta kevadel olid omanikeks Eesti päritolu vene ärimehed, kuid mõne aja pärast oli mõis jälle müüki pandud. Hinnaks oli tol korral muljetavaldavad 350 000 eurot.

2015. aasta sügisel oli kuulda, et Riisipere mõis on saanud endale asjaliku omaniku ning käimas on mõisa renoveerimistööd. Esmalt alustati mõisa katuse parandamisest ja fassaaditöödest. Mõisa katusekandekonstruktsioonid restaureeritakse ja katusel kasutatakse Eestis veel üsna uudset lahendust - täistsinki, mis pidi olema pikemalt hooldusvaba. Fassaaditöid teostas KAR-Grupp ning nende sotsiaalmeedia lehel näeb ka killukest tehtud tööst. Mitteametlikke kanaleid pidi on kuulda olnud, et mõisa pidi tulema hotell - elame, näeme. Aeg-ajalt on näha FB Eesti Mõisate grupi kaudu pilte ennistustöödest. 2016. aasta suvel sai fassaad uue ja värskema kihi ning jätkuvad sisetööd.

Riisipere peahoone tagafassaad 2012. aastal

Lehel Ajapaik on galerii, kus on  mõisast nii uuemaid kui vanemaid pilte. Isegi mulle olid mõned pildid täiesti uued. Eriti huvitav pilt on tehtud söögisaalist, kus teener seisab tikksirgelt laua kõrval.


Riisipere mõisas on filmitud Iiris Vesiku video "Weirdo"


Kasutatud allikad:

Eestimaa mõisad, J. Maiste, lk 263-267

Eesti arhitektuur, lk 50-51

Eesti pargid, lk 210-211

Harjumaa mõisad, V. Praust, lk 147, 177

Mõisalegendid, M. A. Remmel, lk 332-351

Rahvusarhiivi kinnistute register

Riisipere mõisa ajalooline õiend, köide I ja II

722 views0 comments

Recent Posts

See All