Mustamäe mõis ehk Glehni loss
- 27 minutes ago
- 17 min read
Kui tänapäeval seostub Mustamäe nimi ennekõike Tallinna paneelelamurajooniga, siis piirkonna ajalugu ulatub märksa kaugemale. Enne moodsat linnaruumi paiknes siin Mustamäe mõis ehk Hohenhaupt, mis oli Jälgimäe mõisa kõrvalmõis Harjumaal. Mõisa süda asus maalilisel Mustamäe nõlval, kus kõrgub tänaseni üks Tallinna omanäolisemaid ajaloolisi ehitisi – Glehni loss. Glehni loss valmis 1886. aastal Nikolai von Glehni eestvedamisel ning sellest sai Mustamäe mõisa peahoone. Keskaegset rüütlilossi meenutav ehitis ei olnud pelgalt mõisahärra elukoht, vaid osa märksa suuremast visioonist, millest kasvas hiljem välja Nõmme asum.
Sotsiaalmeedias jäi mulle silma üks põnev postitus, kus Taavi Torim oli ette võtnud tänuväärse töö ning toonud taas avalikkuse ette Voldemar Panso järjejutuna ilmunud lood Glehni lossist ja Glehnide perekonnast. Need kirjutised avaldati algselt Nõmme Lehes aastatel 1939–1940. Et see väärtuslik ja ajalooliselt huvitav materjal jõuaks ka teiste mõisa- ja ajaloohuvilisteni, olen koondanud lood ühte tervikusse ning avaldan need siin uuesti. Lugemise hõlbustamiseks olen lisanud tekstidele teemakohased pealkirjad. Kogumiku täienduseks olen juurde lisanud ka Nikolai von Glehni lapselapse Peter von Glehni (1899–1996) mälestused oma lapsepõlvest. Teksti sees leiduvad sulgudes kommentaarid pärinevad minult ning on lisatud selgituste ja täpsustuste eesmärgil.
GLEHNID, JÄLGIMÄE MÕIS JA NIKOLAI GLEHN
Glehn'ide suguvõsa on Eestisse rännanud Saksamaalt umbes 250 aasta eest (ehk siis umbes 1690), lahkudes sealt mingite usutülide pärast. Nikolai Glehn, nii oli selle mehe nimi, kes rajas Mustamäele lossi ja kellega seotud on Nõmme tekkimine, sündis Jälgimäe mõisas 16. juulil 1841. aastal, kus ta isa Peter (Peter von Glehn, eluaastad 1796 - 1843) oli peremeheks. Olgu siinjuures tähendatud, et Jälgimäel ei tuntud vitsanuhlust ja kui Nikolai isa oli Keila kiriku ees näinud üht talupoega häbipostis rippuvat, oli ta öelnud, et see asi peab kaduma ja olles kiriku eestseisja, ta avaldaski nii palju mõju, et Keila kiriku eest kadus häbipost.
Kuis elas Nikolai Glehn Jälgimäel, ei ole palju teada. Peale isa surma võttis ta mõisa juhtimise enda kätte ja abiellus (1866. aastal Caroline Henriette Marie von Bergiga). 20. mail 1867. a. sündis neil poeg Manfred, kellest meil on tihti juttu, sest Manfredi ja ta isa saatus on väga tihedalt seotud. Manfred kasvas noormeheks ja siirdus Berliini ülikooli oma õpinguid jätkama. Kui ta Berliinist tagasi Eestimaale tuli, andis Nikolai Jälgimäe mõisa poja valdusesse ja tuli abikaasaga Nõmmele, mis tol ajal polnud muud kui lõpmata männimets. Siit peale algab Nõmme tekkimine.
Peter von Glehn (Nikolai von Glehni lapselaps) on meenutanud: "Meie maade nimi oli Jälgimägi. Minu vanaisa vanaisa ostis selle 1823. aastal 110 000 Vene rubla eest. Maatüki suurus oli 30 ruutkilomeetrit. Selle keskel asus puumaja, madal ja pikk, ees aga ümmargune, umbes 100-meetrine muruplats. Paremal asus hobusetall ja seal hoiti ka tõldasid. Ees olid loomalaudad, vasakul asunike majad. Peamajast suure teeni viis põliste tammede allee. Maja taga asus puu- ja juurviljaaed. Seal, selles majas, me sündisime mina, Dori (Dorothea Renate von Glehn) ja Karin (Katharina Elisabeth von Glehn). Asunikud ja teenijad olid kõik eestlased: esimene keel, mida me õppisime, oli eesti keel, ja me mängisime asunike lastega. Kuid juba 3-aastaselt oskasime ka saksa keelt.
Jälgimäe mõisa peahoone, foto on pärit Harjumaa Muuseumi kogust, pildistamise aega pole märgitud. Joonistus Jälgimäe mõisahoonest 1838. aastal, joonistatud Carl Sigismund Waltheri poolt. Pildid: HMK _ F 1094 ja AM _ 13030 G 3995).
NÕMME LOSSI SAAMISLUGU
Nikolai Glehn, olles kunstniku hingega inimene, unistas ammu ehitada lossi, mingi keskaegse, tornide ja müüridega, nagu ta neid oli Saksamaal näinud. Ja kui ta jõudis looduslikult ilusa ja kõrge Mustamäe harjale, oli vanahärral, nagu teda hiljem kutsuti, otsus tehtud: siin täitub ta unistus — siia mäeharjale ehitab ta lossi. Alul ehitas ta maja, mis asub praegugi lossi vastas, triiphoone kõrval, kõrgel raudkivist vundamendil ja asus sinna elama. Siis palkas ta töömehi, kes vedasid Kadaka külast, kus praegugi asub paemurd, kivid kohale ja lossi ehitamine algas. Glehn tegi ise lossi plaanid, töötas ise väsimatult hommikust õhtuni koos töömeestega ja mõne aasta pärast oli loss nii kaugel, et ta võis minna sisse elama. See sündis kõik 1885. aastate paiku. Siit peale hakkab Glehn väsimatult töötama, et oma kodu eeskujulikuks teha ja kodu ümber elu soetada. Tol ajal ei olnud Nõmmel ju muud kui männimets — lõpmatu männimets ja liivane pind. „Kõik maa oli tühi ja paljas..." — nii on piibli alguses kirjutatud ja see iseloomustab hästi tolleaegset Nõmmet.
Esimesel ja teisel fotol on näha Glehni esimest maja, mis oli Šveitsi stiilis puithoone kõrgel kivivundamendil. Maja ümbritses lahtine rõdu, aknaid kaunistasid aknaluugid ning hoone kõrval paiknes värav (Tallinna Linnamuuseum, TLM Fn 10608:17 ja TLM Fn 10608:18). Värvilisel fotol on kujutatud hoone tänapäevane vaade, foto on tehtud 2009. aastal kasutaja Lohusalu poolt. Kolmas foto pärineb 1956. aastast (Tallinna Linnamuuseum, TLM Fn 2205).
Hommikul juba kell 4 tõusis „vanahärra" üles, haaras käru ja läks tööle. Nii maadles ta mulla ja kividega, kuni lossi tornis löödi perekella. See kostis kaugele mäe peale ja mäe alla ja oli märgiks, et algab lõuna. Kui kellahelin vanahärrale kõrvu kostis, jättis ta mulla ja käru, sõi kõhu kõvasti täis ja kadus jällegi metsa. Nii seisis see mees mulla ja loodusega vastamisi, kuni pimenes ilm. Siis läks ta tagasi lossi, sõi, pöördus oma tuppa, kus teda ootasid peitlid ja tööpink ja siin algas uus loov töö. Siin pistis vana Glehn rinda kokku puupakuga, valas välja terve oma vaimu ja ande, algas kunstilooming, milles vana parun oli võrratu. Glehn oli suur kunstnik. Puust ja luust nikerdas ta igasugu esemeid ja kujusid, mis kaunistasid lossi. Mul oli juhus näha üht temast säilinud puulõiget — ratsahobust, mille seljas istusid poiss ja neiu. Milliste peensusteni, millise loomutruudusega oli see välja töötatud. Hiiu koolimajas asub igivanasse, okslisse puutüvesse, mille torm oli Keila kiriku juures maha murdnud, õõnestatud kapp, massiivse lukuga, milles asusid kallihinnalised portselanist sööginõud, milledele ta ise oli maalinud igasugu pilte ja mustreid. Imeteldavaks kunstitööks oli sama kapi võtme kett ja ta enda uurikett, mille ta oli lõiganud välja ühest puust. Millist suurt vaeva ja pingutust nõuab see, et ühest sirgest puutiikist lõigata valmis kett, lõigata nii, et lüli oleks lüli sees, et ei oleks kuskil jätkamist ega liimimist, vaid et kett oleks ühest tükist, nagu seda oli toores puu. Seda uuriketti kandis Glehn endaga eluaeg. Suvel, kui inimesed külastasid parki, nägid nad ikka parunit valge vestiga, jäme must puukett risti üle rinna
Kogu lossi seinad olid kaetud igasugu nikerdustega (puust lõigatud öökullid, inimeste pead ja kujud), maalidega ja kirjadega. Ta valmistas laudu ja toole, mille jalgade sisse ta lõikas enda ja perekonnaliikmete nägusid. Nii töötas see mees tööpingi taga hilisõhtuni, kuni väsis ja heitis puhkama, et hommikul uuesti pooleli jäetud tööd jatkata. See oli väsimatu vaim ja suur töötahe. "Terve inimene on see, kes magab ööpäeva jooksul 3 tundi." — Nii ütles ta ise. Ütles ja uskus — uskus suure kindlusega ja ta oli terve ning tugev mees. Ta ei tarvitanud alkoholi, ehkki lossikeldris ootasid veinipudelid, ei suitsetanud ja oli veendunud taimetoitlane. „200 aastat elan ma vanaks", nii ütles ta tihti oma tuttavatele ja nähtavasti uskus ta ise sellesse suure kiindumusega, sest tal oli peas nii palju plaane, nii palju unistusi, et kui need kõik teostada, peab ta ka 200 aastat hommikust hilja õhtuni tööd tegema. Kui keegi oli Glehni jutule vastanud, et vanahärra naljatab — ega ta nii kaua ei ela, siis oli Glehn öelnud lihtsalt ja tõsiselt: “Ela kaasa, siis näed.”
Peter von Glehn on meenutanud vanaisa puutööoskuseid järgmiselt: Saalis oli puutüvedest valmistatud mööbel. Söögitoa seinu ehtinud maalid, toolid ja lauad olid kõik vanaisa enda kätega tehtud. Eriti tähelepanuväärsed olid kaks tooli, mille seljatugedesse oli nikerdatud perekonna vapp. Need rändasid perega koos Brasiiliasse. Vanaisal oli silmapaistev annet skulptuuride loomiseks. Kogu majas võis näha tema valmistatud loomapäid, puuviljakujutisi ja muid fantaasiaküllaseid nikerdusi. Tegeles ka joonistamisega ja lisaks kunstnikuoskustele mängis ka suurepäraselt tšellot. Tal oli väga väärtuslik instrument, mida kaunistas graveeritud lõvipea. Aeg-ajalt võttis ta tšello välja ning mängis, samal ajal kui Peteri isa teda klaveril saatis.
GLEHNI LOSS JA PARK
Nüüd veidi lossist - et loss on ehitatud mäeküljele, siis ta sisemine konstruktsioon oli nii imelik, et kui eest paraaduksest (mäe pealt) sisse minna ja kõndida toast tuppa, kuni jõuame basseinipoolsele küljele ja sealt aknast alla vaatame, märkame imestusega, et oleme kolmandal korral. Esimeselt korralt sisse, kolmandalt välja. Sellel korral asusid 6 tuba: söögituba, magamistuba, saal jt. Eeskojast viis trepp kööki ja teenijatubadesse. Kõige all oli pesuköök, kuurid, jää- ja veinikelder ja vanahärra kontor. Suurema osa oma lossis viibimise ajast veetiski ta kontoris ja ka tööpink oli seal. Pool kontori põrandast oli kõrgemaks ehitatud. Sellel poodiumil asus kirjutuslaud, ja seal võttis ta inimesi vastu ikka nii, et peremees oli kõrgemal ja külaline madalamal. Kontori seinad olid risti rästi igasugu salme ja aforisme täis kirjutatud ja ka eeskoja seinal oli salm, suurte tähtedega ja eesti keeles: „See on üks harimata mees, kes sülitab siin koja sees."
Peter von Glehn on meenutanud lossi interjööre ja ruume järgmiselt: lossi peamine sissepääs asus torni all ning sealt jõuti poolhämarasse vestibüüli, mis avanes avarasse saali. Saali sisustasid Glehni enda valmistatud puutüvedest mööbel, suur klaver, hinnalised maalid ja suured peeglid. Saalist pääses hubasesse punasesse tuppa, kust avanes suurepärane vaade üle oru, tiigi, mere ning Tallinna siluetile kirikutornide ja linnamüüriga. Lossi vasakus tiivas paiknes avar söögisaal, mille keskmes seisis suur tammepuust laud kuni 24 külalisele. Seinu kaunistasid seinamaalingud ning esivanemate portreed. Keskmisel korrusel asusid magamistoad, ülakorrusel aga laste toad, kust avanes veelgi avaram vaade ümbruskonnale. Alumistel korrustel paiknesid köök, teenijateruumid ja Nikolai von Glehni isiklikud ruumid. Tema kahetasandiline töötuba ühendas endas töö-, puhke- ja seltskondliku ala ning sealt viis uks veinikeldrisse, kus hoiti haruldast veinikollektsiooni. Kamina taga asus puutöönurk, kus Glehn vabadel hetkedel kujusid nikerdas.
Ka lossi park oli eeskujulikult korraldatud. Puudega palistatud muru oli jagatud osadeks sirgete teedega. Rohi, lilled, haljendavad puud — nii oli see lossi ümber. Mäe alla asutas Glehn kaks õunapuuaeda ja hiljem ühe veel mäe peale. Kõik puud istutas ta ise, kaevas augud, tassis lossi juurest kaelkookudega sõnnikut ja virtsa peale ja õunapuud kasvasid ning kandsid vilja. Üldse oli Glehn sõnnikule väga maias, sest inimesi oli vähe, aga puid oli kole palju ja sellepärast tuli ikka sõnnikust puudu. Hiljem, kui lossi ümber tekkis elanikke, siis tegi vanahärra nendega aegsasti lepingu, et need annaks talle eluaeg oma sõnnikut ja tema ehitab igale sõnniku andjale ilma rahata selle eest kuuri. Nii see sündiski. Mäe alla, puude vahele lasi ta kaevata tiigid, kus võiks liuelda süstadega.
Nüüd on tiigikaldad juba ammugi soostunud, veepinnal õitsevad rohelised veetaimed, aga nende kõrval asuvad uued basseinid liivaste põhjadega, kohviku ja hüppetorniga, kus küll ei sõideta süstadega, kuid selle eest ujutakse ja tantsitakse. Loss ja selle ümbrus äratas tallinnlaste tähelepanu. Siin oli midagi hoopis teist ja ilusamat, kui tolmuses linnas või selle haisevas ümbruses. Rahvas hakkas ikka tihemini külastama parki ja peagi oli nii, et sajad ja sajad inimesed astusid Nõmme jaamas rongilt maha ja pöörasid sammud Mustamäe poole. Parki sissepääs maksis küll 3 kopikat, kuid siin oli ilu, oli elu, oli muretu suvine pühapäev. Kuid Glehn armastas ilu, armastas loodust, ja et rahvamass seda ilu ei hävitaks, tema tehtud tööd jalgade alla ei tallaks, seisis igal pargi teenurgal kivi, millele oli kirjutatud salmik hoiatuseks inimestele, nagu: „Haritud mehed, olge head, Hoidke oma isamaad, et mõni harimata Miku oma isamaa ilu ei riku," Teise nurga peal seisis jälle: „Känd ja kadak olgu sull', Hoov ja hoone jäägu mull'." Natuke maad edasi, oli ta sepitsenud järgmise salmi: „Nopi lilled ja ka muud, aga ära puudu puud!" Siit näeme, kui lihtsad, kui ilusad salmid oli vana Glehn sepitsenud, selleks, et inimeste poole pöörata, neid õpetada. loodust armastama. Ei kuskil mingit toorest keeldu, nagu me praegu võime parkides silmata, umbes nagu: „Murul käimine hirmsasti keelatud" või „Okste murdjaid ähvardab kohutav trahv." Glehn tahtis, et inimesed jõuaksid ise äratundmisele, mis hea, mis halb. Selleks sepitses, ta need salmikesed, mis sisaldasid suure mõtte, aga vahel ka terava pilke, nagu näiteks üks salmike, mis seisis pargi teenurgal: “Kes murrab oksad, mine tea, — kas on see koer või tainapea!" Kõiki armastas Glehn, kõik olid teretulnud, aga kes oksi murdis, ega sedagi sõimatud või ähvardatud, vaid see pidi iseenda kohta salmi järgi loogilise järeldusena tegema, mis ta on.
NIKOLAI GLEHNI ABIKAASA SURM ja RAHULA RAJAMINE
1896. a. külastas lossi surm — Glehni abikaasa jättis siinse eluga jumalaga ja nüüd jäi vanahärra üksi ühes teenijatega lossi. Tekkis küsimus, kuhu vanaproua matta ("vanaproua" oli surres 48 aastane). Glehnide matusepaik on Keila kiriku õues, kuid vanaparun ei tahtnud armastatud naise põrmu nii kaugele viia ja hakkas plaanitsema — mis oleks, kui mataks naise siiasamasse mäe alla, nii et rist igal minutil lossiaknast paistab. Sellest ideest Glehn ei taganenud enam ja asus selle teostamisele. See ei olnud aga mitte nii lihtne, kui alul arvatud, sest Mustamäe alune oli pehme ja soostunud maa, nii et seal kuivade jalgadega ei saanud kuhugi minna. Aga Glehn ei taganenud oma mõttest. Ta valis välja veidi kõrgema kingu matusepaigaks, aga seegi oli nii pehme, laupäeval, päev enne matust, mehed vedasid hommikust õhtuni matusepaigale liiva, et puusärk maa peal seisaks. Lihavõtte 1. püha hommikul ilmusid hobuste ja tõldadega lossi ette kutsutud matuselised — 30 ümberkaudset mõisnikku oma prouadega, et saata Glehn'i abikaasat ta viimsel teekonnal. Lossiköögis aga aurasid katlad ja särisesid pannid, sest Glehn tahtis oma naise surma suure sööminguga tähistada. Kirstukandjad võtsid kirstu õlale ja matuserong hakkas mäest alla liikuma — puusärk ees, siis õpetaja ja leinajad tagant järgi.
Kirst, õpetaja ja leinav abikaasa liikusid mäe alt julgelt edasi, aga parunite tee oli nagu nööriga lõigatud, sest mäe all maapind kõikus, vesi lirtsus kingade ümber ja ähvardas iga minut üle jala tõusta. Pealegi olid prouadel peened sukad ja sametkingad, mis nägid üle soo minekus juba ette oma surma. Ja nii juhtuski, et 30 kutsutud auvõõrast jäid mäe alla varakevadiste tuulte kätte külmetama ja vaatasid imestusega, kuidas õpetaja, kirst ja Glehn tüürisid matusepaiga poole. Jõuti õnnelikult kohale, ehkki kõigil olid jalad üle põlvede läbi märjad ja saabastes lirtsus punane soovesi, sest talvine lumi oli just sulanud, aga matusetalitus peeti ära ja puusärk kaeti liivaga kinni, kuna auvõõrad külmetasid mäejalal ja võitlesid soo pehme pinnaga. Aga seda nad Glehnile ei andestanud. Kui matus lõppes, võttis igaüks oma hobuse ja kihutas tuhatnelja kodupoole, kuna lossisaalis, hiilgavalt kaetud laua taga seisis üksinda murest murtud Glehn — seisis ja ootas, et tuleksid auvõõrad matusepidu pidama, aga kõik olid läinud. Veel kaua peale matuseid ei tahtnud mõisnikud Glehnist midagi teada, ei tahtnud talle kuidagi andestada, et neid oli veetud niisugusesse soomülkasse. Hiljem lasi Glehn matusepaiga korraldada. Puusärk nihutati sügavamale ja haud tehti kindlamaks, et suurvesi vanaprouale tema viimses puhkepaigas liiga ei teeks. Glehn tegi ilusa kalmu, asetas kalmule marmorristi ja selle ümber marmorpingi. Hiljem maeti vanaprouale seltsiks ka kaks Manfredi last. Üksikule soosaarele tekkis ilus vaikne surnuaed, millest praeguseks on nagu sõda üle käinud. Marmorpingid on puruks tehtud, ristidele on tõusev noorus südamed ja amorinooled sisse graveerinud, nagu poleks ilma nende märkideta surm ikka täielik. Imelik, kuidas inimene võib pühadusegi jalgade alla tallata. Kui ei hakka peale ajahammas, siis hakkab ometi inimesehammas — nii on see ikka elus, sest tema silmal on valus vaadata, kuis kõik on korras ja püsti — parem korratu ja viltu löödud - siis on rohkem ajalooline, rohkem südame lähedal — see on mõnede inimeste loogika.
NÕMME LOOMINE
Kui Glehn oli üksi jäänud, hakkas ta omi suure plaane teostama. Ta tahtis Nõmmest teha suure tööstuslinna ja andis selleks alguses ise head eeskuju. Fantaasia oli tal tugev, ideed olid head, aga need olid kahjuks eluvõõrad, või kuigi nad eluvõõrad ei olnud, siis said nad inimeste poolt eluvõõraks tehtud. Ta hakkas oma maa-alasid kruntideks jaotama ja rahvale müüma, et Nõmmele enam elu tõmmata. Siinjuures on huvitav märkida, kui kalliks on läinud Nõmme pind. Praegu maksavad paremad krundid 20—30 krooni ruutsüld, kuna esimene krunt, mille Glehn müüs ühele Tallinna kooliõpetajale Pielmannile, maksis 7 kopikat ruutsüld. Glehn oli väga vastutulelik inimestele. Kui mõni tahtis väga Nõmmele kodu soetada ja tal oli viiski rubla raha taskus, andis Glehn talle maa ja ehitas maja peale, nii et värskel kodanikul polnud muud kui asugu aga sisse elama. Igal aastal, kindlaksmääratud tähtajal pidi ta siis lossi minema ja Glehnile ”üüri" maksma — s. o. teatud osa maamaksust ja protsendid. Kui mõni unustas tähtpäeva ära, või meelega ei läinud, siis läks vanahärra ise järgmise päeva varahommikul kodaniku ukse taha. Seisis ja koputas, nagu ta oli — pikk, peenike mees, suur hall habe palituhõlmade vahele topitad, hõõrus käsi ja küsis maheda häälega: “Ma tullin jälle need üürid saama." Nii hakkas elanikkude arv Nõmmel järjest kasvama ja et tekiks tööstuslinn, selleks rajas Glehn ise terve rea vabrikuid. Nüüd on need vabrikud läinud kõige igaviku teed, kuid mõningad hooned seisavad veel püsti.
Ta lasi ehitada praeguse Rahukiriku, mis mõningate aastate eest koguduse poolt ümber ehitati. Seal avas Glehn valukuuri ja lukusepa töökoja. Vana baptisti palvela kohal oli tal teine valukuur. Nüüdne Kristali maja on samuti tema poolt ehitatud ja seal asus seebivabrik. Praeguse Kreuzmani maja kohal oli Glehni mööblitööstus ja Hiiu-Kivimäe vahel, Pärnu maanteel asus liimivabrik. Ka vana koolimaja turu ääres on Giehni ehitatud, Glehn ei lasknud teda ehitada küll mitte koolimajaks, vaid kaubamajaks. Seal oli tal vorstivabrik ja pagaritööstus. Huvitav on veel see asjaolu, et praeguse turuplatsi kohal asus suur kruusaauk ja vaadates kord seda auku, oli Glehn öelnud, et kui kruus lõpeb august otsa, saab auk kinni aetud ja koht jääb turuplatsiks. Temast endast ei saanad küll turuplatsi rajajat ja noorem põlv on nagu sedasama mõelnud, on nagu Glehni mõttest kinni hakanud ja nüüd on seal ometi turuplats.
Tema ehitatud kaubamajast ei saanud küll mitte kaubamaja, aga selle eest haridustempel, mis on auga oma aja ära teeninud ja ootab vist varsti surma. Glehni ideed läksid veel suurejoonelisemaks. Vabrikutest oli talle veel vähe. Ta kavatses maa-ala, kust praegu läheb Habersti tee, anda inglastele ja need pidid Stroomi rannast ehitama kanali Mustamäe alla, nii, et laevad võiksid vaevata sõita Nõmmele ja jääda Mustamäe juures ankrusse, sest kuis saab siis tööstuslinn eksisteerida, kui puudub laevaühendus välismaailmaga. Nii mõtles ja plaanis see mees. aga ta mõtles kõigile muule, mitte rahale ja see saigi talle komistuskiviks. Kui palju suudab siis üks mees? Sest materjal maksab, töö maksab, masinad maksavad, kõik maksab ja üks ei saa ometi tervet linna üles ehitada. Pealegi maksis Glehn rohkem kui vaja — maksis poole rohkem kui vaja.
NIKOLAI GLEHN ja VÕLAD
Ta tegi küll plaane, andis käske ja õpetusi, aga nagu eelpool tähendatud, ta oli võrdlemisi eluvõõras, ei teadnud materjali hinda, ei teadnud tööhulka, ei uurinudki seda, sest ta usaldas ettevõtjaid ja töölisi. Glehn ei tundnud pettust, usaldas kõiki ja see saigi talle saatuslikuks. Üldse näib Glehnide dünastia õnnetus peituvat usalduses, sest ka ta poeg usaldas kõike. Ehitusmeistrid kirjutasid materjali arved poole suuremad, vabrikutesse osteti vanad masinad poole hinnaga ja Glehnile esitati arved, nagu oleksid need kõige paremad ja kõige kallimad masinad. Igaüks võttis sealt, kust võtta sai ja nii juhtuski, et raha lõppes Glehnil otsa ja võlad kasvasid aina suuremaks. Vabrikud, kuhu oli hingehinnaga ostetud kallid sisseseaded, töötasid nädal või paar ja jäid siis seisma. Nii näiteks Rahukiriku asemel olev valukuur töötas ainult viis päeva ja selle aja jooksul aeti üks Jälgimäelt toodud kõver sahk sirgeks — siis oli vabrik pankrotis. Sellel ehitusperioodil tekkis Glehnil ka palju vihavaenlasi, sest töömeestele, kes tarvitasid alkoholi, ei maksnud ta palka välja, vaid käskis naistel palga järgi tulla. Ta ütles ikka, et kui raha sinu käes, jood sa selle ööga maha, aga mida naine ja lapsed peavad nädal aega sööma. Ei aidanud midagi, mees pidi naise kontorisse tooma ja selle peo peale maksis Glehn siis palga. Küll sõimati teda tihti selle eest, aga vanahärrat see ei häirinud, sest ta ütles sõimajaile ikka suure kindlusega: “Sõimake teie mind kuidas tahate, aga härra olen ma ikkagi." Vist nende vihavaenlaste poolt süüdati ka ühel pimedal ööl ta mööblivabrik, mis põles maani maha.
Aga ajad on muutunud ja rahvas ühes nendega ja suured Glehni vihavaenlased on nüüd hiljem tihti öelnud, et kui tuleks vana Glehn veel praegu tagasi, ma võtaks ta ees mütsi maha ja austaks teda. Võlad kasvasid Glehnil järjest suuremaks ja rahapuudus andis end valusalt tunda. Nii nähti tihti vanahärrat, sumadan käes, habe palituhõlmade vahel, minemas jala üle liivalagendiku Tallinna poole, sest tihti polnud tal sõidurahagi. Nii läks see ikka edasi, kuni 1903-daks aastaks oli vanahärral juba 160.000 rubla võlga, nii et teda ähvardas laostumine. Poeg Manfred oli isa mitu korda hoiatanud, et ta oleks ettevaatlikum laenudega ja vabrikute ehitamisega, aga vana Glehn reageeris sellele üleolekuga. Praegu saavat laenatud, aga kui vabrikutes masinad töötavad ja võllid vuravad, saab see raha kahekordselt tagasi võetud. Aga et rahad jäid tagasi võtmata, ähvardas haamer Mustamäe lossi, selle laialdasi maid ja Glehni Tallinnas asuvaid maju. Nimelt oli Glehnil Pikal tänaval asuv Mustapeade klubi maja ja teine maja Ahju tänaval. Isa laostumisest päästmiseks, andis Manfred Jälgimäe mõisa rendile, kolis oma perega Mustamäe lossi ja võttis isa varanduse oma nimele. Nii sai isa varandus päästetud, kuigi Tallinnas üks maja läks oksjonile. Kriitiline moment oli möödas ja hakati intensiivsemalt maad müüma, et võlgu tasa teha. Nüüd lõppesid Glehni kavatsused asutada Nõmmele suurt tööstuslinna. Kuid sellega ei ole veel seda öeldud, nagu oleks vanahärra käed rüpes istuma jäänud — ei sugugi! Kuigi vabrikutest ei saanud asja, oli ometi veel paljugi teha, millest asja pidi saama.
MANFRED NIKOLAI VON GLEHN ASUB LOSSI ELAMA
Noor Glehn, tulles Mustamäele, tõi Jälgimäelt kaasa 8 lehma. Nendele ehitati laut ja kuna vanahärral endal oli ka üks lehm, siis algas lossis üheksa lehmaga intensiivne karjapidamine. Puudus tuli ainult hobustest, sest vanahärrale kingitud kaks sõiduhobust heitsid igavesele unele. Ka neid ei raatsinud Glehn kaugele matta, olid ju loomad talle nii südamelähedased. Ta mattis hobused sinnasamasse lossi ette, tegi hauale künka peale ja künka otsa püstitas 4-meetrise raudkivist ausamba, obeliski, mis praegugi samal kohal püsti seisab. Nii elas ta Mustamäe lossis, elas koos poja ja selle perekonnaga, kuna ta truud seltsilised puhkasid mullas: naine mäe all, hobused mäe peal. Mis tol ajal nõmmelastele palju nalja sünnitas, oli piima vedu. Et lossis karjapidamine hoogu võttis ja 9 lehma täie koormusega lüpsid, veeti osa piima poodidesse ja elanikkudele. Igal hommikul ladus kärneripoiss piimanõud väikesele vankrile, rakendas suure soku ette ja piimavedu algas. Nii läksid nad ikka kolmekesi: kärneripoiss, sokk ja vanker mööda Nõmme tänavaid ja jaotasid piima. Kärner, sokk ja vanker — nii kestis see kaua aega, kuid ühel päeval juhtus midagi hirmsat ja traagilist, mis tegi lõpu sellele romantikale. Peale ausalt tehtud päevatööd seoti sokk Rõõmuallika juures vaia külge, et loomake sööks rohtu ja puhkaks oma väsinud keha. Samal ajal hulkusid seal ringi suvitajate koerad, kellele sokk hakkas väga närvidele. Suure lõrinaga piirasid nad „piimavedaja" sisse ja sundisid teda taganema, kuni äkki sokk oli silmapiirilt kadunud ja Rõõmuallikas hakkas kuidagi imelikult vahutama ja mullikesl välja ajama. Küll katsus vaene loomake mitu korda nina vee peale tõsta, et näha säravat päikest, et hingata suvist õhku, sest kuis sa veel piima vead kui õhku ei ole, aga silmates vihaseid koeri, läks ta hirmuga vee alla uuesti tagasi. Nii kestis see tükk aega, kuni viimaks Rõõmuallika juures kõik jälle surmavaikseks jäi. Suur oli aga kõigi lein, kui pika otsimise peale viimaks Rõõmuallikast uppunud „piimavedaja" välja tõmmati. Sellele vaatamata kestis piimavedu edasi, ainult selle vahega, et nüüd rakendas kärneripoiss igal hommikul soku asemele härja vankri ette ja nii läksid nad jälle kolmekesi mööda Nõmme tänavaid: — kärner, härg ja vanker.
GLEHNI LOSSI PARK JA EHITISED
Nüüd läheme veidi tagasi ja vaatame, mis sündis sellel vabrikute perioodil lossi ümber, sest alati pidi midagi sündima, alati pidi midagi juurde tulema, niikaua kui vanahärra käed veel liikusid ja pea püsti oli. Enne 20. sajandi algust ehitas ta kahe abilisega lossi ette triiphoone või nn palmimaja, mis praegugi on veel püsti, ehkki juba varemete lõhn ligi, aga õnneks, siiski veel seisab. Palmimaja ehitati klaaskatusega, mis oli läbi põimitud kivist ja tsemendist raamidega, nii et päeval paistis sinna päike ja öösel kuu. Palmimaja oli täidetud igasugu lillede ja puudega. Palju taimi oli Glehn ekstra Saksamaalt toonud, sest neid Eestis ei leidunud. Seal õitsesid ja kandsid vilja isegi niisugused puud, nagu palmid ja viinapuud. Palmimaja keskele oli kaevatud 2 tiiki, kust purskas vesi ja mis olid palistatud roheliste taimedega. Ümber palmi maja ringlesid sammaste vahel teed, mia tõusid kuni klaaskatuseni ja sealt võis alla vaadata, imetleda tiike ja looduse rohelist ilu. Palmimajja sissepääs maksis 10 kopikat ja see raha läks vaesemate kooliõpilaste toetamiseks.
Sellega lõpevad lood Glehnidest ja lossist. Postituse lõppu olen koondanud lühikese kokkuvõtte pargist ning ülevaate seal leidunud ehitistest ja skulptuuridest.
PARK JA PARGIS ASUVAD RAJATISED
Lossi ees asus müüriga piiratud pargiala, mida liigendasid looklevad teed ja dekoratiivpõõsaste istutused. Pargi põhjapoolne osa hõlmab allikaterohket ala, kus vesi suunati kanalite ja tiikide süsteemi. Hiljem muudeti osa veekogudest ujumisbasseinideks, kuid säilinud on keerukas kanalite, saarte ja poolsaartega veemaastik. Nagu juba eespool kirjutatud, siis ühes osas paikneb Glehni perekonna rahula.
Peahoone vahetus läheduses asub palmimaja, kus kasvatati mitmesuguseid eksootilisi taimi. Hoone oli ühelt poolt kaetus mullaga, lõuna pool oli raudkivikildudest sõrestik, kuhu olid paigutatud klaasruudud. Hoone keskel oli kaks tiiki, kust purskas vesi ja mis olid palistatud roheliste taimedega. Peter von Glehn on meenutanud palmimaja: "keset tohutut parki, olid mõned teenijate majad ja üks kummaline ehitis kasvuhoone troopiliste taimede jaoks, ja isegi talvel, kui kõik ümberringi oli kaetud lumega, valitses seal sees troopiline temperatuur ja lillelõhn."
Nikolai von Glehn rajas oma parki mitmeid raudkiviskulptuure, kõige kuulsam neist oli aastatel 1902–1908 valminud „Kalevipoeg“, mille Glehn ehitas oma kätega, kasutades modellina iseennast ja suurendades proportsioone neljakordseks. Kuju kukkus ehitamise ajal ümber, mistõttu lisati sellele toeks nui. Kuigi autor nimetas teose Kalevipojaks, meenutas selle välimus pigem Saksa mütoloogia kangelast ning rahvas hakkas kuju kutsuma „Glehni kuradiks“. Lisaks valmis Glehni eestvedamisel raudkivist lohe, mida kohalikud nimetasid krokodilliks. Algselt moodustasid lohe ja Kalevipoeg ühise skulptuurigrupi, kus koletis varitses vägilast selja taga. Lohe ehitamisel tekkis samuti tehnilisi raskusi, sest esimene pea osutus liiga raskeks ja murdus.
Lossi lähedal asus ka väike kivikildudest ehitatud lossi makett, mida tunti "Rootsi lossina". Glehn kavandas selle oma lastelaste mängupaigaks ning nimetas kogu rajatiste kompleksi „Rootsi kuningriigiks“.
20. sajandi alguses rajati peahoone lähedusse pargitorn, mis täitis nii vaatetorni, lao kui ka tisleritöökoja funktsiooni. Torn valmis 1910. aastal ning oli algselt kavandatud 43 meetri kõrgusena. Ehituse käigus selgus aga, et torni alus on liiga nõrk ja kitsas, mistõttu piirduti umbes 25 meetri kõrgusega. Kuigi torni kavandati üürikorterid, ei olnud nende vastu huvi ning hoonet hakati kasutamana hoopis õunahoidlana. Samas kujunes sellest populaarne vaatetorn, kust selge ilmaga avanes vaade kuni Soomeni.
MIS SAI NIKOLAI VON GLEHNIST JA TEMA LOSSIST EDASI?
1918. aastal lahkus Nikolai von Glehn koos perega Saksamaale ja sealt edasi Brasiiliasse. Nikolai von Glehn suri kaugel kodumaast 7. septembril 1923 ja maeti Ouro Fino kalmistule. Vaid aasta hiljem, 30. mail 1924 järgnes talle poeg Manfred.
Pärast Glehnide lahkumist jäi loss hooletusse ning lagunes. Aastakümneid seisis hoone varemetes, kuni 1960. aastate keskel algatati lossi taastamise. Taastamistööde käigus püüti küll säilitada ajaloolist ilmet, kuid hoonet ei taastatud täpselt algsel kujul. Loss rekonstrueeriti vastavalt uuele otstarbele, mistõttu tehti mitmeid muudatusi, sealhulgas lisati hoonele täiendav korrus. Loss avati aastal 1977 ning sellest sai Tallinna Polütehnilise Instituudi klubihoone.
Selle postituse koostamise käigus sattusin huvitava teabeni, et Tallinna Aia tn 12 hoonet, kus tegutseb praegu Kanutiaia Huvikool, peetakse Glehnide linnamajaks. Teemat põhjalikumalt uurides ilmnes siiski, et maja ei olnud seotud Mustamäe ja Jälgimäe mõisate tuntud Glehnidega, vaid kuulus perekonna teisele harule.
Maja aadressil Aia tn 12, Tallinn. Maja ehitati oletatavasti 1879. aastal ning algselt oli see Peterburi õukonnajuveliiri Konstantin Ferdinand Saefftigeni elamu. Glehnide kätte läks hoone 1906. aastal kui hoone päris Konstantin Saefftigeni tütar Julie Anna von Glehn. Vasakpoolsel fotol on kujutatud hoonet enne ümberehitust koos selle peasissekäiguga. Parempoolne foto näitab maja pärast ümberehitust ning vaadet Kanuti aia poolt.
Postituse kirjutamisel oli abiks:
Nõmme Muuseum Glehn ja Nõmme
Nõmme Sõnumid Nõmme rajaja lapselapse Peter von Glehni lugu 6.06.2014, lk 5
Kultuurimälestiste Register Eesti NSV mõisate esialgne ülevaade. Harju rajoon (kolmes köites) Köide I-nr-d. 1-50. V. Ranniku. Tallinn 1978
Suurimad tänud Taavi Torim, et tänu teile need jutud jõudsid uuesti avalikkuse ette!
