Vasalemma mõis asub Harjumaal, Keilast veidi edasi ning veidi enne Padise mõisa. Varasemalt oligi see Padise mõisa maa, iseseisvaks mõisaks sai see 1825. aastal kui mõisa omanikuks oli Thomas von Ramm (1783-1837). Esimene härrastemaja olevat olnud väiksem puithoone, mis asus praeguse peahoone läheduses, kuid lammutati 1940. aastatel. 1886. aastal omandas mõisa Valerio (Valerian) von Baggehufwudt (1843-1923), kellele kuulusid ka Saku ja Nõva mõis. Uus peahoone ehitati 1894. aastal, hoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi mida nimetatakse ka Vasalemma marmoriks.
Vasalemma mõisa peahoonet peetakse üheks parimaks neogooti stiili näiteks (koos Keila-Joa, Alatskivi ja Sangastega). Vasalemma mõisa õitseng algas ajal kui mõis läks Baggehufwudtide valdusesse, nende ajast on ka tänaseni säilinud peahoone. Valerio (Valerian) von Baggehufwudt oli abielus rikkast perekonnast pärit Josephine von Ungern-Sternberniga. Josephine oli lahutatud naine, mis tol ajal ei olnud väga tavapärane. Josephinelt olevat tulnud uue peahoone ehitamise algatus ja rahad. Valerio ise oli Saku õlletehase asutaja, tema ajal hakati õllekööki moderniseerima ja tööstuslikult tootma. Ka Valeriole ei jäänud see ainukeseks abieluks - 51. aastaselt abiellus ta teist korda endast 15 aastat noorema Luzie Eveline Marie von Kotzebue-ga.
Valerio (Valerian) von Baggehufwudt ja tema esimene abikaasa Josephine Magdalena von Ungern-Sternberg.
Nende ainuke laps, Eduard Karl Ewald von Baggehufwudt (1870-1947) sai Vasalemma mõisa omanikuks 1892. aastal. Tema abiellus Nikolai von Glehni tütre Elsbethiga.
Lisaks tavapärasele majandamisharudele (põllumajandus, karjakasvatus), tegeleti Vasalemmas küülikute kasvatamisega, need läksid ekspordiks ning ka eksootiliste lindude kasvatamisega. 1912. aastal kasvas Vasalemma mõisas üle 40 erineva linnuliigi, tol ajal oli see Eesti suurim linnukasvatus. Aastas olevat müüdud 1500 lindu ja 25 000 linnumuna. Mõisa maadel asus ka paekivimurd, kust veeti materjali Tallinna, Peterburgi ja Riiga.
Kuna peahoone on ehitatud üsna hiljuti, siis õnneks pole seda järgmised ajajärgud väga muutnud. Välisilmes on puudu mõned detailid või need on asendatud uute materjalidega (näiteks kivitrepi asemel on betoontrepp). Ka siselahenduses pole ruumide suurust väga muudetud, vaid pööningukorrus on kasutusele võetud. Ruumijaotus lähtub arhitektuurist - ruumid pole paigutatud anfilaadsüsteemis, vaid paiknevad vabama plaanikäsitlusega - I korrusel on esindusruumid - vestibüül, kabinet, söögituba, saal, proua ja härra magamistoad. Peahoone saal on peaaegu ruudukujuline ja sealt pääses pea igasse ruumi, ainult mitte härra magamistuppa. Nii saalist, kui söögisaalist pääses terassile. Söögisaali taga paiknesid abiruumid - toitude serveerimise ruum ja köök. Köögist pääses treppi mööda keldrisse, kus hoiti toitu. Saaliga piirneb veel ruum mida arvatakse olevat mõisaproua magamistuba (seal paikneva valge kamina tõttu). Renoveerimistööde käigus tuli mõisahärra kabineti seinalt värvi alt nähtavale järgmine loosung: "Väsimatult pead sa edasi püüdlema. Usinuseta auhinda ei saa".
II korrusel paiknesid ülejäänud magamistoad. Maja teise korruse lõunapoolne külg olevat olnud laste ja nende kasvatajate käsutuses. Seal olnud ka mõisakirjutaja tuba, õmblemistuba, triikimistuba. II korruse ruumid on I korruse ruumidest 26 sentimeetrit madalamad. Poolkeldrikorrusel asusid teenijatetoad.
Vasalemma mõisakompleksi kuulub veel mitmeid tähelepanu väärivaid hooneid ja ehitisi:
värvapostid, mis on neogooti stiilis nagu ka peahoone
mõisa ait, millest on säilinud I korruse müürid
mõisa veetorn, mis on ehitatud 1913. aastal
lisaks veel keldrid, sepikoda, ait-kuivati, meierei.
Mõisa võõrandamise ajal (ehk 1919. aastal) oli hooneid märksa rohkem - 30 ringis.
Vasalemma mõisast ligikaudu kilomeeter ülesvoolu asus jõe ääres mälestusmärk, millel kiri: Alma Wannas, 17. või 18. mai 1911. Kohalikud elanikud kõnelevad, et 21-aastane Alma olnud Vasalemma mõisniku sekretäriks või kooliõpetajaks. Sel ajal olnud mõisaomanikuks Eduard von Baggehufwudt. Mõisnik pannud end preili üle maksma ja selle tagajärjel heitnud neiu end Vasalemma jõe voogudesse. Märgitud kohas on jõgi sügav ja neiu uppus. Mõisnik püstitanud hingerahu saamiseks talle mälestussamba. Kohalikud harrastuskalamehed räägivad, et mälestuskivi ei ole purustatud, vaid lahti kangutatud ja jõkke lükatud.
1919. aastal mõis võõrandati ja mõisa maadel hakkas tegutsema aianduskool ja Õpetajate Seltsi puhkekodu. Alates 1922. aastast asub peahoones Vasalemma kool, hetkel Vasalemma põhikool.
Vasalemma viimase mõisniku üks poegadest oli väga värvika ja skandaalse elulooga. Eduard von Baggehufwudt (Ned de Baggo) (1904-...) sai kuulsaks pornograafiliste piltide tegemise ja levitamisega. Piltidel olevat kasutatud nii kooliõpilasi, keda Eduard oli meelitanud šokolaadi ja likööriga, kui ka tol ajal seltskonnaelus tuntud daame. Tal oli selle pärast mitmeid pahandusi politseiga, nii Eestis kui ka muudes riikides, kuhu ta põgenes. Eestis saadeti ta karistust kandma Kihnu saarele, kust ta mõne aja pärast põgenes. Koos oma äripartneriga anti välja erootilist ajakirja "Nauding". Tolleaegse ajakirjanduse hinnangul ei osanud Ned de Baggo oma toodangus olla ahvatlevalt peen, vaid paistis silma primitiivse, saamatu ja eemaletõukava rõvedusega. Ta oli abielus oma eestlannast teenijannaga , kellega tal oli 2 last. Nende abielu lahutati 1933. aastal. Viimased teated Ned´ist olid 1961. aastal, kui ta taotles Rootsilt elamisluba, kuid millest võimud keeldusid. 2019. aastal mängiti Tartus ERMis etendust "Ööpiltnikud", mis oli suuresti oma ainese saanud just sellestsamast Ned`ist ja temaga seotud seikadest.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Vasalemma mõisa peahoone ajalooline õiend
Vikipeedia Ned de Baggo