Käravete mõis
- 2 days ago
- 6 min read
Käravete mõis on üks Järvamaa tuntumaid ja ajalooliselt väärtuslikumaid mõisakomplekse. Käravetel on läbi aegade olnud erinevaid nimesid - Kerrefer, Kerrafer, Kirrifer ja Kirrefer. Tänapäeval nähtav mõisakompleks kujunes välja nelja ehitusperioodi jooksul. Nagu paljudes teisteski Eesti mõisates, paiknes siin algselt 17. sajandil rajatud puidust peahoone, mille ümber hakkas mõisasüda järk-järgult arenema. Hilisemate ümberehituste ja laienduste käigus omandas Käravete mõis järk-järgult selle ilme, mida tunneme tänapäeval. 18. sajandi keskpaigas ehitati ühekorruseline kivist barokkhoone. 19. sajandi alguses pikendati peahoonet ning sellele anti klassitsistlik ilme, sh lisandus järve poole olevale fassaadile kiviterrass ja sammasportikus. 19. sajandi teisel poolel täiendati peahoonet historitsistliku puidust tiibhoone ja pitspalkoniga. Juurde ehitati ka mitmeid uusi majandushooneid, sealhulgas tallid, laudad ja suur viinavabrik.
20. sajandil kasutati mõisa erinevatel eesmärkidel. Nõukogude ajal kohandati osa hooneid uutele funktsioonidele ning 1990. aastatel tegutses peahoones raamatukogu. 2002. aastal müüs Ambla vald mõisa eraomandisse ning tänapäeval on see eraomanike valduses. Mõisa arhitektuurilist mõju suurendab selle asukoht Käravete paisjärve kaldal. Järvele avanev vaade ning avar väljak peahoone ees loovad mulje, nagu oleks hoonel kaks peafassaadi.
Mõisa asutamisaeg ei ole täpselt teada, kuid arvatakse, et see rajati 16. sajandi lõpus või 17. sajandi alguses. Sel ajal kuulus piirkond Gerth Mundusele. 1615. aastal kinkis kuningas Gustav II Adolf Käravete mõisa koos Rakamõisaga Narva asehaldur Nils Hansson Baggele (...-1645). Bagge suguvõsa aadeldati 1652. aastal nime all Baggenhufwudt ning nende valduses püsis mõis ligi kaks sajandit. Pärast Põhjasõda tagastati Rootsi ajal riigistatud mõisad endistele omanikele ning Käravete läks taas Baggenhufwudtide valdusse. 1799. aastal pantis Jacob Gustav von Baggehufwudt (1770-1820) Käravete mõisa 91 aastaks kreisimarssal Robert Archibald Douglasele (1754–1818), kellele kuulus ka naabruses asuv Albu mõis. Tema ainuke laps, tütar Juliana Eleonora von Douglas (1781-1833) abiellus krahv Alexander Ingelströmiga. Omades nii Albu kui Käravete mõisa, elasid nad peamiselt Käravete mõisas.
1818. aastal panditi mõis kümneks aastaks kreisimarssal Gustav Diedrich von Rehbinderile (1756-1826). Gustav Diedrich von Rehbinder oli üks oma aja mõjukamaid ja ettevõtlikumaid mõisnikke Eestis. Saku mõisniku pojana sündinud Rehbinderile kuulus kokku 14 mõisa, sealhulgas Udriku, Polli, Imastu ja Neeruti mõis. Ta paistis silma uuendusmeelsusega, võttes juba 1805. aastal oma mõisates kasutusele ühed esimestest rehepeksumasinatest Eestis. Lisaks põllumajandusele arendas Rehbinder aktiivselt tööstust. Polli mõisa rajas ta kalevimanufaktuuri ja küünlavabriku, Imastu mõisas äädika- ja veinivabriku ning Läänemaal tegeles meriino lammaste kasvatamisega. Rehbinderite ajal saavutas Käravete mõis oma suurima hiilguse, kujunedes üheks Järvamaa esinduslikumaks klassitsistlikuks mõisaansambliks. Sama perekonna käe all rajati välja ka Udriku mõisakompleks, mis on vähemalt sama silmapaistev. 1826. aastal päris mõisa ta poeg Karl Gustav von Rehbinder (1793-1851), kes mõned aastad hiljem pantis mõisa Karl Friedrich von Lüderile (Lueder) (1777-1857).
1859. aastal päris mõisa tema poeg Eugen Georg von Lüder (1827-1870). Eugen Georg von Lüder ei abiellunud ja polnud tal ka järeltulijaid ja kui ta 1870. aastal suri, otsustasid tema ema Elisabeth Renata Auguste von Lüder (sündinud von Rosen) ja poolvennad Friedrich, Magnus Georg ning Karl Otto von Lüder Käravete mõisa müüa.
Mõis müüdi 1873. aastal leitnant Friedrich Wilhelm von Wrangellile 84 000 hõberubla eest. Friedrich Wilhelm oli paar aastat varem Peterburis abiellunud Helene Athenais Kasimira Marie Zoege von Manteuffeliga. Perre sündis kuus last. Vanima poja, 1872. aastal sündinud Georg Peter Karl von Wrangelli, jaoks rajati mõisasüdamesse eraldi puidust häärber, mida tunti ka noorparuni majana. Pärimuse kohaselt ehitati see seetõttu, et kivist peahoone niiske ja jahe õhk ei sobinud tema haigetele kopsudele.
1885. aastal omandas mõisa kindraliproua Emma Mathilde Pauline von Dehn (sünd. Sterky) (1846-1930). Emma Mathilde sündis Peterburis, kus tema isa oli Rootsi peakonsul ja juhatas perekonna ettevõtet Gustaf Sterky & Son. Kuigi Sterky perekond säilitas tänu oma diplomaatilistele ametikohtadele Rootsi kodakondsuse, kasvasid nad üles Peterburis, rääkisid vene keelt ja olid tihedalt põimunud Venemaa kõrgseltskonnaga.
Eelmine | JärgmineJakob August Eduard von Dehn Emma Mathilde Pauline Sterky
18-aastasena abiellus Emma Mathilde Pauline Sterky Ruila mõisas sündinud Jakob August Eduard von Dehniga (1828-1894). Jakob August Eduard von Dehn õppis kaardiväe lipnike ja ratsaväe junkrute koolis ning lõpetas selle 1847. aastal lipnikuna. Seejärel alustas ta teenistust Venemaa eliitväeosas, Preobraženski kaardiväe rügemendis. Tema sõjaväeline karjäär kulges edukalt. 1864. aastal ülendati ta koloneliks ning 1869. aastal määrati 3. Pernovski grenaderirügemendi ülemaks. 1877. aastal sai ta kindralmajoriks ja asus juhtima 1. grenaderidiviisi 1. brigaadi. Vene-Türgi sõja ajal aastatel 1877–1878 võitles ta Taga-Kaukaasias. Ta juhtis olulistes lahingutes reservvägesid ning paistis silma Avliar-Aladža kõrgendike lahingus. Pärast strateegiliselt tähtsa Karsi linna vallutamist määrati ta linna komandandiks. Sõjaliste teenete eest autasustati teda 1878. aastal kuldse mõõgaga kirjaga „Vapruse eest“, mis oli üks kõrgemaid vapruse tunnustusi Vene armees. 1885. aastal lõpetas Jakob August Eduard von Dehn pika sõjaväelise teenistuse. Tunnustusena teenete eest ülendati ta erruminekul kindralleitnandiks. Samal aastal sai temast ka mõisa omanik, mistõttu tähistas 1885. aasta tema elus nii sõjaväekarjääri lõppu kui ka uue eluetapi algust mõisahärrana. Pärast von Dehni surma 1894. aastal läks mõis tema perekonna valduses edasi. Lesk kinkis selle oma väimehele Georg Engelbrecht von Tiesenhausenile (1857–1920), kellest sai mõisa järgmine omanik. Georg Engelbrecht von Tiesenhausen oli kuulsa meresõitja Otto von Kotzebue lapselaps. 1897. aastal sündis Käravete mõisas nende ainuke poeg ja ainuke järeltulija Ludwig Jakob Eduard Georg Konstantin Wladimir von Tiesenhausen.
Emma Julie Olga von Tiesenhausen (sünd. von Dehn) Georg Engelbrecht von Tiesenhausen
1913. aastal omandas mõisa Alexander Franz von Staal. 1915. aastal ostis mõisa Gerhard Paul Konstantin von Benckendorff (1885-1930), kes mälestuse järgi olevat elanud Tallinnas.
Maareformi järel muudeti Käravete riigimõisaks. Mõisa maavaldus hõlmas 254 hektarit. Rentnikud kohustusid arendama hollandi-friisi veisetõu kasvatust. Mõisas peeti veiseid ning rajati ulatuslikud aiad ja puukoolid. Sissetulekuallikaks olid: piimatootmine, tõukarja müük, kartulitest toodetud toorpiiritus, mida destilleeriti mõisa viinaköögis ja saadeti edasi Moe piiritustehasesse, veini valmistamine mõisaaia marjadest ja õuntest, ümbruskonna talunike vilja rehepeksu teenus.
Alates 1919. aastast oli mõisas majandamas Johan Rumberg (1874–1949). Johan Rumbergi hüüti "Eesti kartulikuningaks". Johan Rumberg oli silmapaistev Eesti ettevõtja ja põllumajandustegelane, kelle suurimaks elutööks kujunes Eesti kartulikasvatuse arendamine. Tema juhtimisel sai Käravete mõisamajapidamisest Ambla vallas üks Eesti eeskujulikumaid põllumajandusettevõtteid. Iseseisvusajal arendas Rumberg Käravete majapidamise kõrgele tasemele. Seal rajati Eesti suurim seemnekartuli paljunduskeskus, samuti veiste ja sigade sugulavad ning eeskujulik aiandus. Käravete oli aastaid tähtis õppe- ja praktikakoht põllumajandustegelastele, kuhu korraldati ekskursioone ja õppepäevi. Majapidamist tutvustati sageli ka väliskülalistele kui üht Eesti moodsa põllumajanduse parimat näidet. 1940. aastal sunniti Rumberg Käravete majapidamisest loobuma ning sellega lõppes tema aktiivne tegevus põllumajanduse arendamisel selles paigas. Siiski jäi Käravete tema töö tulemusena oluliseks näiteks Eesti põllumajanduse eduloost ja seemnekartuli kasvatuse arengust.
Nõukogude perioodil tegutses mõisahoones: kool, kultuurimaja, raamatukogu, kino. Puidust juurdeehitises olid korterid. Pärast Eesti iseseisvuse taastamist läks mõis Ambla vallale kui peremeheta vara. 2002. aastal müüdi see enampakkumisel, hiljem on mõis vahetanud mitmeid kordi omanikke.
Puidust juurdeehitis peahoonel Puidust juurdeehitis peahoonel
PARK
Käravete mõisapargi keskseks elemendiks on Ambla jõele rajatud pikk paisjärv, mille idakaldal kõrgub peahoone. Mõisa ees paiknes sümmeetriliselt kujundatud esiväljak, tagaküljel aga avarate vaadetega maastikupark looklevate teede, puistute ja järvevaadetega. Pargi tähelepanuväärsemateks elementideks on 1877. aastal rajatud sild, peahoone tagafassaadil asuvad kaks suurt dekoratiivvaasi. Moodsama arhitektuuri austajatele pakuvad kindlasti huvi paisjärve vastaskaldale rajatud Vilen Künnapu projekteeritud elamud, mis loovad huvitava kontrasti ajaloolise mõisakeskkonnaga.
Mõisa peahoone viiv sild Mõisa peahoone viiva silla üks post on kukkunud kraavi
MAJANDUSHOONED
Käravete mõisakompleksis on säilinud hulk ajaloolisi majandushooneid, sealhulgas tall-tõllakuur, valitsejamaja, karjakastell, koertemaja, aednikumaja, kelder, küün viinavabrik ja vesiveski. Kuigi enamik neist on muinsuskaitse all, on nende praegune seisukord valdavalt kehv ning osa hooneid on säilinud vaid varemetena.
Käravete mõisa tall-tõllakuur Käravete mõisa tall-tõllakuuri otsafassaad Käravete mõisa karjakastell Käravete mõisa karjakastelli hoov Käravete mõisa karjakastell Käravete mõisa valitsejamaja Käravete mõisa aida varemed Käravete mõisa ait ja noorparuni maja 1979. aastal Käravete paisjärv Käravete mõisa viinavabrik
Käravete mõisaga on seotud ka arvukalt legende ja rahvajutte. Kohalike pärimuste järgi olevat mõisa lähistel asuvas hauakambris maetud aadlipreili, kelle vaimu on nähtud järve ääres rändamas. Samuti räägitakse mõisa ette maetud kullast mõõgast, salakeldritest ja piinakambritest ning mõisahoones liikuvatest kummitustest. Ühe legendi kohaselt tegutses Käravetes koguni inkvisitsioonikohus. Selle jutuga seostatakse 1895. aastal avastatud rauduksega salakeldrit ning järvesaarel kunagi asunud kabelit, kus väidetavalt hoiti piinamisvahenditega seotud esemeid.
Rahvapärimuses on tähtsal kohal ka mõisnik Friedrich Wrangell, keda kirjeldatakse ühtaegu lahke ja nõudliku peremehena. Käravete mõisnikke peeti üldiselt heldeteks inimesteks, kes kostitasid pidude ajal lisaks külalistele ka teenijaid ja töölisi. Mõisas tegeldi aktiivselt hobusekasvatusega ning pärimuse järgi aretati seal ka kartulisorte. Jutud räägivad isegi sellest, et üks mõisapreili kasvatas kartuleid algselt ilutaimedena. Lisaks paikneb mõisapargis mõisniku tütre hauaga seotud pärimuspaik, mille ümber on aastate jooksul tekkinud mitmeid lugusid peidetud varanduste otsimisest.
Postituse kirjutamisel oli abiks:
Ambla Vallaleht, nr. 1, 1 jaanuar 2009 Käravete mõis, Janar Märjama
Vikipeedia Gustav Diedrich von Rehbinder
Gustaf Ludvig Sterky sugupuu
Tapa Muuseum Johan Rumberg
Baltisches Historisches Forum
Vikipeedia Käravete mõis
Kinnistute register Käravate mõis
