Albu mõis
- Jul 8
- 9 min read
Updated: 1 hour ago
Kirjalikes allikates mainitakse Albu (saksa k. Alp) ordumõisat esmakordselt 1282. aastal. Sel aastal sõlmis Kärkna klooster Järva orduga maade vahetamise lepingu, mille käigus loovutas klooster Albu mõisa koos viie külaga ning sai vastu seitse küla Koeru kihelkonnas. Arvatakse, et Kärkna klooster oli varem omandanud maid Albus ning rajanud mõisa ja veski. Albu mõisa nime päritolu kohta on säilinud huvitav rahvapärimus. Selle järgi määranud Paide ordumeister kunagi maksukogujaks šveitslasest junkru. Ümbruskonna künklik maastik meenutanud talle kodumaad ja seal asuvaid Alpe. Nii hakanud ta oma elupaika kutsuma Albuks ning sellest olevatki tulnud mõisa nimi. Sajandite jooksul on Albu mõisa omanikeks olnud mitmed mõjukad baltisaksa aadlisuguvõsad: Schrappfer, Nieroth, Wrangell, Douglas, Igelström, Toll, Lilienfeldt ja Harpe. Mõisa arengus on olnud oluline roll Magnus Wilhelm von Nierothi poolt rajatud rüütlikoolil, Douglaste ajal õitsenud mõisamajandusel kui ka Lilienfeldtide aktiivsel panusel kohalikku ühiskondlikku ellu.
Mõisa peahoone on kenasti restraureeritud ja kasutusel koolimajana, säilinud on ka mõned kõrvalhooned (osad nendest küll ümberehitatud kujul), park ja mõisaomanike rahula (varemetes). Albu mõisa ühekorruseline, kõrgel soklil paiknev peahoone, pärineb põhiosas 18. sajandist, hoone keldrimüürides on jälgi keskaegsetest müüridest. Esmapilgul võib peahoone näida kiviehitisena, kuid tegelikult on tegemist puithoonega, mille välisseinad on krohvitud. Hoonet katab kõrge kelpkatus ning peafassaadi ilmestab kolmnurkviiluga keskrisaliit. 1888. aastal lisati peaukse ette historitsistlik klaasveranda.
1998. aastal alustati peahoones ulatuslike restaureerimistöödega ja nende käigus avastati seintelt ja lagedelt baroksed maalingud, mis ilmselt pärinevad 18. sajandist. Marmoreeritud sambaid, viinamarjakobaraid ja marju nokkivaid linde kujutavad seinamaalingud olid krohvikihi all peidus üle 200 aasta. Mõisa interjööris on säilinud veel mitmeid väärtuslikke detaile - ahjud erinevatest ajastutest nagu barokne siniste maalingutega ahi ning mitu klassitsistlikku valgetest kahhelkividest ahju. Endise mantelkorstna sisse on ehitatud trepihall.
1585. aastal koosnes Albu valdus viiest vakusest (maksustuspiirkond): Albu, Seidla, Linnape, Reinevere ja Käravete. Pärast Liivi sõda jäi Albu mõis mõneks ajaks tühjaks. 1615. aastal läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf Albu mõisa, koos selle juurde kuuluvate küladega, Adam Christiansson Schrapferile (Schraffer) (u. 1570-1630). Adam Schrapfer oli silmapaistev Rootsi riigitegelane ja sõjaväelane. Poola-Rootsi sõja ajal oli ta Rootsi kuninglik kindralsõjakomissar Tallinnas, ooberst ja 1611. aastal asehaldur Haapsalus, 1623. aastast Riia asehaldur. Schrapferite suguvõsa valdusse jäi mõis enam kui kuuekümneks aastaks. Pärast Adam Schrapferi surma päris mõisa tema lesk Anna Hochgreve ja siis nende poeg Adam Johann von Schrapfer (1624–1655). Adam Johanni poeg Adam Bernhard Schrapfer suri 1675. aastal pärijateta ning mõis läks tema abikaasa Christina Elisabeth Nierothi kaudu Nierothide suguvõsa valdusse.
Nierothide ajal kujunes Albu mõis oluliseks hariduskeskuseks. 1717. aastal asutas Magnus Wilhelm von Nieroth (1663-1740) mõisas vaestelastekooli ehk nn rüütliakadeemia, mis tegutses kuni 1740. aastani. Kool oli mõeldud eelkõige orvuks jäänud ja vaesunud aadlipäritolu lastele, kuid seal olevat õppinud ka eesti lapsi. Tollase Euroopa uuenduslike kasvatusideede, eriti Hallest lähtunud haridusmõtete mõjul loodud õppeasutus pakkus oma aja kohta väga mitmekülgset haridust. Rüütliakadeemias õpetati ladina, saksa, prantsuse, kreeka ja heebrea keelt, ajalugu, geograafiat, filosoofiat, õigusteadust, moraali, matemaatikat, geomeetriat, arhitektuuri, joonistamist ning ka vehklemist, ratsutamist ja tantsimist. Koolis antav sõjaline õpetus võimaldas kooli lõpetanule astuda teenistusse ohvitserina. Albu mõisakooli maine ulatus isegi Venemaa tsaari õukonda – kooli vastu tundis huvi Peeter I, kes saatis sinna õppima kümme ukrainlast. Kuigi Albu vaestelastekool oli omas ajas erakordselt edumeelne ettevõtmine, kujunes mõisa ülalpidamine Nierothidele majanduslikult koormavaks. Suurte võlgade tõttu oli ta lõpuks sunnitud Albu mõisast loobuma. 1736. aastal müüdi Albu mõis kapten Detloff Gustav von Wrangelile (... - 1742). 1749. aastal ostis Albu mõisa krahv Gustav Otto Douglas (1687-1771). Douglase perekonna kätte jäi Albu enam kui seitsmekümneks aastaks.
Šoti päritolu, kuid Rootsis sündinud Gustav Otto Douglas oli kirju elukäiguga mees. Ta teenis Rootsi armees ja osales Poltava lahingus, kuid pärast vangi langemist asus Vene tsaari teenistusse, kus ta tegi hiilgavat sõjaväelist karjääri. Soome kubernerina kujunes ta Venemaa võimu kindlaks toetajaks, rakendades karmi valitsemisviisi ja aidates kaasa Vene võimu tugevdamisele piirkonnas. Tema juhtimisel küüditati tuhandeid soomlasi Venemaale, kellest suurem osa suunati Peterburi ehitustöödele. 1719. aastal tappis Douglas äkkviha ajel söögilauas ühe külalise, mille eest mõisteti talle karistuseks sunnitöö. Peagi sai ta siiski Peeter I-lt armu ning tema sõjaväeline karjäär jätkus tõusuteel. 1725. aastal ülendati ta kindralmajoriks, 1729. aastal kindralleitnandiks, 1732. aastal autasustati teda Aleksander Nevski ordeniga ning 1737. aastal saavutas ta kindrali auastme. Aastatel 1738–1740 oli Douglas Eestimaa kuberner. Teda süüdistati riigireetmises kuna ta olevat pidanud Rootsiga salajast riigivastast kirjavahetust. 1741. aastal läks ta erru ja asus elama Albusse. Gustaf Otto Douglas oli abielus Vana-Pornuse mõisast pärit Helena von Schlippenbachiga. Nad mõlemad on maetud Järva-Madise kiriku põranda alla. Rahvapärimus mäletab Gustaf Otto Douglast range ja nõudliku mõisnikuna. Postituse lõpus saab lugeda ka paari rahvajuttu tema kohta.
Pärast Gustav Otto surma, 1771. aastal, päris mõisa tema poeg Robert Wilhelm Douglas (1724-1778). Erinevalt oma isast peeti Robert Wilhelm Douglast rahulikuks ja kohusetundlikuks mõisnikuks ning heaks majapidajaks. Pärast sõjaväekarjääri lõpetamist koloneli auastmes sai temast Albu mõisa omanik (1760–1778) ning ta tegeles aktiivselt Albu ja Kukevere mõisate majandamisega. Ta abiellus Juliane Margarethe von Knorringiga ning nende perre sündis kaksteist last. Robert Wilhelm Douglase ajast on säilinud dokumendid, mis annavad põhjaliku ülevaate mõisamajandusest. Nende hulgas on inventariloendeid, vakuraamatuid ning kirjeldusi mõisahoonetest ja nende sisustusest. Kirjelduste järgi paiknesid mõisa peahoones esik, elutuba, magamistuba, lastetuba, eestuba, majapidajanna tuba, kirjutus- või töötuba ning köök. Lisaks mainitakse veel ühte ruumi, mida on nimetatud kas kõrvaltoaks või koridori ääres asuvaks toaks. Lastetoa sisustusse kuulusid suur sirm, kaks tugitooli, kaks diivanit, kaks voodit, kaks ümarlauda ning riidekapp.
Robert Wilhelm Douglase surma järel jagati tema valdused poegade vahel. Kolm mõisa – Albu, Kaalepi ja Kukevere – loositi vendade vahel. Kuigi liisk langes esialgu teisiti, sai Albu mõisa lõpuks endale vanim poeg, krahv Robert Archibald Alexander Douglas (1754–1818).
Väidetavalt olevat ta olnud oma kurikuulsa ja vastuolulise vanaisa lemmiklapselaps. Robert Archibald Alexander Douglas osales aktiivselt ka ühiskondlikus elus - Eestimaa rüütelkonnas tõusis ta 1798. aastal kreisimarssali ametikohale, kuuludes oma aja mõjukamate aadlimeeste hulka. Ta oli abielus Harju-Risti (Kreutzhof) mõisast pärit Sophie Eleonore von Mohrenschildtiga. Nende abielust sündis vaid üks laps – tütar, kellest sai perekonna ainus järeltulija selles põlvkonnas. Pärast Robert Archibald Douglase surma läks mõis tütre Juliana Eleonora von Douglase (1781-1833) valdusse. Juliana Eleonora von Douglas oli abielus kindralmajor Alexander von Igelströmiga (kes oli ka Jõhvi, Käravete ja Kabina mõisa omanik). Nende abielu oli väga lasterikas - perre sündis 17! last. Valdavalt elati Käravete mõisas. 1807. aastal sündinud poeg, Alexander Archibald von Igelström on kirja pannud oma mälestusted (Erinnerungen des Grafen Alexander Archibald Igelström) ja seal ta meenutab, et Albus elati vanamoodsalt. Elumaja oli rohkem kui 150 aastat vana. Loeti vähe, kirjutati veel vähem. Vanaisa (ehk siis Robert Archibald Alexander Douglas) tegi märkmeid väikestele paberilehtedele ja arvutamiseks kasutas pulki. Lapsed kasvasid lastetoas eesti ammede valve all. Kasutusel oli vana lauahõbe, mille eest üleliia palju hoolt ei kantud. Maja ees ja tiigi ümber õitsesid tulbid, nartsissid, priimulad ja pojengid. Aias kasvasid õunapuud, kirsid ja ploomid. Parki istutati kõige tavalisemaid puid - kased, pajud, paplid, vahtrad. 1833. aastal Albu pärijanna Juliana Eleonora suri ning tema abikaasa, Alexander von Igelström loobus oma pärandiosast laste kasuks. Albu mõisa (koos meriino lambakarjaga) sai 1845. aastal pere noorim tütar Marie Irene Wilhelmine von Toll (1818-1869). Ta oli paar aastat varem abiellunud Kukruse mõisniku, ajaloolase ja kollektsionääri Robert von Tolliga. Toll oli tuntud Eesti ala kesk- ja varauusaegsete ürikute koguja ning uurija. Tema ajal alustati Kukrusel põlevkivi (kukersiidi) kaevandamist ja kasutamist.
Kuna perekonna peamiseks elukohaks oli Kukruse mõis, siis 1859. aastal panditi Albu mõis maanõunik Alexander Peter Ernst von Lilienfeldile (1831–1909), mõne aasta pärast sai temast mõisa päris omanik. 1866. aastal abiellus ta Tarvastu mõisapreili Sophie Josephine Elisabeth von Mensenkampffiga. Lilienfeldt oli tunnustatud ühiskonnategelane, kes tegutses kohtuniku, kreisisaadiku ja maanõunikuna ning pälvis kohalike elanike lugupidamise. Eesti kirjandusloos on ta jäädvustatud A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“, kus heatahtlik mõisahärra kingib Vargamäe Andresele õunapuuistikuid.
1901. aastal kinkis Alexander Peter Ernst von Lilienfeld mõisa oma tütrele Gerta Madeleine Luise von Wrangellile (1873-1966) ja asus ise elama Saksamaale. Nii jõudis Albu lühikeseks ajaks taas Wrangellide suguvõsa valdusse. 1911. aastal müüdi mõis Jacques Richard Alexander von Harpele (1880-...), kes koos abikaasa Helenega jäi Albu viimaseks mõisnikupaariks. Nende omandiaeg jäi siiski lühikeseks, sest juba 1919. aasta maareformiga mõis riigistati ning lõppes enam kui kuuesaja aasta pikkune mõisaajastu Albus. Samal aastal alustas mõisa peahoones tegevust kool, mis töötab seal tänaseni.
MÕISAKOMPLEKS
18. sajandi lõpust on teada, et Albu mõisa majandushoonete hulka kuulusid saun, kaks abihoonet, kaks hobusetalli, kaks lauta, nuumhärgade laut ja aiamaad. Mõisakompleksi kuulus ka kolm puidust viinakööki ja kuus kõrtsi, mõisa majapidamisest tulnud toodangut turustati ka Tallinnas. Üks paremini säilinud majandushooneid on ait, mis asub Albu mõisa peahoone läheduses. Ait on ehitatud 19. sajandi teisel poolel ning kujutab endast ühekorruselist hoonet võlvitud keldriga. Hoone peamiseks ehitusmaterjaliks on maakivi, kuid on kasutatud ka paekivi ja punast tellist.
Mõisa peahoonest umbes poole kilomeetri kaugusele jääb mõisa rehi, mis on tuntud kui Kukenoosi rehi. Rehi ehitati 1817. aastal ning see oli ligi 50 meetrit pikk ja 12,5 meetrit lai. Eesti kultuuriloos on see tuntud Albu veresauna sündmuspaigana, mis leidis aset 1861. aastal. Siis lasid Ahula ja Albu mõisnikud Laadoga jalaväepolgu soldatitel karmilt karistada talupoegi, keda peeti maltsvetlasteks (prohvet Maltsveti usuliikumise järgijad ja väljarändamise õhutajateks. Kirjanik Eduard Vilde on oma romaanis „Prohvet Maltsvet“ kirjeldanud, kuidas vangid pandi mõisa rehte ning kuidas soldatid terve päeva talupoegi peksid. Karistused olid väga julmad ja sündmus vapustas kogu ümbruskonda. Tänapäeval meenutab Albu veresauna Albu rahvamaja ees asuv mälestuskivi. See tuletab inimestele meelde 1861. aasta traagilisi sündmusi ning talupoegade rasket võitlust õiglasema elu nimel.
RAHULA
Umbes kilomeetri kaugusel mõisasüdamest paikneb Lilienfeldtide rajatud rahula. Selle keskmes asub uusgooti stiilis torniga kabelivare, mis ehitati Helene Jeanette Elisabeth von Lilienfeldti mälestuseks pärast tema surma 1884. aastal. Kabelis peeti mõisarahvale pühapäeviti jumalateenistusi ning kohalikud teenistused jätkusid veel 1920. aastatel. Rahulat ümbritseb maakiviaed ning kunagi kaunistasid kalmistut rajad, lillepeenrad ja raudtara. Järva-Madise kalmistul asub Douglaste kabel, mille krüpti on maetud üheksa Douglase ja Igelströmi suguvõsa liiget.
PARK
Albu mõisapargi pindala on u. 7 hektarit ning see rajati 18. ja 19. sajandi vahetusel. Algselt oli park korrapärase planeeringuga, kus olulist rolli mängisid sirged teed, kanalid, ehisaed ja pügatud puud. Pargi kujunduses oli tähtsal kohal ka Ambla jõgi. 19. sajandi keskel laiendati parki ning see kujundati ümber vabakujunduslikuks maastikupargiks. Park paikneb kahel terrassil. Mõisa peahoone ees asub ovaalne auring, mida ümbritsevad madal hekk ja ajaloolised graniitpostid. Pargi põhjapiiril kasvab pärnade allee ning peahoone lääneküljelt viib trepp alla avarale pargiaasale. Pargi alumisel terrassil on säilinud jälgi kunagistest kanalitest ja tiikidest. Ambla jõel asub 1873. aastal ehitatud paekivisild, mis on üks pargi silmapaistvamaid rajatisi. Albu park on liigiliselt tagasihoidlik, seal on loendatud 29 puu- ja põõsataksonit, neist 16 võõrliiki. Peamiseks puuliigiks on pärn, kuid pargis leidub ka punaseid tammesid, suurelehiseid pärnasid, tatari vaher. Peahoone taga kasvab viieharuline harilik elupuu. Jämedaim kodumaine puu on jalakas. Loodusväärtust suurendab kaitsealuse hariliku kopsusambliku esinemine pargipuudel. Samuti on pargis naturaliseerunud lõhnav kannike ja kõrge maasikas.
GUSTAV OTTO DOUGLAS
Albu mõisa krahv Douglas on rahvapärimuses säilinud ühe kõige vastuolulisema ja hirmuäratavama mõisahärrana. Ehkki ajalooallikad näitavad teda kõrgesse sõjaväelisse ja riiklikku ametisse tõusnud mehena, on rahvasuus elanud edasi hoopis lood tema julmusest ja veidrustest.
Räägiti, et mõisa alt olevat kunagi leitud salakelder vanade piinariistadega, millega Douglas inimesi kohutaval viisil piinanud. Teine tuntud lugu jutustab, kuidas ta lasknud viljalõikuse ajal kõik Albu valla naised alasti mõisa põllule tööle ning käskinud meestel eemalt joostes oma naise üles leida. Paljud mehed ei tundnud oma kaasat selja tagant ära ja said selle eksimuse eest mõisatallis halastamatult peksa. Ka veel 20. sajandi alguses ringlevad mälestused andsid neile lugudele hoogu juurde. Üks Albu mõisas toatüdrukuna töötanud naine meenutas, kuidas ta saadeti kord pööningule ühest kirstust midagi tooma. Eksikombel avas ta vale kirstu ning avastas sealt jahmatava vaatepildi – kirst olevat olnud täis rulli keeratud inimnahku, mille küljes olid alles juuksed ja küüned. Kohkunud tüdruk sulges kaane ega julgenud nähtust tükk aega kellelegi rääkida.
Douglas olnud kuuldavasti ka väga nõudlik oma toidulaua suhtes. Tema lemmikroaks peeti merekalu, mida tuli Revalist (Tallinnast) tuua elusana. Mõisatüdrukud saadeti suurte veega täidetud toobritega turule, kust osteti eluskalad ja tassiti need seljas kandes Albusse. Kui mõni kala teel suri, järgnes tüdrukutele karistus ja peks. Sama karm olevat ta olnud ka töörahva vastu. Öiste rehepeksude ajal ilmunud mõisahärra ootamatult rehe alla ning virutanud kepiga neile, kes tema arvates polnud piisavalt agarad või kiired.
Kõige tuntum pärimus räägib siiski Douglase vanaduspõlvest. Rahvajutu järgi tabas teda raske haigus, mis võttis kehast jõu ning sundis voodisse. Kui Albusse sattunud saksa arst soovitas tervise taastamiseks juua rinnapiima, käskinud krahv ümbruskonna titeemadel kordamööda mõisas käia. Mõnikord olevat ta häbenenud naise rinda otse imeda ning kasutanud selleks koguni läbi võtmeaugu surutud õlekõrt. Selline alandav kohustus vihastas Albu naisi sügavalt. Lõpuks otsustanud nende seast üks jõuline talunaine nimega Mari sellele lõpu teha. Kui tema kord kätte jõudis, läks ta mõisa nagu kästud. Niipea kui teised toast lahkusid, haaranud Mari krahvil kätest kinni, surunud ta voodisse ja katnud oma rinnaga mehe suu ning nina, kuni too lämbus. Hiljem kohtus väitis Mari, et pole krahvi tapnud – vanamees olevat lihtsalt piima kurku tõmmanud. Süüd ei suudetud tõendada, kuid naine sai siiski karistada selle eest, et ta polnud oma härrat „korralikult imetanud“. Rahvapärimuse järgi tundsid Albu naised pärast seda suurt kergendust, sest olid vabanenud oma piinajast. Kuigi paljude nende lugude tõepärasust on võimatu kontrollida, näitavad need ilmekalt, millisena rahvas Douglasest sajandite jooksul kõnelnud on – mitte niivõrd riigimehe või kindralina, vaid hirmu, julmuse ja veidrate kommetega mõisahärrana, kelle nimi püsib mälestustes tänini.
Postituse kirjutamisel olid abiks:
Alo Särg (2023) Järvamaa mõisad. Argo Kirjastus
Juhan Maiste (2025) Eesti mõisad ja lossid III. Varrak
Arhiivikool Albu mõis
Rahvusarhiiv kinnistute register Albu mõis
Õpetajate Leht 17. september 1999, lk 8-9 Albu mõisakool üllatab omasid ja võõraid
Eesti Päevaleht 10. juuli 1998 Albu mõisast leiti seinamaalingud
The Douglas Archives Robert Wilhelm Douglas
Pargisuitaja teejuht Põhja-Eesti pargid
Suuline traditsioon - Ajaloolised isikud - Mõisnikud Albu
