Neeruti mõis
- Mõisablogi
- Aug 26, 2020
- 4 min read
Updated: Jul 14
Neeruti mõis on üks mu lemmikutest. Esmalt seetõttu, et ta esindab Eestis mõisate puhul vähe levinud juugendstiili ja teiseks asub Neeruti mõis looduslikult väga kaunis paigas – Neeruti maastikukaitseala lähedal, kus on mitu matkarada.
Neeruti mõis seisis pikki aastaid tühjana ja tundus, et mõisa peahoone on kohe-kohe kokku kukkumas ning jäämas ainult kauniks mälestuseks. 2004. aastal sai mõis endale uued omanikud, kuid renoveerimistööde algusega läks veidi aega.
2013. aastal alustati esimeste puhastus- ja lammutustöödega. 2017. aasta sügiseks olid tööd juba jõudnud nii kaugele, et pererahvas korraldas kaks avatud uste päeva, mis osutusid äärmiselt populaarseks. Käisin ka ise ning saime väga meeldiva vastuvõtu osaliseks. Pärast väikest tervitust tutvustas mõisapere mõisa ajalugu ning peale seda sai majas ringi uudistada – ronida torni, nautida vaadet ning teha väike jalutuskäik mõisa pargis.
Neeruti mõisa saksakeelne nimi on Buxhöveden ning esimesed kirjalikud teated mõisast on aastast 1406, mil see kuulus kahele vennale. 16. sajandil kuulus mõis mõnda aega Magnus Wilhelm von Nieroth´ile, kelle järgi sai mõis tänapäevani kasutusel oleva nime - Neeruti. 1774. aastal ostis mõisa Karl Gustav von Krüdener. 1789. aastal ostis Neeruti mõisa, koos Jõetaguse ja Võduvere mõisaga, krahv Gustav Diedrich von Rehbinder. Gustav Dietrich von Rehbinderile kuulus tol ajal tosin mõisa – ka lähedalasuv Udriku mõis, millest on siin blogis eraldi lugu. Gustav Dietrichi suri 1826. aastal ja peale ta surma olid pärijateks tema kaks poega ja üks tütar. Üks poegadest, krahv Karl Gustav von Rehbinder sai enda omandisse Neeruti mõisa ja ka Imastu, Polli, Jõetaguse, Võduvere, Pala, Vandu, Venevere, Luusika ja Käravete mõisad. Karl Gustav von Rehbinder suri 1851. aastal ja Neeruti päris tema poeg Carl Gotthard von Rehbinder. Peale Neeruti läksid tema omandisse ka Jõetaguse, Vandu, Võduvere ja Pala mõisad. 1878. aastal Karl Gotthard von Rehbinder suri ja pärijaks oli tema lesk Juliane Anna von Rehbinder, kes loovutas Neeruti, Jõetaguse, Vandu, Võduvere ja Pala mõisad oma pojale krahv Karl Friedrich Woldemar Reinhold von Rehbinderile. Tema oli ka viimane Rehbinder, kes mõisat omas, sest kui ta 1900. aastal 39-aastasena suri, ei jäänud temast maha pärijat. 1902. aastal müüdi Neeruti mõis koos Jõetaguse, Vandu ja Võduvere mõisatega Peterburi kummivabrikandile ja suurkaupmehele Eduard Kirschtenile.
Esimesed Rehbinderid ei pööranud väga tähelepanu eluhoonete püstitamisele, vaid tegelesid rohkem majanduspoolega. Seda enam, et 1800. aastate alguses püstitati Udrikusse suur ja uhke peahoone. Esimene korralikum elumaja püstitati Neerutisse oletatavasti 1850. aastate paiku, mil Karl von Rehbinder asus Udrikult Neerutisse elama. Hiljem sai see hoone valitsejamajaks. 1878. aastal valmis uus suur peahoone, mis on tänaseni säilinud hoone kehana, sest järgmised omanikud ehitasid hoone põhjalikult ümber.
Pärast Karl von Rehbinderi surma pandi mõis müüki ja selle ostis 1902. aastal Eduard Heinrich von Kirschten. Kirschteinid olid Peterburi tööstus-kaubandustegelased (neile kuulus kummitoodete turustusfirma Henri Kirschten). Peale Neeruti mõisa sai perekonna omandusse ostetud veel Kulina ja Voka mõis. Aastael 1903–1906 kerkis Neeruti endise peahoone müüridele kõrge torniga häärber. Neerutisse rajati juurde mitu majandushoonet ning mõisast hakati Peterburi turule erinevaid toiduaineid transportima – peamiselt piima, aga ka veiseliha ja vilja
Eduard Heinrich Kirschteni abikaasa Emilie Charlotte Seraphine ning nende kaks last, Emmy ja Boris asusid Neerutisse elama. Eduard ise oli töö tõttu tihti Peterburis. Kui 1908. aastal sündis perekonda kolmas laps, süüdistas perepea oma abikaasat abielurikkumises ning perekond lagunes. Väidetavalt oli Johannes Heinrich Luther (oli aastatel 1886–1913 Kadrina pastor) käinud sageli mõisas klaverit mängimas ning kolmanda lapse isa. Seepeale võttis proua nooremad lapsed kaasa ja sõitis ära Saksamaale oma vanemate juurde. Kõige vanem tütar Emmy jäi Neerutisse, mistõttu tuli Eduard Peterburist tagasi. Tütrele võeti kasvataja ja kaks sakslasest koduõpetajat. Esimese maailmasõja ajal kutsuti Eduard teenistusse, kuid alaealise lapse tõttu sai ta aasta pikendust. 1915. aasta kevadel suri mees ootamatult ning tema soovi järgi maeti ta mõisa maale. Tema tütre hooldajaks jäi Hulja mõisnik (Hulja mõisnik oli sel ajal Karl Thomas Friedrich Frhr. von Dellingshausen). Hiljem abiellus Emmy sakslasest ohvitseri Valter Bohmiga ning nad elasid peamiselt Tallinnas, käies aeg-ajalt ka Neerutis, kus neile oli jäänud 32 hektari suuruse maa-alaga talu, mis hõlmas Neeruti mõisa peahoonet ja isa hauaplatsi.
Pärast Eduardi surma algas mõisa aeglane allakäik. Juba 1931. aastal märgiti, et hoone on lagunenud – trepid katkised, krohv alla kukkunud, aknad laudadega kinni löödud. Osa hooneid oli lammutatud. Teise maailmasõja ajal majutati hoonesse sakslaste väeosa, 1945. aastal peatus seal nõukogude tankikolonn. Seejärel olid hoones külanõukogu, korterid, söökla ja raamatukogu. Valitsejamajas asus kool.
Neeruti mõisa peahoone torn on kolmekümne meetri kõrgune ja esialgu asusid tornis veepaagid. Ümberehituse käigus sai mõis tänapäevased mugavused. Otsafassaadil asusid teenijarahva sissekäigud – paremalt tiivast sai köögiplokki ja vasakult keldrisse. Pargifassaadil oli veranda, mis oli vahepeal hävinenud, nüüd aga jälle taastatud. Verandat olevat köetud kuumaveetorudega ja kohalik rahvas oli väidetavalt verandat kutsunud roosimajaks.
Hoone esinduslikumad ruumid asusid esimesel korrusel – saal, mõned elutoad, söögituba ja selle taga olevad köögiruumid. Paraadtrepp paiknes fuajees. Teine korrus oli peamiselt eluruumide päralt. Korterite tekkimise ajal jaotati suured ruumid vaheseintega väiksemateks – tornitoa ühe suure toa asemel tekkis neli väikest tuba. Algsetest interjööridest on säilinud vähe – kõige paremini on säilinud peakorruse maalingutega laed ja mõned tiibuksed. Koristustööde käigus on leitud ka katkeid vanadest tapeetidest. Fuajees asuv tuulekoda on neogooti stiilis (hetkel renoveerimisel - 2025. suvel). Mõisa mööbel on erinevatel ajajärkudel laiali pudenenud (osa mööblist müüdi 1936. aastal oksjonil). Söögitoas kogu seina kattev rikkaliku kujundusega puhvetkapp olevat müüdud tükkhaaval ümberkaudsetesse taludesse.
Neeruti mõisa ümber on väike park, mis hõlmab endas Loobu jõge ning kahte tiigikest. 2016. aastal leiti peahoone taga olevast tiigist vana purskkaevu tükid, mis tänaseks on kenasti restaureeritud ja uuesti oma kohale paigutatud. Omal ajal olevat ka lähedal asuvad Neeruti mäed saanud tunda kujundustöid, kui seda ala hakati kujundama suurejooneliseks looduspargiks. Avardati vaateid, rajati jalutusteid, istutati uusi liike – seedermände, tammesid, nulgusid. Järve äärde ehitati suvemajake.
Kes soovib kaasa elada Neeruti mõisa tegemistele, siis soovitan silma peal hoida nende sotsiaalmeedial - Neeruti Mõis Buxhöwden.
Kasutatud allikad:
Muinsuskaitseameti register. Neeruti mõisa ajalooline õiend
Wikipedia Neeruti mõis
E. Leppik. Neeruti mõis
Ajalooline foto on pärit Rahvusarhiivi Fotode Infosüsteemist Ajakiri Horisont (1988) Juugendlik Neeruti
