Puurmani mõis
Updated: Aug 26
Mõisa kujunemine on seotud Kursi ordulinnusega, mis hävines Liivi sõjas. Puurmani mõisa eestikeelne nimi tuleb ordumõisa rootsi võimu aegsete omanike Buhrmeistrite nimest. Alates 1713. aastast kuulus mõis Manteuffelite perekonnale ning seda kuni 1919. aasta võõrandamiseni. Puurmani mõisa peahoone valmis 1881. aastal ning see on ehitatud neorenessanss-stiilis. Uue peahoone ehitustööd algatas 1877. aastal Ernst Gotthard I von Manteuffel (1801-1880), kuid ehitis valmis tema poja, Ernst Gotthard II von Manteuffeli (1844-1922) ajal. Peahoones on alates 1923. aastast asunud kool, kuid õnneks pole hoonet palju ümber ehitatud - ruumide paigutus, uksed-aknad on kõik säilinud, ka aknakremoonid on mõnes toas kenasti alles. Mõisa peahoone on läbinud väga eeskujuliku renoveerimise, selleks, et kogu seda ilu kogeda - peab minema ja seda kõike oma silmaga nägema! Lisaks kaunitele tapeetidele, on seal väga kaunid kahhelahjud ja -kaminad.
Härrastemaja esimese korruse jõepoolsed ruumid olid mõisaproua kasutuses. Tema salong, buduaar, magamistuba, garderoob on rikkalikult kaunistatud. Renoveerimistööde käigus leiti salongist ja proua magamistoast originaaltapeet, mis on nüüd ka ühes kohas kenasti eksponeeritud. Puurmani mõisa tapeetidest saab eraldi lugeda blogipostituse lõpus viidatud artiklist. Mõisa peahoone valmimise aegu olid mõisahärraks Ernst Gotthard II von Manteuffel ning tema abikaasaks Marie Dorothea von Manteuffel (sündinud von Weiss). Neil sündis viis last - kaks poega ja kolm tütart.
Vasakult paremale: Marie Dorothea, Ernst Gotthard II ja osa nende lastest - poeg Arwed Clemens Victor (sünd. 1879), Marie Sophie (1877) ja Olga Annette (1869). Fotod: EAA.1850.1.701.1, EAA.1674.3.220.1, EAA.1850.1.700.1, EAA.1850.1.695.1
Mõisaproua on rahva mälestusse jäänud kui uhke ja õel. Nimelt ei olevat tohtinud tema nähes üle tema toa astuda üksi teenija, välja arvatud tema isiklik toatüdruk. Ka olevat ta lasknud ehitada eraldi magamistoa härrale, kuna norskamine oli proua und häirinud. See tuba on näha peahoone tagafassaadilt, jõepoolses osas on madal juurdeehitus, mis hoone üldist sümmeetriat veidi rikub. Kuid teise info kohaselt on see olnud kodukabel, kus nüüd asub ka mõisasse tagasitoodud orel, mis vahepeal asus Mustvee kirikus. Härra ruumid olid hoone parempoolses tiivas - seal asusid tema kabinet ja varakamber. Hoone teisel korrusel asusid külalistetoad.
Mõisaproua olevat väga tihti viibinud Saksamaal ning mõisahärral tekkis ühe teenijannaga lähedane suhe, mille tulemusena sündis härral abieluväline laps. Mõisahärra oli sel ajal 55-aastane, kuid teenijanna vaid 19-aastane. Mõisahärra Ernst Gotthard ei saanud seda last oma nimele võtta, kuid olevat nii lapse, kui tema ema eest hästi hoolitsenud ning lubanud neil mõisas edasi elada. Mõisaproua elas elu viimased aastad perekonnale kuuluvas Metsamõisa mõisas ning lahkus siit ilmast 1938. aastal, olles 91-aastane. Metsamõisa ajaloost saab lugeda Metsamõisa kodulehelt.
Mõisa peahoone ümber on kaunis jalutusteedega park, mis on rajatud juba enne 1870. aastaid. Esialgne park peahoone taga oli barokkstiilis, uue peahoone ehitamisega muudeti ka pargi kujundust. Kurja krahvinna aegu tohtis vaid tema teha esimesed sammud värskelt rehitsetud pargi kõnniteedel. Kõnniteede jaoks oli spetsiaalne luudega hoburakend, millega öösel sõideti kõik teed läbi. Teisel pool Pedja jõge asub parkmets, mis olevat rajatud krahvinna käsul. Ta ei tahtnud oma magamistoa aknast näha, kuidas töölised põllul tööd teevad ning lasi selle vaate varjamiseks istutada puud. Pargis on alles mitmeid detaile mõisaajast - klassitsistlik mälestusmärk, elupuud mis ümbritsevad nn esivanema hauda, tiigis oleval saarekesel on veskikivist laud - selle ümber oli ka varikatus ehk nö Aafrika onn, kuid see on tänaseks hävinenud. Saarele viib postidega kivisild, jõge tiigiga ühendava kanali sillal ja jõeäärsel paadisillal on kettidega ühendatud kivist postid. Pargist avanevad kaunid vaated jõe maakividega kindlustatud jõekallastele.
Mõisast paar kilomeetrit Jõgeva poole asub Kursi jahiloss, mis on ehitatud 1888. aastal ning kuulus samuti Puurmani mõisa juurde. Ühe teise legendi järgi elas seal jahilossis seesama teenija, kes mõisahärraga lapse sai.
Manteuffelid olid väga rikkad ning nende suguvõsale kuulusid mitmed mõisad - Suure-Rõngu, Saare, Jõgeva jne. Saare mõisa lähedal asub ka nende perekonnakalmistu, kuhu on teadaolevalt maetud viis inimest. Kalmistu loomisega on seotud selline legend, et keelatud armastuse pärast tegi mõisniku tütar Olga (eespoolt viidatud Ernst Gotthard I von Manteuffeli tütar) enesetapu, teda ei saanud matta kihelkonnakalmistule ning seetõttu olevat mõisnik rajanud perekonnakalmistu. Kalmistul on õnnetu armastaja hauale püstitatud valge marmorrist, mis paikneb järvest toodud kivil, mille kõrval olevat Olga end ära uputanud.
Puurmani mõisal on oluline roll ka Eesti Vabadussõjas - 1918. aastal moodustas Julius Kuperjanov Puurmani mõisa peahoones partisanide pataljoni ning selle sündmuse meenutamiseks on mõisahoones eraldi muuseumituba.
Sotsiaalmeediast leitud, Anne Ütti poolt koostatud materjal Puurmani mõisast
Paul Ariste mälestustes oli tema isa Aleksander Berg tulnud 1907.aastal Puurmani mõisa puusepaks, kus elas kolm aastat Pedja jõe ääres hantvärkide majas. Samas majas elasid mõisa koka, aedniku, kutsari, urjadniku, juustumeistri jt. perekonnad.
Krahviproua Manteuffelit kutsuti krehvinaks. Paul mäletab Pedja jõel kahte vanaluike poegadega. Kord oli ta teiste lastega õues ja nägi, kui lossi poolt tuli krahviproua koos teise aadlidaamiga. Neil oli seljas valged kleidid ja valged päevavarjud valgete kübarate kohal ja läksid jõe kaldale. Daamid vehkisid päevavarjudega. Isaluik tuli ujudes lähemale, hüppas tiibadega rapsides veest välja ja tormas krehvinale kallale ja hakkas teda tiibadega taguma. Krehvin karjus appi kutsarit, too ei kuulnud. Siis tuli isa töötoast ja kihutas luige minema. Krehvin oli röötsakil maas. Samal päeval püüti luiged kinni ja viidi Saduküla mõisa, kus oli tiik.
Puurmani lossi parki võis minna ainult siis, kui saksu kodus polnud. Pargi teed olid liivatatud, aednikupoiss riisus iga hommikul teed puhtaks. Tal oli hobuse taga niisugune luudade rida, nagu looreha. Poiss istus pukis ja sõitis kõik teed läbi. Ühelgi teel ei tohtinud jalajälgi olla enne krehvina omi.
Lapsed käisid pargis murust võilililli välja kiskumas, selle eest said kopikaid tasuks.
Puurmani mõisas oli santimine keelatud, Krehvin ei sallinud kerjajaid. Sandid said aga teada, millal krahve kodus pole ja siis võis mõisa vahel sageli neid näha.Lastele pakkusid nad palju huvi, ehkki neid kardeti. Üks kerjaja oli Nõelalell, endine rätsep, kes kerjas suurest ihnusest. Ta küsis leiba. Seljas oli tal suur kott, kui see täis sai, viis leivatükid koju oma seale. Poeg oli tal koolmeister, see tahtis küll isa kerjamist keelata, aga vanamees ei võtnud teda kuulda.
Kord tegid mõisapoisid vembu, kui Nõelalell oli hantvärkide majas sees. Suur leivakott oli väljas ukse kõrval, panid nad kotti suure ümmarguse kivi. Nõelalell ei jõudnud kotti võtta, poisid aitasid selga upitada. Pärast seda ta enam mõisa ei tulnud kerjama. Mõisas käis ka üks naiskerjaja, tema laulis, üks laul oli “Tiiu tasane ja helde, oli armas minule. Pea ta õitses, pea ta närtsis. Õitses, närtsis surmale.” See laul meeldis kõigile.
Puurmanis käis ka uhkeid saksu. Manteuffelil oli sugulasi Itaalias. Ühel suvel oli mõisas Itaalia vanaproua, kes tahtis näha elusat põtra. Puurmani metsades oli palju põtru. Isa tegi koos abimehega kanderaami, millel oli iste peal. Seda kanderaami pidi neli metsavahti kandma, teised metsavahid pidid ajama põtru metsarajale. Vanaproua sõidutati metsa nii kaugele kui sai, edasi istus vanaproua kanderaamile ja metsavahid kandid ta rajale, kuhu põdrad pidi aetama. Põdrapull oli tormanud otse kanderaami poole. Üks metsavahtidest oli ehmunud ja komistanud. Kanderaam oli kukkunud külili koos vanaprouaga. Vanaproua oli ruttu püsti tõusnud ja jooksnud tõlla poole ega tahtnudki enam kandmist. Mõisarahval oli tükiks ajaks vanaprouast juttu.
Mõisas oli meierei, kus valmistati juustu. Juustumeister oli śveitslane Schwarz, rahvas kutsus teda Vartsiks. Varts rääkis imelikku eesti keelt. Tuli isa juurde ja palus teha “üks puur, kus rott sisse tegi”. Juustukeldrisse oli tulnud rott, kes oli hakanud juusturattaid närima.
Paul Ariste käis teiste lastega vaatamas, kuidas juustu keedeti. Suurde katlasse pandi piim ning vasikamagu. Seda keedust segas kaks poissi suurte mõladega. Pärast valati mass suurtesse puuvormidesse ja pandi pressi alla. Pressil olid kruvid, mida need poisid keerasid. Vahel oli juusturataste servade kumeraks lõikamine käsil, siis olid lapsed ninapidi juures, servad anti lastele. Olid sellised pehmed ja magusad.
Lossi saalides olid pildid krahvidest ja krehvinatest. Krehvinal oli kammerjunkur, kes käis temaga jalutamas ja luges talle raamatuid ette. Lossis oli üle kümne teenija, perenaisi oli kaks. Igal õhtul tuli krehvinal uus voodipesu panna ja hommikul uus särk selga anda. Laudlinad võisid olla laual vaid ühe söögikorra. Peapesunaine, kes elas hantvärkide majas, rääkis sellest.
Hantvärkide ja moonakate lapsed elasid ja mängisid eraldi. Selgelt oli seisuste vahe olemas. Kõige kõrgem ametimees oli mõisavalitseja, teda kardeti isegi krahvihärrast enam.
Veel huvitavat lugemist:
Puurmani mõisa restaureerimisest ja sealt leitud vanadest tapeetidest saab lugeda blogist Artiklid arheoloogiast ja ajaloost, loost Puurmani lossi esimene korrus saab peatselt tagasi mõisaaegse ilme
Puurmani mõisast saab ka lugeda 2010. aasta Maakodust
Blogi Eestipaigad Muinasjutuline Puurmani mõisa külastus Kultuuriteel - palju ilusaid interjööripilte!
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Puurmani mõis
Eesti Pargid 2 Õpetajate Leht Orel jõudis tagasi Puurmani mõisakooli
