Lustivere mõis

Lustliku nimega Lustivere asub Jõgevamaal, mitte väga kaugel Põltsamaast. Kui sõita mõisasüdamesse Põltsamaa poolt, siis umbes pool kilomeetrit enne peahoonet algab allee, mis viib otse peahoone esisele auringile.

Lustivere mõisa peahoone, u. 1935, foto A. Sulev, VM VMF 443:2 F, Viljandi Muuseum,

Lustivere on mõisana esimest korda mainitud 1522. aastal, ta on olnud mitmete aadliperekondade valduses - kuulunud Rootsi väejuhile Herman Wrangellile, pikemalt olnud von Wolff´ide omanduses. Ajal kui Lustivere omanik oli Siegmund Adam von Wolff (1670-1752), lasi ta rajada barokkstiilis puidust härrastemaja. Puitmaja lammutati 1870. aastal ning aastatel 1871-1881 ehitati tänaseni säilinud neogooti stiilis peahoone mille arhitektiks on Reinhold Guleke.

Vanast hoonest võeti kaasa mitmeid detaile nagu barokkuksed, figuursete koobaltmaalingutega ahjukahlid. 1891. aastal lisati hoonele kaheksatahuline torn. Sel ajal oli mõisa omanik Reinhold Eugen von Wahl (1845-1899), kes oli mõisa pärinud oma emalt. Ta abiellus 1876. aastal oma lähisugulase Fanny Alwine von Wahliga, kes oli tema isa venna tütar ning kes oli pärit kümnekonna kilomeetri kaugusel olevast Pajusi mõisast.

Reinhold Eugen von Wahl (1845-1899) ja tema abikaasa Alwine Fanny von Wahl (1849-1934). Pildid: EAA.1844.1.166.121 ja EAA.1423.1.79.71

Reinhold von Wahl hobusel, taustal Lustivere mõisahoone. Allikas: EAA.1423.1.79.158b

Reinholdil ja Fannyl sündis seitse last - kaks poega ja viis tütart. Vanem poeg, Karl Herbert Nikolai von Wahl, kes pidi mõisa üle võtma, suri 28 aastasena ja seetõttu läks mõis 1910. aastal nooremale pojale Edward Leo von Wahl´ile (1883-1965). Samal aastal toodi majja elekter, vesi ja kanalisatsioon. Paar aastat varem, 1907. aastal oli Edward Leo abiellunud Elisabeth Louise Charlotte von Engelhardtiga ja neil sündis kolm last - 1909. aastal poeg Heinrich Anatol, 1911. aastal Nina Gisela (Ena) ja 1913. aastal Egon Dietrich. Lustiveres mõisapere omas ka autosid - Fiat-Landaux 1909, Humber, Benz 1912, Mercedes Daimler 1914. Viimasega olevat Leo käinud võidusõidul Tartu-Riia-Pihkva. Majapidamist aitasid korras hoida teenija, virtin, kokk ja kaks köögitüdrukut. Samuti tallipoisid, kes olid abiks ka jahi pidamisel mida peeti sügisel. Nii on meenutanud peretütar Nina Gisela (Ena) von Harpe oma mälestustes.

Edward Leo von Wahl 1913. aastal, foto on pärit rahvusvahelise sõidukitunnistuse taotluselt Allikas: EAA.296.7.3639.84.1


Edward Leo von Wahli abikaasa Elisabeth Louise Charlotte von Engelhardt (1887-1966) 1920. aastal, foto on pärit passi saamise avalduselt (Allikas: Kodanike avaldused ja Siseministeeriumi otsused ERA.957.9.28; 25.09.1920-14.11.1922)


Üks poegadest, Heinrich, olevat käinud 1928. aastal oma lapsepõlvekodu vaatamas, tol ajal oli hoones lastele mõeldud sanatoorium. Peale II maailmasõda elasid Lustivere Wahlid Lääne-Euroopas, vaid Edwardi noorim õde olevat 1945. aastal Poznanis kadunuks jäänud. Pikemalt elust Lustivere mõisas saab lugeda Põltsamaa muuseumi lehelt - "Lustivere mõis – perekond von Wahli gootilik kodu".

Lustivere mõisa peahoone saali lagi ja kamin peavestibüüli kõrval asuvas ruumis. Fotod on pärit 1979. aastast mõisate kaitse alla võtmise ettepanekust (Kultuurimälestiste register).


Lustivere mõisa peahoones on säilinud mitmeid huvitavaid mööbliesemeid 19. sajandi ja 20. sajandi algusest ning need on ka vallasmälestistena kaitse all. Sealt võib leida Steinway klaveri, mis on valmistatud 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses ning on arvatavasti kuulunud Wahlide perekonnale.

Lustivere peahoones asuv Steinway klaveri. Allikas: Kultuurimälestiste register, foto autor Ü. Jukk
Peahoones asuv neorenessans stiilis puhvetkapp. Allikas: Kultuurimälestiste register, foto autor Grete Nilp

Peahoones asub hiiglaslike mõõtmetega puhvetkapp, mis on üle 4 meetri kõrge ja veidi üle 3,5 meetri lai. Ilmselt see ongi põhjuseks miks ta seal alles on - pole palju selliseid ruume, kuhu nii kõrge kapp mahuks. Kapi valmimise aeg jääb 19. sajandi II poolde. Lisaks on seal mööblit mida dateeritakse 20. sajandi algusesse: raamatukapp, kirjutuslaud, paar tugitooli ja laud. Kõik nimetatud mööbliesemed esindavad 20. sajandi alguses levinud art deco stiili ja on valmistatud Tallinnas AS Massoprodukt poolt. Kahjuks ma ei leidnud infot kas mööbel sattus sinna sanatooriumi ajal (peale 1919. aastat) või soetati see vahetult enne mõisa võõrandamist.

Piltide autor on Grete Nilp, pildistatud 2019. aastal, kõik esemed on kultuurimälestiseks tunnistatud 2001. aastal. Allikas: Kultuurimälestiste register.

Valitsejamaja

Majandushooned asuvad üsna hajutatult laiali - osa neist on mõisasüdamest läbiviiva tee ääres nagu valitsejamaja (kohe peahoone kõrval), hoone algne ehituskehand pärineb 19. sajandi algusest või isegi veidi varasemast ajast. Praegu on hoone kasutusel korterelamuna. Valitsejamajast järgmine hoone on ait, mis on osaliselt kellerdatud ning pärineb valitsejamajaga samast ajast. Hoonet on kümmekond aastat tagasi restaureeritud ja praegu on aidahoonel kena laastukatus.

Tiigi ääres asuv väiksem hoone on endine sepikoda

Endine mõisa sepikoda asub ojast ülespaistatud tiigi kaldal ja on praegu kasutusel elamuna. Hoone kivist osa on pärit 19. sajandi esimesest veerandist, puidust osa on hilisem.

"Väike härrastemaja"

Mõisasüdamest välja sõites jääb tee äärde maja, mis on Kultuurimälestiste registris nimetatud kui "väike härrastemaja". Hoone pärineb 19. sajandi esimesest poolest, kuid on hiljem ümber ehitatud.

Peahoone taha jäävad pargimaja ja teenijatemaja (ülemised kaks pilti). Teisel pool parki asub tall-tõllakuur, aednikumaja-kasvuhoone ja aedniku riistakuur.

Endine meiereihoone on nüüd kasutusel koolimaja-lasteaiana, seal asub Lustivere põhikool.

Peahoone tagust väikest väljakut piirab maakivimüür. Peahoone lõunapoolsel küljel oli mõisa ajal kiviktaimla, hoone ees olevat olnud roosipeenrad.

Mõisapark on rajatud 18. sajandi lõpul, hetkel võtab see enda alla umbes 12 hektarit. Mõisasüdant läbiv tee jaotab selle kahte ossa - üks osa jääb peahoonest paremale, see on kujundatud regulaarstiilis - jäänuk kunagisest baroksest aiast. Pargi sügavusse viivad pärnaalleed. Pargi keskosas asub mälestusmärk II maailmasõjas hukkunutele. Teisele poole teed jääb parkmets, mis on rajatud 19. sajandi II poolel. Parki läbib Umbusi jõgi, mis on aida ja sepikoja vahelisel alal üles paisutatud. Pargipuudest vääriksid veel mainimist paradiisiõunapuud, peahoone läheduses kasvavad eurojaapani lehised, ohtralt peaks seal ka kasvama Douglase ja verevat viirpuud, põõsastest alpi kuslapuu.

Aastatel 1926-1971 asus mõisa peahoones sanatoorium, mis alguses oli mõeldud ainult lastele, hiljem tuberkuloosihaigetele. Alates 1972. aastast oli peahoones haigla ja alates 1995. aastast hooldekodu. Vald pani Lustivere peahoone 2021. aastal müüki, hinnaga 265 000 eurot ning kuigi peahoonet ümbritseb suur park, siis peahoone juurde kuulub vaevalt hektar. Hoone ostja peab arvestama asjaoluga, et seniks kui vald uue hooldekodu ehitab, jäävad eakad hoolealused sinna elama.


Kasutatud allikad:

Kultuurimälestiste register Lustivere mõis

Tartu Postimees Vald müüb mõisa koos eakatega

Põltsamaa muuseum Lustivere mõis - perekond von Wahli gootilik kodu

Eesti Pargid 2

167 views0 comments

Recent Posts

See All