Esimesed teated Luua mõisa kohta pärinevad 1519. aastast. Mõis sai oma saksakeelse nime, Ludenhof, Ludenite aadlisuguvõsalt. Kuigi Luua mõis ei asu üksildases paigas, olen ma ise seal käinud vaid ühe korra, 2013. aastal Unustatud mõisate külastuspäevade ajal. Taaskord on mõisa ümbruses väga suur ja liigirikas park, mis väärib külastamist ja seetõttu proovin sinna peagi uuesti sattuda. Pargis kasvab umbes 150 taksonit puid ja põõsaid, millest võõrliike umbes 110, samuti on park elupaigaks mitmetele nahkhiireliikidele ja kakkudele.
Luua mõisa ajaloolises õiendis on Luua peahoone öeldud järgmist - "Luua häärber on suur stiilitu hoonelogu, mis oskab varjata oma vanust ja kujunemisperioode". Samas on ka ära mainitud, et hoones võib leida keskaegseid müüre ning ka järgmistele arhitektuuristiilidele omaseid kihte - esimesel korrusel on näha peen rokokoo-stiilis tisleritöö. Tõsi on, et algse 18. sajandist pärit barokse härrastemaja ehitamine 1950. aastatel mõlemalt tiivalt kahekordseks, on hoone üldmulje muutnud raskepäraseks ja massiivseks. Lisaks peahoone ümberehitusele, ehitati mõisa kuivatist klubi, valitsejamaja ehitati ümber kahekorruseliseks ühiselamuks.
Luua viimased omanikud olid von Oettingen´ide aadliperekond, kes olid aadlikud alles rootsi ajast ja vanad põlised aadliperekonnad ei pidanud neid omaväärseteks, kuid ajapikku nad jätsid olulise jälje Balti kultuurilukku.1831. aastal ostis Luua mõisa Aleksander von Oettingen (1798-1846) ning Oettingen´ide käest mõis ka võõrandati. Aleksander von Oettingen oli omal ajal üks silmapaistvamaid Liivimaa aadlipoliitikuid ja ka ettevõtlik suurpõllumees. Õppis Peterburis ja Tartu Ülikoolis õigus- ja riigiteaduseid. Peale ülikooli töötas ta mitmes kohtuametis, pani aluse suguvõsa laialdasele mõisateomandile - soetas peale Luua veel ka Visusti, Kuremaa, Vaimastvere ja Ripuka mõisa ning viis need ka heale järjele. Ta oli abielus Kurisoo mõisniku tütre Helene von Knorringuga, kellega neil sündis 11 last. Roderich von Engelhardt, kes kirjutas Oettingenidest raamatu, on öelnud järgmist: „Väga harva on üks suguvõsa, keda pole õnnistatud rikkaliku pärandusega, omaenda tahtejõu ja raudse kohusetunde abil kodumaale nii palju poliitikuid ja vaimseid juhte kinkinud kui Oettingenid. Aleksander von Oettingen on erakordse isiksusena, samuti oma kuue poja ja kolme lapselapse näol andnud Liivimaale kolm maamarssalit, kuus maanõunikku, ühe tsiviilkuberneri, kolm linnapead ja kolm ülikooliprofessorit“. Peale Aleksander von Oettingeni surma, 1850. aastal läks mõis tema vanemale pojale August von Oettingen´ile (1823-1908), 1871. aastal müüs ta Luua oma vennale Nikolai von Oettingen´ile (1826-1876). Peale Nikolai von Oettingeni surma pärandus Luua tema poegadele, viimaseks mõisa omanikuks jäi Alexander Arved von Oettingen (1857-1943). 19. sajandi lõpus lasid Oettingenid peahoone parempoolset otsa pikendada. 1899. aasta kirjavahetusest selgus, et mõisal oli nelja liiki palgatöölisi: mõisasulased (kes elasid mõisa sulastemajas), päevatöölised - kes käisid väljaspoolt, saunikud - kes elasid oma majakestega mõisamaal ja metsasulased ehk metsavahid. Luual oli ka aurujõu peal töötavad piiritusevabrik ja aurujahuveski.
Vasakult paremale: August von Oettingen, oli ka Riia linnapea aastatel 1886-1889, talle kuulus Lätis, Daugavpilsi lähedal väga uhke Kalkune loss (allikas: EAA.1435.1.16.24) Nikolai von Oettingen (allikas: EAA.1388.1.1206.1)
Nikolai poeg Alexander Arved von Oettingen (allikas: EAA.1844.1.153.18a)
Luua mõisa otsavaade 1923. aastal (allikas: ERM Fk 450:2, Eesti Rahva Muuseum)
Alexander Arved von Oettingen abiellus 1904. aastal Margarethe Emmi Elise von Oettingeniga Kuremaa mõisast ehk siis oma onu (isa venna) noorima tütrega.
Kuna peahoone on oma ümberehituse tõttu välimuselt isikupäratu, siis Luua mõisa kavaleridemaja (külalistemaja) on selle kompleksi kõige nunnum hoone ja ega talle ka mujalt võrdväärset väga ei leia. Hoone on ehitatud 19. sajandi II pooles, arvatavasti 1880. aastate paiku. Maja arhitektiks oli Rudolf von Engelhardt, kes oli Oettingenide sugulane - tema ema oli sünnijärgselt samuti von Oettingen, pärit Kuremaa mõisast, eespoolt nimetatud Augusti ja Nikolai von Oettingeni õde. Praegu on maja kasutusel elumajana, hoone renoveerimise võlust ja valust ja ka lähiajaloost saab lugeda Muinsuskaitseameti lehelt.
Praeguses suuruses park oli Luual juba 18. sajandi lõpul, 19. sajandil oli park vabakujunduslik, 19. sajandi lõpul lisati sinna korrapäraseid elemente. 1893. aastal koostas Walter von Engelhardt pargi rekonstrueerimisprojekti, millega täiendati oluliselt teedevõrku. Tiikide taga, metsapargis asub kaheksasse ilmakaarde suunduv teederist. Ümber pargi oli maakivimüür, kuid see lammutati 1950ndatel. Pargist suundub mitu alleed - tammeallee Prossa järve suunas, veidi lühem tammeallee Luua puukooli suunas, loodesse siberi nulu allee, Sääskülla künnapuuallee.
Alates 1948. aastast alates asub peahoones Luua Metsanduskool, kus saab õppida metsandust, aiandust ja turismi. Peahoone paarist toast on tehtud muuseumitoad, mida saab eelnevalt kokku leppides külastada (telefoninumbrit vaata nende kodulehelt). 2020. aasta suvel algasid peahoone välised remont- ja restaureerimistööd, kuna kool hakkas hoone teist korrust ümber ehitama õpilaskoduks.
Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register Luua mõisa ajalooline õiend Muinsuskaitse aastaraamat 2017 Piparkoogimaja sündmusterohkest ajaloost ja rahulikus tempos restaureerimisest
Baltisaksa teadlasperekond von Oettingenid Toomas Pung
Eha.ee fondiloend Oettingen´itele kuulunud mõisad Luua metsanduskool Kinnistute register Luua mõis
Eesti pargid 1