Neeruti mõis

Neeruti mõis on üks mu lemmikutest. Esmalt seetõttu, et ta esindab Eestis mõisate puhul nii vähe levinud juugendstiili ja teiseks asub Neeruti mõis looduslikult väga kaunis paigas - lähedal asub Neeruti maastikukaitseala, kus on mitmeid matkaradasid.


Neeruti mõisa peahoone esifassaad 2017. aastal

Neeruti mõis oli pikki aastaid seisnud tühjana ja tundus, et mõisa peahoone on kohe-kohe kokku kukkumas ning jäämaks ainult kauniks mälestuseks. 2004. aastal sai mõis endale uued omanikud, kuid renoveerimistööde algusega läks veidi aega.

Neeruti mõisa peahoone 2007. aastal

2013. aastal alustati esimeste puhastus- ja lammutustöödega. 2017. aasta sügiseks olid tööd juba jõudnud nii kaugele, et korraldati kaks avatud uste päeva, mis osutusid äärmiselt populaarseks. Saime väga meeldiva vastuvõtu osaliseks. Esmalt väike tervitus ja ajaloo tutvustamine  mõisapere poolt ja peale seda sai majas ringi uudistada - ronida torni, nautida vaadet ning peale seda teha väike jalutuskäik mõisa pargis.

Esimese korruse saali aknad vaatega maja ette

Neeruti mõisa saksakeelne nimi on Buxhöveden ning esimesed kirjalikud teated on aastast 1406, kui mõis kuulus kahele vennale, kes olid sama perekonnanimega. 16.-17. sajandil kuulus mõis perekond Nierothidele, kelle järgi hakati mõisa kutsuma Neerutiks. 19. sajandil müüdi mõis tolle aja ühe võimukama aadliperekonna von Rehbinderite valdusesse. Gustav Dietrich von Rehbinderile kuulus tol ajal tosin mõisat - ka lähedalasuv Udriku mõis, millest on ka siin blogis juttu. Pärast Gustav Dietrichi surma valdas mõisa tema poeg Karl Gustav ja peale tema surma sai omanikuks tema üks poegadest, Karl Gotthard von Rehbinder. Viimane Rehbinder, kes mõisat valitses, oli Karl Friedrich. Kuid kui ta 1900. aastal 39-aastase mehena suri, ei jäänud temast maha otsest pärijat. Esimesed Rehbinderid ei pööranud väga tähelepanu eluhoonete püstitamisele, vaid tegelesid rohkem majanduspoolega. Seda enam, et 1800-aastate alguses püstitati Udrikusse väga uhke peahoone. Esimene korralikum elumaja püstitati Neerutisse oletatavasti 1850. aastate paiku, mil Karl von Rehbinder asus Udrikult Neerutisse elama. Hiljem sai see hoone valitsemajaks.  1878. aastal valmis uus suur peahoone, mis on tänaseni säilinud hoone kehaks, sest järgmised omanikud ehitasid hoone põhjalikult ümber. 

Peale Karl von Rehbinderi surma pandi mõis müügile ja selle ostis 1902. aastal Eduard Heinrich Kirschten. Kirschteinid olid Peterburi tööstus-kaubandustegelased, neile kuulus kummitoodete turustusfirma "Henri Kirschten". Peale Neeruti mõisa sai perekonna omandusse ostetud veel Kulina ja Voka mõis. 1903-1906 kerkis endise peahoone müüridele kõrge torniga häärber. Eduard Heinrich Kirschtenil oli tol ajal kaks last - Emmy ja Boris, kes asusid emaga Neerutisse elama. Neerutisse rajati juurde mitmeid majandushooneid ning Neerutist hakati viima erinevaid toiduaineid Peterburi turule - peamiselt piima, aga ka veiseliha ja vilja. 

Neeruti mõisa peahoone tagafassaad 2007. aastal
Tagafassaad 2017. aastal, puudu on klaasitud veranda, kohalikud kutsusid seda roosimajaks.

1912. aastal sündis perre kolmas laps, tütar Dorothea. Kuna abikaasa oli töö tõttu tihti eemal Peterburis, siis süüdistas Eduard abikaasat abielurikkumises Kadrina pastori Johannes Lutheriga (oli aastatel 1886-1913 Kadrina pastor). Väidevalt oli Johannes Luhter käinud liiga sageli mõisas klaverit mängimas. Seepeale võttis proua 1913. aasta veebruaris nooremad lapsed kaasa ja sõitis ära Saksamaale oma vanemate juurde. Kõige vanem tütar Emmy jäi koos isaga Neerutisse. Eduard tuli nüüd Peterburist tagasi oma mõisa juhtima. Tütrele võeti kasvataja ja kaks sakslasest koduõpetajat. Esimese maailmasõja ajal kutsuti Eduard teenistusse, kuid alaealise lapse tõttu sai ta aasta pikendust. 1915. aasta kevadel mees suri ootamatult ning tema soovide järgi maeti ta mõisa maadele. Tema tütre hooldajaks jäi Hulja mõisnik. Emmy abiellus sakslasest ohvitseri Valter Bohmiga ning nad elasid peamiselt Tallinnas, kuid käisid aeg-ajalt ka Neerutis, kus neile oli jäänud 32 hektari suurune talu, mis hõlmas Neeruti mõisa peahoonet ja isa hauaplatsi. 

Sellest ajast algas mõisa aeglane allakäik. Juba 1931. aastal märgiti, et hoone on lagunenud - trepid katkised, krohv alla kukkunud, aknad laudadega kinni. Osa hooneid lammutati. Teise maailmasõja ajal majutati hoonesse sakslaste väeosa, 1945. aastal peatus seal nõukogude tankikolonn. Siis oli hoones külanõukogu, korterid, söökla, raamatukogu. Valitsejamajas asus kool. 

Neeruti mõisa peahoone torn on kolmekümne meetri kõrgune ja algselt asusid tornis veepaagid, mõis sai ümberehituse käigus tänapäevased mugavused. Otsafassaadil asusid teenijarahva sissekäigud -  vasakult poolt (tagafassaadilt vaadatuna) sai köögiplokki ja paremalt keldrisse. Pargifassaadil oli veranda, mis vahepeal oli hävinenud aga nüüd on jälle taastatud. Verandat olevat köetud kuumaveetorudega ja kohalik rahvas olevat verandat kutsunud "roosimajaks". 

Trepp torni

Hoone esinduslikumad ruumid asusid esimesel korrusel - saal, söögituba, mõned elutoad, söögisaali taga asusid köögiruumid. Esinduslik trepp paiknes fuajees. Teine korrus oli peamiselt eluruumide päralt. Korterite tekkimise ajal jaotati suured ruumid vaheseintega väiksemateks - tornitoa ühe suure toa asemel tekkis neli väikest tuba. Algsetest interjööridest on säilinud vähe - kõige paremini peakorruse maalingutega laed, mõned tiibuksed. Koristustööde käigus on leitud ka katkeid vanadest tapeetidest. Fuajees asuv tuulekoda on neogooti stiilis. Mõisa mööbel on erinevatel ajajärkudel laiali pudenenud - osa müüdi 1936. aastal oksjonil. Söögitoas olevat olnud kogu seina kattev rikkaliku kujundusega puhvetkapp, mis olevat müüdud tükkhaaval ümberkaudsetesse taludesse. 

Neeruti mõisa ümber on väike park mis hõlmab endas Loobu jõge ning kahte tiigikest. Loobu jõe saarele on tänased omanikud asunud rajama ulatuslikku tulbipõldu, mis eelmisel kevadel juba näitas osa oma ilust. 2016. aastal leiti peahoone taga olevast tiigist vana purskkaevu tükid mis tänaseks on kenasti restaureeritud ja uuesti oma kohale paigutatud. Omal ajal olevat ka lähedal asuvad Neeruti mäed saanud tunda kujundustöid, kui seda ala hakati kujundama suurejooneliseks looduspargiks. Avardati vaateid, rajati jalutusteid, istutati uusi liike - seedermände, tammesid, nulud, järve äärde ehitati suvemajake. Kes soovib kaasa elada Neeruti mõisa tegemistele, siis soovitan silma peal hoida nende sotsiaalmeedial - Neeruti Mõis Buxhöwden.


Kasutatud allikad:

Muinsuskaitseameti register. Neeruti mõisa ajalooline õiend

E. Leppik. Neeruti mõis

Ajalooline foto on pärit Rahvusarhiivi Fotode Infosüsteemist Ajakiri Horisont (1988) Juugendlik Neeruti

769 views0 comments

Recent Posts

See All