Anija mõis asub Tallinna lähedal, umbes 40 km-l Kehra poole sõites. Anija mõisas majandab SA Anija Mõisa Haldus, mis on loodud Anija valla poolt. Anija mõisa kodulehelt saab päris põhjaliku ülevaate mõisa ajaloost ja seega ei hakka seda siia ümber kirjutama.
Mõis on olnud omal ajal piirkonna suurimaid ning olnud erinevate aadliperekondade omanduses (von Zoege, von Fersen, von Knorring, Stael von Holstein, von Ungern-Sternberg).
Esimesel korrusel paiknev suur saal enne renoveerimist. Pilt on tehtud 2015. aastal. Algselt olid mõisa saalis kahhelahjud, kuid 50-ndatel toimunud remondi käigus asendati need plekkahjudega. Tänaseks on mõisa saal saanud uue värvikihi ja on nüüd heledamas toonis.
Teisel korruse vaade läbi tubade
Laemaaling esimesel korrusel
Tänaseni säilinud mõisahoone valmis Matthias Georg Stael von Holsteini ajal, 1801. aastal ning varaklassitsistlikus stiilis.
Viimased omanikud olid Ungern-Sternbergid ning kõige viimaseks mõisaomanikuks jäi Dina Mary Charlotte Elise von Wahl.
Põhikorruseks on esimene korrus, seal paiknevad esinduslikumad ruumid ning suur saal, teisele korrusele viib fuajeest puidust trepp. Teise korruse ruumid on väiksemad ja madalamad. Mõisa peahoonest vasakul tiival asub ühekorruseline ehitis, mis omal ajal oli mõisa köök, praegu asub seal kohvik. Tagafassaadil olev veranda on lisatud hoonele 19. sajandi lõpus või 20. sajandi alguses. Endisaegsetest hoonetest on säilinud veel meierei, karjakastell, moonakatemaja, aidahoone, aednikumaja, valitsejamaja. Anija mõisal oli ka kaks karjamõisa - Lilli ja Mullikmäe
Anija mõisa park
Anija park on ligi 17 ha suur. Pargi kõige varasem osa oli härrastemaja vahetus ümbruses. Mõisamaja ees oli ovaalne muruväljak ringtee, põõsaste ja lillegruppidega. Väljaku äärde jäi ka tiik. Peahoone taga asus täiesti suletud barokkaed. Inglise stiilis pargi loomisaeg langeb tõenäoliselt 19. sajandi viimasesse ja 20. sajandi algusesse. Põhiline looduslik park kujundati välja 20. sajandi aluses ning kahte pargiosa ei püütudki omavahel siduda. Uus pargiosa isoleeriti ümbritsevast maastikust ligi 2 m raudkivist (osaliselt ka paekivi) müüriga. Härrastemaja tagafassaadile jääva pargi võis jaotada kahte ossa. Vanemas maja läheduses olevas osas kujundati ilu- ja viljapuuaed- mis on seal ka praegu. Peahoone taha rajati lillepeenraid, istutati roose. Viljapuuaed, kasvuhoonete kompleks ja aednikumaja jäid aiafassaadi paremale tiivale. Pargi tagaosas asub pargi keskel suur lehtpuude segagrupp, parki läbis jalgtee, mis viis aiapaviljoni juurde.
Peale mõisa võõrandamist on mõisa peahoones olnud kaks perioodi kool - 1924. aastal kolis peahoonesse kohalik algkool. Peale selle on peahoones olnud ka kohaliku sohvoosi keskus, raamatukogu jms. Kool suleti lõplikult 2002. aastal, tol ajal oli mõisahoones ka lasteaed. Tänasel päeval on mõisa kogunenud hulk erinevaid teenusepakkujaid, sealt võib leida raamatukogu, laste mängutoa, muuseuminurga, käsitöötoa, mõisas toimuvad väiksemat sorti laadad, kontserdid, kinoõhtud, teatrietendused. Ruume saab rentida erinevateks sündmusteks. Mõis on olnud avatud ka Unustatud mõisate külastuspäevade aegu. Mõisas toimuvatel sündmustel saab silma peal hoida kas läbi nende kodulehe või lisada Facebookis nad oma sõbraks. 2020. aasta augustis avati peahoone peale renoveerimist ning seda on võimalik igapäevaselt külastada.
Anija mõis on tuntud ka tänu E. Vilde romaanile "Kui Anija mehed Tallinnas käisid". 1858. aasta suvel nõudsid Anija mõisa talupojad koormiste vähendamist. Saamata mõisalt õigust, läksid seda Tallinnasse otsima, kuid see lõppes talupoegade jaoks julma peksuga.
Kasutatud allikad:
Muinsukaitseameti register, Anija mõisa ajalooline õiend