Vihterpalu mõis

2015. aasta kevadel oli mul võimalus külastada Vihterpalu mõisa. Vihterpalu mõis jätab sellise veidi suletud mulje - igapäevaselt, hotelli või restoranina, pole see avatud ning pigem on see olnud koht kus võõrustatakse privaatsemaid pidusid ja kohtumisi. 2015. aastal sai mõisa vaatama minna tellitud ekskursiooni käigus, mis suurema hulga inimeste korral oli väga mõistliku hinnaga. Tookord oli "mõisavalitsejaks" üks vist Soome päritolu meesterahvas, kes lahkelt näitas meile peahoonet, parki ja ühte kõrvalhoonet ning rääkis lustakaid lugusid. Igapäevaselt vaatas ta, et kohapeal oleks kõik korras ning et kummitused üleliia pahandust ei teeks :).

Esimesed teated mõisa kohta pärinevad 1623. aastast, aastatel 1622-1919 kuulus see see Rammide suguvõsale (vahepeal küll naisliini pidi). Neile kuulusid ka lähedalolevad Padise ja Hatu mõis ning seetõttu oli Vihterpalu kuni 19. sajandini tagasihoidliku puidust mõisakeskusega. Praegune mõisa peahoone on ehitatud 1820-30 aastatel, hilisklassistsilikus stiilis kui mõisa omanikeks olid Elisabeth von Ramm ja Gustav von Knorring. Algselt olevat mõis ehitatud lihtsalt pidudeks ja lõbutsemiskohaks. Mõisahoone peasissekäik asetses hoopis praegusel tagaküljel, mis avaneb Vihterpalu jõe poole. Hilisemate ümberehituste käigus on see toodud praegusesse kohta. Kui vaadata tähelepanelikult praegust esifassaadi, siis võib tõesti märgata, et uks asetseb ebasümmeetriliselt ning see on raiutud endisesse aknaavasse. Peahoone esimesel korrusel ühes tiivas asusid köök, pesuköök ja keldriruumid, teises tiivas asusid teenijaskonna eluruumid. Härrasrahva eluruumid asusid peakorrusel. Kui muidu asub peahoone saal hoone keskel, siis Vihterpalus on see koondunud hoone paremasse tiiba. Saal on sammastega jaotatud kaheks - tantsusaali osa ja söögisaali osa. Mõisaansambel pärineb samuti 19. sajandist, sajandi esimesel poolel asendati puidust hooned kiviehitustega (karjalaudad, viljaait), sajandi teisel poolel rajati viinaköök ja vesiveski, sepikoda, kuivati. Peahoone paremale küljele jääb endine aidahoone, mis hiljem ehitati ümber meiereiks ning praegu on omakorda ehitatud ümber elumajaks. Härrastemaja edelaotsa juures asus aiamaja ehk rooside kasvulava, seal oli ka kellatorn, kust mõisatöölistele lõunat kuulutati. Pargi lääneservas asus triiphoone (hävinenud). Pargi keskele ehitati kavaleridemajake (hävinenud). Aida taga asusid kaks keldrit. Nö "mustemad" majandushooned jäid üle jõe teisele poole, sinna viis kaks lähestikku asunud silda. Jõe ääres asusis valitsejamaja (ümber ehitatud), viinavabrik, vesiveski.

Suur saal, tagaplaanil paistev uks viib meeste sigarituppa

Mõisa viimane omanik enne võõrandamist oli   Sophie Ulricke Eleonore von Rosen (sünd. von Ramm). Sophie Ulricke Eleonore von Ramm abiellus 1876. aastal Russalu paruni Georg Friedrich Wilhelm Alfred von Roseniga. 1876. aastal avati Revalis (Tallinnas) sadama läheduses kompanii Rosen & Ko piiritusetehas. Selle kompanii asutajaks oli parun Alfred von Rosen Vihterpalust.

Ulrike Eleonore Sophie von Rosen (1851-1932), koos abikaasa Alfred Roseniga

Vihterpalu FB lehel on üleval pilt Ulrikest ja Alfredist nende 40. pulmaaastapäeval. Sealt leitud lugu räägib, et ühel päeval, kui mõisahärra tuli mererannalt ratsutamast, lasid bolševike sõdurid ta mõisa õuel maha. Proua von Rosen jäi peale abikaasa surma esialgu Vihterpallu. Peale maareformi olevat jäänud Vihterpalu mõisale maad vaid 5,5 hektarit. Nii vähese maaga ei suudetud põllumajanduse ja viinavabrikuga jätkata. Mõisa traditsiooniline majandustegevus lõppes. Kartes oma mehe saatuse osaliseks saamist, põgenes proua von Rosen Rootsi ja mõis jäi tühjaks. Tühjaks jäänud Vihterpalu mõisa asutati rahvakool ja hiljem küla raamatukogu. Kui kool suleti, korraldati mõisas suvel pioneerilaagreid. Talvel majutati mõisas metsatöölisi, kes tegelesid rohkem mõisa lõhkumise kui metsas puude langetamisega. Lisaks elas lagunevas mõisas mitukümmend aastat üks eakas naine, kes pidas lehmi.

Koridor peakorrusel

Mõisa peakorrusel on üks suurem peosaal ja mõned väiksemad ruumid, mis sobivad nõupidamisteks või koolitusteks. Peakorrusele on asuvad ka mõned ööbimiseks sobivad ruumid, enamus majutusruume asuvad esimesel korrusel.

Magamistuba peakorrusel

Aastal 1991 sai Eesti taas iseseisvaks ning maid hakati endistele omanikele tagastama. Von Rammide suguvõsa arvas, et neil ei jätku ressursse 50 aastat tühjana seisnud mõisa korrastamiseks. Von Rammid otsustasid jätta endale paremini säilinud Padise mõisa ja kinkisid Vihterpalu mõisa Eesti riigile. Mõis pandi oksjonile ja mõisa omanikeks pidid saama kolm Norra päritolu ärimeest, kuid tagasiteel kodumaale hukkusid nad Estonia laevaõnnetuses, viies endaga kaasa ka kõik originaaldokumentatsiooni. Soome härra Timo Juhani Lemberg ostis mõisa 2001. aastal ning investeeris sinna üle kolme miljoni euro. Mõisahärra, kes on abielus eestlannaga, elab ise enamuse ajast Soomes. Vihterpalus on tema kasutada üks kõrvalhoonetest, endine meierei, kuid see seisab enamuse ajast kasutuseta, kuna mõisnik käib omi valduseid harva vaatamas. Juba mõnda aega on mõis olnud müügis, restaureeritud mõisahoonete ja maavalduse hinnaks on määratud 3,2 miljonit eurot. Mõisa juurde kuulub ka helikopteri maandumisplats ja tenniseväljak, kõrvalhoones on spa- ja saunamaja.


Ühes korralikus mõisas peab kummitama...nii me siis uurisime mõisavalitsejalt, et kuidas Vihterpalus on, et kas seal ka kummitab. Tema sõnade järgi on ta ise seal näinud ja tundnud kummalisi asju - ükskord nägi naisterahvast seismas rõdul ja vaatamas jõe poole, aknad on salapärasel kombel ise lahti tulnud ning sammude kõmin on nendest kõige "tavalisem". Ükskord juhtunud ka üks veidi hirmsam lugu - ühes magamistoas oli öösel olnud tunda mulla lõhna ning seda kuidas keegi justkui kõndis üle magavate inimeste.

Vihterpalu mõis (Wiehterpal), härrastemaja esikülg enne sõda. Risti khk, ERM Fk 887:372, Eesti Rahva Muuseum
Vihterpalu mõis (Wiehterpal), härrastemaja aia poolt enne sõda. Risti khk, ERM Fk 887:373, Eesti Rahva Muuseum

Kui maja mõlemad korrused oli üle vaadatud, sai tutvuda ka kõrvalhoonetega. Endisest tõllakuurist oli ümberehituse käigus saanud saun ja mille teisel korrusel oli veel ööbimiskohti ning maja taha oli rajatud väike tiik. Ekskursiooni lõppedes hakkasime suunduma värava poole, kui sauna nurga tagant jooksis meile vastu üks üksik segaduses, kuid väga häälekas oinas! Kõikidele meenusid just räägitud kummitusjutud, kuna ühe oina kohtamine keset kaunist mõisaparki oli nii ootamatu. Selgus, et tegemist on lähiümbrusest pärit loomaga, kes aeg-ajalt ikka sinna parki satub. Igal juhul oli meie külaskäigul Vihterpalu mõisasse väga meeleolukas lõpp.


Kasutatud allikad:

Vihterpalu mõisa koduleht

http://opetaja.edu.ee/harjumaa_moisad/nim_html/n_vihterpalu_01.html

Eesti pargid 1

Kultuurimälestiste register. Vihterpalu mõis

356 views0 comments

Recent Posts

See All