Räpina mõisa külastasin tegelikult juba 2013. aastal, kuid mälestused sellest on siiani soojad. Olime kahepäevasel mõisamatkal ning meie kõige viimaseks külastuskohaks saigi Räpina. Jõudsime sinna viimase ekskursiooni ajaks, sõime kohvikus viimased koogid (mis olid väga head) ning peale väikest jalutuskäiku mõisapargis, alustasime pikka tagasiteed Tallinnasse.
Räpina mõis on rahvasuus tuntud kui Sillapää loss. Tänaseni säilinud peahoone ehitati arvatavasti aastatel 1836-1847, kui mõis kuulus Gustav Eduard von Richterile (1790-1847), kes oli sündinud Tartumaal Vastse-Kuuste mõisas. Gustav Eduard von Richter olevat olnud jõukas mees, kes oli saanud hea hariduse ning kelle koduõpetajaks oli olnud hilisem Tartu Ülikooli rektor G. Ewers. Kuid kui nüüd aastaarve vaadata, siis ta ei saanud oma ehitatud majas väga pikalt elada, kuna ta suri juba 1847. aastal, olles vaid 57 aastane.
Mõis on ehitatud varaklassitsistlikus stiilis ning algselt oli ainult keskosa ja mõlemad majatiivad kahekordsed. Kolme hoonet ühendasid omavahel ühekordsed galeriid, millest üks sai 19. sajandil juurdeehituse talveaia näol. Aastatel 1935-36 ehitati peahoone täies osas kahekorruseliseks. 1877. aastal loendati, et mõisa juurde kuulub 74 hoonet, sh kaks härrastemaja - uus, kivist härrastemaja ja vana, puust ühekorruseline härrastemaja. Kivist hooneid oli kokku 27. Puust härrastemaja lammutati 1980-ndatel aastatel.
Peale Gustav Eduard von Richteri surma päris mõisa tema poeg Otto Magnus von Richter (1823-1858), kes müüs selle 1855. aastal Peter Anton von Siversile (1807-1893). Siversite ajal kujunes Räpina oluliseks majanduslikuks keskuses kagu-Eesti kandis. Mõisa võid eksporditi Inglismaale, mõisal oli ühendus aurulaevaga Tartu ja Pihkvaga, paberivabrikus töötas üle 100 inimese, kellest peaaegu pooled olid naised. Vabriku toodang läks Peterburi, Poola ja Balti provintsidesse. Kasvatati kariloomi, lambaid, sigu. Töös olid jahu- ja saeveski.
Peter Anton von Sivers (1807-1893) ja tema poeg Alexander von Sivers (1843-1926).
Mõisa viimaseks omanikuks jäi Peter Anton von Siversi poeg Alexander von Sivers (1843-1926). Alexander von Sivers sündis Holstre mõisas. Ta abiellus 1871. aastal Ida Elise von Magnusega ja neil oli seitse last, kes kõik sündisid Räpina mõisas. 1927. aastal koguti rahvapärimus - mida mäletab Räpina mõisahärra kohta rahvas? “Alexander von Sivers oli võrdlemisi hää härra. Ta ei lubanud talupoegi lüüa ning püüdis vaesemaid talupoegi toetada ja neile vastu tulla, et suuremaid kokkupõrkeid ära hoida. Kui vaene mees tuli tema käest hagu paluma, siis ta ilma ei jätnud, vaid paluja sai, olgugi, et pidi selle eest mõisale tööd tegema. Von Sivers kogus vallast vaeseid lapsi, andis neile suvel tööd ja talvel koolitas. Jõuluks tegi neile jõulupuu, kinkis maiustusi ja raamatuid. Vallavaestele kinkis igale pühadeks puud rukkijahu. Von Sivers toetas häämeelega koolide ehitamist. Ta andis ehitusmaterjali ja maad. Papreküla algkooli pidas omal kulul üleval. Ta andis rahva pidude pidamiseks oma rehi ja küüni tarvitada, võttis ise vahest pidudest osa. Ta oli ka Räpina Põllumeeste Seltsi esimene esimees, toetas aineliselt seltsi, muretsedes toolid jm. Ta oli ka üks seltsimaja ehitamise mõtte algatajatest ja suurematest ainelistest toetajatest.” Alexander von Sivers oli ka Eesti esimesi autoomanikke, siin pilt aastast 1914, kus autojuhina poseerib tema noorem vend. Alexander suri 1926. aastal Tartus. Räpina muuseumis on mõningaid von Siversitele kuulunud esemeid, nagu näiteks tuhatoos „Unser Bismarck”, jahipaun, kaks rokokoo tooli ja sarapuust aiatool.
Kui peahoone ehitati ümber koolimajaks, siis likvideeriti kooli jaoks ebasobiv plaanilahendus läbikäivate tubade näol ja ehitati juurde koridore ning seetõttu on ruumide algne jaotus kadunud, kuid aimatav. 2009. aastal tehti peahoone teisel korrusel renoveerimistööd ning nendesse ruumidesse kolis muusikakool. Kaks järgmist pilti on praeguse muusikakoolide renoveeritud ruumidest, restaureeriti maalingud mis tõenäoliselt pärinevad 19. sajandi teisest poolest.
Park on suuresti rajatud väikesele poolsaarele mida ümbritseb Räpina paisjärv. Pargi autoriks on baltisaksa aednik Morits Aleksander Walter von Engelhardt, kes on kujundanud ka Õisu, Luua, Pühajärve, Kärstna ja teisi Liivimaa mõisaparke. Räpina mõisapark on üks liigirikkamaid parke Eestis - seal kasvab üle 650 taksoni ilupuid ja põõsaid. Pargi lõpus, paisjärve ääres on klassitsistlikus stiilis valge rotund, mida kohaliku rahva seas kutsutakse Musitempliks.
Meie külastuse ajal oli kohvikulauad kaetud lossi rõdule ja nii tore oli päeva lõppedes süüa kooki, juua kohvi ning nautida seda kaunist vaadet pargile ja järvele ning mõelda, et umbes 100 aastat tagasi võis olla seal täpselt sama kena.
Kuna peahoones on alates 1924. olnud kool, siis on ruume ümber ehitatud - suured toad on ehitatud väiksemateks ning seetõttu on palju väärtuslikke detaile jäädavalt kadunud, sh trepp mis viis teisele korrusele. Suures peosaalis on säilinud sambad, kuid need on ümber tõstetud. Räpina Koduloo- ja Aiandusmuuseumi lehel saab näha ka ajaloolisi jäädvustusi interjöörist ja inimestest kes Räpina mõisas elanud ja tegutsenud. Tänapäeval asub mõisa peahoones Räpina koduloo ja aiandusmuuseum, tänu sellele saab ringi vaadata majas sees ning ka tellida neilt ekskursiooni mõisas ja pargis.
Kasutatud allikad:
Tiina Tallinn. Eesti Loodus. Räpina mõisad ja nende pargid
Räpina koduloo- ja aiandusmuuseum Ajaloolisi jäädvustusi
Kultuurimälestiste riiklik register Räpina mõisa ajalooline õiend
Postituses kasutatud ajaloolised fotod on pärit Rahvusarhiivi fotode andmebaasist