Mooste mõis asub Põlvamaal, peaaegu Tartu - Räpina maantee ääres. Esimest korda sai seal käidud 2013. aastal ja ka järgnevatel aastael olen sinna aeg-ajalt sattunud. Mooste mõis on üsna tihti võtnud osa "Unustatud mõisate" külastuspäevadest ja ka meie käisime seal selle ürituse raames.
Mõisa peahoones asub Mooste Mõisakool, kus õpib veidi üle 90 õpilase. Paljud Mooste mõisa endised majandushooned on saanud uue funktsiooni ja mõisa territooriumil toimub päris tihti erinevaid laatasid ja kontserte-etendusi. Endisest karjalaudast on saanud nüüd Folgikoda kus toimuvad erinevad suurüritused, hoone on võimeline mahutama 600 külalist. Endises viinavabrikus on avatud väike hotell ning hoonet saab üürida ka pulmade ja pidude korraldamiseks.
Esmakordselt mainitakse Moisekatzi (Mooste) küla 16. sajandi lõpul ja tol ajal kuulus see Kirumpää lossi piirkonda. Sajandite vältel liikus mõis erinevate omanike vahel, oli vahepeal nii Rootsi ja Vene riigi omanduses. 1741. aastal ostis mõisa Vene riigi diplomaat Ernst von Münnich Luunjast. Mõis püsis Münnichite käes kuni 1815. aastani, kuni see pärandus Johann Gottlieb von Münnichi tütrele Marie Ernestine von Nolckenile. Alates sellest ajast, kuni mõisa võõrandamiseni, oli mõis Nolckenite valduses. Mooste mõisa peahoone arhitekt oli August Reinberg, kelle kavandatud on ka tänane Eesti Panga peahoone (endine Aadlipank), Pärnu tütarlaste gümnaasiumi hoone ja Läti Rahvusteater.
Vasakult paremale:
Gustav Frommhold von Nolcken (1815-1879), Mooste mõisa omanik aastatel 1846-1879, kes küll rohkem olevat elanud Kuramaal Lielezere (ka Ezere) mõisas (Gross-Essern)
eelmise poeg, Axel Gustav von Nolcken (1842-1912), Mooste mõisa omanik aastatel 1881-1908)
Emilie Elisabeth Alice von Nolcken (neiuna von Wulf), sündis 1853. aastal Mõniste mõisas ja oli abielus Axel Gustav von Nolckeniga.
Püsivama elukohana eelistas Axel von Nolcken Moostele Kaagveret.
Tänasel päeval näha olev peahoone valmis 1909. aastal ja kõrvalhooned vahemikus 1904-1914 (kokku ehitati 23 hoonet, millest tänaseks on alles 20). Sel ajal oli mõisa omanikuks Eduard Georg von Nolcken (1875-1941) (Axel Gustav von Nolckeni vanim poeg). Ta asus mõisa majandamisega tegelema juba ajal, mil selle täieõiguslikuks omanikuks oli veel tema isa. Lisaks Moostele päris Eduard isalt veel ka Kaagvere ja Lielezere mõisa. Eduard von Nolcken oli abielus kaks korda - esimene abielus sõlmiti 1905. aastal Anna Beate von Taubega. Sellest abielust sündis kolm poega - Axel Georg (1906, Tartu), Hans Heinrich (1907, Mooste) ja Bernd Eduard (1910, Mooste). Kahjuks suri mõisaproua juba 1903. aastal raske haiguse tagajärjel, olles vaid 27 aastane. Edurar von Nolcken abiellus 1915. aastal teist korda Helene Pauline Charlotte von Engelhardtiga, kellega tal sündis samuti kolm last - poeg Burchrad Artur (1917, Tartus) ning kaks tütart - Anna Elisabeth (1920, Berliinis) ja Birgitte Alice (1921, Neuburgis).
Mõisa interjöör on päris hästi säilinud - alles on vanad uksed, tubadesse pole väga suuri ümberehitusi tehtud. Vaid suure saali ja sellega piirneva toa vahelt oleks nagu üks sein maha võetud. Peahoone esimesel korrusel asusid esindusruumid ja mõisaproua ja -härra eluruumid. Endises saalis on säilinud väga kaunis ahi. Ahju otsas on anum mille sisse pandi aromaatsed taimed ja kui ahju köeti, siis levis hea lõhn üle kogu maja. Põhikorrusel asus ka eraldi söögituba ja söögitoa juures oli eraldi väike toake mida kasutati selleks, et valmistada magustoite, seda nimetatakse tänaseni magustoidutoaks. Teist korrust läbib keskkoridor, kus on toad kahel pool koridori. Koridori laes olevat olnud aken, kus šahti kaudu pääses koridori lisavalgus. Mõisa peahoone teisel korrusel asusid laste- ja külalistetoad, samuti toad lapsehoidjatele-guvernantidele. Teise korruse toad on interjööri poolest tagasihoidlikumad.
Mooste mõisas kohta on teada ka mitmeid kummituslugusid. Enamasti räägitakse, et mõisa peahoones kummitab üks noormees, kes on valgesse ülikonda riietatud ja ta tuleb välja pildil näha olevast uksest. Ka on majas töötavad inimesed näinud kummalisi asju - peahoones on põlema läinud kõik tuled, uksed avanevad lukust, trepil on nähtud torukübaraga meest, koristuskapist on ämbrid välja visatud. Kahjuks meil ei õnnestunud näha neist midagi, kuigi osad meie seast ronisid isegi pööningule.
Mooste mõis on erakordne oma majandushoonete poolest - need on ehitatud peamiselt maakividest ja kaunistatud punaste tellistega, hoonetele on lisatud kaunistuseks tornikesi, kujundatud kauneid mustreid, lisatud puidust dekoorielemente.
Mõisakompleks võõrandati 1919. aastal. Alguses oli mõisas nö riigimõis mis majandas samamoodi nagu endine mõis - toodeti viina, veskis jahvatati vilja, peeti loomi. Peahoonesse asus kool. Nõukogude ajal kasutati majandushooneid erineval moel - hobusetalli ja lehmalauta viljalaona, sõiduhobuste tallis oli klubi, kus näidati ka kino. Tänane Folgikoda oli sovhoosi lõpuni hoopis viljaladu ja -veski. 1990.ndatel müüdi mõisakompleks soomlastele, kes sellega midagi mõistlikku ette ei võtnud ja hooned jäid edasi lagunema. Siis ostis Mooste vald hoone tagasi ning hakkas jõuliselt tegutsema, seda suuresti tänu tollasele vallavanema Ülo Needo eestvedamisel. Abiks olid ka mitmed EL programmid. Nüüd on igale hoonele antud uus funktsioon ja sinna võib tõesti ennast terveks päevaks unustada.
Kasutatud allikad:
Põlvamaa mõisad A. Särg
Kultuurimälestiste register Mooste mõisa ajalooline õiend
Mõisakoolid Mooste mõis
Fondiloend Perekond Nolcken
Comments