2017. aasta kevadel sai külastatud Lääne-Virumaal asuvat Udriku mõisa. Mõis oli mitu aastat tagasi müüdud erakätesse, kuid kokkuleppel mõisavalitsejaga oli võimalik mõisa peahoonesse sisse piiluda. Mõisa peahoones oli pikki aastaid hooldekodu, kuid 2013. aastal lõpetas hooldekodu seal oma tegevuse. Mõis müüdi maha enampakkumise korras, alghind oli ligi 250 000 eurot.
Tänane omanik ei ela Eestis aga kohapeal töötab paar inimest, kes mõisal silma peal hoiavad ning ühtlasi hoiavad korras mõisa pargi ning näitavad huvilistele peahoonet seestpoolt. Kaugemas tulevikus on plaan mõis renoveerida ja hoida avalikkusele avatuna. Samuti on juba alustatud uuringutega, et valmistada peahoone ette renoveerimiseks - juba on ka ruumidest põnevaid maalinguid välja puhastatud.
1628. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav Adolf mõisa Elisabeth von Rehbinderile, tänuks tema mehe teenete eest, kes selleks ajaks oli juba surnud. 1628. aastast, kuni mõisate võõrandamiseni, kuulus mõis Rehbinderite valdusesse.
Udriku mõis oli üks esimesi Vene impeeriumis, kus hakati kasvatama meriinolambaid, selleks ehitati suur lambalaut. 1814. aastal olevat lammaste arv küündinud 4000-ni. 1810. aasta paiku hakati tegelema kangakudumisega ning toodeti ka sukki ja pitsiriiet. Kaupa turustati Tallinnas ja Peterburis. Tol ajal olevat see olnud Eesti suuremaid ettevõtteid. Lühemat aega oli mõisas ka tubakavabrik, äädika, rummi ja rasvaküünalde töökoda. Esimesena Eestis võeti kasutusele rehepeksumasin. Kokku olevat erinevates ettevõtetes töötanud 100-120 inimest, kuid kuna tööjõud põhines orjatööl ja töölised ei saanud keeruliste masinatega hakkama, siis ettevõtted ei püsinud väga kaua.
Gustav Diedrich von Rehbinder (1756-1826) oli elu lõpus väga jõukas mees. Ta oli kogunud märkimisväärse vara maaomandi näol - talle kuulus 14 mõisa (rahvasuu rääkis isegi 30-st mõisast). Tema eluajal ehitati tänaseni säilinud Udriku mõisa peahoone. Tal oli kaks last - tütar Juliana Helene ja poeg Karl Gustav. Mõisa päris poeg, tütar päris Läänemaal asuvad mõisad.
Udriku mõisa peahoone ehitati ajavahemikus 1796-1803, klassitsistlikus stiilis. Ehitusmeister olevat olnud Saksamaalt, müürsepad toodi mõisniku Läänemaa mõisatest. Peahoone ruumide paigutust on korduvalt muudetud hoonele uue funktsiooni andmise tõttu. Kõige rohkem kahjustas ruumide struktuuri peahoone ümberehitamine invaliididekoduks, kuna selleks vajati koridorsüsteemi. Enne seda oli mõisa peahoones toad anfilaadsüsteemis. Mõned endised uksed muudeti seinakappideks ning tänu sellele on need säilinud. Koridorsüsteemi loomisel muudeti ruumide mõõtmeid ja seega on paljudes ruumides näha kuidas laekarniis ootamatult lõppeb. Kui 1921. aastal oli peahoones 25 ahju, siis 1960. aasta remondiga lõhuti need välja. Peahoone esinduskorrus oli teine korrus, esimesel korrusel asusid eluruumid ja söögituba. Majandusruumid oli keldrikorrusel, seal asusid mõisa köök ja teenijate ruumid. 1921. aastal loendati hoones 32 ruumi. Vestibüülis on kaks sammast, mille kõrvalt läheb lai paraadtrepp teisele korrusele. Kuna trepi võrestik läheb vastuollu mõisahoones valitseva klassitsistliku stiiliga, siis arvatakse, et see pärineb mõnest hilisemast ajajärgust - 19. sajandi teisest poolest. Vestibüüli trepikäigu all oli algselt kappkäimla, nüüdseks on see kinni ehitatud.
Peasaal on hoone kõige uhkem ja ka kõrgem ruum - pea viis meetrit. Saali ja saaliga piirnevaid ruume on mingil ajal renoveeritud, mille käigus on laele on lisatud maalingud mis stiili poolest võiks kuuluda mõnda teise ajajärku.
Saali kõrval asub endine muusikasalong. Varem oli salongi üks sein kumer aga ümberehituste käigus on see hävitatud. Seinal on kaks väga huvitavat obeliskitaolist reljeefi, kus obeliski tipus on kuusirp. Saalist teisel pool olevas ruumis on säilinud originaalparkett, mis on tõenäoliselt alles seetõttu, et seal olevat olnud hooldekodu direktori kabinet. Ülejäänud ruumides on põrandakate mis tõenäoliselt on hooldekodu ümberehituste ajast.
Kõrvalhooned on üsna kehvas seisukorras. Mõisakompleksi kuulub veel kaks karjalauta, kelder, kasvuhoone, viinavabrik ja meierei. Mõisa puu- ja köögiviljaaed asus härrastemajast lõuna pool. Puuviljaaias kasvasid õunad, murelid, kirsid, tikrid, punased ja mustad sõstrad, viinapuud. Kasvuhooneid oli kaks. Suuremas kasvuhoones kasvatati eksootilisi viljapuid ja põõsaid ning seal asusid ka aedniku eluruumid. Peahoone lähedal on silikaattellistest väiksem kortermaja, mis ehitati hooldekodu aegu. Uus omanik kavatseb selle peagi lammutada. Saime ka veidi ringi kolada mõisa peahoone pööningukorrusel. Hoone otstes olid paar ruumi mis võivad olla endised teenijatetoad.
Mõisa südamest umbes poole kilomeetri kaugusel asub mõisa kalmistu. Matusekabel on hävinenud, see olevat saanud kannatada juba 1930. aastatel. Rahvapärimus räägib, et üks mõisnikest, Reinhold von Rehbinber (1831-1905) keelas ennast kabelisse matmast, kuna sinna olevat maetud ühe eelneva mõisahärra sohilaps. Reinhold von Rehbinder on maetud kabeli kõrvale, kuid tema hauamonument on purustatud.
Vanasti lamasid peasissekäigu ees kaks pronksist lõvi, hetkel on need tõstetud siseruumidesse ja ega väga täpselt ei teatagi kumma sissepääsu ees on nende õige koht. Erinevatel aegadel on need olnud erinevate uste ees.
Peale mõisate võõrandamist oli endisest omanikust saanud mõisa rentnik, kuid ta eelistas elada Tallinnas, mitte kohapeal. 1922. aastal anti kogu mõis üle Töö-Hoolekande Ministeeriumile, kes rajas sinna nõrgamõistuslike laste kodu, mis alustas seal tööd 1923. aastal. Kuid kool suleti peagi ja hoone anti kasutamiseks Vabaduseristi Kavaleride Kodule. II maailmasõja ajal elasid mõisas sõjapõgenikud. Hooldekodu avati 1970. aastate algul. Udriku mõisast on Eduart Leppiku poolt välja antud raamat "Udriku mõis". Kahjuks ma ise pole seda näha saanud ega lugenud. Aga kui selle kuskilt raamatukogust kätte saan, siis luban, et põnevaid lugusid kajastan ka siin blogis. Kasutatud allikad:
Kultuurimälestiste register. Udriku mõisa ajalooline õiend
Ajaloolised fotod on päris Rahvusarhiivi Fotode Infosüsteemist